Vietnam – võimalik edumudel eeskujuks Põhja-Koreale?
Hanoi sobib osapooltele kohtumiseks ideoloogiliselt suurepäraselt. Vietnam on 1980ndate keskpaigast alanud „Doi moi“ reformikavaga (analoog N-Liidu „perestroikale“) majanduslik edulugu sotsialistlikku riigikorda ja valitsemismudelit hülgamata. Riik on avatud maailmaorganisatsioonidele ning jõudnud läbi Põhja-Koreas mitmepäevasel visiidil viibinud välisministri Pham Binh Minh’i suu pakkuda igakülgset tuge ja abi Pyongyangile läbikatsetatud edumudeli rakendamisel. Pyongyangile „Vietnami mudel“ täiemahuliselt vastuvõetavaks nii pea ei saa, sest sunniks loobuma liidrikesksest valitsemisest ning avama riigi maailma majandusele, mis omakorda sunniks loobuma või nõustuma oluliste kitsendustega kogu tüli keskmes olevatele tuuma- ja raketiprogrammidele. Ameerika Ühendriikidest on saamas Vietnami liitlane majandus- ja potentsiaalses sõjalises vastasseisus Hiinaga. Ka Donald Trump toob Kim Jong-unile Vietnami edulugu eeskujuks ning esitab seda kui tuumadesarmeerimisel ameeriklaste abiga saabuvat präänikut. Hanoisse lendab omal jõul ka Kim Jong-uni Tupolev ning karta ei ole inimõiguslaste proteste visiidi ajal. Oluline on ära märkida statistiline fakt, et Vietnami jaoks on viimase kahe aasta jooksul saanud suurimaks väliskaubanduspartneriks Lõuna-Korea, kes vahetas sellel kohal välja Hiina. Lõuna- ja Põhja-Korea majanduslik ühispotentsiaal Kagu-Aasia turgudel on seega saanud tugeva vundamendi ning plaanitud, kuid seni sanktsioonidega välistatud koostöö üle demilitariseeritud tsooni võiks saada tulevikus Vietnamis ka Koreade jaoks sünergilise tõuke. Võimalik Vietnami ja Põhja-Korea tippkohtumine Hanois on enam kui tõenäoline ja loogiline. Hanoi sündmused võiksid jääda Põhja-Korea kui Ida-Aasia tulevase majandusliku eduloo ajalooliseks verstapostiks, kuid võtame siinkohal liigselt optimistliku hoo taas maha.
Palju auru, vähe vilet
Ootused kohtumise sisulistele tulemustele on maailma avalikkuse jaoks taaskord kõrgele kruvitud. Isegi ümbernurga mõtteavalduste virtuoos, Lõuna-Korea president Moon Jae-in, avaldas haruldase otsekohesusega uue aasta pöördumises lootust sisulisi jätkutegevusi fikseeriva leppe sõlmimise osas abstraktse Singapuri oma jätkuks. Olgem ausad, vaatamata vormiliselt sümpaatsetele ja fotogeenilistele algatustele (Punggye-ri tuumapolügooni sissepääsude õhkimine, 22 vaatlusposti likvideerimine DMZ, raudteevõrgu ühendamise valmisoleku taastamine, ühispatrullide loomine, merepiiri kui rahupiiri kehtestamine, piirijõe laevatamisreeglite leevendamine jms.) meediatarbijate rõõmuks, sisulisi edasiliikumisi Korea poolsaare (tuuma)desarmeerimise küsimuses astutud ei ole. Endiselt hoidutakse kompromissist muuta sarnaseks mõiste „Korea poolsaare tuumavabaks muutmine“ tõlgendamine mõlemal pool piiri ja Ameerikas. Washingtoni välispoliitikaga tegelevad ringkonnad kuni välis- ja kaitseministeeriumini välja kaebavad vähest kaasamist otsustusprotsessi (väide tugineb juhtiva Põhja-Korea analüütiku, Kookmini Ülikooli professor Andrei Lankovi augustist 2018 kuni veebruari alguseni 2019 Washingtonis läbiviidud intervjuudel Ameerika