Unustatud Korea sõda. Miks rahuleppe allkirjastamine üha ebatõenäolisemaks muutub?

70 aastat tagasi, 25.juunil 1950 algas Korea sõda. 17.juulil 67 aastat tagasi sõlmiti ajutine vaherahu, mis lõpetas aktiivse sõjategevuse, kuid pole rahuldava lahenduseni jõudnud tänapäevani. Kahte Koread lahutaval demarkatsioonijoonel asuvas Panmunjomi piirikülas sõlmitud vaherahu on lähiajaloo pikima ponnistuse tulemusel saabunud ajutine tulemus. Ameerika Ühendriikide, Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) ja Hiina vabatahtlike armee esindajate allkirju kandev dokument tsementeeris vaatamata selles hiljemalt kolme kuu jooksul rahumeelse Korea poolsaare kujundamiseks kokkukutsutava foorumi nõudele, püsiva ebastabiilsuse. Vaherahu sõlmimiseks kulus kahe aasta jooksul 158 kohtumist ning lõpptulemusele ei kirjutanud alla üks olulisemaid osapooli – Korea Vabariik (edaspidi: Lõuna-Korea). Katsed jõudmaks püsiva ning ÜRO reeglitele vastava rahuleppeni on läbi osapooltele sobilike sõnamängude kestnud selle sõlmimisest alates. Millised on võimalused ja takistused 70 aastat kestnud status quo murdmiseks? Miks huvitatud osapooled ei suuda leida leppele sobivat sõnastust ja sisu? Kas on võimalik, et Korea sõda jääbki kestma?

Kommünikeedest raamlepeteni - vaid suured sõnad paberitel?
2018.aastal Pyeongchangi taliolümpiaga üheaegselt käivitunud ”Korea sula” raames alanud Põhja-Korea noore liidri Kim Jong-uni kõrgetasemeliste ning kahtlemata ajalooliste tippkohtumiste jadas asuti muuseas kõnelema võimalusest lõpetada hea tahte tugeva sümbolina seitse dekaadi ajutisel pausil püsinud piirkondlik konflikt. Järjestikku toimunud Kimi kohtumised esmalt Hiina, seejärel Lõuna-Korea ja (üleüldse ajaloos esmakordselt ametisoleva) Ameerika Ühendriikide presidendiga lõid positiivse taustsüsteemi liikuda edasi ka Korea sõja järelmitega. Olgu siinkohal mainitud, et Põhja-Korea on kogu oma diplomaatilise leksika pikas ajaloos rõhutatult kasutanud väljendit “rahuleping”. Seda alates 1960.aastatest, rääkimata 1972.aasta ühiskommünikeest lõunanaabriga (kõneleme sellest hiljem sisulisemalt). Väljend on kasutusel olnud ning leidnud pidevat parandamist peamiselt ameeriklaste poolt 1994.aasta raamleppe kui 2000.esimeses pooles toiminud kuuepoolsete kõneluste raames.  2018.aasta Panmunjomi deklaratsioon kirjutab: tehakse ühiseid pingutusi maandamaks akuutseid sõjalisi pingeid ning astutakse praktilisi samme sõjaohu vältimiseks. Aprillis 2018 sõlmitud deklaratsioon tunnistab ka vajadust kaasata protsessi Ameerika Ühendriigid ning Hiina. Sama aasta juunis Singapuris toimunud tippkohtumine Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel sai lõpplahenduseks lakoonilised lühilaused, millistest üks kõneleb: anname koos panuse püsivaks rahuks Korea poolsaarel. Samas tuleb tunnistada, et Pyongyangi sõnameistrid kasutavad väljendit “rahuleping” vaid ühepoolselt ning sedagi pelgalt välissuhtluses. Miks? Kelle sõda oli ja on Korea sõda?

