Kas Kim Jong-un valmistub sõjaks?

Just sellise otsekohese pealkirjaga üllatas Korea temaatikaga tegelejaid 11.jaanuaril ilmunud artikkel (https://www.38north.org/2024/01/is-kim-jong-un-preparing-for-war/) , mis kulutulena maailma meedias vastukaja leidis. Kui apokalüptilisi maailmalõpu stsenaariume seoses Põhja-Koreaga on ilmunud aastakümneid, kõnetas mainitud arvamuslugu asjatundjaid autorite tausta ja kogemuse tõttu. Stanfordi Ülikooli emeriitprofessori ning Ameerika tuumatehnoloogia keskuse Los Alamose endise direktori Siegried Heckeri ning Riigidepartemangu Ida-Aasia divisjoni eksjuhi Robert R.Carlini seisukohad on olnud 2000-ndate alguses Ameerika Ühendriikide Korea poliitika kujundamise olulised alustalad. Professor Hecker on seitsmel visiidil Põhja-Koreasse ainus läänlane, kes korduvalt külastanud ka Põhja-Korea tuumaenergia südant ja aju, Yongbyoni keskust Pyongyangi lähistel ning olnud sõnumitooja Kimi Jong-ili režiimi ja Valge Maja vahel. Just Heckerilt pärinevad teadmised Yongbyoni sisseseadest ning tema oli esimene, kes kinnitas uraanirikastamise programmi olemasolu ja toimimist Põhja-Koreas. Robert R.Carlin on Põhja-Koreaga olnud seotud poliitikate kujundamise vaates enam kui 40 aastat.

Mis sundis nii suure kogemustepagasiga arvajaid kirjutama peatsest sõjategevuse puhkemisest Korea poolsaarel? 

Ohtlikud muutused aastakümneid kestnud mustrites.

S.Hecker Yongbyoni tuumajaamas

Autorite arvamuse kandev idee toetub Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide suhete ajaloole ja selle harjumuspäraste korduvate mustrite olulistele muutustele 2023.aasta jooksul. Hecker, kelle eelmisel aastal ilmunud telliskivi mõõtu raamat “Hinge points” (https://www.sup.org/books/title/?id=35730) keskendub kahe riigi suhete analüüsile läbi kolme viimase kümnendi, leiab, et Põhja-Korea režiimi püsimise prioriteetseim väljakutse on alati olnud suhete normaliseerimine Ameerika Ühendriikidega. Enam mitte. Sotsialismileeri lagunemine 1980-ndate lõpus sundis Kim Il-sungi otsima turvagarantiisid endiste vaenlaste juurest. Suhted Nõukogude Liidu järglase Vene Föderatsiooniga olid sisuliselt katkenud ning Hiinaga läbikäimine madalseisus. Hecker toob raamatus ning 11.jaanuari artiklis välja peamised suhete verstapostid: 1994.aastal Bill Clintoni administratsiooniga sõlmitud raamkokkuleppe (Agreed Framework), George W Bushi kurikuulsa 2001.aasta “kurjuse telje kõne”, kuuepoolsed kõnelused sama kümnendi keskpaigas ning 2012.aasta 29.veebruari nn.Liigpäeva leppe. Kõikidel mainitud juhtudel on lepingud Heckeri hinnangul üles öeldud Ameerika administratsiooni eestvõttel pikka plaani omamata ning emotsioonide ajel, mis omakorda on Pyongyangi sundinud jätkama sisult tõepoolest (eelkõige režiimi ja perekonna) kaitseotstarbelisi relvaarendusprogramme. Kui Donald Trumpis ja samal ajal Lõuna-Koread pehmemates põhjatuultes valitsenud Moon Jae-inis nähtud võimalused Hanoi tippkohtumisel 2019.aasta veebruaris poliitilises võtmes katastroofiga lõplikult katkesid, katkes ka Kim Jong-uni strateegiline kannatus. Avalikkuse ette jõudnud kirjavahetuses kahe liidri vahel ehk nn.“armastuskirjades” paljastub Kim Jong-uni isiklik pettumus ning näokaotusest lahvatanud viha. Viljatuks jäi ka Joe Bidenile antud 100 kriitikavaba päeva, sest praegusel Valge Maja administratsioonil tundub avalikkusele tajutav Korea poliitika üldse puuduvat. Kim naases agressiivse ja ennaktempos edeneva relvakatsetusprogrammi juurde ning erinevate relvaliikide testimisi ei jõua enam ammu keegi kokku lugeda.