Ühendriikide välis- ja kaitseministeeriumi Korea teemadega tegelevate ametnikega, leitavad NKNews.org ja Kookmini Ülikooli Aasia uuringute rubriigi veebikülgedel). Korea küsimus Ameerika pealinnas on suure neliku personaalteema – president Trumpile lisaks kuuluvad meeskonda väliminister Mike Pompeo, julgeolekunõunik John Bolton ning Põhja-Korea küsimuse eriesindajaks määratud endine automüüja Stephen Biegun, keda Pyongyang on selgelt asunud tema algses kogenematuses kiiresti ära kasutama. Pidevaid suhtluskanaleid põhjakorealastega loodud ei ole, samal ajal kui korealased kahel pool piiri peavad Kaesongis avatud ühises esinduses kohtumisi kogu spektri ulatuses tempoga 2,5 nõupidamist päevas. Vastastikuste esinduste avamine Pyongyangis ja Washingtonis võivad olla tippkohtumise tulemuste protokollis olulisel kohal ja sellist algatust tuleb tervitada. Ameeriklastel on sarnase suhtlusmudeli toimivusest positiivne kogemus Vietnamist, 1990ndate algusest. Hetkel on osapoolte töögruppide kohtumised küll kõrgetasemelised, kuid äärmiselt harvad.
Ameerika ennekõike!
Washingtonis kardetakse halba lepet. Ilmselgelt välispoliitikat ebameeldivaks valdkonnaks pidaval presidendil on tarvis edulugusid (või hoopis Nobeli rahupreemiat?). Põhja-Korea protsessi edukas, kasvõi ajutine ohjamine sobib selleks hästi. Donald Trumpil on võimalik täie südamerahuga esitada Põhja-Korea raketi- ja tuumakatsetuste peatamist enese töövõiduna, kuid sügaval sisimas teavad asjaosalised, et see on ajutise iseloomuga. Trump on korduvalt maininud, et „Põhja-Korea probleem on lahendatud“, kuid see väide on tegelikkusest kaugel. Halba lepingut kardetakse ka Soulis. Trump juhindub sageli välispoliitilistes otsustes oma valimislubadusest eelistada Ameerikat ennekõike. Selle vilju on Lõuna-Korea juba tundnud uue kaubandusleppe näol ning näinud, kuidas vaid sõrmenipsuga on võimalik lõpetada dekaade riigi julgeolekut taganud ühisõppuste läbiviimine. Vahetult Hanoi tippkohtumise eel on Ameerika Ühendriigid ja Lõuna-Korea tülitsemas kaitsekulude jagamise teemadel ning sõlmitud on vaid ajutise iseloomuga (varasema viie aasta asemel aastase kestusega) leping, mis kumbagi poolt ei rahulda. Osapoolte arusaamu asutakse exceli tabelite abil jagama ja täiendavalt teineteisele selgitama käesoleva aasta jooksul. Pikemalt kaitsekulutuste jagamist reguleeriva Special Measure Agreement lepingu mõtestamisel tekkinud tülist: https://arvamus.postimees.ee/6514926/erki-loigom-rahuprotsess-korea-moodi-voidurelvastumine-ja-suurenenud-kaitse-eelarved Mida paremat oskaks Kim Jong-un tippkohtumise eel soovida kui arusaamatused Lõuna-Korea ja tema suurima liitlase vahel. Mitmed analüütikud on märkinud loogilisena tunduvat võimalust, kus Trump keskendub ameerikakesksuses vaid kontinentidevaheliste rakettide temaatikale, jättes Ida-Aasiat ohustavad kesk- ja lühimaa ballistilised torud kohalike probleemiks. Ameerika presidendi (ilmselt ajutist) sisepoliitilist populaarsust ja näivat rahvusvahelist edu vähemalt Korea küsimuses tagavad sammud on regiooni võidurelvastumise vaates sealset julgeolekuarhitektuuri ümberjoonistava iseloomuga.