Siinkohal ei süveneks ligi kolm miljonit inimelu ning sisuliselt viigiga lõppenud katastroofi ajaloolisesse kulgu, kuid analüüsiks patiseisu kaasaja olukorra ning üpriski pessimistliku tulevikuväljavaate võtmes. Korea sõda tänapäevases vaates on nelja osapoole sõda ning vaatenurgast johtuvalt kannavad isegi erinevaid nimesid. Oluline on edasise mõttekäigu jälgimisel teadvustada, et Korea sõda võis tunduda ja on formaalselt käsitletav kodusõjana, kuid de facto osalesid otseselt sõjategevuses, toetasid tagala- ja personaliga üle kahekümne riigi. Nagasaki ja Hiroshima sündmuste (paljud ajaloolased näevadki juhtunut Ameerika Ühendriikide ennetava märguandena tuumaambitsioone loovale Nõukogude Liidule. Sealhulgas kasutab seda narratiivi tänaseni Põhja-Korea propaganda) ning kogu II maailmasõja järgselt elati alanud tuumavõidurelvastumise perioodil ning alanud oli Külm sõda. Seeläbi on Korea juhtum oma segaste osapoolte ning formaalselt puuduva sõjakuulutusega omas ajas uudse iseloomuga, samas kui enamik tänapäevased konfliktid just vargsõjad ongi.

Hiina RV – nähtamatu osapool, kes otsustas sõja saatuse
Esmalt on tegemist Hiina sõjaga. Esimene Hiina jaoks tema välispiiridest väljaspool peetuga. Hiinakeelne nimetus Korea sõjale kõnelebki “vastupanust Ameerika agressioonile ning abist Koreale” (抗美援朝戰爭). Kuigi Hiina Rahvavabariik ametlikult sõjas ei osalenud, päästis Põhja-Korea hävingust kahest miljonist võitlejast koosnev nn. vabatahtlike armee (langes 600 tuhat meest, sh.Mao Zedongi poeg Mao Anying). Selle esindaja, hilisema Hiina kaitseministri, marssal Peng Dehuai allkiri vaherahudokumendil lõpetas (allalkirjutajad olid ka ohvitserid Nam Il Põhja-Korea ja William K

Harrison Ameerika Ühendriikide poolt) konflikti aktiivse faasi. Reaalpoliitika vaatenurgast ei ole kaasajal Korea sõda lõpetava rahuleppe sõlmimine Hiina RV osaluseta realistlik, kuid kuidas küsida allkirja riigilt, kes sõjas pole osalenudki? Hiina on selgelt väljendanud oma seisukohta, mille järgi ei talu Peking mingit ebastabiilsust Korea poolsaarel ja seda peaksime tõlkima – kuniks Ameerika Ühendriigid pole oma väekontingenti Koreast ära viinud, võimalik rahulepe heakskiitu ei pälvi. Hiina ajalookäsitluses on Korea sõda Ameerika ja Põhja-Korea omavaheline konflikt.

Kuigi Hiina otsustavat rolli Põhja-Korea levitatav narratiiv ei toeta (Põhja-Koreas on vaid üksikud Hiina osalusele pühendatud monumendid kümnete tuhandete Kim Il-sungi omade kõrval), on asjakohane ära märkida Pekingist möödamängimine konflikti algfaasis. Kim Il-sungi esimesed võimuaastad on suurepäraselt dokumenteeritud. Selle tingib asjaolu, et noor Kim, Lavrenti Beria väljavalituna, püsis aastatel 1945 – 1950 Nõukogude Liidu mentorluse programmis ning noore natsionalisti toimekast entusiasmist aina murelikumal toonil raporteerivate Nõukogude esindajate telegramme on Moskva arhiivides märkimisväärsel hulgal. Nõukogude saatkonna kirjavahetus Moskvaga oli ajaloolastele avatud Boris Jeltsini võimuaastatel, Vladimir Putin sulges arhiivid presidenditoolile asudes taas. Artikli fookust, Korea sõda, silmas pidades on meil piisavalt dokumentaalne ja ümberlükkamatu teadmine Korea sõja algatajast. Kui veel eelmise sajandi teises pooles kõnetas Pyongyangi versioon Ameerika isandate käsul Lõuna-Korea armee poolt algatatud agressioonist olulist osa Lõuna-Korea vasakpoolseid, siis üle neljakümne aina tungivamas toonis sõjalist ühendamist nõudvat Kim Il-Sungi telegrammi vahemikus 1947 - 1950 adresseerituna Jossif Stalinile ei jäta peale Põhja-Korea enda kellelegi konflikti algatajas mingit kahtlust. Korea sõja algatajana ei käsitlenud hilisemas diskursuses Lõuna-Koread isegi mitte Nõukogude Liit. Loetud nädalatega Koreade ühendamist Stalinile lubanud Kim tugines reaalsele ülekaalule Moskva poolt varustatud kaasaegses tehnilises baasis, kuid alahindas alanud Külma sõja tunnetusi Ameerika Ühendriikide juhtkonnas. ÜRO Julgeolekunõukogu hääletusel laiapõhjalise vastupanu moodustamiseks mandaadi saanud Ameerika Ühendriigid alustasid ühendjuhatuse sildi all vastutegevust. Nõukogude Liidu vetoõigus jäi kasutamata pelgalt samal istungil arutluse all olnud Hiina küsimuses – Moskva esindaja marssis istungilt välja, kui Hiina Vabariiki eelistati Hiina esindajana rahvavabariigi asemel. Edasine on ajalugu.

