Põhja-Korea tunnistas kahe Korea riigi ja rahva olemasolu ning loobub fundamentaalsest ühinemispoliitikast

Põhja-Koreaga seotud arengute kauaaegsed jälgijad ei erutu ülearu, kui riigi meediaruupor teadvustab tuumasõja puhkemise ohust või ähvardab lõuna-Korea (väiketäht pole siinkohal kirjaviga!) nukuriigi pealinna tulemerre uputada. Pyongyangis 26.-30.detsembrini toimunud Korea Töölispartei keskkomitee pleenumil peetud pikas uusaastakõnes tunnistas riigi liider Kim Jong-un eesootavaid majandusraskusi ja suuri väljakutseid, probleeme toiduturvalisusega. Erakordselt selgesõnaliselt puudutas Kim alanud aastal reaalse sõjategevuse puhkemise võimalust poolsaarel. “USA ja lõuna-Korea tekitavad poolsaarel kontrollimatut kriisi hoolimatu kommunismivastase vastasseisu ja sõjalise tegevusega”, hoiatas Kim, kutsudes üles rakendama Washingtonile vastustavat resoluutset kaitsepoliitikat. “Sõda on nüüd muutumas realistlikuks kontseptsiooniks, mitte jäämas vaid abstraktseks mõisteks”, lisas Kim. 

Lisaks kinnitas Kim Jong-un riigi kaitsedoktriini peatükki, mis kõneleb tuuma- ja raketiprogrammiga seotud osiste masstootmise mahtude järjepidevat kasvatamist. Sõnadele kinnituseks ilmusidki üleriigilises päevalehes fotoseeriad liidri ja tema tütre külastusest lühi- ja keskmaarakette ning kontinentidentidevahelisi rakette ja nende stardiplatvorme tootvasse “16.märtsi” nimelisse tehasesse Phyongsongis, pealinnast põhjas. Fotoseeriaga tabati kaks kärbest ühe hoobiga. Sisepoliitiliselt kinnitati parteiliini tõsiseltvõetavust riigi kaitsevõime edendamise osas ning Venemaa ja Ukraina sõja osapooltele üle ilma sai koos aastavahetuse rünnakutega Ukraina linnadele selgeks Põhja-Korea osalus ning võimalik tulevane võimekus Moskva edasisel abistamisel. Sarnaselt Kremli narratiiviga võitleb ju ka Põhja-Korea kasvava Lääne ohuga, mistõttu on koostöö venelastega osutunud Pyongyangile mitmekordselt tulusaks.

Kim Yo-jong: Lõuna-Korea on meid lollitanud mesi suus, kuid mõõk südames
Kim Yo-jong ja Moon Jae-in

Seejärel lõhkes kõnepuldis üllatuspomm, kui Kim kutsus üles "põhimõttelistele muutustele" Koreadevahelises poliitikas ning ütles, et riikide ühinemine on võimatu Lõuna-Korea hoiaku tõttu Pyongyangi suhtes. “Oleme väsinud ootamast ning teadvustame selgelt, et mistahes Lõuna-Korea võimude puhul ei soovi vastaspool otsida võimalusi koostööks, kõnelusteks ega soovi elus hoida printsiipe poolsaare ühendamiseks”, mainis Kim Jong-un viitega nii demokraatide kui konservatiivide koreadevahelise poliitikate sarnasusele ja lootusetusele Lõuna-Koreas. 

Mõttele sekundeeris päev hiljem Rodong Sinmunis liidri sõnakas õde, Kim Yo-jong. "Palju lihtsam on hakkama saada lolli, kuid ausa mehega, kes on selgelt näidanud üles oma vaenulikkust meie vastu, kui õelaga, kel mesi suus ja mõõk südames", kirjutas sm.Õde iseloomustades Lõuna-Korea presidendi Yoon Suk-yeoli ja tema eelkäija Moon Jae-ini poliitikaid, mis sundisid Pyongyangi tunnistama kahe Korea riigi ja rahva ületamatuid erisusi ning edaspidist vastastikust vältimatut vaenulikkust.  

Kirjeldades eelmist Lõuna-Korea presidenti, suhetes sula otsinud Moon Jae-ini, jätkas õde Kim: "Ta suutis meid hästi lollitada ja kütkestada nagu teeks ta meie heaks kõike, lõikaks ära ka tüki enda lihast. Sulatas meie südamed, rääkides samast verest, rahust ja ühisest heaolust. Ta oli väga salakaval mees."

Kas Ühinemismaantee memoriaal Pyongyangis kaob?

