Nüüd on see toimunud. Nixon ja Mao, Reagan ja Gorbatšov said väärilised järglased, irooniata. Arusaadavalt pingelisele olukorrale vastava kehakeele ja vähese silmsidega alanud esimene tippkohtumine Kim Jong-uni ja Donald Trumpi vahel on peetud. Neljast üldsõnalisest, rahule ja õitsengule kutsuvast reast koosnev deklaratsioon on kaante vahel. Palju enamat esimesest kohtumisest loota olnuks liigselt optimistlik. Kas selline kokkulepe on võit, näo säilitamine või emba-kumba osapoole kaotus? Las sellele annavad hinnangu aeg, poliitikud ja analüütikud.
70 aastat on Põhja-Koread tüüriv perekond üritanud saada maailma liidri, Ameerika Ühendriikide tähelepanu. Kim Il-sungi ja Kim Jong-ili pingutuste parimateks viljadeks jäid intellektuaalselt huvitavad kohtumised ekspresidentide Jimmy Carteri ja Bill Clintoniga. Ainsana talus Kim Jong-ili veidraid bankette ja remarke võimulolevatest washingtonlastest 2000.aasta sügisel Madeleine Albright. Läbi nappide kanalite Kim Jong-ili õukonnast on teada tema pidev soov olla pildis Ameerikas ja tõestada seal oma tõsiseltvõetavust. Väidetavalt andis ta sellelaadse tungiva soovituse oma poliitilises testamendis kaasa tänasele liidrile, Kim Jong-unile, kes 2012.aasta esimestest päevadest võimul olles on isa soovitust läbi tuumarelvade arendamise hämmastava järjekindlusega ellu viinud. Dekaadidepikkusele pingutusele lõppakordiks andis valitsev Korea Töölispartei 2017.aasta novembris teada tuuma- ja raketiprogrammile seatud eesmärkide täitmisest, kuigi tõlkida tuleks seda ilmselt piisava valmisolekuna istuda läbirääkimiste laua taha alustamaks taaskordset aastaid kestvaid väljapressimisi. Seekord on panused kõrgemad, sest lisaks tavarelvastusele tundubki Põhja-Koreal olevat teatav võimekus olla ohtlik Ameerika Ühendriikidele endale. Kas minna Kimi hasartmängudega kaasa või suhtuda sellesse varasemalt tuttava iroonia ja üleolekuga, on miljardi dollari küsimus.
Olümpiadiplomaatia raames alanud Korea sula on tõesti pretsedenditu. Põhja-Korea ajutisi avanemisi on olnud varemgi, kuid mitte kunagi ei ole nende väljund (me ei saa veel rääkida muidugi ühestki lõpptulemusest) nii käegakatsutav. 12.tunnil mängu sekkunud Hiina, kes kuni märtsikuuni oli neile ebatavalise pühendumisega täitnud Põhja-Koreale USA algatusel määratud sanktsioone, leevendas siiski lõpuks majanduslikke piiranguid igipõlisele vasallile. Selles võivad huvilised oma silmaga veenduda kahe riigi piirialadel, kus omavaheline läbikäimine on olnud mõlemale poolele määrava tähtsusega ning kus vahetult peale Xi Jinpingi ja Kim Jong-uni esimest kohtumist majanduselu kiiresti taastuma asus. Siinkirjutaja arvamuse kohaselt ongi vaatamata 12.juuni Singapuri sündmuste showlikkusele ja suurele tähtsustamisele hoopis olulisemad varasemad kohtumised regiooni liidrite vahel. Xi ja Kimi kohtumised värskendasid vasalli ja peremehe suhteid, suunates need strateegilisi huvisid arvestavale teerajale tagasi ning Lõuna-Korea president Moon Jae-in endise inimõiguslasena ajab pehmet Korea asja uue Päikesepaistepoliitika valguses väga edukalt. Kahe Korea vahel on vaatamata mõnepäevastele ebakõladele mai alguses suhted üle ootuste pragmaatilised. Kohtumised toimuvad lisaks pehmetele väärtusele kultuuri- ja spordivahetuse valdkonnas ka märksa olulisematel teemadel nagu majanduskoostöö, Kaesongi tööstuspargi töö taastamine (Lõuna-Korea ettevõtete delegatsioon on Kaesongis juba oma varasid saanud inspekteerida), humanitaarküsimustes, hariduskoostöös ning mitmetel muudel võimalikku ühe Korea stsenaariumit arvestavate teemade osas. Sellelt pinnal on Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea suhete võimaliku taaspingestumise vaatest ameeriklastel väga keerukas sekkuda probleemi lahendamisesse jõu positsioonilt. Korea poolsaare probleeme peavad eelkõige lahendama kohalikud riigid ja rahvad. Jõulisel sekkumisel avaldab kindlasti oma arvamust ka Peking. Kas keegi üldse märkas, et paar päeva varem kohtusid
Pekingis Vladimir Putin ja Esimees Xi? Korea teemad olid sellel kohtumisel kindasti olulisel kohal.
