Kim Jong-uni keerukaim juhtimisülesanne

Korea sõja vaherahu 67.aastapäeva tähistamine

3.märtsil ilmunud artiklis “Mida ei suuda sanktsioonid, suutis viirus (https://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/erki-loigom-mida-ei-suuda-sanktsioonid-suutis-viirus-koroonahirmus-pohja-korea-tombas-hiinaga-labikaimisele-otsustavalt-pidurit?id=89115301) ” avaldasin arvamust koroonaviiruse potentsiaalsest ohust Põhja-Korea režiimile. Vahetult globaalse kriisi eel mõeldu tundus mõnevõrra utreerituna, kuid vaid loetud kuud hiljem jäävad sarnases sõnastuses  mõtteavaldused silma Põhja-Korea võimude endi meediaväljundites. 26.juulil, vahetult segase, kuid Põhja-Korea võimudele sobilikku võimalust pakkuva tagasipõgeniku poolt kaasa toodud ning ametlikult esimese Covid19 juhtumi tõttu kokku kutsutud Korea Töölispartei poliitbüroo istungist kõnelev uudis kasutab väljendeid “eksistentsiaalne oht meie Vabariigile” ning kirjeldab viiruse võimalikku edasist laialdast levikut kui “poliitilist probleemi”. Mida ei suuda sanktsioonid, kipub suutma viirus.

Lisaks koroonaviiruse mõju poliitiliseks hindamisele Pyongyangi poolt, tiksuvad taustal teisedki olulised ning lausa numbrilised karakteristikud. Lõuna-Korea Keskpank, kelle 1956.aastast peetav ja väga keerukalt kogutavatele algandmetele (kohati lausa hinnangutele) tuginev analüüs põhjanaabri majanduse kohta näitab juba teist aastat olulisi miinusmärgiga numbreid. 

Lennukad viisaastakuplaanid ja karm tegelikkus

2016.aasta aprillipleenumil teatas Korea Töölispartei viisaastakuplaanist vahemikuks 2016-2020. Konjunktuur oli soodus, teavitati tuuma- ja raketiprogrammi olulise etapi lõpetamisest ning sanktsioonide karmistumist aasta hiljem saabuvast “fire&fury” (suhete pingestumine Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vahel, mis päädis eriti agressiivse retoorika mõlema riigi liidrite poolt) perioodist karta ei osatud. Põhja-Korea elanikud olid harjunud minimaalse, kuid stabiilse ainelise heaolu kosumisega. 2018.aastal alanud pingeleevendusperiood ning suletud riigi ootamatult avatud

Viisaastakuplaane ülistavate loosungite likvideerimine meedias

läbikäimine oluliste osapooltega (Hiina, Ameerika Ühendriigid, Venemaa jt.) tolleks perioodiks selget mõju avaldama asunud sanktsioonidesse leevendusi ei toonud ning Lõuna-Korea Keskpank hindas Põhja-Korea majandust esmakordselt üle aastate miinusmärgiliselt. Aastakümnete jooksul paika loksunud metoodika näitas stalinistliku põhjanaabri poolenisti plaani- ja kontrollitud turumajanduse kahanemist Aasia riikidele ebatavaliselt suurena – 4,1%. Vaatamata halli või lausa musta majanduse olulisele osakaalule (LK Keskpank püüab ka neid sektoreid oma arvestusse kaasata) halvati Põhja-Koreale oluliste sektorite tegevust märkimisväärselt. Peamist volüümi andvate maavarade, mereandide ning tekstiilitoodete ja teenuste eksport kaotas kuni 90% oma harjumuspärasest mahust. Mida teeb autoritaarne võim olukorras, kui lojaalsust ja stabiilsust toetav majanduskasv kaob – suurendab toetuse tagamiseks ideoloogiliste argumentide rolli ühiskonnas. Oleme sarnaseid arenguid nägemas kaasajal ka Hiina Rahvavabariigis ning Põhja-Korea inimeste jaoks on selline muster ilmselt juba geneetikasse kirjutatud.  

2019.aastaks ennustab Lõuna-Korea Keskpank Põhja-Korea majanduse kahanemist 6% ning koroonamõjudest räsitud 2020.aasta tulemus võib olla vägagi ehmatav. Olgu siinkohal mainitud, et vaatamata pandeemia juurtele ja esmasest levikust enim kannatanud riikidele on just Hiina ja Lõuna-Korea tõmbamas pikimat tikku – mõlemi riigi majandused võivad sel aastal näidata stabiilsust ajal, mil läänepoolkera sipleb veel kaua 2020.aastast tekkivate mullistustega. Antud teadmiste taustal on Põhja-Korea probleemide ulatus ning nende võimalik mõju valitsevale elukorraldusele ilmselgelt Kim Jong-unile tema senise suhteliselt eduka valitsemisperioodi jooksul enneolematu, ettearvamatu ja lausa ohtlik. 