Ühinemisretoorika - jagatud poolsaare viimane ühine nurgakivi

Ühinemisretoorika (korea keeles통일,  tongil ehk ühinemine) ning väljend “Üks Korea” on mõlema Korea mõtteruumis fundamantaalselt juurdunud narratiivid ning sama vanad kui poolsaare jagunemine 1945.aastast. Ka Korea sõda võime käsitleda omamoodi ühendamisalgatusena. Mõlemal pool demilitariseeritud tsooni on olemas ühinemisministeeriumid ning laiendit “ühinemis-“ kannavad nii hooned, tänavad, sillad, raamatukogud, ajalehed, lilleseade konkursid, kontserdisarjad jne jne. Kuigi reaalsus on riigid kasvatanud kordi enam lahku kui populaarne võrdlus Saksamaadega seda välja kannataks, hoiti retoorikat tänaseni väga tugevalt fookuses, mistahes valdkonnas ühistest eesmärkidest ja tulevikust kõnelemisel. 

Mõned verstapostid konteksti paremaks tajumiseks. Olgu mainitud, et nopin järgnevad daatumid ning märksõnad Põhja-Korea veebilehelt Uriminzokkiri (“meie inimesed”), kus need artikli kirjutamise ajal veel saadaval on. Kurikuulsale pleenumikõnele järgnevatel päevadel on režiim asunud aktiivselt likvideerima igasuguseid viiteid ühinemistemaatikale ning uskuge, vaatamata interneti puudumisele riigis on režiimil sadu netilehekülgi, mida nüüd kaasajastama asuda tuleb. Kas puhastuskampaania jõuab ka tänavatele ja põhjakorealaste elutuppa, näitavad lähikuud.

Kahe Korea ühinemise kolm põhiprintsiipi lepiti kokku 1972.aastal. Punase Risti vahendatud kõneluste tulemusel sedastati järgmist:

1. Koreade liitumine on kahe Korea siseasi ning taasühendamine peab sündima igasuguste väliste osapoolte mõjudeta.
2. Taasühendamine peab toimuma emba-kumba riigikorda või valitsemismudelit eelistamata.
3. Taasühendamine peab toimuma rahumeelselt.

Korea on üks!

Kõik järgnevad ühinemistemaatikat puudutavad kokkulepped mainivad mingil moel eelpooltoodud printsiipe ning neid hoiti elus 2023.aasta detsembri eelviimase päevani. 1980.aastal on osapooled kaalunud kahesüsteemse valitsemis- ja majandusmudeliga Koryo Föderatsiooni loomist, 1982.sõnastati moodustise toimimiseks kümne printsiibiga alusdokument. 2000. ja 2007.aastal Pyongyangis toimunud tippkohtumiste raames täiendasid Kim Jong-il ning tollased Lõuna-Korea liidrid ühinemisprintsiipe imalate ja sõnavahuste deklaratsioonidega. 2018.aasta Korea Sula raames toimunud tippkohtumistel Moon Jae-ini ja Kim Jong-uni vahel sündisid samuti ühinemisele ja militaarsete pingete leevendamisele kutsuvad Panmunjomi ja Pyongyangi deklaratsioonid. Mõlema Korea piirialalt likvideeriti vaatlusposte ja vähendati relvastust, püstitati memoriaale kirjadega “조선은 하나다! (Korea on üks!). Muide, maantee Pyongyangist demilitariseeritud tsooni ning sealt edasi Souli kannab nime “ühinemismaantee” ning väljudes Põhja-Koreast sõidate läbi loosungi “Peatse taasühendamiseni!” alt. Kim Jong-uni 30.detsembril öelduga sai 70 aastat pingutusi realistlikku olukorda ausalt hindava punkti.

Reaalsuse üllatav tunnistamine

Põhja-Korea uurijad ja analüütikud on aastaid kõnelenud võimalusest tunnistada reaalsust ka kõrgeimal poliitilisel tasandil, kuid ootused taoliseks sammuks seati pigem Souli võimudele. Põhja-Korea majandus on umbes 50 korda väiksem lõunanaabri omast, keeled ja kultuurid kasvanud lahku määral, mida ei nõelu kokku ka sajanditega. Puudub igasugune sisuline, tegelikult ka vormiline, läbikäimine ning riigid kuuluvad nii majanduslikult kui kaitseküsimustes väga erinevatesse blokkidesse.

