Rahuprotsess Korea moodi – võiderelvastumine ja suurenenud kaitse-eelarved

31.detsembril sai ümber Ameerika Ühendriikide ja Korea Vabariigi (Lõuna-Korea) vahel regulaarselt viieks aastaks sõlmitud militaarkoostööd reguleeriv leping. Ametliku nimega Special Measures Agreement, mida tuntakse Koreas paremini selle sisulist poolt iseloomustava nimega – sõjaliste kulude jagamise kokkulepe. 1991.aastast konkretiseerunud lepe määrab Ameerika Ühendriikide toetuse ja baaside pidamise kulude jagamise 50-50 skeemi järgi. Sarnaselt Donald Trumpi (õigustatud ja NATO peasekretäri sõnade kohaselt juba tulemusi näitava) survega NATO liikmetele 2% kaitsekulutuste täitmise osas, on nüüd revideerimise alla sattunud ka seitsme dekaadi pikkuse ajalooga liitlassuhe Korea poolsaarel. Kuidas võiks olukord teistegi regionaalsete liitlassuhete murenemise vaates ning Hiina ja Ameerika kaubandussõja taustal mõjutada alanud Korea sula?

70 aastat koostööd saab ootamatu tagasilöögi
Lõuna-Koreale mõjus külma vett pritsiva äratuskellana Donald Trumpi 12.juunil 2018 Singapuris, vahetult Kim Jong-uniga peetud kohtumisele järgnenud pressikonverentsil kuuldu. Parimas Kuri-Korea murdes teatas Trump provokatiivsete ühisõppuste lõpetamisest demilitariseeritud tsooni lähistel. Detailitäpsuseks olgu siiski mainitud, et sellekohane info jõudis Souli paar tundi enne pressikonverentsi, mis sisulist vahet ei oma. 70-aastases koostöös oli tekkinud arvestatav mõra. Sageli unilateraalset suhtlusvormi eelistav Trump oli andnud Lõuna-Koreale selge sõnumi – teie turvalisus on aina enam teie endi kätes.  Välispoliitikaga tegelemist ilmselgelt tülikaks pidava Ameerika presidendi Korea suunaline poliitika on olnud pehmelt-öeldes asjatundmatu. Jäik surve ehk maximum pressure poliitika tundub küll järjekindlana ning on andnud ka teatud tulemusi, kuid poolsaart tundvaid inimesi administratsioonis (enam) ei ole. Tüüri keeravad kaika- ja müügimehed John Bolton ning Stephen Biegun ning Lõuna-Korea poliitikutel on üha keerukam Washingtoni lärmakale triole meelepärane olla. Ühendriikide totaalse tuumadesaremeerimise nõue Pyongyangile mõraneb, protsessi jäikuses kahtleb ka Lõuna-Korea ning Põhi on olukorda edukalt ära kasutamas. Trump püsib nõude juures endiselt, Boltoni suust on kuuldud leevenduste võimalikkusest. Lõuna-Korea president Moon Jae-in otsib mõningate majanduslikku koostööd takistavate sanktsioonide olulise leevendamise poliitikale toetust kogu maailmast. 

Lõuna-Korea suurendab hüppeliselt kaitsekulutusi
Lõuna-Korea, kes kulutab kaitsele 4,9% SKP-st, plaanib perioodil 2019-2024 kasvatada näitajat 7,5-ni. Uue viisaastaku kaitseplaan räägib selgelt valdkonna tugevamast haaramisest Souli kontrolli alla. Varasem kolmeteljeline (tõrje-vastulöök-ellimineerimine) selgesõnaliselt Põhja-Korea suunaline kaitseplaan saab umbmäärasema pealkirja, kuid veel selgema sisuga asenduse. Nn.Kaitsereform 2.0 plaan ei maini arvestades Korea sula retoorilist fookust kordagi ohuna põhjanaabrit,  kuid fookuste nihutamine raketitõrje  ja -ründevõimekuste kasvule ning tuumatemaatika domineerine ilmselgelt kaitseplaani suunatust varjata ei kavatse. Olulisel kohal on ka droonidega teostatava kaitse-, luure- ja ründevõimekuse oluline kasv ning korduvalt jääb silma vajadus luua moderniseeritud armee (erakordselt vähe räägitakse vaid kaitsevõimest), mis on võimeline seisma vastu mistahes rünnakule mistahes suunast. See lause kirjeldab olukorda Ida-Aasias päris realistlikult. Järsult on halvenenud suhted näiteks Jaapaniga. Saareriigi ründelennukid on sooritanud viimastel nädalatel kolm provotseerivat madalat ülelendu Lõuna-Korea sõjalaevadest, millised on omakorda lukustanud lennukid õhutõrjerelvi juhtivatesse radaritesse. Vaatamata kiirelt ja korduvalt kogunenud töögrupid, ei ole siiski liitlasteks peetavad naabrid probleemi suutnud lahendada. Õli lisab tulle ka Jaapani osalusega ettevõtte PNR (Lõuna-Korea ja Jaapani suurte metallitootjate Posco ja Nippon Steel’i ühisettevõte) varade arestimine Lõuna-Koreas kohtuvõimu poolt. Otsus tugineb nelja korealase pretensioonil nende kasutamisena orjatööjõuna II maailmasõja perioodil, kui Korea poolsaart laastas ränk Jaapani okupatsioon. Kuigi 1965.aastal normaliseerisid riigid suhted, Jaapan on korduvalt tasunud hüvitisi ja vabandanud, rebenevad sõjahaavad Koreas endiselt üsna selge regulaarsusega ka kõige kõrgemal tasemel. Jaapani enda kaitsedoktriini muudatused viimastel aastatel on selgelt regiooni mängijatele teada ning rahuedendavate algatustega kindlasti tegemist ei ole. 

