Nii palju kui on maailma ajaloos
olnud repressiivseid režiime, on alati olnud ka nende poolt sooritatud julmuste
eest põgenejaid. Kaasajal on meiegi elu lähedalt puudutamas sõjapõgenike
probleem Lähis-Idast, ees ootab ilmselt suurem lahtiharutamine puntrast, mis veereb
Euroopasse Aafrika kontinendilt. Nende mainitud lähtepiirkondadega seostatud
massid ulatuvad miljonitesse, kuid samahästi on tuntud ka Põhja-Korea põgenike
temaatika. Selle kauge maanurga põgenike arvu dünaamika on olnud üldjoontes
kasvav, kuid absoluutnumbrid siiski väga väikesed. Miks on Põhja-Korea põgenike
saatus jätkuvalt maailma tähelepanu all ja millised uued arengud on Korea
poolsaarel selles osas toimumas?
 |
| Hommikune Pyongyang |
Esmalt arvudest. Põhja-Koreast
saabusid esimesed põgenikud umbes 20 aastat tagasi ja neid võeti Lõunas vastu
kui kangelasi. Enne 1990-ndate aastate näljahäda oli Korea Rahvademokraatlik
Vabariik (edaspidi: Põhja-Korea) tõeliselt isoleeritud riik, kuhu ei imbunud
sisse kaasaegsed infokanalid ja kust inimesed esmalt vabatahtlikult, kuid
hiljem elukaotuse hirmus, ei soovinud ega pääsenudki lahkuma. Nii nagu paljudes
Põhja-Koread puudutavates valdkondades, saabus ka põgenikega seonduvas murrang
just 1995-1997 riiki murdnud näljahäda perioodil. Näljahäda ja sellest tingitud
mõjude tõttu kaotas erinevatel hinnangutel elu 0,5-3 miljonit inimest. Põhjakorealased
said esmakordselt
tegelikult aru nende
riiki juhtiva seltskonna võimetuses olukorda normaliseerida. Näljahäda loetakse
turumajandusliku mudeli toimimise alguseks Põhja-Koreas. Võimude ainsaks, aga
siiski toimivaks vahendiks jäi hirmutamine ja seeläbi riigi kooshoidmine.
Keskmine põhjakorealane oli ja on siiani liiga hõivatud oma igapäevase
elushoidmisega. Selle tõttu ei ole sündinud otsustavat rahulolematust
rohujuuretasandil ning tänases mõistes “Korea kevad” on jäänud olemata. Hiljem
on Kim Jong-ili juhitud võim (perioodil 1994-2011) olnud piisavalt tark, et lubada
turumajanduslikke ilminguid nii palju, et see tagaks inimeste huvi ja
võimalused teenida mustalt turult ning jätta riik kukutamata. Vaid
Põhja-Koreale eriomane hirmu mudel aitas Kimide dünastia säilimisele ootamatult
edukalt kaasa ja tänaseni on võimul kolmas ning väidetavalt kõige brutaalsem
riigijuht. Näljahäda aastatel viibis salaja Hiinas jäädavalt või ajutiselt ligi
miljon põhjakorealast. Enamasti siiski ajutiselt, sest pärispõgenike kuklas
tiksus kindel teadmine – nende põgenemise tõttu kannatavad rängalt kodumaale
jäänud lähedased. Seetõttu näeme tänaseni rahvastiku suurust (Põhja-Korea
viimase rahvaloenduse andmetel 25 miljonit) arvestades äärmiselt väikesi
põgenikenumbreid, sest meetodid põgenike mõjutamiseks on valitseval režiimil
endiselt võikad – sugulased küüditatakse maapiirkondadesse, vangistatakse
laagritesse või hukatakse. Viimase karistusliigi kasutamise kohta kindlad
andmed küll lähiaastatest puuduvad, sest Põhja-Korea võimuladvik on saanud aru
põgenike mõningasest kasulikust mõjust elanikkonna toimetulekule (põgenikud
korraldavad kaubavahetust, saadavad riiki sularaha ja võimaldavad muul moel
riigil oma majanduslikke kohustusi kodanike ees mitte täita) ja ei karista juba
aastaid põgenemisega seotud inimesi fataalselt, küll aga muudetakse nende elu
põrgulikult keeruliseks. Seega, Põhja-Koreast on jäädavalt põgenenud peamiselt
Lõuna-Koreasse vaid kolmkümmend tuhat inimest, mis on Lähis-Ida ja Aafrika
rahvaste liikumisi arvestades üsna ebaoluline suurus. Poliitiliselt on aga ka
sellise hulga inimeste sunnitud elukohavahetus Põhja- ja Lõuna-Korea suhetes
äärmiselt olulisel kohal. Samuti on märgata põgenike tausta ja staatuse
märkimisväärset muutust viimase paari aasta jooksul. Muutused on esile kutsutud
peamiselt Kim Jong-uni poolt korraldatud võimukoridoride vägivaldse puhastuste
tõttu.
