Põhja-Korea või ametlikult Korea Rahvademokraatlik Vabariik on müstiline fossiil, kes ei mõista ikka veel välja surra ja rikub oma naabrite rahu juba aastast 1948. Kui Korea sõja järgselt aastast 1953 tegelesid mõlemad Koread riikide taastamisega hädapärasele tasemele, siis jäi vähe aega teineteise tümitamisele ja ähvardamisele. Kuigi Põhja-Korea ei avalda mingeid ametlikke statistilisi näitajaid oma majanduse kohta juba 1960ndate algusest, on siiski selge, et vaatamata esmalt kommunistlikule maailmakäsitlusele (millest tänaseks on saanud äärmuslik natsionalism, kommunismi ei mainita isegi enam riigi põhiseaduses), dikteerib sellegi riigi elu ja ideoloogiat raha. Raha neil aga alates 1970ndatest pole, sest Kim Il Sungi võimuleupitajate poolt loodud monstrum ja tema isehakkasaamise filosoofia hakkas lonkama oma mõlemat jalga juba selle loomisest. Põhja-Korea riiklik isehakkamasaamise filosoofia juche lubab ja nõuab riigil hakkama saada kõigis valdkondades oma jõududega, kuid teist niivõrd välismaailmast sõltuvat riiki annab moodsas maailmas leida. Lisaks sellele, tuleb vaadata kõiki Põhja-Koreas asetleidvaid protsesse ja sündmusi alati Kim Jong-uni ja tema perekonna ning lähiringi võimusäilitamise võtmes. Kuni 1990ndate keskpaigas asetleidnud näljahädani (kõrgaeg 1997-1998) püsis repressiivne süsteem äärmiselt edukalt koos, siis peale seda sadu tuhandeid kuni miljoneid hukkunuid nõudnud õudust, on põhjakorealased üha enam hakanud mõistma riigi kadunud tuge igapäevases elus. Lootusetult lagunes riiklik toidujagamissüsteem (Põhja-Koreas ei ole toidupoode), mis ei ole taastunud tänapäevani, kohalik raha won on vaatamata korduvatele katsetele muutunud väärtusetuks, riiklik palk (2..3 dollarit kuus) ei kajasta enam ammu reaalseid hindu ja ellujäämiseks vajalikku summat, milleks 2014.aastal peeti umbes 25..30 dollarit kuus. Kim Jong-un on apaatse isa, Kim Jong-ili surma järel alates aastast 2012 tõesti astunud mitmeid samme, mis on reaalses elus ja hakkamasaamises olnud tuntavad – lisaks näidispealinna Pyongyangi potjomkinlikule ülesvuntsimisele on loodud uusi elamispindu, koostöös naabritega uuendatud hädapäraselt raudteid, loodud veevarustuslahendusi jne. Siiski, peamine võti seisneb Kim Jong-uni teadlikus tegematajätmises.
Põhja-Korea majanduse arteriteks ja veenideks on must turumajandus. Seda riik enam kontrollida ei suuda ja ei tahagi – ilma sureks rahvas nälga või hakkaks esinema rahulolematuse ilminguid. Aeg-ajalt üritab valitsev Korea Tööparteid luua piiranguid ja regulatsioone turgude toimimise ohjeldamiseks, kuid enamasti need olukorra fikseerimiseks paberil ja tagantjärele tarkused ning loodud eriti nahaalsete ärimeeste represseerimiseks. Teiseks reaalmajandust toimimashoidvaks nurgakiviks on riigivarade erastamised. Põhja-Koreas eraomandit ametlikult ei ole, kuid tegelikult on riigis viimase kümne aastaga tekkinud arvukas uusrikaste klass, kes 2-dollarilise palga juures elavad 30000 dollarit maksvates Pyongyangi uusrajoonide korterites ja naudivad kõiki läänemaailma hüvesid peale reisimise. Riigivarade erastamine skeem on lihtne – lojaalne funktsionäär määratakse mõne ettevõtte direktoriks, kuupalgaga 2 dollarit. Kuid tegelikult lastakse ettevõtet juhtida nagu meie seda tunneme, vaid kasumist 30% tuleb tasuda Töölisparteile ja kõik on rahul – inimesed on tööga hõivatud, tehas töötab, Kim Jong-Unil on kõht täis ja lojaalsed kaaslased kinkidega varustatud. Ametlik Põhja-Korea eksport on olematu, kuid reaalselt liigub riigist välja märkimisväärne kogu maavarasid, tekstiilitooteid jpm. Lisaks on riigi majanduse oluliseks osaks narkootimikumide tootmine, salasigaretid ja muidugi relvakaubandus. Viimasele tänapäeval turgu jätkub ja lähiajaloo jooksul on Põhja-Korea relvi leitud ligi neljakümnes relvakonfliktis üle maailma.
