Miks Põhja-Korea taas haugub?

1. jaanuaril 2018.aastal Kim Jong-uni uusaastakõnest (tõenäoliselt kestsid ettevalmistused diplomaatia katsetamiseks lõunanaabriga juba varem) alguse saanud “Korea sula” kipub vaid kaks aastat hiljem saama oluliste tulemusteta lõpu.  Põhja-Korea jaoks saavad 2019.aasta viimased nädalad olema mitmeti otsustavad.  Mis peitub Põhja-Korea hoogustunud retoorika ning ohtrate taasalanud relvakatsetuste taga?

17.detsembril täitus Kim Jong-unil kaheksa aastat võimul. Selle perioodi vältel on noor diktaator võimutäiuse kindlustamise olulise osana arendanud ennaktempos ja ressursse säästmata riigi kaitsevõimet. Viimane on lisaks siseriiklikule mainekujundusele olnud edukas ka rahvusvahelisel areenil – Korea poolsaare mängulaual osalejad on sunnitud tunnistama Korea Rahvademokraatliku Vabariigi konstitutsiooni punkti, mis räägib riigist kui tuumariigist. Vahemikus 2014 – 2017 korraldas Põhja-Korea kokku ligi 100 erinevat mastaapset relvakatsetust, sealhulgas neli tuumarelvaga. Järgnenud sanktsioonide paketid ning “fire and fury” ja “bloody nose” periood Põhja-Korea suhetes välismaailmaga (sh.ärritusnähte ilmutasid ka Venemaa ning Hiina) vajas uudset või pigem taasproovitud vanu lähenemisi. 

Ebareaalsete ootuste purunemine
Vaatamata enneolematult kõrgele tasemele diplomaatilises läbikäimises Põhja-Korea, Ameerika Ühendriikide, aga ka Lõuna-Korea, Hiina ja Venemaaga tajus Kim Jong-un 2019.aasta kevadeks, et tema lootus kasutada ära ekstravagantset ja kastist välja mõtlevat (aga mitte tegutsevat) Donald Trumpi, on kustunud. Vaatamata armastuväärsele kirjavahetusele, personaalsete telefoninumbrite vahetamisele, spontaansetele kohtumistele demilitariseeritud tsoonis on Ameerika Ühendriigid hoidnud vaid teravaid tippe nudides jäika, aga püsivat ja ebarealistlikku joont.  Põhja-Korea ei loobu aastakümneid arendatud kaitsevõimest. Ameerika Ühendriikide värske kaitseminister Mark Esper on suurte kogemustega Korea poolsaare arengute jälgija ning tema esimesed analüüsid ja väljaütlemised lisavad kindlust, et Trumpi meeskond on saanud neis küsimustes üle hulga aja olukorda kainelt tajuva liikme. 

Pöördepunktiks “Korea sula” jahenemisel osutus veebruari lõpus toimunud Hanoi tippkohtumise luhtumine. Sellele järgnenud Kõrgema Rahvaassamblee “valimistel” aprillis peetud kõnes naases Kim Jong-un poolteist aastat sahtlisse unustatud retoorika juurde, süüdistades Ameerika Ühendriike, aga ka Lõuna-Koread presidendi (!) isikus, taaskord imperalistlikes kavatsustes. Oluline on märkida sisuliste suhete igasugust katkestamist Koreade omavahelises suhtluses. Põhja-Korea on järjekindlalt eiranud septembris 2018 nn.Pyongyangi deklaratsioonis kinnitatut, kus kahe Korea liidrid leppisid kokku edasised head kavatsused majandusest militaarsektorini, kultuurist turismini. Põhja-Korea kannatus Lõuna-Korea suunal oli katkenud. 

Põhja-Korea küsimus - Lõuna-Korea sisepoliitikat laadiv relv
Lõuna-Koreas ei ole Põhja-Korea suunaline poliitika kunagi olnud avalikkuse huviorbiidis peamine küsimus, kuid sisepoliitiliselt laetud küll. Vaheldumisi võimul olevad konservatiivid (Liberty Party ehk Saenuri) ning demokraadid (Minjoo) omavad juba dekaade kinnistunud lähenemist, mis päeva lõpuks annavad sama resultaadi. Konservatiivid

pooldavad Põhja-Korea survestamist ja igakülgset suhete minimeerimist. Nende võimuperioodidel ägeneb naabritevaheline retoorika ning toimuvad piiriülesed provokatsioonid ning intsidendid. Demokraadid pooldavad strateegilist kannatamist ning balansseerimist maailma üldsuse poolt kokkulepitud piirangute piiridel. Ülim militariseeritus ning kaitsekulude kõrge tase,e hoidmine  iseloomustab mõlemat leeri. Lõpptulemus on sama – kahe Korea püsivat lähenemist või stabiilset rahurežiimi, millest Lõuna-Korea president Moon Jae-in endiselt arusaamatu visadusega kõneleb, ei saabu. Siiski on siinkirjutaja arusaamade kohaselt paslikum praegune lähenemine, mis on olnud suunatud pingete leevendamisele või vähemalt stabiliseerimisele. Samas võib pidev tasakaalukast ootusest kõnelemine maksta president Moonile ametikoha, sest opositsioon süüdistab presidenti valede rahuillusioonide tekitamises ning põhjasuunalise Päikesepaistepoliitika äpardumises. Konservatiivide filosoofia ei toodaks palju enamat. Ehk vaid suhete ägenemise võimalike relvakonfliktideni, milliseid  nägime nii eelmise presidendi Park Geun-hye kui Lee Myung-baki valitsemisperioodil (Yeonpyeongi saarte pommitamine, sõjalaeva Cheonan uputamine jpt. intsidendid demilitariseeritud tsoonis ja meredel). Mõlemad olid konservatiivse tiiva esindajad. Põhja-Korea temaatikast enam viib Lõunas presidente ametist siiski olukord majanduses või korruptsioonijuhtumid.
.

