Korea kriisi süvendavad Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea erimeelsused enam kui Kim Jong-uni ärplemine

Demilitariseeritud tsoon L-Korea poolel

Kuigi pinged poolsaarel tunduvad olevat haripunktis, on endiselt kehtimas selge arusaam – sõjaline lahendus ei ole reaalne. Värvikate liidrite verbaalne mõõduvõtt võib endas sisaldada küll tugevat psühhoogilist mõjutust, kuid nii Washingtoni kui Põhja-Korea naaberriikide pärispoliitikud (Mattis,Tillerson,Moon Jae-in, Xi Jinping jt.) on esinenud aina kainenevate sõnavõttudega. Kahjuks on viimase pool aasta arengud siiski märkimisväärse punktivõidu andnud Pyongyangile ning pigem kinnistanud Kim Jong-uni võimu.

Moon Jae-in, kellel täitus 100 päeva Lõuna-Korea presidendina, on aina avalikumalt kõnelemas erinevatest koostööle kutsuvatest projektidest sõjaka põhjanaabriga. Samas on Lõuna-Korea liider nihutanud „punast joont“ aina edasi, et suuta täita oma lubadusi uuest Päikesepaistepoliitikast. Moon’il ei tasu kindlasti unustada kuivõrd kiiresti ületas Kim Jong-un kontinentidevahelise raketi Hwasong14 (ICBM) eduka katsetusega veel sügisel Trumpi poolt seatu. Tuumarelv ja ICBM Põhja-Koreas on tõsiasjad ja sellega tuleb ilmselt leppida. Samuti on retoorikas Valge Majaga koostööd otsinud Moon’il ameeriklaste agressiivsusest kõrini, mille kinnituseks on sisuliselt vetostamine igasugusele tegevusele Korea poolsaarel. Ameeriklaste aktiivne sekkumine on halvendanud Lõuna-Korea ja Hiina suhteid, pidevalt on õhus Jaapani remilitariseerismprogramm. Sõjaeelne hüsteeria aga sobib ideaalselt Kim Jong-unile, kes seeläbi legitimiseerib oma sõjakat poliitikat just Põhja-Korea ühiskonnas ning võimuvertikaalis. Mida enam süvenevad Washingtoni ja Souli vastuolud, saab Kim Jong-uni režiim ajapikendust. Jälgides igapäevaselt Põhja-Korea meediat, võib väita – meediakajastus ja hüsteeria on pigem Läänemaailma probleem sõjameeleolude õhutamisel. Ameerikavastasus on Põhja-Korea toimimise nurgakivi ning selle serveerimist kodupublikule osatakse filigraanselt. Lisaks on Kim Jong-un lisaks Targa Marssali oreoolile leidnud toetust ka riigi paranenud majandusolukorrast.