Kui siiani oli keskmine Põhjast
põgenenud inimene kesk- või vanemaealine naisterahvas, kes kuulus madalamasse
kasti, siis nüüdseks on aina enam ülejooksikuid valitseva eliidi hulgast ning
meessoost. Just see asjaolu on muutnud Pyongyangi hardlinerid (valitseva
režiimi eriti truud järgijad) puudutatuks ja põgenike teema imbub üha enam
Põhja-Korea retoorikasse. Kui siiani on Pyongyang hoidunud kommenteerimast
põgenemisi ja pidanud neid üksikjuhtumiteks, siis kõrgemate ohvitseride ja Korea
Töölispartei funktsionääride ärakargamisi tähelepanuta ei jäeta. Samuti on
uudne põgenemine suurte gruppidena ja näiliselt lojaalsete kodanike poolt.
Kindlasti on Kim Jong-unile sellised põgenemised imagoloogiline probleem ja
häbi, kuid siiani on suudetud igat kõrgema klassi ülehüppamist kajastada kui
võimalust Korea Töölispartei ladvikut ja moraali tugevdada. Kahjuks peavad
kõrgemast kihist pärit põgenikud Lõuna-Koreas hoidma väga madalat profiili,
sest nende edasine elu on reaalses ohus. Nii pidi seni kõrgeima staatusega
põgenik, Põhja-Korea riikliku filosoofia
juche
autor Hwang Jang-yop, kes 1997.aastal Pekingi kaudu põgenes, elama kogu edasise
elu Soulis pideva politsei valve all. Veel tema surmapäeval tabati mehe elukoha
lähistel Pyongyangist lähetatud palgamõrvar. Hwangist, kes oli olnud
aastakümneid Põhja-Korea tippametnik, sai hiljem üks tulisemaid Pyongyangi režiimi
kriitikuid. Küll aga hukkusid “juhuslikult” liiklusõnnetuses (liiklusõnnetus riigis,
kus autosid peaaegu ei olnud?) Hwangi lähimad sugulased. Tütar ja poeg ning
nende lapselapsed lõpetasid vangilaagris ja proua Hwang sooritas väidetavalt
enesetapu. 2014.aastal põgenes miljonite dollarite ja paljude tundlike
teadmistega Kim Jong-uni isiklik raamatupidaja Yun Tae-hyong, kellel põgenemise
sihtriik Venemaa soovitas edasist elu jätkata vaikuses ja rahus Moskvas.
