Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) sisuliselt ainuvalitsev Korea Töölispartei pidas maikuus haruldast kongressi, mille otsused ja järelmid on sama saladuslikud nagu kogu Erakliku Kuningriigi olemus. Viie aasta tagant toimuma pidav traditsioon ei ole kunagi plaanitud sagedusega aset leidnud, viimane sellelaadne suurkogu leidis Pyongyangis aset 1980.aastal, kui riigitüüri juures oli riigi rajaja Kim Il-sung. Kim Jong-ili võimuperioodil (vahemikus 1994-2011) ei peetud vajalikuks kordagi kongressi kokku kutsuda. Selguse mõistes olgu mainitud, et kuigi Põhja-Koreas on olemas nii eraldi parlament ja valitsus, siis valdavalt on need segaminiaetavalt sarnase koosseisuga kui juhtpartei võimuorganid ja seeläbi võib kinnitada – Põhja-Koread juhib Korea Töölispartei eesotsas oma sekretäri, Kim Jong-uniga.
1980.aastal toimunud kongress oli viimane põhjusel, et ka valitsevale režiimile oli selge alanud majandusliku allakäigu pöördumatus ja seeläbi ei olnud enam võimalik anda mõõdetevaid eesmärke ja tagada nende täitmist. Mitte ükski eelnenud viis- või kolmeaastaku plaan ei olnud kunagi saanud soovitud mahus täidetud ja oli selge ka edasiste plaanide täitmise ebareaalsus. Kuid siiski esitas Korea Töölispartei 1980.aastal valdkonniti sihid ja eesmärgid, mis avaldati ka avalikult. Seetõttu oodati ka 2016.aastal toimuvalt kongressilt lõppdokumenti konkreetsete tegevuskavadega. Midagi sellist aga siiani järgnenud ei ole, mis ei sunni noort diktaatorit ka kuidagi moraalselt oma plaanide eest vastutama. Kongress tegeles valdavalt formaalsustega – kinnitati vajadus parandada elanikkonna elujärge, arendada jätkuvalt kaitsevõimet ja Kim Jong-un kinnitati Korea Töölispartei kõrgeimaks juhiks. Sellega tõusis Kim Jong-un oma isa ja vanaisa kõrvale võrdsele pulgale ja räägitakse ametlikust Kim Jong-uni perioodi algusest Põhja-Korea võimutüüri juures. Samuti tehti hulgaliselt manööverdusi juhtorganites, kus vähenes armee roll ja ametisse toodi enam majandustaustaga inimesi.
Põhja-Korea vaatlejatel ei jäänud kahe silma vahele Kim Jong-uni füüsiline olek ja võimekus. Napilt üle 30-aastane mees näis olevat väsinud, luges kõned ette pabereid kõrgele silmade ette tõstes ja häälega, mis kuuluks üle 50-aastasele inimesele. Kimide dünastia tervis on olnud alati fookuses eelkõige salatseva suhtlusstiili tõttu (Kim Jong-il oli pikima perioodina peidus kuni kaks aastat!), kuid mitte kunagi ei ole riigipea otse-eetris olnud nii selgelt kurnatud.
Just otse-eetris, mis on Põhja-Koreale üsna ebatavaline, pidid miljonid põhjakorealased jälgima neli päeva kestnud kuiva näitemängu ja oskama hiljem tsiteerida Kim Jong-uni kõnet ja mõtteteri sõna-sõnalt. Tegelikult ootasid põhjakorealased kongressi küll, kuid vaid põhjusel, et see lõpetaks „70 päevaseks võitluseks“ nimetatud sunniviisilise lööktöö. Just sellise mobilisatsiooni kuulutas võim välja 3 kuud enne kongressi. Selle ajal piirati meelelahutusasutuste tööd, elu tuiksooneks olevad turud lubati avada vaid kolmeks tunniks päevas. Tehaste juhtkonnad pidid tagama kindla hulga töölisi avalikele ühistöödele, mille käigus rajati infrastruktruurirajatisi, hooneid, aga kaunistati ka niisama linnu ja asumeid. Vahetult kongressi eel kuulutas Korea Töölispartei lööktööprojekti ülimalt õnnestunuks ja taaskord kuulutati Korea rahva vankumatut truudust tulla riigile appi ühise löögirusikana. Kuid tegelikkuses ootas elanikkond orjatöö lõppu ja tavalise elurütmi taastumist, mis võimaldab eluliselt olulisi turu- ja äritegevusi. Nimelt just turud (koreakeelne väljend „jangmadang“) on tegelik põhjus, miks Põhja-Koreas on elutegevus säilinud ja majandus isegi minimaalsel tõusuteel. Riiklik süsteem ei suuda hoida käigus majandust sel määral, mis tagaks alamate toitmise ja seeläbi jääb võimudel vaid hoida kätt pulsil ja katsuda turgude tegevust ohjata määral, mis ei oleks ohuks võimu säilimisele ning ei tekitaks rahutusi.