Grand Monument Pyongyangis

Mis saab edasi? Põhja-Korea režiim ei kauple oma tuumaprogrammi üle ja ei istu Liibüa saatust arvestades nii pea kellegagi ühise laua taha. Osapoolte pikaajalised huvid, mis peamiselt räägivad Põhja-Korea säilimisest, ei ole muutunud. Vaatamata karmidele sanktsioonidele, mis rohkem kahjustavad Hiinat kui Põhja-Koread, leitakse juba tagauksi kaubavoogude (loe: sularaha) säilitamiseks. Näiteks Venemaa süsi liigub Hiinasse millepärast nüüd läbi Põhja-Korea sadamate ja erimajandustsoonide. Kas vagunitele laetakse lisaks ka Põhja-Korea maapõuest kaevandatud sütt? Venemaa leevendab põhjakorealastest tööjõule (loe: orjadele) ligipääsu oma tööturule märkimisväärselt. Tõenäoliselt võtab Kim Jong-un ette mõningase pingelõdvendusperioodi, kuna ta on saavutanud korraliku vahefiniši võidu. Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea ühisõppused võivad siiski taaskord pingeid ajutiselt tõsta. Põhja-Korea säilimine ei ole ammu olnud nii enesestmõistetav kui praegu. Kim Jong-un võiks enim karta pööret siseringist, mis saaks alguse kindralite majandushuvidest ja nende kitsendamisest. Eliidi hulgast pärit põgenikud on kinnitanud riigipöörde võimalikkust Pyongyangis.  Läänemaailma ning Lõuna-Korea senine mõjutustegevus infoliikumise ja riigi avanemise suunas on olnud üldjoontes edukas. Eesmärk ei pea olema režiimi vahetus, kuivõrd Kim Jong-uni ja tema lähikonna eemaldamine ning kindralitele puutumatuse tagamine tuumaprobleemi külmutamise või rahvusvahelise järelevalve alla viimise vastu. Kogu tuumatemaatika vaates ei tasu unustada Põhja-Korea inimõigustealaseid vajakajäämisi. See riik on endiselt maailma suurim vangla, kus ei ole tagatud ka elementaarsed õigused ja vabadused. Me ei räägi sõnavabadusest vms, vaid õigusest elu kaotamata ühiskonnas toimetada. Koreade liitumine on ebareaalne, Põhja-Koreast saab varem või hiljem Myanmarilaadne üleminekuriik. Seda kõike on võimalik ja vajalik piiride tagant toetada määral, mis tagab eesmärgi rahumeelse saavutamise ja lähinaabrite huvide kaitse. Võib-olla on „do nothing“ antud hetkel  parim strateegia, mida kasutada olukorra stabiliseerimiseks.

Mandritevahelised raketid on tõsiasi, millega peab arvestama isegi Donald Trump

Kim Jong-un

Põhja-Korea katsetas teist korda ballistilist raketti, mille nii Lõuna-Korea kui  Pentagon kahtlusteta mandritevahelise lennuvõimega massihävitusrelva kandjaks hindasid.  Kas ja kuidas muudab sündmuste nii tempokas kulg olukorda regioonis ja rahvusvahelisel areenil? Kas loota ja uskuda, et kurjamid nii pea tuumarelva raketininasse ei suuda paigutada, on mõistlik? Mida teha Põhja-Koreaga?

Stalinistliku riigi viimase paari aasta ärplemised on välisuudiste infovoos muutunud üsna tavapärasteks (riik on sooritanud ligi 15 raketikatsetust poole aasta jooksul), kuid ometi on just esimesest mandritevahelise raketi katsetusest 4.juulil pidanud naaberriigid ja Ameerika Ühendriigid hindama ümber oma arusaamad seni klounaadina tundunud pseudoprobleemist. 28.juuli, tõenäoliselt taaskord Hwasong-14  katsetusega ei ole enam mingit kahtlust – Põhja-Korea raketiprogramm on olnud edukas ja riik on suuteline tõepoolest ohustama Ameerika kontinenti.  Kui Valge Maja pealik on ametisse astumisel lubanud Põhja-Korea probleemi lahendada Hiinaga või Hiinata, saada sellega igati hakkama, mandrivahelist võimekust ei juhtu jne jne, siis tegelik argipäev on kohale jõudmas ka Washingtonis.

