 |
| Kim Il-sung pidamas kõnet 1956.a. pöördelisel parteikongressil |
Põhja-Korea pikaajalise jälgijana on viimase kahe kuu arengud pakkumas ainest olulisteks spekulatsioonideks. Kaasaegses maailmas siiani pretsedenditult suletud riigist puuduvad sisuliselt igasugused usaldusväärsed allikad ja andmed, mis võimaldaks teha objektiivsemaid järeldusi. Märtsikuiste nn. parlamendivalimiste järel toimunud kaadrivangerdused, Kim Jong-uni rahulolematus massimängude fookusega ning varasemast ajaloost tuttavad sõnamängud partei häälekandjas Rodong Sinmun tekitavad äratundmise – õhus on olulisel määral ebalojaalsusest kõnelevaid ning režiimile ohtlikke ilminguid.
1956.aasta riigipöördekatse kujundas Põhja-Korea olemuse tänapäevani
1956.aastal jõudsid idablokis käivitunud destaliniseerimise mõjud Põhja-Koreasse. 1946.aastal Soulis loodud Lõuna-Korea kommunistlik partei, mis 1948.aastal Pyongyangi kolinuna ning Kim Il-sungi juhtimisel Korea Töölispartei nime kandma hakkas, pidi Nõukogude Liidus Jossif Stalini surma järel tekkinud paradigma muutusega (õigemini kaasajastamise või kohandumisega) valima poole. Kuigi nominaalselt kõikvõimas parteijuht, tuli Kim Il-sungil arvestada, et tema juhitav ning ainuvõimu taotlev organ koosneb neljast väga erineva taustaga fraktsioonist. Lõunast tulnud nn kohalike korealaste, Hiina kodusõja ajal Yan’ani piirkonnas formeerunud „hiinlaste“ (tegelikult muidugi korealaste) blokk, Nõukogude Liidust Koreade jagamise ajal Põhja-Koreasse naasnud nõukogude korealased ning väikseim, igasuguse poliitilise kogemuseta ning sageli ka lugemisoskuseta partisanide rühm. Viimase juhiks oli Punaarmee major Kim Il-sung, kes Nõukogude Liidu toel upitati noore kommunismi ehitama asuva vasallriigi etteotsa. Moskva õuduseks tõestas Kim väga kiiresti liidriomadusi, kuid pigem võimeka natsionalistina ning väljus isanda kontrolli alt loetud kuudega. Uute tuulte puhudes kavatseti 1956.aasta augustipleenumil riigipööret Kim Il-sungi vastu.
Vahemikus 1953-1956 valitses Põhja-Korea ühiskonnas suhteline (!) liberaalsus. Ajalehtedes arutleti ettevaatlikult poliitika üle, ilmusid erinevates žanrites raamatud, kinofilmid, etendati lavakunsti. Sotsialistlik realism ei olnud kunstis veel ainus tolereeritud suund. Korea Töölispartei ladvikus oli olemas siseopositsioon. Põhja-Korea tudengid õppisid idabloki riikides – peale Moskva valdavalt Poolas, Ungaris ja Tšehhoslovakkias. Eelpooltoodud kolmes riigis vahetusid sel perioodil riigitüüri juures stalinistid inimnäoliste sotsialismiehitajate vastu. Stalinistlikku joont
 |
| Kim Il-sung ja Hiina RV peaminister Zhou Enlai 1958.aastal |
jätkasid vaid Albaania ja Rumeenia. Kim Il-sungi õnneks puudus korealastel võrdlusmoment õndsa lähiminevikuga ning geograafiliselt oli piiratud välissuhtlus üksikisiku tasemel. Andunud Stalini fanaatikuna ei tekkinud Kim Il-sungi edasiste sammude vastu kõvema käe rakendamisel üldist pahameelt, mis olid viinud võimuvangerdusteni Ida-Euroopas. Masside vankumatu truuduse puudust liidritele heitis kaosesse langenud Ida-Euroopale õpetliku näitena ette veel käesoleva aasta maikuu lõpu Rodong Sinmun. Küll toimus armutu arveteõiendamine Töölispartei sees, kus kõige väiksema, partisanide fraktsiooni kasin mõjuvõim kasvas täiuseni aastal 1958. Puhastused algasid kohalike korealaste blokist, kellele sai saatuslikuks võimalik koostöö Lõuna-Korea võimudega partei Souli päevadel. Järgmisena ründas Kim nõukogude blokki, kuhu kuulus enim intellektuaale – peamiselt kirjanikke. Kim Il-sung mängis kokku Yan’ani blokiga, süüdistades partei poliitbüroosse ja keskkomiteesse kuuluvate kirjameeste taiestes jaapanivastases võitluses osalenud partisanide ebapiisavalt väärikat kujutamist. Nõukogude korealased ei olnud omandanud haridust Koreas ning rääkisin sageli kasinalt kohalikku keelt. Korea Kirjanike Ühendus moodustus valdavalt Nõukogude Venemaa kirjanduse, Suure Isamaasõja järgsetest meeleoludest juhinduvana ning selline stiil oli Kim’i vägitegude ülistamiseks ebapiisav. Näiteks lühiloos „Mesi“ kirjeldab kirjanik Kim Nam-chon haavatud sõduri kosumajätmist talupoegade juurde. Korea Rahvaarmee sõdur ei jätnud kunagi haavatud sõdurit maha, kõlas partei etteheide Kirjanike Ühendusele ning kõigile selle liikmetele, kes Kim Nam-choni kaitsta julgesid. Sel perioodil ilmus Rodong Sinmunis regulaarselt kirjutisi, mis kõnelesid kirjanduse, muusika, teatrikunsti jt. valdkondade ideoloogilisest puhtusest. Augusti alguses plaanitud pleenum lükati kuu lõppu, mis võimaldas eelinfot omanud Kimil jõud konsolideerida ning rünnak enda vastu elimineerida enne kui see tegelikult alatagi jõudis. Nõukogude fraktsioon oli hävitatud.