Siinkohal tulebki sisse tuua käesolev vesinikupommi katsetus ja tugevad retoorilised reaktsioonid
Kelle huvides on üldse Põhja-Korea likvideerimine? Vaatleme lühidalt peamisi osapooli. Hiinast oli juba juttu, nemad kardavad ühtset Koread tugeva majandusjõuna, sama argument on ilmselt ka Jaapanil. Põhja-Korea maavarad ja odav tööjõud koos Lõuna-Korea teadmistega oleks võimas jõud. Lühiajalises perspektiivis oleks hiinlastele ka keerukas saada hakkama miljonite põgenikega niigi vaeses Hiina kirdeosas. Venemaa, kellel on Põhja-Koreaga loetud kilomeetrit ühist piiri, on ilmselt kõige ükskõiksem. Põhja-Korea on neile retooriliselt sobiv, näitamaks kohta kätte kasvõi Ameerika Ühendriikidele. Maalähedasem kasu venelastele on odav tööjõud, kes juba täna gulagilikes tingimustes Siberis olematu raha eest metsa töötleb ja maju ehitab. Lisaks plaanib Venemaa rajada torujuhtme läbi Põhja-Korea müümaks Lõunasse gaasi. Ameerika Ühendriikidele sobib Põhja-Korea ka kenasti – seeläbi saavad nad hoida oma baase strateegiliselt tähtsas piirkonnas Vaikse ookeani basseinis. Ühinemise korral rakenduks 1972.aastal Koreade ühiskommünikees toodud klausel, mis sunnib ühinemist läbi viima väliste jõudude kaasamiseta ja seeläbi tuleb ligi 40 tuhandel ameeriklasel end Korea poolsaarelt ilmselt ära kolida. Lõuna-Korea kardab ühinemist nagu vanakurja – 25 miljonit kasutu hariduse ja potentsiaalselt ajupestud põhjakorealast on küll hea tööjõud, kuid mured sotsiaalse poolega viib Aasia tiigri majanduse aastakümneteks kollapsisse. Ametlik retoorika Lõunas kiidab ühinemist taevani, kuid reaalsed inimesed tänavalt ei taha sellest midagi kuulda. Seega, ainsad keda Põhja-Korea kadumine reaalselt aitaks, on needsamad kuni 25 miljonit kannatavat põhjakorealast. Kim Jong-un teeb meeleheitlikke pingutusi hoidmaks riiki koos ja püsimaks ise võimul. Selleks kulub tal aga aina enam ressursse, et „määrida“ võitluskaaslasi, kuid ühel heal päeval siiski tuleb löök selja tagant – inimloomus on ju ahne ja majandustegevustes edukad uusrikkad tahavad üha enam. Nagu ka sõjaväelased, kes paljuski on täna teinud oma aatelisest töökohast edukad äriprojektid. Tuumarelvad ja üldse relvadega vehkimine on aga puhas signaal naabritele, ärge üldse mõelgegi meid ähvardada! Nagu eelpool nägime, on Kimide dünastia olnud „ähvarda ja palu“ poliitikas väga edukas, Põhja-Korea püsib igasuguse loogika kiuste. Alahinnata ei saa reaalset sõjalist ohtu kindlasti mitte.
Mis saab edasi? Enamasti on vaatlejate meelel sõjalise konflikti või iseenesliku kollapsi võimalus. Ma pakun kolmanda võimaluse – Põhja-Koreast saab tavaline ja korruptiivne, vaene Aasia riik. Esmane tingimuse selle stsenaariumi toimumiseks on Kim Jong-unist vabanemine, aga huviliste ring, kes Paksust Poisist vabaneda tahavad, kasvab. Ega asjata ei hävita noor türann juba oma lähisugulasi ja lojaalseid ametnikke ennaktempos. Lisaks on infot Kimile sooritatud atendaadikatsete kohta. Kimi kõrvaldamisel nimetataks Korea Töölispartei ringi Korea Ühtsusparteiks ja kollegiaalne, sõjaväelastest ja ärimeestest loodud juhtimine raiub läbi kõik nähtavad sidemed Kimide kuritegudega ning valitseks riiki edasi nii nagu näeme seda näiteks Kambodžas. Sealgi on võimul endine punakhmeer, kes vahetas kesta ja on tänaseks maailma pikima staažiga peaminister. Hun Sen on teinud Kambodžast Aasia ühe vaeseima maa, mis ägab korruptsiooni käes, kuid saab endaga kõige kiuste hakkama. Võimalik on ka imelik moodustis kommunistlikust retoorikast ja turumajandusest, nagu näeme Laoses. Hiina edumudeli kordumist Põhja-Koreas oleks ennatlik loota, liiga palju vana kaardiväge, kellel on karta seinaäärde minemist, jääb võimule.
Põhja-Korea on aastakümneid teinud pauku, lubanud abi vastu teha vähem pauku, seejärel teinud taas veel kõvemini pauku ja nii see jääbki korduma. Seetõttu ei näe me mingeid muudatusi ka seekord. Loodetavasti ma siiski eksin.
