 |
| Partners in crime |
Venemaa verine agressioon Ukrainas on normaliseerinud mistahes äärmustesse või suisa absurdi kalduvad meetmed. Veel aastapäevad tagasi umbluu kategooriasse liigitunud teooritest ja praktikatest on saanud uus reaalsus. Saksamaa saadab Venemaa vastu rindele tanke ning Kremli pressiesindaja räägib võitlusest satanismi vastu. Kahelda tuleb kõiges, kuid ka uskuma jääda kõikvõimalikku arusaamatut tuleb hämmastavalt sageli. Paradoksaalselt on seni valdavalt kurioosumitega uudiskünniseid ületanud Põhja-Korea tegevused ja toimetamine uues taustsüsteemis jäämas varju Kremlist lähtuvate sõnumite võrdluses. Seni veel usu küsimus, kuid ajalugu ning tasapisi kogunevad infokillud annavad aluse küsimusele, milline on Põhja-Korea roll Ukraina sõjatandril?
Venemaa sõjakäik - P-Koreale süllekukkunud retooriline võimalus
Venemaa kallaletung Ukraina vastu sobis välispoliitilisel areenil üha nähtamatuks muutuvale ja tuhandeid kilomeetreid lahingukärast eemal asuvale Põhja-Koreale hästi. Ennaktempos kulgenud raketikatsetused ületasid uudiskünniseid veel vaid Lõuna-Koreas ja Jaapanis. Ameerika Ühendriikidel puudus aktiivne korea poliitika ning Hiina maadles koroonapandeemiast põhjustatud kasina majanduskasvu järelmitega. 24.veebruaril alanud avantüürile reageeris Põhja-Korea meediaruupor välismaisele tarbijale suunatud ruuporitest täiel häälel. Kodumaal ei teata kuumast konfliktist vist tänase päevani suurt midagi. Vaid kaks päeva peale sõjategevuse algust täristati sõnavahuse äkkvihahooga Ameerika imperialismi ja hegemoonia suunas. Riigimeedia väliskanalites ilmunud artiklis “USA-l ei tohi lubada kõigutada rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse alustalasid” meenutatakse parimas põhjakorealikus kõnemaneeris Ameerika Ühendriikide ja tema vasallide aastatepikkust õõnestustegevust ning kahepalgelisust, Washingtoni ja tema lakeide süüd uue külma sõja põhjustamises ja paljudes teistes surmapattudes. Artikkel puudutab ka “Ukraina kriisi” mainides Venemaa katkenud kannatust kõikjal pealepressiva julgeolekuohu talumisel. Ajaloolise taustteadmise huvides olgu meenutatud, et Nõukogude Liidu lagunemise hetkest katkesid Moskva ja Pyongyangi suhted sisuliselt täielikult. Kaubavahetus kukkus aastaga 100 korda, liginedes olematuseni ning edasised kümnendid on vastasikused toetusavaldused olnud vaid verbaalsed või kantud mõlema poole retoorilisest huvidest atlandiülese hegemooni vastu. 24.veebruar muutis palju, kui et mitte liialdustesse kaldudes nimetada toimuvat suisa partnerluseks.
Põhja-Korea on Kremli hunta tegevust kasvava innukusega toetanud mistahes platvormidel või formaatides – ÜROst kuni üdini raevunud kodanike “spontaansete” tänavameeleavaldusteni Pyongyangis. Aastakümneid harjumuspärastes, kuid viimase viisaastaku jooksul erakorralistes piirangutes, mis koroonapandeemiast võimenduse saanud, vaevelnud režiim on lõpuks pälvinud Venemaa piisava tähelepanu, mis võiks leevendada kõikehõlmavat puudust. Meenutagem, et Põhja-Korea on olnud suletud nii inimeste, aga ka kaupade liikumisele 2020.aasta jaanuarist, kui ekstraordinaarseid ennetusmeetmeid rakendades tõepoolest viimase riigina maailmas ligi kaks aastat koroonavaba püsiti. Lisaks ainelisele ebamugavusele polnuks jätkuv absoluutne blokaad jätkusuutlikult ohutu ka režiimile endale ning nii otsustati alanud Venemaa sõda panna teenima enese eksistentsiaalseid huvisid.