Sisepoliitilistest kaalutlustest vajab edulugu ka Kim Jong-un. Küsimus ei ole vähemas kui Põhja-Korea majanduse ellujäämises, liidri tõsiseltvõetavuses ning lojaalsuse püsimises. Sanktsioonid näpistavad Põhja-Koread tuntavalt. Kimi järjestikused kohtumised Xi Jingpingiga on lubanud Hiina tugevat toetust tundes esitada üllatavalt selgepiirilisi ja tugevaid nõudmisi. Pyongyang on väga visalt klammerdunud sanktsioonide kaotamise nõude külge (meenutage, kui kiiresti selleni jõuti!) ning viidates rahuprotsessi edendamise eeltingimustele nõutakse KÕIKIDE Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide ühisõppuste lõpetamist. Sellised soovunelmad sobivad ka Hiina huvidega ning unistama peabki suurelt. Tippkohtumise eelseks ajaks on paariariik saavutanud sanktsioonidesse kümmekond pehmema valdkonna erandit, näiteks invavarustuse hankimiseks ning nisujahu lasteasutuste köökidesse ostmiseks, kuid ei enamat. Isegi gripiepideemia leevendamiseks plaanitud Tamiflu saadetis ootab Lõuna-Koreas erandit juba mitu nädalat.
Põhja-Korea meedias ei ole endiselt silpigi tuumarelva loovutamisest. Kontinentidevaheliste rakettide Hwasong-14 ja 15 edukate katsetuste tähistamiseks püstitatud ausammaste jalamil kuhjuvad värsked pärjad ja elanikkonnale peetavad ideoloogialoengud kinnistavad tuumaprogrammi fundamentaalsust. Lõuna-Koreale heidetakse igapäevaselt ette liigset sõltuvust Washingtoni nõudmistest. Tuletatakse meelde 1972.aasta ühiskommünikee punkti, mis reguleerib koreasiseste probleemide lahendamise kahe Korea rahumeelse tegevuse tulemusena väliste osapoolte sekkumiseta. Pyongyangi huvi on sõlmida Korea sõda lõpetav rahuleping, mis annab lisalegitiimsust nõudele Ameerika Ühendriikide isikkoosseisu vähendamiseks Lõunas. Võimalik, et eriesindaja Biegun (ja kogu otsustajanelik) ongi sööda alla neelanud ning Hanois kuuleme rahulepingu sõlmimisele ärgitavaid üleskutseid või usaldust kasvatava meetodina 28500-liikmelise Ameerika väekontingendi vähendamist mõne tuhande võrra. Presidendi volitustes on Kongressi loata võimalik tuua koju kuni 6000 sõjaväelast. Positiivse poliitilise tahte korral tekib juriidiline küsimus, kelle vahel Korea sõda lõpetav leping üldse sõlmida tuleks? Pragmaatilises tänapäevas ei annaks Korea sõja lõpetamine siiski palju. Pingelõdvendusperioodidel on mitmeid lennukaid samme varasemalt astunud nii Jimmy Carter, aga ka muidu sõjakas George Bush vanem ja Bill Clinton. Vähendatud on koosseise, likvideeritud või koondatud on teatud relvaliike (sh.tuumarelvi) jne. Põhja-Korea ja Hiina kasutavad avanenud akna nõudmiste esitamiseks maksimaalselt võimekalt ära. Kim Jong-un võib juba praegu lugeda täidetuks ühe oma suguvõsa poolt loodud suure kurikorea unelma – tema riiki on tunnustanud maailma vägevaimad. Kuhu edasi, Kim’i kõne ÜRO peaassambleel?
Ootused Hanoi etendusele on kõrged. Soovitan sümbolismile korralikku valgust suunava sündmuse taga näha siiski rohkem ühte verstaposti, millega testitakse ettevaatlikult osapoolte siirust ja eesmärke. „We’ll see what happens“ täna enam ei rahulda, kuid palju enamat logisevate suhete rägastikus loota samuti ei ole. Nautigem vaatemängu, kuid ärgem unustagem, et tähtsate teemade kõrval ei ole ja ei asuta veel nii pea esitama küsimusi tavaliste põhjakorealaste elukvaliteedi teemadel. See aga teeb viimasel kahel aastal vaatamata värvilistele piltidele näidispealinnast tuntavat vähikäiku ja raportid maapiirkondadest on ebameeldiv lugemine.