Hullumeelne või kainelt kaalutlev Kim?
Suhtumine Kim Jong-uni kui irratsionaalsesse türanni on muutumas. Kim-ide suguvõsa on olnud vägagi ratsionaalne – mitte ükski kaasaegne diktaatorlus ei ole kestnud niivõrd pikalt. Kuigi Pyongyangi režiimi kollapsit on oodatud aastakümneid, ei ole see olnud ammu nii kindlalt kahe jalaga maa peal, kui praegu. On fakt, et riigi majanduselu kosub, elanike olmeline heaolu on paranenud. Seda mitte tänu Targa Marssali pingutustele, vaid pigem tema võimalikult vähesele sekkumisele igapäevasesse majandusellu. Nii kaugele kuni see ei ole ohtlik tema valitsusele. See on selgelt toonud kaasa inimõiguste olukorra halvenemise. Kuid, tänaseks päevaks on selge trend, mis kinnitab kunagi Põhja-Vietnamis näljaprobleemi lahendatud meetodite edukust  - piiratud ulatuses lubatud turumajandus võib olla edukas isegi niivõrd karmis diktatuuririigis. Kõiki Põhja-Koreaga seonduvaid realistlikke või jaburaid protsesse tuleb alati vaadelda režiimi võimusäilitamise võtmes. Palju kõneldakse viimaste raketikatsetuste taustal võimalusest pakkuda Kim Jong-unile mingisugust kokkulepet. Piirata tuumavõimekust majandusabi vastu on tee, mida dekaadide kaupa Pyongyangile aina uuesti ja uuesti pakutakse. Kuid olgem ausad, isegi Päikesepaistepoliitika ajal 2000ndate alguses ja Bill Clintoni pingelõdvenduse perioodil 1990ndate keskel on vaatamata lubadustele Pyongyang alati jätkanud oma tuumaprogrammiga ning partnereid petnud. Kim Jong-unil on selgelt kaks „eeskuju“ – Saddam Hussein ja Muammar Gaddafi. Just viimati mainitu saatus sunnib Kurja Korea valitsejat erilisele ettevaatusele. Liibüa diktaator uskus Lääne lubadusi koostööst tuumaprogrammist loobumise korral. Mõned korrad õnnestuski veidrikul riigijuhil end lipsustatud maailma eliidi kõrval telkima seada, kuid lõpp on kõigile teada. Sarnane tulevikuperspektiiv sunnib Kim Jong-uni kokkulepetest eemalduma ning arendama odavaimat võimalikest tugeva jõu meetoditest, relvastust. Maailma suurima vanarauast armee uuendamiseks planeedi vaeseimate hulka kuuluv Põhja-Korea vahendid puuduvad ning seeläbi on odavaim viis arendada tõelist režiimi kaitsvat võluvitsa – tuumarelva.

Sanktsioonid ei toimi
Kuigi näo kaotamisest räägitakse peamiselt aasia kultuuride võtmes, on seekord just Donald Trump

see, kes enda lennukaid lubadusi peab kuidagi elus hoidma. Põhja-Korea probleemi lahendus aga kaugeneb iga raketikatsetusega, sest reaalne ja toimiv probleemi lahendamine ei ole kunagi olnud Ameerika kätes. Kui veel kevadel otsis Trump tuge ja toetust Pekingist, siis tänaseks on reaalsus Ameerika presidenti tabanud lagipähe – hiinlased ei ole huvitatud Põhja-Korea probleemi lahendamisest. Vaatamata ajaloo karmimatele sanktsioonidele, on kaubavoogudest tekkinud tulud kahe pragmaatilise liitlase (rahvuslikul pinnal on korealaste suurim vaenlane ikka ja alati olnud hiinlased) löömas ajaloo rekordeid. Paljukõneldud söe import Põhja-Koreast on tõesti alates märtsist tabelis nullis, aga mineraalid, kuld, tsink ja rauamaak löövad rekordeid. Samuti ei ole Põhja-Korea vastu suunatud sanktsioonidest olnud oodatud kasu, kuna riigi toimimist toetavaid illegaalseid tegevusi ei ole ka parima tahtmise juures võimalik sanktsioneerida. Seoses relvaprogrammidega on taaskord kõne all ja huviorbiidis Põhja-Korea koostöö nende ammuste kummaliste sõpradega. Nii

Demilitariseeritud tsoon kahe Korea piirialal

näiteks rajavat põhjakorealased kõva valuuta eest Myanmari armeele maa-alust kaitserajatiste võrku selle tühjale kohale loodud pealinna Naypyidaw lähistel, Venemaa poolt lihtsustati viisarežiimi tööjõu saatmiseks Siberisse metsatöödele ja Vladivostokki ehitustele. Samuti on taaskord tõusnud jutuks võimalik koostöö Iraaniga. Põhja-Koreal on mida müüa ja loomulikult ei kajastu sellised tulusad projektid iiales Lõuna-Korea Keskpanga hinnangutes, mis nö ametlikult Põhja-Korea majandust analüüsivad. On silmnähtav fakt, et piiril Hiinaga käib selgelt äärmiselt elav kaubavahetus ning Sõpruse sild Dandongis on regulaarselt täidetud veokitega, mis toimetavad Hiinast erinevaid kaupu Põhja-Koreasse. Sanktsioonid ei löö Põhja-Korea määral, mida oodati ning teise ringi piirangud karistamaks eriti Hiina ettevõtteid, kes suhtlevad Põhja-Koreaga, tekitavad vaid lisapingeid Washingtoni ja Pekingi suhetes. Põhja-Korea televisioonis näeb aina uusi modernsete rajatiste avamisi, milliste sisustus ja tehonoloogia pärineb vanast Euroopast. Kim Jong-uni toksib klahve endiselt Apple’i arvutis.