Ühinemisfilosoofia tühistamine puudutab ka
metroojaamade nimetusi

Hecker ja Carlin tunnetasid olulist muutust Põhja-Korea režiimi väljaütlemistes 2023.aasta kevadel, kui retoorikasse ilmus aina regulaarsemalt hulk lahingutegevusele ja sõjale viitavaid käsitusi. “Tulemerre uputatud Soulist” kuuleme pingete ajastutel ikka ja jälle, kuid kõnealusel ajaperioodil kõneldi vajadusest ettevalmistamaks revolutsioonilist ühendamist läbi jõu, legaalselt pädevat õigust hõivata kogu poolsaar, anda ennetavaid lööke jne. Kui Põhja-Korea uudistevahus keskpäraselt orienteeruv vaatleja võis pidada Kim Yo-jongi (Kim Jong-uni õde) kasutatud Lõuna-Korea ametlikku riiginime “Korea Vabariik” keelevääratuseks, polnud see seda. Termin, mida Põhja-Korea endale 75 aastat lubanud pole, ilmus meediaruumi veel ja veel kuniks 30.detsembril Korea Töölispartei pleenumil peetud hiidpikas kõnes Kim Jong-un uudispommi lõhkas: Koread ei liitu kunagi rahumeelsel viisil, vaid on kaks eraldi riiki ja rahvast ning kuulutas viidavat põhiseadusesse sisse klausel Korea Vabariigist kui põlisvaenlasest. Üle kogu Põhja-Korea lammutatakse praegu ühinemisele viitavaid monumente, nimetatakse ümber tänavaid, koole ja raamatukogusid, likvideeritakse filmidest ja muusikateostest (sh.riigihümnist!) ühinemisele kui 75 aastat fundamentaalsele psüühhele mõlemas Koreas viitavaid vihjeid. Visuaalselt ei kujutata Koread enam tervikliku poolsaarena ei teleuudiste logodel ega mujal laialtlevinud sümboolikas. “Üks Korea” kui väljend ja kandev idee kogu poolsaarel, kuulutati Põhja-Koreas lõppenuks. (https://arvamus.postimees.ee/7933818/erki-loigom-pohja-korea-suurendab-tuumapommide-tootmist-sonades-lounaga-uhinemist-enam-ei-otsi )

Rahumeelsed viisid poolsaare ühendamiseks ja katsed suhete normaliseerimiseks Souli ja Washingtoniga on (Põhja-Korea sõnul) lõplikult läbikukkunud ning Kim Jong-un langetanud strateegilise otsuse tagada julgeolekuküsimustele lahendused sõjalisel teel. Autorite seisukohta võimendavad edukalt reanimeeritud ning tõhus Jaapani, Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide sõjalise koostöö formaat ning Põhja-Korea pragmaatiline läbikäimine Ukrainas sõdiva Venemaaga. Nurkaaetud diktatuuri sammudes ei suuda Lääne otsustajad sageli leida loogikat ning langetatud valikud on fataalsed. Eks tegelikult Ukraina sõda ja selle aktiivsema faasi algus 2022.aastal kinnitab seda väidet (siinkirjutaja arvamus). Kohtan minagi väga väärikate akadeemiliste arvajate seas üsna levinud konstruktsiooni, mille järgi Korea sõja esimese tulelöögi andja 1950.aasta juunis oli Põhja-Korea armee, kuid selle andmata jätmisel alustanuks loetud nädalad hiljem jõuga poolsaare ühendamist hoopis Lõuna pool. Arvamus, mis pole liiga populaarne leheveergudel, kõlab Korea poolsaare ajalooga tegelevate analüütikute või ajaloolaste suust (omamoodi põhjendatult) üpris sageli. Jah, praegune ühinemisretoorika hülgamine on tektooniline muutus ning Kim Jong-uni enda poolt tehtud (!) avaldusele järgnenud massiivsed ja provokatiivsed sammud põhja pool demilitariseeritud tsooni loovad ähvardavaid taustu, kuid julgeksin ettevaatliku lugupidamisega arvata - Hecker ja Carlin unustavad mitmed Pyongyangi vaates edukaks sõjategevuseks vajalikud eeldused.