Liitlassuhted kriisis?
Moon Jae-ini valikute keerukus tuleb mängu ka suhetes Ameerika Ühendriikidega, kellega on pooleli olulised vaidlused kaitsekulutuste jagamisel. Just neil päevil avatakse kõneluste viies voor, eelmine lõppes uste paugutamise ning avaliku vaikusega. Vaatamata Lõuna-Korea kaitsekulutuste kasvutempole 7% aastas lähima viie aasta jooksul, miljarditesse ulatuvatele relvahangetele on ameeriklaste soov Souli panuse tõstmisele 900 miljonilt viie miljardini (miljonid ja miljardid ei ole siin sassis!) ühe aastaga just libedalt seadusandjate toetust leidmas. Avaliku arvamuse uurimuste kohaselt toetab nii suurt hüpet vaid 4% ühiskonnast. Liitlassuhted Lõuna-Korea ning Ameerika Ühendriikide vahel on ajaloo suurimas kriisis. Astudes liialt paremale, kaotab Moon Jae-in igasuguse lootuse taastamaks suhtlust Pyongyangiga. Liigne vasakpoolsus lisaks aga pingeid Washingtoni suunal. 

Tööjõu rendipiirangute küsitav mõju
Põhja-Korea jaoks täitub 22.detsembril ÜRO resolutsiooniga 2397 kehtestatud nõue tuua kodumaale tagasi hinnanguliselt 1,5…2 miljardilist dollaritulu teeniv renditööjõud. Kuigi maailma riigid on järjepanu andnud teada Põhja-Korea töötajate väljasaatmisest, on võtmesihtkohad Hiina ning Venemaa teemale arusaadavalt suurt tähelepanu tõmbamas. Mõlemad on ÜRO JN-s algatanud resolutsiooni 2397 leevenduste toomise ettepanek. Lisaks

tööjõule soovivad igipõlised Põhja-Korea mõttekaaslased olulisi leevendusi Põhja-Korea tekstiili ning kalatoodete ekspordikeelule. Põhja-Korea töötajate palku Hiinas on tõstetud. Hiina ja Ameerika Ühendriikide kaubandussõja taustal on Pyongyangi suhted oma liitlastega üle aastate arenenud heas idatuules ning geopoliitilised mängud tundlikus regioonis sobivad ka Venemaale ja Hiinale. Juba on viiteid hoogustunud turismi- ja õppeviisade väljastamisest Põhja-Korea kodanikele. Loo autori isiklik arvamus tööjõu rendipiirangute osas on olnud kaua sarnane – need toovad pigem kahju kui survestavad sihitult Põhja-Korea režiimi. Kuigi läänelike standardite järgi orjatööks kvalifitseeruv mudel, on see Põhja-Korea taustsüsteemis ihaldatud ja reaalselt sadade tuhandete tavainimeste maailmapilti ning ainelist heaolu parandav võimalus. Välismaal teenitud tulud võimaldavad põhjakorealastel elatada suuri peresid, avada kodumaal poollegaalseid, kuid tulusaid ettevõtmisi ning loovad piiridetagusest maailmast propagandast mõjutamata arusaamu. 22.detsembril need võimalused teadmata perioodiks katkevad.

Mõned analüütikud on mänginud fantaasiaga Kim Jong-unist kui Ameerika demokraatide mõjuagendist. On täiesti selge, et Kim Jong-uni režiimi retoorika peale luhtunud kõnelusi Hanois, aga ka oktoobris Stockholmis, tuleb valimiskampaaniasse sukelduvale Donald Trumpile väga ebameeldival ajal. Põhja-Koreast pidi saama Trumpi välispoliitiline kiire edulugu. Kaasajaks on Pyongyang alustanud nii verbaalseid kui relvakatsetustele toetuvaid ebamugavaid mõjutusi tõstmaks panuseid ning testimaks Trumpi valmisolekut tuua otsustav pööre omavahelisesse suhtlusesse. “Seniilne juhmard” või “sitt haiseb isegi roosilehtedega kattes” stiilis avaldused Põhja-Korea välisministeeriumist aseministri tasemelt annavad tunnistust täispangale minekust. On ju Pyongyang andnud ka teada, et Põhja-Korea on maa, millel pole enam tuumaprotsessi üle kõnelemisel midagi kaotada.  Ameerika demokraadid ei jäta Kim Jong-uni poolt seatud tähtaja saabumisel 1.jaanuaril kodumaist põhirivaali välispoliitilises fiaskos Korea poolsaarel süüdistamata.
.

Uusaastakõne ootuses
Mis saab edasi? Põhja-Koreaga seotud arengutes on 180-kraadiste pöörete võimalus pigem erand kui reegel. Lisaks Trumpile seatud tähtajaga oodatakse ka 1.jaanuari Kim Jong-uni uusaastakõnet, et tajuda megalomaanisse kalduvate sõnumite vahelt tonaalsust ja peenemaid kammertoone. Veel detsembris toimub Korea Töölispartei Keskkomitee pleenum, millistel peetud kõned ning lõppdokument on varemgi andnud vihjeid arengusuundade kohta lähitulevikus. Põhja-Koreal, kelle majandus käesoleval aastal kukub kuni 2-4% (Lõuna-Korea Keskpanga hinnang), seisab ees raske aasta ning pingete kasv väljapressimisele tugineva suhtluse tõttu on ilmselt möödapääsmatu. Mandritevahelistele rakettidele sobilike tahkekütusemootorite katsetamised Sohae polügonil kõnelevad “ähvarda ja palu” poliitika täiemõõdulisest naasmisest.