Lõuna-Korea ei suuda valida – piits või präänik?
Lõuna-Korea poliitika põhjanaabri suhtes on enam kui segane. Maikuust riigi presidendi ametit kandev Moon Jae-ini Põhja-Korea poliitika pidi valimislubaduste järgi tulema naabriga koostööd hindav. Tegelikkus on aga vägagi keeruline. Pidevate raketikatsetuste taustal on Moon otsinud kabinetis toetust oma koostööle kutsuvale poliitikale, kuid regulaarselt lõpevad kohtumised Sinises palees (Lõuna-Korea presidendi töö- ja eluruumid) tõdemusega, et Pyongyangi vastu tuleb kehtestada kasvõi ühepoolsed sanktsioonid.  Kuigi juulis avaldas Mooni administratsioon kokkuvõtliku, kuid ühepoolse, dokumendi võimalikest koostööprojektidest, ei ole Pyongyang andnud tänini ühtegi luba Lõuna-Korea ametnike või ärimeeste külastusteks põhjapoole. Samuti soovivad Kaesongi tööstuspargis 2016.aasta veebruaris oma varad kaotanud ettevõtted vaatamata kompensatsioonidele tööd jätkata. Sellel soovil on ka presidendi toetus. Siiani on Kaesongi park siiski suletud ja Põhja-Korea armee kontrolli all. Samuti ei luba Põhja-Korea riiki Lõuna-Korea taustaga abiorganisatsioone.  2018. aastal Lõuna-Koreas toimuvatele taliolümpiamängudele on president Mooni kinnitusel palavalt oodatud atleedid ka Põhja-Koreast, kuid tõenäoliselt püsivate pingete valguses on oodata põhjanaabrite eemalejäämist ning tegeleda tuleb provokatsioonide vältimisega suursündmuse ajal.

Näidispood Pyongyangis

On täiesti selge, et olukord Koreas on viimase 70 aasta pingelisemas faasis. Washingtoni vihjed võimalikule sõjalisele sekkumisele on ebareaalsed. Ei ole võimalik tolereerida kahjusid ja inimohvreid, mida võiks endaga kaasa tuua kokkupõrge Ameerika võimekuse ja Põhja-Korea võimude ellujäämisinstinkti vahel. Majanduslik mõju ei oleks vaid piirkondlik.  Hiina Rahvavabariigi huvi on jätkuvalt Põhja-Korea olemasolu. Regioonis paiknevad maailma majandusliidrid, Jaapan ja Lõuna-Korea, ei soovi mingit konflikti. Selle kinnituseks on Lõuna-Korea selge allasurutud paine tunnistamaks Ameerika raketisüsteemi THAAD paiknemisest Lõuna-Korea pinnal. Donald Trumpi väidetav valmisolek sõjaliseks vastasseisuks ei sobi Moon Jae-ini ja Jaapani peaministri Abe retoorikaga rahuotsivast lahendusest. Peamine riiukukk elab tuhandeid kilomeetreid eemal probleemi koldest, teised peavad maandama reaalseid vastasseise oma piiridel. „Head pidu ei ole raisku laskmas“ ka Venemaa. Võib-olla tuleb mingil moel tegeleda lahendustega, mis aitaks olukorda pigem külmutada kui kuumutada?  Põhja-Korea kui nähtus ei kao ilmselt nii pea kuhugi või siis miljonite elude hinnaga. Ning klounaad toimub täna pigem Valges Majas kui Pyongyangis.