Vanaraud üksikute moodsamate viledega.

Kõige selgemini on hoomatavad militaarsed võimekused. Uudiskünnist ületavad viimased kolm aastakümmet eelkõige Põhja-Koreaga seotud raketi- ja tuumarelvakatsetused. See pole vaid uudisruumis nii, tegemist on Põhja-Korea režiimile mitmes mõttes pealesunnitud ainuvalikuga. Konventsionaalseks sõjapidamiseks loodud üüratut Korea Rahvaarmeed konstantses kasinuses kiratsev režiim moderniseerida  ei suuda. Valik panustada massihävitusrelvadesse on odavaim, kiireim ning hirmutavaim valik. Vähem räägitakse keemiarelvaarsenalist, mis Põhja-Koreal on samuti prominentne. Kuigi riik on saamas defacto tuumariigiks, on läbiviidud vaid seitse madalama võimekusega tuumakatsetust. Riigimeedia räägib juba viis aastat ka taktikalisest tuumarelvast, mida pole aga katsetatud kordagi. Kontinentidevaheliste rakettide katsetusi on läbiviidud samuti minimaalselt ning neidki kunstlikul trajektooril, mis ei anna ülearust infot nende paljuräägitud võimekusest tabada Ameerika maismaad. Atmosfääri taassisenemise tehnoloogiat pole teadaolevalt endiselt suudetud isegi katsekorda seada. Siiski ei tasu eelpooltoodud eeldusi ja potentsiaalseid võimekusi eirata, kuid lahinguväljal nende relvagruppide kasutuskõlblikkusele viitavaid kindlaid signaale sisuliselt pole.

240mm GPSi abil juhitavate rakettide katsetamine

Kõik DMZ-d Põhja-Korea poolt külastavad turistid näevad ohtlikule piirialale lähenedes sadade ühikute kaupa mitmetes liinides torudega lõuna suunas rivistatud suurtükke. Nende võimekuses sõja esimesel tunnil välja tulistada kümneid tuhandeid mürske, ei pea kahtlema, hoopis karta tuleb. Kuid tuleb teada ka Lõuna-Korea poolseid ennetavaid tegevusi ja valmisolekut, mis puudutavad just konventsionaalse konflikti korral sellele vastamise võimekusi. Põhja-Koreal sisuliselt puudub õhuvägi, merevägi on vanaraudne ning Ukraina sõjast tuntud droonilahingus saavad õhus toimetama vaid Lõuna-Korea aparaadid. Kuigi Lõuna-Korea õhukaitse maadleb  võimekusega tabada eriti madalalt lendavaid Põhja-Korea tiibrakette, on enamike ballistilistel trajektooridel lendavate rakettide vastu kaitse olemas. Põhja-Korea võib olla kogununud vaimustust hiljutisest Hamasi üllatusrünnakust, kuid näeb ka Iisraeli armee aeglast ja piinarikast vastust ning teeb sellest omad järeldused.  Seega, sõjaliselt pole Põhja-Korea võimeline pidama pikalevenivat konflikti, mida võimalik Korea sõja jätkamine endast kahtlemata kujutaks. Põhja-Korea meedias kujutatakse neil päevil mitmeid relvaarendusi, mis tähelepanelikul vaatlemisel klapivad täpselt nende kaliibrite ja stardisüsteemidega, mida kasutab Vene armee Ukrainas. Seeläbi võib taolisi katsetusi pidida pigem relvaexpoks Moskva suunas, kui valmistumises ründamaks Souli. Põhja-Korea võimekust prioriteetsetes valdkondades eirata kõiki talle seatud piiranguid kinnitab asjaolu, et Ukrainast leitud Põhja-Korea keskmaarakettide detailid on 99% ulatuses valmistatud Ameerikas, Euroopa Liidus või teistes Lääne riikides valmistatud komponentidest. Nii palju siis juche-stiilis sõltumatusest või sanktsioonidepoliitika edukast ohjamisest.