Põhja-Korea põgenike hilisem elu ei ole seega meelakkumine ja nende edasine
saatus on teinekord enam kui kummaline. Eelpooltoodud põhjustel ei ole võimalik
lugeda kõrgema klassi põgenike memuaare. Aga ka senised ja peamiselt
tavaelanike hulgast pärit inimeste elulood on enam kui kohutavad. Eesti keeles
on 2016.aastal ilmunud suurepärane raamat noore põhjakorealanna Hyenseo Lee
põgenemisest, mis on keerukam ja dramaatilisem kui seda suudaks luua kirjaniku
fantaasia. Kahjuks hakkavad tähtsamad ja režiimi olemust paljastavad põgenikud
kõnelema alles peale võimalikku võimumuutust Pyongyangis.
 |
| Inimesed korjamas juurikaid kesise toidulaua täiendamiseks |
Kui tavapärane põgeniku saabumisjärgne
elu Lõuna-Koreas näeb ette koolitusprogrammi riiklikus ümberõppekeskuses,
teatud perioodiks riigi rahalise ja ainelise toetuse, siis reaalne elu
Lõuna-Koreas esitab põgenikele talumatuid väljakutseid. Lõuna-Korea on
teada-tuntud edukultuse riik. Ühiskond peab ebaõnnestunuks igat indiviidi, kes ei
saavuta majanduslikku heaolu ja austatud positsiooni. Seeläbi on Lõuna-Korea
maailma maadest (ja mitte vaid arenenud riikide hulgas) suitsiidseim.
Lõunakorealased töötavad kuni 60 tundi nädalas, puhkavad 5 päeva aastas ja kogu
avalik reputatsioon sõltub vaid majanduslikust edust. Sellises ühiskonnas tekib
ideoloogiliselt, aga ka eluliselt 180 kraadi erinevast riigist saabunud
põhjakorealastel tõeline šokk, mistõttu on põgenike hulgas kolm korda enam
töötuid ja esineb kaks korda enam enesetappe. Põhjakorealastel, kel puudub
arusaam turumajanduse põhialustest, raha kui vahendi tegelikust mõjust ja
vähimgi teadmine eduka karjääri seadmiseks, tabab esimeste kuude ja aastate
jooksul märkimisväärne masendus. Põgenike hulgas läbiviidud uuringud kinnitavad,
et just inimeste omavahelised suhted ja abivalmidus on valdkonnad, milles
puudujääke põhjakorealsed enim tunnevad ja igatsevad. Nõukogude perioodil loetud
read, kus kapitalismis olla inimene inimesele hunt, on Lõuna-Koreas kõige
hullemal moel saanud põgenike elu pärisosaks. Lisaks sellele takistavad
stereotüübid lõunakorealastel põhjanaabreid võtmast samadel alustel ja seeläbi
eelistatakse töövestlustel pea alati lõunakorealast põhjakorealasele. Sellised
igapäevased takistused on tekitanud uudse põgenikevoo, mis veel viis aastat tagasi
tundus võimatuna – põgenemised tagasi Põhja-Koreasse.
Lõuna-Korea seadused ei luba
tarbida Põhja-Korea meediat ega avaldada meelt Põhja-Korea toetuseks. Kuid
noore demokraatliku ühiskonnana on Lõuna-Koreal üha enam tulnud tegeleda
põgenemises pettunud endiste põhjakorealastega, kes üha enam leiavad võimalusi
oma meelsuse avaldamiseks. Kuid seetõttu on Souli jõuministeeriumitel ees
keerukad dilemmad – kuidas, kuhu ja keda lubada riigist lahkuma? Võtame ette
koduperenaise Kim Ryon Hui juhtumi. 2011.aastal riiki pagenud proua otsis
väidetavalt lahendust oma terviseprobleemidele ja need lahendanud, pettus
Lõuna-Korea ühiskonnas lõplikult. Lõuna-Korea võimud vaatavad nõutult
seltsimees Kim’i tegevust, kes kiidab oma sotsiaalmeedia kontodel Suure