Tühja kõhuga revolutsiooni ei tehta

Covid19 sulges Põhja-Korea piirid ning saime ja saame näha, mida võiksid suuta sanktsioonid, kui neid täidetaks. Niigi puuduses siplevas riigis on tõusnud aastaid vaatamata survestamisele stabiilsena püsinud toiduainete ning kütuste hinnad. Toidujagamissüsteem on katkenud alates märtsist isegi pealinnas. Pealinnas on probleeme on isegi joogiveega. Liikumispiirangutega harjunud (Põhja-Koreas ei saa inimesed lubadeta liikuda kodukandist välja, pealinna ei saa külastada elu jooksul enamik põhjakorealasi) kaebavad ebaproportsionaalsete uute piirangute üle. Võimud on otsustavalt haaranud enese kontrolli alla ka Elu Liiniks nimetatud illegaalse piiriülese kaubanduse Hiinaga. Smugeldamisega tegelevad vaid Pyongyangi teadmisel ja heakskiidul toimetavad ettevõtjad. Piirijõgede ääres perenaised enam pesu ei pese. See on toonud muidu kohalikus kontekstis keskmisest paremini hakkamasaavatel piirialadel kaasa rahutusi ja puudust. Viiruse preventatsioonimeetmete raames on üle riigi suletud ülilolulised toidu- ja esmatarbekaupade turud, häiritud on importkaupade tarned ning riiklik süsteem ei paku mingit asendust. Kehtib öeldu, et revolutsiooni tühja kõhuga ei tee, kuid kindlasti peavad võimud arvestama oluliselt kasvanud rahuolematusega. Diktatuuris on taolised ilmingud aga märkimisväärselt teistsuguse potentsiaaliga kui valimistsüklitest sõltuvates ühiskonnakorraldustes. Revolutsiooni võimalikkusest ja võimatusest Põhja-Koreas oleme samuti sel kevadel kõnelenud. Sealsed järeldused kehtivad ka täna. https://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/erki-loigom-miks-ei-teki-pohja-koreas-otsustavat-plahvatust-seestpoolt?id=89557139

Ideoloogia heaolu asemel

Majanduse vähikäigust ning ideoloogilise surve suurendamisest ühiskonnas kõnelevad mitmed märgid. Eelpoolmainitud viisaastaku märkimine, õigemini kustutamine meediast on jõudnud nii kaugele, et teleekraanil udustatakse varasemaid loosungeid, korrigeeritakse orwellilikul moel kirjutisi, likvideeritakse dokumente. Aprillipleenumi järelmid ei varja väljendeid nagu “majanduslikud raskused” ja “eesseisev kitsikus”. Kim Jong-un kritiseerib julgelt ja avalikult majandusjuhte. Mais ning juunis läbi Kim Jong-uni, poliitbüroosse määratud ja mõjuvõimu kasvatanud ning Kimi ajutise kadumise (see episood jääb ilmselt ajaloolastele igaveseks spekulatsioonide allikaks) perioodil režiimi kõneisikuks saanud õe, Kim Yo-jongi suu kõlanud ähvardused ning läbiviidud olulised pingekruvimised Lõuna-Korea ning Ameerika Ühendriikide vastu kõnelevad samuti teatud ärevusest ning vajadusest kodupublik välisvaenlase vastu mobiliseerida. Varasuvel toimusid Põhja-Korea linnades vaatamata kiivalt hoitud koroonaviiruse ennetusmeetmele massiivsed meeleavaldused, millistel kutsuti otsesõnu tapma reetureid ning valati välja meelepaha Lõuna-Korea presidendi sõltuvuse vastu Ameerika isandatest. Piiriasulas Kaesongis õhati kahe Korea saatkonnana toiminud ühisesindus, demilitariseeritud tsoonis toimus väidetavalt juhusliku iseloomuga tulevahetus. Kurikuulus “ähvarda ja palu” muster sai järjekordse võidu Kim Jong-uni enda algatusega pingete leevenduseks ning Covid19 meetmete sildi all saavutaski Pyongyang meditsiinitarvikute saatmiseks vajalikud erandid ÜRO poolt määratud sanktsioonides. Muide, Pyongyangi enda väitel ollakse koroonaviiruse vaktsiini väljatöötamisel jõudnud inimkatsete faasi. Mängigem mõttega, kas ÜRO on nõus järgmisteks leevendusteks kui Põhja-Korea vaktsiin peakski näitama potentsiaali? Olgem ausad, uudis vaktsiinist liigitub ilmselt kurioosumite alla, mis varem on kõnelenud pohmellivaba viina ning hamburgeri leiutamisest Põhja-Korea teadlaste poolt. Kaasaegne teadustegevus nõuab märkimisväärset avatust, millest antud riigi kontekstis mingil moel rääkida pole võimalik. Kõnelemine isehakkamasaamise poliitikast ehk juchest on haaranud olulise osa Põhja-Korea sisepoliitilisest retoorikast.