Sisevaenlase lõplik hävitamine
Hilisemate puhastuste käigus vabaneti ka hiina korealaste ehk Yan’ani blokist. Kuigi puhastuslaine genereerinud 1956.aasta augustipleenumi järgselt saabusid riiki Hiina ja Nõukogude Liidu ühisdelegatsioon Anastass Mikojani ja Korea kodusõja kangelase, Hiina kindrali Peng Dehuai näol, kes nõudsid pleenumi otsuste tagasipööramist, ei saatnud Moskva ja Pekingi katseid edu. Kim Il-sung küll ennistas kõrvaldatud parteiliikmed, kuid vaid kuu hiljem toimunud uuel pleenumil saadeti näiliselt rehabiliteeritud tööle mõne kaugema maapiirkonna spordikooli juhiks või juhatama sealseid seafarme. Kui sead kõhnusid, süüdistati farmijuhti seakartulite omandamises, mille eest ühises pingutuses saabuva sotsialismi õõnestamises eksinud seltsimees legaalselt hukati. 1956-1958 toimunud ulatuslik puhastuslaine muutis 75% partei juhtorganite koosseisust, viis vangilaagritesse tuhandeid, koju toodi kogu välistudengkond ning enamik diplomaatilisest korpusest. Kim Il-sungi partisanide blokk oli otsustavas ülekaalus kõigis partei juhtorganites, sh. poliitbüroos ning keskkomitees. Võimutäius oli täielik. Kollektiivse juhtimise ülistamine asendus Liidri omaga.
Näljased koerad, kuulipildujad ning legendaarse sõnavara naasmine
Pikk sissejuhatus Põhja-Korea 1950ndate keskpaika on vajalik mõistmaks viimaste nädalate sõnumeid Põhja-Koreast. Jälgides regulaarselt Rodong Sinmuni on selge hoogustunud võimuvõitlus režiimi tipus. Kim Jong-un asetas veebruarikuisele tippkohtumisele Donald Trumpiga suured lootused. Need purunesid ning Põhja-Korea ei saanud mitte ühtegi leevendust riigi majanduselu tõeliselt pitsitavatesse sanktsioonidesse. Seda, kas ja millisel
 |
| 2.mai 2019 Rodong Sinmun |
määral süüdistab Kim Jong-un enda häbistamises oma lähimaid nõuandjaid, ei saa me kunagi teada. Teatud järeldusi võime teha jälgides parlamendivalimiste järel märtsis tehtud võimuvangerdusi. Lugeja võib küsida, kas ei aeta segi parlamenti ja parteid, kuid sisuliselt ühe partei võimuga (parlamendis on veel neli miniatuurset ja olematu mõjuga jõudu) Põhja-Koreas on kattuvus peaaegu täielik. Uudised tippdiplomaatide ja aparatšikute hukkamisest või sunnitöölaagerdamisest tuleb kirjutada kindlasti klikimeedia arvele, sest sageli ilmuvad näljastele koertele söödetud reeturid priskes toitumuses teleekraanile tagasi. 2014.aastal rabas maailma meediat teadmine, et Kimi režiim on hukanud armee asejuhi Hyon Yong-choli parteiüritusel magamise ning laulja
Hyon Song-woli pornograafilises videos osalemise eest. Esimene teade osutus ilmselt tõeseks, teine mitte. Hyon pidas mõned kuud hiljem riigi
esipultides kihutuskõnesid, oli Põhja-Korea kultuurisaadik Pyongchangi olümpia ajal, saatis Kimi tema Venemaa visiidil ning edutati nüüd mõjuvõimsa Propaganda ja Agitatsiooniministeeriumi asejuhiks. Tuumakõneluste peaideoloog Kim Yong-chol ilmus koos Kimiga välja vaid loetud päeva peale tema väidetavat hukkamist ebaõnnestunud Hanoi tippkohtumise eest. Mitmete väiksema kaliibriga tegelaste ametikoha kaotused on samuti avalikud. Tänane nominaalne riigipea, Choe Ryong-hae on meediat uskudes