Ajaloolise tõe, õigemini potentsiaalse tõe vaates tuleb mainida, et Koreade ühendamise kava jõumeetmete abil omas ka Soul. Kasina võimekuse ning konflikti Nõukogude Liiduga kiivalt vältida üritava Washingtoni ebamäärane tugi ning tuumavõidurelvastumise algus muutsid Lõuna-Korea plaanid siiski pigem teoreetilisteks ja Pyongyang ennetas Souli mitme aasta võrra. Tulles tagasi Hiina korea sõja juurde on selge, et Pekingil olid Moskva ja Pyongyangi plaanid teada, kuid hiinlased omaseid nendele pigem vähest mõju. Kuniks olukord “põllul”  otsustavalt panustama sundis.

Põhja-Korea – kannatajaoreool agressori ja kaotaja imidžit välistades
Teiseks, Põhja-Korea enda peetav korea sõda. Suure Isamaa vabastamise sõjana tänaseni tuntud avantüür leiab Põhjas küll iga-aastast äramärkimist, kuid ettevaatlikult. Kui muu maailm mälestab eelkõige sõja algdaatumit, siis Põhja-Korea tähistab vaherahu aastapäeva 27.juulil. Teemal “kes algatas Korea sõja?” ei tasu Põhja-Koreas mingil moel diskussiooni asuda. Põgenike teadmistele tuginedes on võimalik järeldada, et suletud riigis on piisav kontingent, kes suudavad esitada küsimusi. Kuidas on võimalik, et 25.juunil 1950 paiknes demarkatsioonijoone kogu ulatuses (ca 250 km) kaitsevõimekus,

mis vaid kolme päevaga jõudis Souli ning vallutas kogu poolsaare, kuid neid mõtteid mõeldakse vaid kodus. Ametlik käsitlus tunnistab vaid Ameerika Ühendriikide marionettide katset Lõuna-Koreas jõuga poolsaar ühendada. Kultuuriajaloolane Tatjana Gabrussenko on aastakümneid uurinud Põhja-Korea kino- ja teatrikunsti, kirjandust ja kujutavat väljendust ning kinnitab Pyongyangi ajaloolaste (loe:propagandistide) loodud narratiive. Teadmine, et Kim Il-sung elas olulise osa võitlusvõimetuna sõna-otseses mõtte maa-all, ei luba Suurt Isamaa vabastamise sõda kirjeldada heroilise ja ühendava kaitsesõjana. Rünnaku tähtsustamise välistab agressori kuvandi tekke vältimine. Põhja-Korea tähtsustab sõjas kannatusi, fanaatiliste hordide kasvõi suitsiidset pühendumist Liidri nimel. Erinevalt Venemaal levivast Suure Isamaasõja võidu ümber loodud ja arendatavast aposteoosist, ei õhuta Pyongyangi kuvand mingil moel sõjafoobiat, pigem tänulikkust olukorra lahendamisel. Esikohal on kannatused, tragöödia, imperialistlik sadism. Ülim kujund on emata laps. Sarnast kuvandit genereerib muide ka Jaapan II maailmasõja lõpplahenduse vaates, kuid Põhja-Korea ei unusta isegi siin oma saamatut liidrit. “Kümme miljonit meist saavad relvadeks ja inimpommideks (kaitsmaks meie Liidrit)” - muusikapala, mida teab peast iga põhjakorealane. Kim Jong-uni režiim, kes on partei häälekandjas toodud artikli abil toonud maapeale mitmed isa ja vanaisa jumalikud võimed (“Rodong Sinmun” kirjutas 20.mai numbris, et “inimene ei saa korraga viibida mitmes paigas”, mis on selge viide Kim Il-sungi senituntud ja hämmastavalt elujõulistele müütilistele võimetele) on asunud ka Korea sõja kajastamist mõnevõrra tasakaalustama. Popkultuuris, kirjanduses, kunstis ning teistes valdkondades tellitakse (Põhja-Koreas ei tule loomeinimesel inspiratsioon, vaid selle loob Töölispartei tellimus) juba kuus aastat kollektiivide kannatustele rõhuvaid väljendusi, liidrite rolli ülearu tähtsustamata. Liidrikultus aga kestab edasi kõiges, mis puudutab võitlust Jaapani okupatsiooniga ning peab seostuma helge arenguga 1945.aastast tänapäevani. Korea sõjast esitavad laule mitte üle põlve seelikus popstaarid, vaid soliidsemas riietuses neiud kollektiivist Chonbong Band (청봉악단). Ebaoluline, kuid huvitav on lisada teadmine, et Kim Jong-un armastab suitsetada sigarette, milliste mark 7.27 viitab otseselt vaherahu daatumile.