Kindlasti ei tasu unustada, et sõjaline oht Põhja-Koreast pigem kasvab, kui kahaneb, sest Ukraina sõjast tingitud avanenud vene väravad võimaldavad ettevalmistavaid tegevusi pigem kiirendada. Kahe režiimi koostöö on ilmselge ning tõhus. Rünnakuvalmidusest räägime Korea Rahvaarmee kontekstis siiski dekaadide, mitte kuude või aastate  perspektiivis.

Trump, Moon ja Kim Panmunjomis 2018 suvel

Poliitiliselt on kogu aeg halb ilm.

Teine vajalik eeldus ja asjaolu, mille Hecker ja Carlin unustavad, on soodne poliitiline kliima Pyongyangist vaadatuna, millist sisuliselt ei esine. Kui Venemaal, Ameerika Ühendriikidel, aga ka Jaapanil ja Lõuna-Koreal pole suures plaanis Põhja-Korea tulevasest olemasolust ja püsimisest sooja ega külma, on Hiina Rahvavabariik tülika puhverriigi püsimisest otseses sõltuvuses. Eelkõige huvitavad Hiinat Põhja-Korea maavarad, meresaadused, odav tööjõud ning muidugi asjaolu, et vaenlikud Ameerika väed püsiksid kahe karmilt tarastatud riigipiiri taga. Võimudele Pekingis pole muidugi kunagi istunud Pyongyangi isepäine välispoliitika (jah, Põhja-Koreal on selgelt iseseisev välispoliitika) ning mastaapsed relvakatsetused ja ärplemine on viinud korduvalt vastastikused suhted mõõdukalt viisakatest vaenlikult külmunuteni. Hiina ennetustöö või kiire sekkumine sõjalise tegevuse alustamisel Koreas on üheselt selge kõigile osapooltele, neutraliteet korea küsimuses on Pekingis vaatamata olulistele kaubandussuhetele Lõunaga, välistatud. Samuti peaks Kim Jong-un tabama hetke, kui Valges ning Sinises Majas (viimase väljendiga kutsutakse Lõuna-Korea presidendi residentsi Soulis) istuvad välispoliitiliselt jõuetud ja voolitavad presidendid. Valget Maja taoline olukord Korea poliitika vaates meid saabuval sügisel ohustabki, kuid kaht teist tingimust hetkeolukord Kim Jong-uni jaoks soodsaks ei kujunda, kui üldse kunagi. Nii kummaline kui see ka ei tundu, valiks ka Moskva võimaliku Korea sõja jätkumise korral pigem Souli toetava positsiooni.

Ellujäämisinstinkt – Põhja-Korea püsimine põhialus.

Viimaseks, kuid olulisimaks peaksin Kim Jong-uni kainet personaalset kalkulatsiooni vältida liigkõrgeid riske. Temagi õpib ajaloomustritest. Vanaisa Kim Il-sungi 1950.aasta juunis algatatud afäär Korea sõja näol pidi olema lahendatud poolsaare ühendamisega loetud nädalatega. Kolm aastat ja kolm miljonit hukkunut hiljem fikseeriti olukord seal, kust selle lahendamisega alustati. Kõiki Põhja-Korea loogilisi või täiesti pöörasena tunduvaid sõnavõtte ja tegevusi tasub alati käsitleda režiimi ellujäämist tagavate meetmetena. 

Sõjategevuse alustamine Põhja-Korea poolt on väga ebatõenäoline ning sellele ei viita miski. Lausa vastupidi. Milline sõjaks valmistuv riik ekspordib sadade tuhandete ühikute kaupa laskemoona ja tuhandeid võimsaid rakette? Kahjuks tuleb Põhja-Korea relvade vastu sõdida juba praegu, seda Ukraina rinnetel. Küll on kahe Korea vahel tuntavalt kasvanud võimalus lokaalseteks relvakonfliktideks demilitariseeritud tsoonis ja vaidlusalusel merepiiril, kuid potentsiaali laiemaks sõjategevuseks napib.

Lugu ilmus Postimehes 23.veebruaril 2024: https://arvamus.postimees.ee/7965599/erki-loigom-kas-kim-jong-un-valmistub-sojaks