elamas oma kolmandat elu. Küll aga on partei häälekandja Rodong Sinmun kubisemas artiklitest, mis kutsuvad üles võitlema antisotsialistlike ilmingutega, mis olevat äärmiselt ohtlikud ning sellise nähtuse mahitajate karistamine on elu ja surma küsimus (RS, 31.05.2019). „Kogu rahva võitlus antisotsialistlike ilmingute ja kapitalismi väärihalemine tuleb võita tagamaks sotsialistliku heaolu ja inimeste elu säilimine“. Põhja-Korea meedias on tagasi väljendid nagu „imperialistlik värdjas“ ja „inimrämps.“ Souli kutsutakse üles loobuma „nakkushaigusest“ millega sõltutakse oma Ameerika peremehest. 30.mai Rodong Sinmunis kutsub Kim Jong-un üles „kasvatama enesedistsipliini sotsialistliku elukorralduse tulemusel saabunud heaolu säilitamiseks“. ÜRO Toiduabiprogrammi sõnul on veerandil riigi elanikkonnast ees paarikümne aasta tühjema kõhuga aasta. Sarnaseid üleskutseid kohtas ka 1990ndate keskpaigas riiki tabanud näljahäda eel ja ajal.
Fookus välisvaenlastelt sisemistele kahjuritele
Tegemist on üleskutsetega ebalojaalse kontingendi suunas. Sellele annavad kinnitust mai ja juuni esimeste päevade artiklid, kus meenutatakse vajadust välja juurida „vähkkasvajad, kes ohustavad mentaalse letargilisusega ning on ohuks kõikide sektorite - hariduse ja meditsiini, tööstuse ja põllumajanduse -töökorraldusele“. Eriti õõvastavalt kõlab üleskutse uuele klassivõitlusele (RS, 30.05.2019). Sisepoliitilisi väljakutseid teadvustavad lehelood kasutavad taas sõna „reetur“. Fookus on tavapärastelt välisvaenlastelt märkimisväärselt asendunud sisemaiste kahjuritega võitlusele. See ei ole Põhja-Korea meedias tavaline.
1956.aasta 27.aprilli ajalehes ilmub Kim Il-sungi kõnele (meenutagem, et tegemist on kirjanikest nõukogude korealaste fraktsiooni kõrvaldamise kuumima perioodiga) tuginev ja sõnaselget hukkamõistu sisaldav artikkel võitlusest mürgitava ideoloogia vastu kunstis ja kirjanduses („About the Future Struggle Against Reactionary
 |
| 2019.aasta massimängude avaetendus 2.juunil |
Bourgeois Ideology in Literature and Art”). 4.juunil 2019 nuhtleb Kim Jong-un läbi uudisteagentuuri KCNA Põhja-Korea visiitkaardiks saanud massigümnastika etenduse autoreid
“karmilt vale loominguvaimu ja vastutustundetu töösse suhtumise eest”. Mis Kim Jong-uni pahandas, ei ole päris selge, kuid verbaalseid rünnakuid kirjanduse ja kunsti suunas on viimastel nädalatel olnud veelgi. Ilmselt ei meeldinud Kim Jong-unile inimpikslitest moodustuvate hiigelkujutiste ligi kahetunnise pildirea leebe toon ajajärgul, kus suhted Ameerika Ühendriikidega vajavad hoopis ärksamat lähenemist. Julgen seda arvata viimaste ballistiliste lühimaarakettidega saadetud sõnumite taustal ning tõenäolise kesk- või lausa kaugmaa raketi katsetuse ootel. Etenduses ei olnud sarnaselt eelmise aasta sulaperioodil näidatule ühtegi viidet Põhja-Korea sõjalisele võimsusele. Massimängud, mis tulusa rahamasinana (piletid võõramaalastele maksavad 100…800 dollarit) käivitati sel aastal tavapärase hilissuve asemel juba juuni alguses, peatati teadmata perioodiks ideoloogiliste vääratuste korrigeerimiseks. Pead hakkavad veerema.