 |
| Kim Yo-jong pahandab |
Tõttame veidi kronoloogias ette, aga vaevalt suutsid Põhja-Korea agitatsiooni ja propagandaministeeriumi parimad visionäärid kujutada ette olukorda, mida ülikiiresti kulgev elav ajalugu neile kandikul pakub. Ameerika Ühendriikide pidev toetus Ukraina vabadusvõitlusele on madalal tulel (otse ju Põhja-Korea meedia sõjast Euroopas ei räägi) andnud ainest ameerikavastase retoorika pildilhoidmiseks ja tasahilju kasvatamiseks, kuid Ameerika otsene abi tankide, kui põhjakorealaste tajudes tuumarelvaga samaväärsena mõjuvast mõjutushoovast, pakkus riigi fundamentaalsetele alustele toetuvale propagandaaparaadile võimaluse. Riigi välispoliitiliste sõnumite suuvooder, diktaator Kim Jong-uni õde, Kim Yo-jong kirjutab 27.jaanuari Põhja-Korea mõjukaimas ajalehes Rodong Sinmun järgmist: “Ameerika, kes lähiajaloos on pannud Euroopa turvalisuse dekaadide jooksul pidevasse ohtu, on seekord ületanud punase joone. Washington ei varja enam ega pea proxysõdu, vaid on otseselt kuulutanud plaani Venemaa hävitamiseks. Mul pole vähimatki kahtlust, et mistahes Ameerika või Lääne relv ei suuda murda kangelasliku vene rahva patriotismi ja lakkamatut võitlustahet!” Niivõrd jõuline ja otsesõnu kõnelev ning kohati nimeliselt toetust pakkuv retoorika on isegi pikaajalisi Põhja-Korea jälgijaid üllatanud.
Kahtlused Põhja-Korea relvaabist püsivad
 |
| Valge Maja relvaabile viitavaid tõendeid esitamas |
Põhjus peitub novembrist aina jõulisemaks muutunud sõnumites Põhja-Korea võimalikust relvaabist Wagner Grupil eraarmeele. On ju suurem osa Põhja-Korea militaarrauast Nõukogude päritolu ning mitmete tänasel hetkel Vene armee hävitustööd ja õudu külvavate kaudtule relvade laskemoona kaliibrid juba ideoloogilise ühetimõistmise hiilgeaegdest arenenud sünkroonis. Seetõttu on üsna loogiline laskemoonavaesuses vaevleva Vene armee ja kellele-iganes-saaks-vaid-pappi filosoofias elava Põhja-Korea huvide selgepiiriline kattumine. Tajumaks taustu – Põhja-Korea tanki- ja surtükikoosseis on absoluudis maakera suuruselt teine just Venemaa järel, räägimata pikast per capita kategooria kinnipanemisest. Seetõttu mõjub kuidagi hoomamatult diskussioon 45 tanki saatmisest Ukrainasse, kui Venemaa varusid 12 tuhande ja Kuri-Korea omi 6 tuhande kanti hinnatakse. Kvalitatiivsust ja kasutegureid hindavad edetabelid rivistuvad loodetavasti mõnevõrra teisiti. Venemaa ja Põhja-Korea vahel on napp 15 km pikkune piirijoon, mida ületab vaid üks raudtee, mis kõrglahutuslike taevasilmade püsivas jälgimises on. Nii mõjuski 18.novembril üle kahe aasta esimene Venemaalt Põhja-Koreasse ja päev hiljem tagasiveerenud kaubaveerem küsitavalt. Tollideklaratsioonides näeme saadetisena Venemaalt mitukümmet nooblit valget täkku ning hulga teraviljaabi, kuid tagasi pöördus kaubarongi koosseis ametlikult tühjana. Kas tõesti oli Suure Korea Ruunamudija ratsutamisvajadus piisav põhjus veeremi saatmiseks ja paindumatute koroonapiirangute väänamiseks? Ümberlükkamatud tõendid küll puuduvad, kuid ühena vähestest Pyongyangi jäänud saatkondadest on just Venemaa esindajad tavapärast keskmist arvestades muutunud üliagarateks kohtumiste võõrustajateks Põhja-Korea mistahes valdkonna ametnikega ning sümmeetriline on tegevus olnud ka Moskvas. Vene saatkond on saanud Põhja-Korea võimudelt siiski ka hoiatusi liigse entusiasmi ülessenäitamise tõttu. Nimelt riputas saatkond oma aiale fotonäituse Ameerika ja NATO sigadustest Donbassis, kus sulaselgelt tajutav kuum konflikt värvifotodel möödakäijates ülemäärast huvi tekitas. Näitus võeti maha, kuid kahe riigi intensiivistunud diplomaatiline läbikäimine ei näita jahenemise märke.