Pyongyangi uue keskhaigla ehitus

Ideoloogilise tugevdustöö raamidesse liigitub ka teadmine, et 10.oktoobril täitub Korea Töölispartei loomisest 75 aastat. Selle raames peaks Pyongyangis toimuma võimas paraad. Harjutusväljakutel on koroonaviiruse ohu tõttu (riigis siiski ametlikult ühtegi kinnitatud juhtumit enne 25.juulit polnud?!?) praktiseerimine katkenud, kuid Kim Il-sungi väljakul jätkuvad siiski ulatuslikud renoveerimistööd. Välja on kuulutatud massimängude etendused. Pyongyangi kesklinnas kerkib üüratu mainekujundusprojekt – vaid 200 päevaga peab valmima Maailma Kaubanduskeskuse mahust suurem Pyongyangi keskhaigla. Projekt on selgelt raskustes absurdse tähtaja ning piiride suletusest tingitud materjalitarnete tõttu. Seadmete hankimises on režiim siiski alati näidanud nutikust ning aastatega sisse töötatud globaalset võrgustikku ning esimesi uudiseid saabunud maailmatasemel meditsiinitehnikast on juba Rodong Sinmunist (Põhja-Korea tähtsaim päevaleht) saanud lugeda. Kim Jong-un on väljendanud märkimisväärset rahuolematust projekti vedavate juhtide saamatuse osas. Meenutagem, et riigi idarannikul ei valmi ega valmi eelmisel sügisel avatama pidanud Wonsan Kalma turismikuurort. Taoliste sümbolväärtust omavate projektide õigeaegne valmimine on Põhja-Korea võimude jaoks aga olulisem kui oskame arvata.  Seoses Korea sõja lõppu tähistanud vaherahu sõlmimise 67.aastapäevaga on hüppeliselt kasvanud armee ning kaitsevõime rolli tähtsustamine kohalikus meediaruumis. Tuumaprogrammi vankumatu arendamise vajadusest kõneleb Kim Jong-un juba otsesõnu kõnepuldist, tuumadesarmeerimine kui väljend on unustatud. Jälgides igapäevaselt riigimeedia väljundeid, on selgelt tajuda välisuudiste ning -teemade kajastamise vähenemist või pealiskaudsuse kasvu, mis kõneleb vajadusest fokusseerida elanikkond režiimi pingutuste ning ühise kannatamise taha. 

Diplomaatiline jääaeg

Põhja-Korea välissuhtluse aktiivsus on madal. Lõunanaabriga läbikäimine sisuliselt puudub. Ameerika Ühendriikidega veeretatakse võimaliku üllatustippkohtumise palli ühelt jalalt teisele. Tõenäosus Kim Jong-uni ja Donald Trumpi kohtumiseks on väike, kuid mitte olematu. Trump on endiselt Kimi jaoks parem võimalus saavutada kastist välja lahendusi, eriti peale Joe Bideni poolt avaldatud plaani Põhja-Korea suunal, mis kõneleb tavapäraselt diplomaatiast ning inimõigustest. Lõuna-Korea president jätkab vaatamata Kaesongis toimunud õhkimisele ning teistele pingekruvimiskatsetele oma nn. Päikesepaistepoliitika edendamist. Äsja ametisse määratud ühinemisminister Lee In-young liigub edasi varasemate algatustega, mida Kaesongi episood polekski nagu mõjutanud. Lõuna-Korea luureorganistatsiooni NIS uueks juhiks on saamas samuti olulise Põhja-Korea kogemusega Joo Ho-yong. Joo oli 2000.aastal president Kim Dae-jungi meeskonna personaliülem, kes korraldas samal aastal toimunud tippkohtumise Kim Jong-iliga eelduseks olnud hämaraid rahaülekandeid Pyongyangi ja Souli vahel. Joo on 500 miljoni ülekandmist kinnitanud, kandnud selle eest ka vanglakaristust, kuid väidab tänaseni, et maksjaks polnud mitte Lõuna-Korea riik, vaid Hyundai konglomeraat. Kahtlused kõnelevad kuni 3 miljardi ülekandmisest Kim Jong-ili režiimile, mis oli Pyongyangipoolne eeldus tippkohtumise toimumiseks. Sisuliselt ostis president Kim Dae-jung endale Nobeli rahupreemia. Milliseid meetmeid kasutab president Moon Jae-in oma poliitikate rakendamiseks, näitab ajalugu. Küll aga on Lõuna-Koreas alanud ja jätkumas massiivne läbiotsimiste ja kinnipidamiste virr-varr Põhja-Korea teemadega tegelevate organisatsioonide suunal. Meetodid, mis tuttavad pigem Lõuna-Korea diktatuuridest eelmisel sajandil, leiavad kolm dekaadi demokraatiat harjutanud ühiskonnas õnneks arvestatavat tähelepanu ning pälvivad halvakspanu ka globaalselt. Paradoksaalselt korraldati Põhja-Korea vastaste lendlehtede lennutamist veel aastakümme tagasi riigieelarvelistest vahenditest.