Selles kevades taimed veel ei juurdu
Ülimalt küüniliselt väljendudes ei ole põhjakorealased kunagi nii hästi elanud, kui praegu. Mis antud, on raske ära võtta. Kuid just maailma enim sanktsioonidega surutav riik ja tema valitsemisaparaat hoiab lojaalsust vaid materiaalset heaolu tähtsustades, kuna muid vabadusi pole olemas. Põhja-Koreas on vastupanuliikumine olnud lokaalne ja koordineerimatu, jäädes üksikute spontaansete väljaastumiste tasemele mõnes tootmisettevõtetes ja veidi suuremahulisemalt kõrgkoolides. Kirjutan eelmiste aastakümnete mõningatest maailma avalikkuse ette jõudnud episoodidest raamatus
“Põhja-Korea. Nälg,hirm ja maailma suurim vangla” peatükis “Korea kevad?” (alates lk.392). Kim Jong-uni valitsemisperioodil on vastuhakke olnud minimaalselt, kuid just käesoleval aastal on esinenud Põhja-Korea kontekstis märkimisväärseid arenguid.
Oluliselt on kasvanud põgenike hulgas tippametnike hulk. Putku on pannud asesuursaadik Ühendkuningriikides
Thae Yong-ho, samalaadse katse võttis ette
suursaadik Itaalias. Tema saatuse kohta puuduvad andmed, sest vahetult põgenemiskatse järel vahistati ning saadeti kodumaale tagasi tema pere. Hiinast, Shenyangist põgenes sealse Põhja-Korea Julgeolekuministeeriumi
osakonna kolm tippu, kelle tööülesanneteks oli põgenike tabamine ja tagasisaatmine. Teel Hiinasse kadus koos perekonnaga sama asutuse Pyongyangi osakonna asedirektor. Riigi põhjaosas, ideloogiliselt ja mütoloogiliselt olulise Paektu mäe jalamile ehitatava näidisobjekti, Samjiyoni
 |
| Kim Jong-un Samjiyoni turismiküla ehitust juhendamas |
turismiküla ehitusel alustasid talvekülmades massiprotesti sajad ehitajad, kes keeldusid töötingimustele viidates töid jätkamast. Vahetult Hanoi tippkohtumisele rongiga teele asunud Kim Jong-uni lahkumise päeval 24.veebruaril süüdati (õhuväebaasi juhi enda sõnul) tulekahju idarannikul asuvas
Toksani õhujõudude baasis, kus ka 1996.aastal toimus sõdurite ülestõus, mille käigus tapeti mitmeid kõrgemaid sõjaväelasi ja ametnikke. Siia ritta sobib lisada ka nn eksiilvalitsuse loomine rühmituse Chollima Civil Defence poolt, kelle esimesed sammud olid küll kõike muud kui konstruktiivsed. Läände pagenud põgenikest moodustunud liikumine ründas 22.veebruaril (vähem kui nädal enne Hanoid!)
Põhja-Korea Madriidi saatkonda, viies sealt kaasa ning jagades infot Ameerika Ühendriikide jõuametitega. Liikumise kontole võib kanda ka Malaisias mürgitatud Kim Jong-uni poolvenna
Kim Jong-nami poja päästmise Põhja-Korea spioonide käest. Eelpoolloetletud näited võivad tunduda küll globaalset pilti vaadates tühistena, kuid Põhja-Korea olemust ja ajalugu arvestades on need vähesed väljaimbunud infokillud olulised ning tõenäoliselt jäämäe veepealne osa. Sektorid, kust info rahulolematustest pärineb, peaksid olema ideoloogiliselt laetud ning režiimi lojaalsusbaasiks.
On täiesti selge, et mingist “Korea kevadest” veel unistada ei maksa, sest eduka rahvaliikumise käivitamiseks on täitmata kõik eeldused. Kindlasti on olemas massidesse levinud rahulolematus, kuid puudub ühendav alternatiivne ideoloogia, on vaid unistus. Võimalik rakukestel puudub kaasaegses maailmas määrava tähtsusega omavaheline kommunikatsioon, kuna vähenegi intranetisuhtlus on täielikult riigi poolt monitooritud. Puudub arvestatav dissidentide liikumine, tugi väljastpoolt riiki, ligipääs ning toetus relvajõududelt. Varakevadest alanud selge sõnaseadmine Põhja-Korea meedias, võimupositsioonide vangerdused ning vähene info seestpoolt kinnitavad olulisi ja eksistentsiaalseid murekohti Kimide pereriigi 70 aastase mudeli kestmisele.
Ülevaade Korea Töölispartei kongresside ajaloost