Põhja-Korea on valinud sõja meenutamiseks vaherahu sõlmimise aastapäeva 27.juulil ning käsitleb seda võidupäevana. 21.sajandi vaates endiselt hämmastavas suletuses välismõjudele on Pyongyangil võimalik müüa kodanikele maha ideed, kui suurte kannatustega saabunud uhkest võidust riigi säilitamise vaates. Seetõttu ongi Pyongyangil võimatu sõlmida rahulepingut võrdsetel tingimustel, mis otsekoheselt kinnitab kui mitte kaotust, siis verist viiki, mis teadaolevalt 25 miljonile inimesele ju võideti! Samuti ei ole võimalik vähimalgi määral Põhja-Koreas arutleda sõja algatamise teemadel. Ametlikus käsitluses kahtlemine on kuritegu. Põhja-Korea enda ajaloolased (!) asetavad sõja siiski pikemale ajateljele.

1866.aastal Taedongi jõe kaudu välismaailmale rangelt ja teadlikult suletud Koreasse, lausa Pyongyangini seilanud ning Jaapani ava(ne)mise järel uusi sidemeid otsima asunud Ameerika kaubalaeva General Sherman hävitamine on tänapäevases propagandakastmes Korea revolutsiooni nurgakiviks. Revolutsioon saab lõppeda päeval, mil Koread on ühendatud ning võõrvõimud lahkunud. Siinkohal on paslik esitada küsimus, kas Ameerika Ühendriikide osalusel sõlmitav rahuleping ühe pisikese episoodi lõpetamiseks keset pikemalt kestvat protsessi omab mingit tähtsust? Nii kummaline kui see ei tundu, on eelnevas kahes lauses toodud konstruktsioonid Põhja-Koreas endiselt olulised.

“Korea lõks” – ohud ja võimalused Lõuna-Koreale ja Ameerika Ühendriikidele 
Kolmandat ja neljandat sõda mainin korraga. Lõuna-Korea peetav korea sõda on formaalselt kõige lihtsamini lõpetatav ning annaks reaalseid hüvesid kiiresti just lisanduva turvalisuse näol. Kas sellel aga on pistmist midagi reaalsusega ning kas taaskord “Päikesepaistepoliitikat” katsetav ning võime öelda, et ilmselt ebaõnnestuv president Moon Jae-in sellesse ka ise usub? 2019.aasta septembris (mitte 2018.aasta sulaperioodi alguses!) ÜRO Peaassamblee kõnepuldis sõnastas president Moon järgmised kolm teesi. Sõjaohu vältimiseks tuleb eelmine lõpetada, seada sisse vastastikused julgeolekugarantiid ning oluline on tagada ühine jõukus ning areng. Meenutagem siinkohal ka 1972.aasta ühiskommünikeed, millise kolm punkti on olnud kahe Korea suhetes retoorilised vundamendikivid vaatamata mistahes ajahetkel kulmineerunud pingetele. Koread ühendatakse rahumeelselt, võõrvõime kaasamata ning eesmärk on ühine õitseng. Sarnasus, aga ebarealistlik ootus teeside sõnastamise hetkedel on olnud alati üsna ilmne. Kas kaasaja julgeolekuarhitektuuris kõrvaldaks rahulepe Põhja-Koreast lähtuvad ohud naabritele, 2106.aastast ka Ameerika Ühendriikide mandriosale? Samalaadsete kitsaskohtadega on seotud ka Ameerika korea sõda, mida Truman on nimetanud ka “politseisõjaks”.  Kuid mis on siiski  Korea lõks?  Peamised riskid kiiret ja telegeenilist rahulepet sõlmima tõtates peavad ameeriklased ja lõunakorealased pidama silmas järgmisi riske:

- Kas rahuleppega ei tunnustata Põhja-Koread tuumariigina?