Teatud märke Põhja-Korea meelemuutusest võis tajuda juba varasügisel, kui Rodong Sinmun kahel korral järjest kasutas ajaloos enneolematut nimekuju Lõuna-Korea kirjeldamiseks. Enam kui seitse dekaadi on Lõuna-Korea olnud põhjakorealaste jaoks kas “lõuna-Korea” või “lõunas asuv Joseon”, kasutati riigi tähtsaimas päevalehes Kim Yo-jongi suu läbi lõunanaabri ametlikku riiginime – Korea Vabariik. Et tegemist polnud keelevääratuse või kirjaveaga, sai selgeks 30.detsembri Kim Jong-uni pleenumikõnes. Tasakaalustamiseks on Põhja-Korea televaatajad viimasel ajal kohanud näiteks jalgpallimatše vaadates ka Korea Vabariigi asemel nimekujusid “marionetid” ja “nukuriik”. Meediasse (taas)ilmusid väljendid nagu “esmaklassilised lakeid”, “ameerika ustavad koerad” ning “lõuna-Korea värdjad”. Lisaks lingvistilistele lennukustele loobus režiim novembris ka Pyongyangi deklaratsiooni peamistest kokkulepetest, lõpetades viimase dekaadi olulisima ühisalgatuse sisulise toimimise. Demilitariseeritud tsooni naases raskerelvastus, piirivalve asus taas Panmunjomi rahukülas kandma revolvreid ning piiriüleste konfliktide ennetamiseks loodud “kuum liin” jäi tummaks. Pyongyangis likvideeritakse Töölispartei Ühinemisfront ehk ühinemisküsimustega tegelev valitsusasutus. 2018.aasta Sula raames Lõuna-Korea kuludega rajatud moodne ühinemisküsimustega tegelevate ametite tööruumideks loodud büroohoone lasti piiritsoonis asuvas Kaesongi linnas õhku juba 2019.aasta pingetekasvu algfaasis. Nüüd lammutatakse ka selle varemed. 

Kas uks jäi siiski irvakile?

Lugedes Kim Jong-uni kõnet lause lauselt, jätab ta ukse lahti võimalikeks meelemuutusteks sedastusega, et olukorra on põhjustanud eelkõige välised jõud, nimetamata otseselt Ameerika Ühendriike. Meediakajastusse ilmunud propagandast nõretavad ning väheste värvitoonidega videod kujutavad lisaks Joe Bidenile ja Yoon Suk-yeolile kurjajuurena ka Jaapani peaministrit Fumio Kishidat. Kõnes leidub ka lõik, mis jätab ühinemissoovid ellu, kuid seda läbi vältimatu jõu kasutamise. Kim Jong-un käskis Korea Rahvaarmeel valmistuda Suure Sündmuse läbiviimiseks, kasutades koreakeelset väljendit, mida seni on tarvitatud näiteks tuumarelva või kontinentidevaheliste rakettide edukal katsetamisel. “Meie armee astub vajadusel samme, et allutada või suruda maha kogu Lõuna-Korea territoorium, mobiliseerides jõu ja vahendid, sealhulgas tuumajõud määral, mis on vajalikud reageerimaks meid ähvardavale tuumaohule”. 

Põhja-Korea meelemuutused 180-kraadi ulatuses on sageli siiski reeglid kui erandid, mistõttu võib
Taasühendamiseni!
tegemist olla ka pokkeriga eriti kõrgetel panustel. Teatud roll on mängida Donald Trumpi võimalikul naasmisel Valgesse majja ning tulusal võimalusel läbi Ukraina afääris osalemisele mängida kaasa suures maailmapoliitikas karistusi kartmata. Toretsev režiim armastab just praegu uhkeldada mistahes saavutustega, mis tõestavad edukat üleolemist riiki suruvatest sanktsioonidest. Uued luksusautod, jahid, kallid kellad ja moodne elektroonika on Põhja-Korea televisioonis igapäevane vaatepilt. 

Käesolev fundamentaalse iseloomuga raputus võimaldab Kim Jong-uni režiimil heita kõrvale teesklev pehme jõu taak suhetes Souliga ning liikuda edasi (enda eksitstentsi tagamiseks) iseseisva kaitsevõime arendamisega. Kim Jong-un lõpetas kõne mõttega, mille järgi “Koreade ühinemine on võimatu, Lõuna-Korea on vaenulik ning meiega sõjajalal olev riik”. Lihtne ja lärmakas lause, kuid sisult seitse aastakümmet pingutusi prügikastiviskav reaalsus. Poliitika muudatus tembeldati mürsurahega Lõuna-Korea väikesaarte suunas.