Siinkirjutaja tunnetuse järgi on välispoliitika Trumpi jaoks tüütu, kuid vajalik sisepoliitiline tööriist. Palju koduturule mõeldud kõlavaid ja globaalseid sõnumeid, kuid ei ühtegi käegakatsutavalt käimalükatud sisuliselt algatust. Kõigest palju riskantset segadust. Kindlasti tuleb Trumpi ajastul eristada Ameerika globaalsetes tegevustes Trumpi ideid ning reaalset Ameeika tegutsemist, kus just praegu Süürias toimunud tegelik taandumine on tekitanud Ameerika kaitsepoliitikat elluviivates ametnikes ja militaarsektoris märkimisväärset pahameelt ülemjuhataja otsuste osas. Isegi Washingtonis ei jookse veelahe presidendi otsuse üle arutlemisel mitte harjumuspärast joont demokraatide ja vabariiklaste vahel. Meenutagem, et Trumpi lähikonnast on just Süüria kavade tõttu lahkunud kaitseminister James Mattis.
Deebeteid ja kreediteid on Trump kokku arvamas ka Koreas. Sarnaselt NATO-sse panustamise diskussiooniga peavad ameeriklased ja lõunakorealased põhimõttelisi ning 70 aastat kestnud liitlassuhete alustalasid raputavaid fiskaalkõnelusi. Euroopa riikide kummivenitamist, mis eelkõige peegeldub nn.vanade euroopa maade tahtmatuses täita võetud kohustusi, aitab Ameerika presidendi lihtne loogika õiges suunas liikuma lükata kindlasti. Trumpile võiks siiski meenuda NATO loomise lugu ning Ameerika Ühendriikide enda võetud suuremat rolli Euroopa ning Põhja-Ameerika riikide julgeoleku tagamisel. Kindlasti on alliansi ajaloo jooksul julgeolekuriskide olemus oluliselt muutunud (näiteks kommunismitondi loodud tuumakonflikilt aina enam terrorismi ning küberohtude suunas, kuigi ka tuumaoht on naasmas) ning kuludejagamise reformimine tervitatav, ei ole Trumpi võimuses loetud aastatega muuta Ameerika domineerivat rolli maailma arengutes. Julgen väita, et see poleks ka Ameerika Ühendriikide huvides, millest Trump nii veendunult kodupublikule punane müts peas kõneleb. Soovitan NATO kulude jagamise teemadel ning bilansi kujunemise ajaloost ja printsiipidest lugeda ajakirja “Diplomaatia” NATO 70.juubeli erinumbrist, Erkki Tori artiklist: https://diplomaatia.ee/missugused-on-nato-koormajagamine-ja-kaitsekulud/
Koreas, erinevalt Euroopast, on otsustajaid ja osapooli vähem ning Korea Vabariik (Lõuna-Korea) on tajunud ebamääraseid sõnumeid pilduva liitlase poolt tekkida võivaid ebakindlusi. Liitlased on pidamas kurnavaid läbirääkimisi ning varasema viieaastase lepingu asemel on saavutatud kulude jagamise konkreetne skeem (Special Measures Agreement) vaid aastaks. Lõuna-Korea meedia andmetel on Trump esitanud absurdse nõude kasvatada ameeriklastele makstavat senist umbes miljardit dollarit aastas viis korda! Selline summa peaks katma võimalikud kulud, mis kaasneks Koreast taandumise korral ligi 30 tuhandelise väe majutamise ning tegevuses hoidmise Ameerika Ühendriikide pinnal. Detailsemalt kirjutasime Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide läbirääkimistest 4.veebruari Postimehes: https://arvamus.postimees.ee/6514926/erki-loigom-rahuprotsess-korea-moodi-voidurelvastumine-ja-suurenenud-kaitse-eelarved
Erinevalt Süürias reaalselt elluviidud otsusest taanduda, on Koreas ameeriklaste panus sealsesse julgeolekusse olnud pigem kasvav, kui kokkutõmbav. Saja kilomeetri kaugusel demilitariseeritud tsoonis asetsev suurim Ameerika välisriikides asuv sõjaväebaas Camp Humpreys Pyongtaeki lähistel on läbimas 11 miljardit ameerika maksumaksja dollarit maksvat uuenduskuuri ning selle juht kolonel Michael F. Tremblay on juba selgesõnaliselt ning korduvalt
väljendanud oma arvamust Ameerika Ühendriikide panuse,huvide ja võimaluste üle just pikas perspektiivis kaasaja hüplike poliitikate vaates. Ameerika tuumaallveelaevad külastavad regulaarselt Lõuna-Korea sadamaid või viibivad Jaapani merel. Lisaks Jaapanis asuvatele baasidele on Lõuna-Korea sisuliselt ainus geograafiliselt võimalik paik hoidmaks pilku peal üha pingestuvas regioonis Hiina, Põhja-Korea ning ka Venemaa tegevustel. Lõuna-Korea on suurendamas kaitsekulutusi 7% aastas ning loodetavasti lõpevad ka Trumpi bilansimängud twitteris peagi. Lõuna-Korea on alustanud juba Obama perioodil kokkulepitud varghävitajate F35 oste, milliseid peaks riigi arsenalis aastaks 2022 olema nelikümmend. Arutelud sõjaseisukorras operatiivjuhtimise üleminekust Lõuna-Koreale kestavad ja koguvad hoogu. Lõuna-Korea erinevalt Euroopast on mõistmas iseseisva kaitsevõime kiire tugevdamise vajadust - emotsionaalselt tundeküllane Korea sula on lõppemas, Hiina võimekused kosumas ning tüli Jaapaniga hõõgumas. Loetelu taustal erinevad arusaamad Washingtoniga, milliste hulka on kuulunud ka Trumpi väljaütlemised Korea episoodi lõpetamisest üleüldse! Olulisi sõjaväeõppusi on peale 2018.aasta Singapuri tippkohtumist Kim Jong-uniga juba kärbitud.
Kim Jong-uni režiim jälgib ekraanidelt teraselt kaadreid Süüriast. Kim on saanud tõendi, et ameeriklased võivad päriselt olulisi koostööpartnereid hüljata. Põhja-Korea viimaste kuude retoorika annab täiest jõust lõunanaabri suunas sõnatuld, kus fookus on sätitud ebaterve ja reeturliku liitlassuhte olemuse paljastamisele. 1972.aasta ühiskommünikee kahe Korea vahel, mida tänini peetakse võimaliku Koreade ühendamise alusdokumendiks, räägib samuti vajadusest läbi viia ühendamine vaid osapoolte kokkuleppel väliste mõjuriteta. Viimane on muidugi ebareaalne nõudmine, arvestades millise innukusega loob Pyongyang taas blokki Venemaa ja Hiinaga. Kõikvõimalike tasandite koostööprojekte on endiste ideoloogiliste liitlaste vahel käigus määral, mida ka igapäevane vaatleja ei suuda hoomata. Võimaliku Ameerika panuse vähenemise korral Lõunas võib kolmikul avaneda