- Ühinemine peaks olema vaid Koreade siseküsimuse (1972,2018). Ühiskommünikeed seda küll nõuavad, kuid kas sellega on kaasajal nõus näiteks Hiina?

- Põhja-Korea juhtkonna (kuritegude) legaliseerimine?

- Võimalik Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea liitlassuhte lõdvenemine. Ilma pole võimalik rahuleppele saada toetust Pyongyangist, isegi kui Washingtoni ja Souli suhete küsimust reguleerib omavaheline 1953.aastal sõlmitud bilateraalne ühiste huvide leping. Meenutage paar lõiku tagasi puudutatud Korea revolutsiooni eduka lõpetamise tingimusi.

- Kas ei tekiks legaalne barjäär vajadusel jõu kasutamisele ja abile poolsaarel? Lõuna-Koreal ei ole oma 5.peatükki liitlassuhete lepingus, on vaid USA juhtpositsioon sõjaolukorras (OPCON), mis rahulepingu korral lõdveneks oluliselt.

- Pyongyang saaks naasta globaalsesse majandusruumi vähemate piirangutega.

Rahvusvahelist õigust, riikidevaheliste suhete juriidikat ja ÜRO kokkuleppeid tundvad asjatundjad suudaksid eelpooltoodud lõksud välistada, aga kui palju peegeldavad sellised teoreetilist laadi välistused reaalset olukorda? Juriidiliselt vaatenurgast on huvitav ka küsimus, kes üldse peaks ja saaks rahulepingule alla kirjutada? Rahuleping poleks vaid kahe Korea, ega Ameerika ja Põhja-Korea omavaheline dokument. Kuidas oleks määratud Hiina või Venemaa rollid? Sõjas osalesid ka Kolumbia, Luksemburg, Etioopia, Tai jpt. Mõne riigi hulgast leiame tänaseid olulisi kaubanduspartnereid mõlemale Koreale. Millised on nende huvid?

Mida muudaks Korea sõda lõpetav lepe? Militaarselt, mitte midagi. Poliitiliselt võib mõju olla oluline, eriti Pyongyangile ja seda soodsas vaates. Jälgides kolme Trumpi ja Kimi peetud tippkohtumist on selge Ameerika presidendi soov kiire ja lihtsa tähesära järele. Vaid mõne sümboolse tuumarajatise telegeeniline hävitamine ei mõjuta Põhja-Korea tuumaprogramme, tavarelvadega regioonis ohtlik olemisest rääkimata. Kuid just rahuleping võib olla demokraatiatele piisav argument sanktsiooniderežiimi lõdvendamiseks ning Põhja-Koreast lähtuva ja kasvava ohu (taaskordseks) alahindamiseks. Siinkirjutaja ei pea lausalisi sanktsioone tõhusaks, mõistab Põhja-Korea seitsme dekaadiga ehitatud globaalse võrgustiku toimimist, kuid vähegi sihtmärki tabanud piirangute mõju on olnud asjakohane ning Trumpi administratsiooni jäik lähenemine väärib omal moel tunnustust, kuigi sihik on paigast. Rahulepe nõuab esmalt suhete normaliseerimist osapoolte vahel, mida on antud koldes keskpikas perspektiivis väga keeruline prognoosida.  

Kelle huvides siis oleks Korea sõja lõpetamine?

Lugu ilmus toimetuna ka Delfis ja Kaitseuuringute Keskuse blogis:
https://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/erki-loigom-kas-on-voimalik-et-korea-soda-jaabki-kestma?id=91057413

https://icds.ee/et/unustatud-korea-soda-miks-rahuleppe-allkirjastamine-uha-ebatoenaolisemaks-muutub/