Kas ma alahindan Singapuri tippkohtumise tähtsust? Ei, ei alahinda. Kaks põlisvaenlast ei saagi ühe kohtumise ajel lahendada seitse aastakümmet ja printsipiaalseks muutunud vastasseisu. Kuigi Trumpi filter lubanuks tema enda sõnul Kimi meelsuse välja peilida vähem kui minutiga, kulus selleks 48 resultatiivset minutit, mil liidrid nelja silma all vestlesid ning edasise päevakavaga jätkamise võimalikuks tegid. Kim Jong-un on oma avanemistega tekitanud põhjakorealastes enneolematud ootused ja lootused lausa Koreade ühinemisele ja majandusliku olukorra hüppelisele paranemisele. Ühtepidi on see väga ohtlik talle endale, kui oma rahva ainelise heaolu kasvule ei suudeta ootuspäraselt vastata. Mängides ameeriklastega keerukaid poliitmänge, võib see tekitada elanikkonnas mitmeid küsimusi riigi poliitikas aastakümneid kehtinud põhialustes. Ilmselt on Kim nende võimalustega siiski arvestanud. Info riigist räägib piiriülese liikluse suurenenud jälgimisest ning elanikkonna hulgas peetavate regulaarsete poliitloengute teemade fookuse nihkumisest riigikaitselistele küsimustele. Põhja-Korea meedia ei ole kunagi rääkinud tuumarelvast loobumisest, vaid katsetuste peatamisest. Maailmale muutub Kim Jong-uni õhetav ümar nägu aina inimnäolisemaks (ta teeb isegi pubituure Singapuri ööelus!) valdavalt siiski läbi ebareaalsete lubaduste. Põhja-Korea ei loobu tuumarelvast. Just siin on minu jaoks dilemma, kuidas hinnata tippkohtumist, kus üks pool soovib hetkega saada kinnitust oma plaanile Kim kiiresti, kontrollitavalt ja pöördumatult tuumarelvadest lagedaks teha ning teise poole motivatsioon tundub olevat vaid majanduslikest piirangutest vabanedes mingil moel maailmaturule naasmine, samas pettes kogu avalikkust? Paremat võimalust, kui selline tippkohtumine meil ei ole. Läbi selle ajaloolise sündmuse on võimalik mingilgi moel saada aimu poolte siirusest ja tahtest edasi minna. Kahjuks ei muuda antud olukorda lootusrikkaks asjaolu, et Põhja-Korea on seni kõiki relvaprogrammidega seotud kokkuleppeid eiranud ning Donald Trump astub välja lepingutest, mis takistavad Ameerikat suureks muutumast, ennaktempos. Iraani tuumaleppe vaates tuleks ajatolladel võimalikult kiiresti asuda tuumaprogrammi kallale, sest tundub et just see on tegelik sõnum, mida Trump mõistab. Kurjamitele ei tohi alluda! Möönan, et Iraani tuumalepe on väga halb lepe, aga ootame Washingtonist väga kiiresti uut ja paremat. Vastasel juhul on Kim Jong-un tõestanud iraanlastele, kuidas edukalt maailma politseinikku närvi aja (loe: end tõsiseltvõetavas teha). Ahjaa, kus on Lähis-ida lubatud rahuplaan?