Lõuna-Korea president ja võimukoalitsioon hoomavad täielikult koostöövajadust Ameerika Ühendriikidega. Kui roosade prillidega president Obama ajal kasvas hüppeliselt nende parlamentääride hulk mõlemalt poolt koalitsioonipiiri, kes nõudsid kogu OPCON juhtimist (sõjaseisukorras juhib protsesse Koreas Ameerika väejuhatus) Lõuna-Korea armeele, siis täna on leerid selgelt pooleks. Kahjuks kasutab tulises Lõuna-Korea sisepoliitikas opositsioon suunatud lekkeid meediasse ning ühiskonnaga manipuleerimine takistab vajaliku toetuse saavutamist eluliselt oluliste julgeolekuotsuste saavutamiseks. Excelis on asjad lihtsad. Lõuna-Korea ostab Ameerikast viie järgmise aasta jooksul 3 miljardi dollari eest relvastust ning tagab samas summas baaside toimimise jaoks vajalikku infrastruktuuri. Kulutuste eest sadamate, lennujaamade ja raudtee kasutamisel ning elektri-vee eest tasub Lõuna-Korea maksumaksja. Donald Trumpi jutt militaarkulutuste räigest kalduolekust tasakaalustub neid kuluridu liites-lahutades oluliselt. Lõuna-Korea ühiskonnas on toetus kaitsekulutuste niivõrd olulisele kasvule visa tekkima, kuid opositsioonil napib aina enam argumente ning arusaam kulude jagamise õiglasest jagamisest leiab ilmselt vajaliku toetuse. Donald Trumpi vägikaikavedu NATO liikmetega on Soulile omamoodi kasuks tulnud – Lõuna-Korea ei soovi samalaadset debatti oma julgeoleku teemadel. Lepingu kiire uuendamise ja oma panuse olulise suurendamise vajadust kinnitavad ka Trumpi mõtteavaldused teemadel „mida me seal Koreas üldse teeme?“ ning vankumatu soov minna võimalikult kiirelt vabakaubandusleppe tühistamise suunas. Kui James Mattise vastus presidendile üritas seletada vajadust Koreas viibida kolmanda maailmasõja ärahoidmisega, kuuldu Trumpile ei meeldinud. Viimane reaalse Aasia kogemusega Korea asjatundja ning julge debateerija Trumpi meeskonnas oli vallandatud.

Logisevad liitlassuhted on vesi Põhja-Korea veskile
Kiiret kasu on debatist lõikamas ka Põhja-Korea. 1972.aastal sõlmisid Põhja- ja Lõuna-Korea Punase Risti vahendamisel legendaarse ning tagantjärele mitmel korral Pyongyangile kasulikke sõnaseadmisi võimaldanud ühiskommünikee. Üks selle kolmest printsiibist räägib vajadusest lahendada Koreade omavahelised probleemi välise sekkumiseta ning teine nõuab selle teostamist rahumeelsel teel.  Just neid klausleid on Pyongyang asunud viimastel nädalatel usinalt esile tõstma. Paariariigiga peetavate läbirääkimiste ajalugu detailsemalt tundvad analüütikud ei suuda uskuda kaasaegset ajajoont. 2017.aasta tuumasõjaohust on vähem kui aastaga saanud vähemalt retoorikas igakülgne koostöö ja rahualgatus ning Põhja-Korea juhtpartei häälekandja kirjutab 2019.aasta jaanuaris nõuetest lõpetada kõik Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide ühisõppused! Neljast suuremahulisest ühisõppusest kaks ongi juba lakanud maastikul toimumast, neid viiakse läbi arvutisimulatsiooni toel. Vahetult peale eeldatavat