Marssali Kim Jong-uni tegevust ja Korea Töölispartei otsuseid ning korraldab
Soulis valitsusasutuste ees meeleavaldusi Pyongyangi režiimi toetuseks. On
lihtne mõelda, et Kim Ryon Hui tuleks panna esimese Põhja-Korea poole suunduva
rongi peale, kuid sellega on seotud märkimisväärsed takistused. Esiteks puudub
kahe Korea vahel juba aastaid rongiühendus, kuid teisalt võib tagasipõgenik
olla ohtlik sadadele Lõuna-Koreasse jääda otsustanud inimeste sugulastele
ülalpool 38-ndat paralleeli. Nimelt omavad Kim Ryon Hui ja kümned temalaadsed
Kim Jong-uni armastavasse rüppe naasmist lootvad inimesed infot Lõuna-Korea
võimude ülekuulamis- ja sisseelamismeetodite kohta, kuid ka infot samal ajal
Hanawoni õppekeskuses viibinud põgenike kohta, kelle sugulased ja lähedased
Põhja-Koreas satuksid kahtlemata Pyongyangi režiimi repressiivsete meetodite
meelevalda. Juba mitmed aastad on info
Põhja-Koreast kinnitanud võimude sunniviisilisi tegevusi mõjutamaks põgenike
sugulasi, et need omakorda paluksid ärakaranul mõelda naasmisele. Küsimus ei
ole mitte vähemas, kui Kim Jong-uni autoriteedis ja selle kahjustamine on
surmapatt.
 |
| Vanemate Kimide mausoleum Pyongyangis |
Kõik, esialgu küll vähesed,
tagasipõgenikud on vesi Pyongyangi propagandaveskitele. Viimane kui üks neist
on andnud pressikonverentsi, mida kantakse üle Põhja-Korea ainsas telekanalis. Mitte
keegi neist ei ole kunagi hiljem sattunud avalikkuse ette, vaid veedavad oma
päevi ilmselt kohaliku tähtsusega pagunduses Põhja-Korea perifeerias. Vaid
korra on režiim olnud sunnitud maailma meedia poolt ülespuhutud
hukkamissüüdistuste ümberlükkamiseks tooma kaamerate ette üheksa Laosest
tagasisaadetud noorukit, kes aastase viibimise ajal Kim Jong-uni hardameelses
süleluses olid kaotanud silmnähtavalt kehakaalu ja elasid saadetuna
maapiirkondadesse “õnnist elu”. Teised, ilmselgelt füüsilises heas vormis
tagasipõgenikud, on peale saatuslikku naasmist ja pressikonverentsi kadunud
avalikkuse silmist igaveseks. Kuigi Põhja-Korea ei rakenda väidetavalt juba
aastaid kolme põlvkonna karistusprintsiipi, on siiski selge, et tagasipõgenikud
ja nende lähedased langevad madalaimasse ohtlike kodanike kasti, kust taastõusmine
on võimatu. Vaatamata ametlikule väitele, et kõik kodanikud riigis on võrdsed,
on Põhja-Korea kastid reaalset elu enam mõjutavad kui samalaadne nähtus näiteks
Indias.
Madala kasti liikmed ei pääse Põhja-Koreas ligi ei kõrgemale haridusele,
tulusale tööle ja peavad elama teadmatuses ja hirmus. Põgeniku olemasolu
suguseltsis on kindel tee madalaimasse kasti. Kuigi raha võim on muutnud
kastisüsteemi korraldust riigis oluliselt, on lojaalsusega seotud kuriteod
endiselt karmilt karistatavad ja omavad pikaajalist mõju kogu karistatava
lähikonnale. Põhja-Korea 20.sajandi keskpaika sobivad meetodid oma kodanikkonna
ja ka põgenike ohjeldamisel on taganud temaatika pideva pildispüsimise ja
loodetavasti suurenevad põgenikehulgad peale mõneaastast langustrendi peagi
taas. Ehk saavutatakse kunagi ka kriitiline mass põgenikke, mis võib omada
märkimisväärset mõju võimu säilimisele selles 21.sajandisse jõudnud ebainimlikus
projektis.