Abikäed Donbassi!
Kuigi nii Venemaa kui Hiina on liitunud Põhja-Koread suruvate sanktsioonidega, mis seotud Põhja-Korea tööjõu toimetamistega väljaspool kodumaad, kuid päriselu võtab üha pöörasemaid pöördeid. Päriselt ei saatnud Venemaa valdavalt Kaug-Idas valdavalt ehitussektoris lisaväärtust loovaid põhjakorealasi vastavalt võetud kohustustele kunagi koju, leides lahendusi küll õppe- ja turismiviisade väljastamises, kuid töörändealane koostöö kompab uusi tasandeid. Vaatamata närustele töötingimustele on töö Venemaal, Hiinas või laheriikides, Aafrikas põhjakorealaste hulgas ihaldatud ning konkursi läbivad vaid valitud. Potentsiaalne töömees peab olema abielus ja vähemalt kahe lapse isa, mis tagab piisava motivatsiooni tagasipöördumiseks. Kuid ka põhjakorealastel on punased jooned. Nii istuvad hilissuvel peatse Võidu ja tööfrondi avanemist Donbassis lootnud mehed kodumaal jõude, olles sageli võtnud üüratuid laene või loobunud senisest tööst. Kui septembris, esimese lekkinud info peale formeeritavat tööväge otseseks sõjaliseks abiks liigitama kiputi, soovis Pyongyang hammustada lihtsalt rammusa suutäie võimalikust Donbassi ülesehitamisest. Hetkel taastamistöödel suurt mõtet pole, kui tööd tuleks halva õnne korral alustada uuesti ja uuesti ning on otsene oht tööliste eludele. Põhja-Korea pole siiski loobunud tuhandete töökäte saatmise plaanist. Lisaks Kaug-Ida kogemusele toimetavad põhjakorealastest töölised endise Nõukogude Liidu aladel näiteks Abhaasias ja Osseetias. Tõenäoliselt sobilike kaliibritega relvaabist tänulik Moskva on vastutasuks läbi mitmete meredel toimunud ümberpumpamiste toimetanud Põhja-Koreasse nii kütuseid, väetist, toiduabi, ehitusmaterjale jne. Vastastikused hea tahte avaldused jätkuvad.
 |
| NATO peasekretär Soulis |
Jaanuari viimastel päevadel Jaapanit ja Lõuna-Koread külastanud NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi visiiti ning eelseisvat Anthony Blinkeni Pekingi külastamist on Põhja-Korea käsitlemas kui Ameerika vihast lõrisevat (samas muidugi jõuetut) katset lõhkuda Ida-Aasia õitsengut ja turvatunnet, kuid nagu loeme välisminister Mike Pompeo värsketest memuaaridest, pidas Pompeoga korduvalt kohtunud Kim Jong-un USA kohaolu poolsaarel pigem lisagarantiiks Hiina laamendamise vastu tema režiimi vastu ning pole kahtlust, et tuhandeid kilomeetreid eemal märatsev Venemaa poolt algatatud hullus Pyongyangile pigem aina sobilikum on. Ka nii kaugelt saab ideoloogiliselt õilsalt võidelda, kuigi kas imperialismi kui mõiste tõlgendamine Põhja-Korea jaoks sobivas võtmes veel pikalt jätkusuutlik on?