Kimi ja Trumpi tippkohtumist veebruari lõpus peaks toimuma maailma suurimaks militaarõppuseks peetav Foal Eagle, kuid selle sündmuse toimumine on suure küsimärgi all. Samuti on Pyongyang jõudnud nõudmisteni lõpetada riiki ahistavad sanktsioonid. Nõudmiste esitamiste nii kiire areng on mõnevõrra ootamatu, kuid kinnitab Põhja-Korea kavatsust kasutada ära iga avanenud diplomaatiline ajaaken. Samuti vaatab protsessist vastu neljas Kim Jong-uni ja Xi Jinpingi kohtumine jaanuari esimestel päevadel Pekingis. Hiina tugi Põhja-Koreale on kantud Hiina enda huvidest ja Pyongyangist on saamas taas Pekingi tööriist. Arvestades Hiina lähiajaloo tasakaalustatud arengut, ollakse peale majanduse jaluleaitamist jõutud militaarsektori olulise uuendamiseni ning igasugune surve, mis aitab Ameerika Ühendriike Aasiast tõrjuda, sobib. Eeloleva tippkohtumise raames kõneldakse palju võimalusest Korea sõja lõpetava rahulepingu sõlmimisest, kuid vaevalt see kõigi osapoolte huvides on. Sisepoliitiliselt on enim võita Kim Jong-unil, kuid rahuleping võib tekitada lisasurve Lõuna-Koreale Ameerika baaside vajaduse ja rahuprotsessi takistava rakursi tõttu. Juriidiliselt ei ole samuti päris selge, kelle vahel rahuleping üldse sõlmida tuleks. Sümbolismi olulisuse vaatenurgast oleks Korea sõja lõpetamine kahtlemata võimas sõnum, kuid päriselus ei muud see Korea poolsaarel mitte midagi. 

Olgem ausad, ühtegi sisuliselt arvestatavat tulemust tuumadesarmeerimise protsessis astutud ei ole. Lõuna-Korea uus kaitseplaan kannab realismitunnetuslikku sõnumit – põhjanaaber oma olemise tugisambaid ei lõhu, naabrid Hiinas ja ülemere relvistuvad ning peamise liitlaste tugi võib vankuma lüüa. Võidurelvastumine Ida-Aasias on tõsiasi, liitlassuhteid ei saa enam võtta enesestmõistetavana ning kaitsealased väljakutsed kipuvad jääma üha enam osaliste endi õlule. Suurriikide huvid põrkuvad väiksemate maalappidel aga endiselt.

Millest kõneleb Kim Jong-uni ja Xi Jinpingi neljas kohtumine?

Kim Jong-un on neljandalt rongireisilt Pekingisse jõudnud tagasi koju. Mida seekordsest sündmusest arvata? Täpseid üleskirjutisi või sisukaid kokkuvõtteid kõneldust ei pakuta isegi tagantjärele.

Väärikas delegatsioon kannab tugevat sõnumit
Visiitide vormiline külg osapoolte dekaadidepikkust suhtlust arvestades väärib alati analüüsi. Delegatsiooni personaalia kannab sageli sõnumeid, mis võivad pakkuda olulist infot. Seekord võtsid 14-tunnise rongisõidu Pyongyangist Pekingisse ette lisaks Kim Jong-unile välisminister Ri Yong-ho, kaitseminister No Kwang-Chol ning eeldatav pealäbirääkija tulevastel võimalikel vestlustel Ameerika Ühendriikidega, Kim Yong-chol. Lisaks hulk väiksemaid mutreid, kuid just viimase aasta diplomaatilises turmtules aktiivselt pildis püsinud tegelasi. Ebapõhjakorealik oleks jätta mainimata Austatud Esileedi Ri Sol-ju osavõtt, sest just nii tuleb Kim Jong-uni aina enam kõrges mängus pildilekippuvat kaasat eelmisest sügisest alates kutsuda.  