Rohkem oli tippkohtumist tarvis ilmselt Kim Jong-unile. Põhja-Korea majandus on vaatamata aastaid kestnud märkimisväärsele, kuid riigi poolt vaevu ohjatud turumajanduse kiirele arengule (Põhja-Koread peetakse huumorivõtmes liberaalseimaks majanduseks, kuna seal pole üldse reegelid) kaotamas harjumuspärast tempot. Riigi elanikkonna toetus Kimile tugineb vaid sellel, et võimud lubavad areneda rohujuurekapitalismil, kuna riiklikud lahendused ei toimi enam ammu. Lapsed kutsuvad Suurt Marssali Paksuks Seaks. Sisuliselt on kokku kukkunud Riiklik Toidujagamissüsteem, plaanimajandust ohjatakse vaid strateegilistes sektorites ning riigi poolt paljukiidetud tasuta meditsiini, majapidamist või haridust pole ammu olemas. Sanktsioonide süvenedes (2019.aastal peaksid nende järgi kodumaale naasma ka üle miljardi euro tulu tootvad välistöölised) ei suudaks Kim oma võimu kindlustamiseks vajalikke majandusarenguid enam kuidagi tagada ning oht on suuremahulisteks rahulolematusteks. Seni on Kim sellistele ilmingutele vastanud väga jõuliselt. Tagasi pildis on info hukkamistest, piirialade tugevamast kontrollist ning kolme põlvkonna karistamisest. Viimane jälk meetod oli Põhja-Koreast juba aastaid kadunud. Seetõttu julgengi arvata, et Kim Jong-uni jaoks on pikk läbirääkimiste periood järkjärguliste leevendustega parim võimalikest stsenaariumitest. Aasias ei otsustata asju käigult, ootuspärane on protsessi järkjärguline kulgemine. Arvestades Põhja-Korea tuuma- ja raketiarsenali kohta äärmiselt puudulikku informatsiooni isegi Lääne luureorganisatsioonide jaoks, jätkub kompromissina üleantavaid ballistilisi torusid ja ümaraid lõhkepäid ilmselt aastateks. Teada-tuntud ajapikenduse ostmine on taas kasutuses. Sisepoliitiliselt, aga ka globaalselt on Kim siiski saavutanud suure eesmärgi – Ameerika Ühendriigid on tema riiki kohelnud kui võrdset. Vaatamata Liidri ettevaatlikule ja kobavale kehakeelele, kust Pyongyangi telestuudiol on ilmselt suur väljakutse lõigata kokku Korea Kesktelevisiooni sobilik ringvaade, kasutatakse selline tunnustus kindlasti võimsalt ära. Kim ei juhtinud seda tippkohtumist temale iseloomulikus ülevoolavas võtmes, vaid tundus olevat pigem kuulaja rollis.
Õhus on siiski vaatamata Trumpi kinnitusele järjekordse toreda sõbra leidmise kohta ka lähitulevikus äärmine usaldamatus. Donald Trumpi Korea poliitika on olnud lühiajalises vaates suhteliselt edukas. Paljuski tänu Hiina pühendumisele, mis omakorda on olnud tingitud Põhja-Korea allumatusele. Põhja-Korea allub taas. Kuigi Valge Maja sõnumid ja meetodid on olnud kogu protsessi vältel sageli 24 tunni jooksul 180-kraadises pöörlemises, on jõutud siiski arusaamisele, et ainus eesmärk saab olla tuumavaba Korea poolsaar. On väheusutav, et Kim usub mõnda Pompeo lubatud enneolematutest julgeolekugarantiidest. Isegi täielik Ameerika väekontingendi võimalik äraviimine Lõuna-Koreasti ei ole piisav tänapäevases maailmas, kus liigutakse hulgakesi ja suurtel kiirustel. Kuidas hinnata riigipead ja tema meeskonda, kes peale kohtumisi ja naeratusi leiab hiljem kodus arvutisse logides, et tegelikult tuleb vastaspool siiski verbaalselt maa alla säutsuda? Twitteridiplomaatiale ei tohi ülearu suurt rolli omistada, kuid Donald Trump peab mõistma, et Aasias on sellistel sammudel väga olulised tagajärjed. Mida peab mõtlema Lõuna-Korea president, kes näeb, kuidas tema liitlane lammutab sisuliselt igat formaati, kus varasemalt Ameerika on olnud eesrindlik juhtivliige? Mida meie Eestis peame mõtlema Krimmist kõnelevast Trumpist? Seni on Trump Lõuna-Korea majandust tollide ja tariifidega säästnud, kuid võimaliku ebaedu korral Singapuris ei jää ilmselt ka liitlassuhted Lõuna-Koreaga endisteks. Mida peab tegema Jaapan, kelle kahte peamist teemat – röövitud jaapanlased Põhja-Koreas ja päriselt saareriigile ohtlikud keskmaaraketid – on kõik senised tippkohtumised eiranud. Liitlassuhted saavad uue tähendusega ka Aasias ning kahetsusväärselt suur roll selles on seni paariaks ja naerualuseks peetud Põhja-Koreal, kes on suutnud võtta ülirasvase diplomaatilise võidupunkti. Donald Trumpi Põhja-Korea relvaprogrammide ohjeldamise läbikukkumises kahtlemata ei saa, kuid meetodid sellega võitlemisel ei ole olnud seni kestvale rahule suunatud. Mida peame ootama (loe:kartma) NATO lähenevalt tippkohtumiselt?
PS. Autor ei ole veendunud Donald Trumpi tümitaja, kuid juhtumipõhiselt tuleb seda teinekord siiski teha.