Kim Jong-un 1.jaanuaril telekõnet pidamas

Kui Kim oma 1.jaanuari telekõnes, kus välissuhtlusele oli pühendatud pooletunnise kõne viimane napp  kolmandik (esimesed kaks kõnelesid põhjakorealaste elujärjest ja majandussektori väljakutsetest), mainis diplomaatia ja kõneluste tähtsust, siis Pekingi delegatsiooni koosseis kinnitab neid sõnu. Eelseisva Kimi ja Trumpi tippkohtumise eel sünkroniseeriti suure tõenäosusega Pekingi ja Pyongyangi positsioone. Samuti võib vormiliseks lugeda sõnumit, mida sellisel tasemel visiit ameeriklastele andma peab – Põhja-Korea ei ole oma arvamustes üksi, vaid neil on tugev seljatagune Xi Jinpingi näol. Strateegilise partnerluse tsementeerimine oli üks väheseid termineid, mida osapooled meediale paotasid. Selle sisu ja vorm aga ei pruugi käesoleval veel olla nii ühtne nagu Kim või Xi seda sooviksid lasta välja paista. Dejavu’na mõjub tähelepanek, et ka eelmisel aastal eelnes Kimi teistele tippkohtumistele mitu nõupidamist Xi Jinpingiga.

Kõik võidavad?
Xi ja Hiina jaoks tuleb Trumpi ja Kimi kohtumine suurepärasel ajal. Põhja-Korea tuumaprogrammi ja selle väidetavat mõjutamise võimet annab ameeriklastega peetavatel kaubanduskõnelustel suurepäraselt malakana ära kasutada. Kasu üritab haarata ka Kim, kes viimasel ajal kõneleb lakkamatult sanktsioonidest. Aastakümneid on Kimide režiimi strateegid kasutanud sama mustrit – eskaleeri, tõmba tagasi ja räägi sanktsioonide leevendamisest. Väikeste nüanssidega ollakse samas ringis tagasi ka seekord.

Endiselt on kõigil osapooltel teadlikult sassis klišeeliku „kogu Korea poolsaare tuumadesarmeerimise vajaduse“ tõlgendamine. Ameerika Ühendriikide positsioon on vankumatu – enne täielikku ja tõendatud tuumadesarmeerumist Põhjas ei leevene ükski sanktsioon. Põhja-Korea peab silmas (ja seab selle arvamuse kinnistamiseks hoolikalt sõnu) ja probleemiks Ameerika kohalolu Lõunas ning regioonis üldiselt. Selles arvamises on Kimil kindlasti olemas Pekingi jäägitu toetus. Lugenud korduvalt Kimi 1.jaanuari kõnet, tekib aina enam veendumus, et alanud aasta tuleb ajaostmise ja venitamise aasta. Jah, Aasias liiguvadki mastaapsed algatused aeglaselt ja läbimõeldult, kuid lisades kõnes mainitule Põhja-Korea reaalsed tegevused peale udukoguna mõjunud 12.juuni tippkohtumist Singapuris on pilt üsna staatiline – ühtegi tõsiseltvõetavat liigutust Kim tuumadesarmeerimise suunas teinud ei ole ja ei kavatse nii pea ka teha. Seda enam on analüütikud uue tippkohtumise ootuses – Donald Trumpil ei ole ilmselt lääneliku kasvatuse juures piisavalt asiaatlikku närvi taaskord mingit uut umbmäärast udu kuulata. Let’s see what happens ei tööta enam!

Sanktsioonid siiski pitsitavad?
Kimil ei ole siiski lõpmatult aega. 2/3 riigi ekspordituludest on ära lõigatud. Kuigi sanktsioonide eiramise kohta tuleb sõnumeid nagu uudisteagentuuri online ribalt, ei suuda maailma enim kammitsetud riik sedasi kaua toimetada. Massiline kivisöe ülejääk on küll taganud selle suurepärase

kättesaadavuse koduturul, pakkudes niiviisi paremat energiavarustuskindlust, kuid riigi valuutatulud on kokku kuivamas. Terved sektorid on seiskunud, inimesed on jäänud kodudeta ning sõltuvad juhutöödest. Tekkinud on enneolematul määral gängide kuritegevust. Keerulisele olukorrale valuutavarude suurendamisel annab kinnitust ka riigivara ja -ettevõtete müük (õigemini keerukate skeemidega riigi kontrolli alla jääva kasutusõiguse seadmine), sanktsioneeritud kinnisvaraturu tekkimine, turukaubanduse rangem kontroll ja mitmed muud sisetarbimise arvelt tulude tagamiseks tehtavad meetmed. Just siin on Hiina käes järjekordne hoob suhtluses ameeriklastega – Hiina võib asuda sanktsioonide tühistamise nõudmise või nende olulise leevendamise teele. Piirikaubandus toimub muidugi ka täna, kuid mahus, mis ei taga osapoolte toimetulekut endisel ja harjumuspärasel määral. Ka Põhja-Koreaga piirnevad Kirde-Hiina alad on kaubandusvoogude taastumisest äärmiselt huvitatud.

Kahe Korea kattuvad huvid
Sanktsioonide leevendamise vajadusest kõneleb ka Lõuna-Korea, kes on põhjanaabriga Kaesongis avatud ühisbüroos pidanud eelmisel poolaastal igapäevaselt keskmiselt 2,5 kohtumist kogu teemadespektri ulatuses. Sõlmitud on lugematul määral eelkokkuleppeid, mille ellurakendumine on vajalike leevenduste ootel. Lõuna-Korea president Moon Jae-in üritab kasvava regulaarsusega kaubelda partneritelt erandeid näiteks raudteealasele koostööle, metsandusele, aga ka ravimitööstuste avamisele ning töös on erimajandustsoonide töö taasaavamine või laiendamine. Jutuks on olnud turismialane koostöö ning perekondade taaskohtumiste regulaarsus. Samalaadses mahus areneb ka koostööprojektide sõlmimine Hiina ja Põhja-Korea vahel. Näiteks ollakse koheselt valmis looma erimajandustsooni ja sadamat Yalu jõele Dandongi ja Sinuiju vahele, veidi asulatest ülesvoolu minnes. Ootel on mitmed infrastruktuuriprojektid, avatud on uusi sildu ja tollitaristuid. Kõrva on jäänud muidu ümbernurgajuttu edukalt veeretava Moon Jae-ini 10.jaanuaril peetud pikk pressikonverents ja seal välja prahvatatud soovunelm konkreetse edasise tegevuskava vajadusest Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vahel. Lõuna-Koread räsib kasvav tööpuudus ning majanduskasvu aeglustumine ning Mooni kodune toetus ja tegevusvabadus Põhja-Korea suunal võib sumbuda kiiresti. Just Põhja-Koreas näeb Moon selget võimalust hüppeliseks majanduskasvuks kogu Korea poolsaarel. 

Mida oodata alanud aastast?
2019.aastal on Korea poolsaare arengutes oodata lennukat minekut. Toimuma saab tõenäoliselt eelkõige majandusküsimustele keskenduv Koreade tippkohtumine Soulis, kuhu Kimide dünastia seni oma jalga tõstnud ei ole. Toimub Trump ja Kimi kohtumine. Õhus on Kimi ja Putini kohtumine, sest Venemaa on edukalt kasutanud ära Hiina taandumise suhetes mõlema Koreaga, kuid käesoleva aasta teises pooles on Venemaa sunnitud oma territooriumilt välja saatma kogu põhjakorealastest soodsa, kui oskustega tööjõu. See on aga mõne Kaug-ida regiooni jaoks Venemaale eluliselt üliraske samm ning nõuab vägagi kastist välja mõeldud poollegaalseid lahendusi. Suhted Tokyoga on endiselt ülemääraselt laetud ning tippkohtumise ettekujutamine Jaapani ja Põhja-Korea vahel nõuab hetkel liigset fantaasiat. Õhus on Korea sõja lõpetamise katsed, kuid ka siin võib kaalukeeleks osutuda Hiina, kelle suuvoodrina võib Kim Jong-uni suust kuulda nõudeid Ameerika väekontigendi kadumisest Koreast. Lennukaid ähvardusi Washingtoni suunas on Pyongyangi ruuporist tulnud taas endise innukusega.

Seega kooskõlastasid Kim ja Xi seekord Pekingis seisukohti, mis mõlemaid osapooli erinevatel teemadel ameeriklastega peetavatel läbirääkimistel tugevama aitavad tunda. Samuti pidid laual püsima suuremad kuhjad pabereid, mis kõnelevad võimalikust majanduskoostöö elavdamisest. Sellele viitab Kim Jong-uni kommentaar võimalikust „teisest teest“ majanduse elavdamiseks, kui heatahtlik koostöö lõunanaabriga ameeriklaste pahatahtlikkuse tulemusel ebaõnnestub. „Teise tee“ väljendit kasutab Põhja-Korea meedia sagedasti ning Xi on avaldanud sellele oma toetust. Ahjaa, Kimil oli visiidi ajal 35. või 36.sünnipäev, mis sunnib arvama, et „teisel päeval“ programm liiga tihe ei olnud. Külastatigi Pekingis asuvat moodsat ravimitööstust. Probleeme on palju ja osa neist tekitavad selget peavalu.