Kuid juhtus hullem, mida inimesed vaevalt oodata oskasid ja tahtsid. Töökampaaniat, kui ainsat meedet majanduse elavdamiseks, mida Korea Töölispartei veel kasutada oskab ja mis ka ideoloogiliselt sobib, pikendati veel 200 päeva! Juunist kuni detsembrini tuleb kogu riigi töövõimelisel elanikkonnal rabada kuus päeva nädalas tasuta. Edasi jäävad kehtima piirangud, mis puudutavad töövälist aega ja tegevusi. Suletud on turud ja meelelahutus on lubatud vaid pühapäeval. Käesoleval aastal möödub 5 aastat Kalli Juhi Kim Jong-ili surmast ja Põhja-Korea on ümmargusi tähtpäevi alati erksalt meeles pidanud. Seetõttu kuulutati need 200 võitluslikku kannatuspäeva tööks Kim Jong-ili auks. Töökohustus puudutab lisaks niigi töötavale kihile ka näiteks üliõpilasi, koduperenaisi ja loomulikult sõjaväge. Farmerid, kes rabavad riikliku toidujagamissüsteemi täitmiseks, said kaela lisakvoodid. Olgu mainitud, et Maailma Toiduabi Programm ennustab alanud aastaks Põhja-Korea võimet toota riisi enda tarbeks vajaminevast vaid kolmandiku! See on madalaim näitaja viimase 20 aasta jooksul. Samas ei ole Põhja-Koreas enam aastaid reaalset näljaprobleemi, kuna kõik esmatarbeks vajalik ujutatakse kohale üle Yalu ja Tumeni jõe Hiinast.
Seoses Hiinaga tuleb peatuda Põhja-Koreale kehtestatud sanktsioonide toimivusel. Nimelt on maailma üldsus peale Kim Jong-uni neljandat tuumakatsetust ja arvukaid raketikatsetusi üritanud režiimi survestada ajaloo karmimate piirangutega, milliste eesmärk on lõigata läbi riigile kõige olulisemad varustuskanalid ja valdkonnad. Kuid nagu kogu Põhja-Korea tulevik on Hiina kätes, on ka sanktsioonide edukus otseses sõltuvuses Hiina valmisolekust ja tahtest nendega kaasa tulla. Siiani liiga tõsist pühendumist Pekingi poolt märgata ei ole olnud. Kütteõli voolab Dandongist Sinuijusse kulgevas torujuhtmes juba Mao aegadest katkematult, Sõpruse sillal toimub pidev liiklus ja piiriülene poollegaalne salakaubandus ei näita vaibumise märke. Ametlikel andmetel on küll dramaatiliselt vähenenud Põhja-Korea ainsa tõeliselt kvaliteetse maavara, kivisöe, eksport Hiinasse, kuid selle mõju režiimi toimimisele on veel vara hinnata. Lisaks puudub Põhja-Korea ekspordi ja impordi kohta igasugune tõsiseltvõetav statistika, mida võtta analüüsi aluseks sanktsioonide mõjususe hindamisel. Vaid kongressi perioodil katkestati kaubaveod, kuid siinkohal oli tegemist pigem turvalisuse tagamisega ja elanikkonna pühendumise kasvatamisega suursündmuse õnnestumiseks. On fakt, et Põhja-Korea majandus kasvab minimaalselt juba mitmendat aastat järjest.
Piirialadele on kongress siiski avaldanud tuntavat mõju. Kõik, mis puudutab piiriülest salajast suhtlust (sest ega lubatud see kuidagi ju polegi), on võimude teravdatud tähelepanu all. Pyongyang on kogu Kim Jong-uni võimu ajal üritanud kontrollida piiriülest liikumist, salaja tehtud telefonikõnesid ja miinimumini on viidud põgenike hulk, kes riigist Hiina suunas pöördumatult putku üritavad panna. Kuid just kongressi perioodil tabas võime tohutu maineline tagasilöök. Nimelt põgenes Hiinast Põhja-Korea võimude poolt peetavast restoranist 12 töötajat. See on ajaloo esimene nii suur ühispõgenemine. Restoranid on Pyongyangi üks ametlikest rahamasinatest režiimi käigushoidmiseks ja oluline tuluallikas. Nende asutuste personal on rangelt valitud ja seda hullem oli mainekahju, mida sellelaadne ettevõtmine kongressi pidavale parteile põhjustas. Kiires vastuses süüdistas Põhja-Korea oma lõunanaabrit inimeste sunniviisilises röövimises, kuigi Lõuna-Korea teatel ei soovi mitte üks põgenik oma eelmisest kodumaast midagi kuulda. Hetkel on Lõuna-Korea andnud oma piirivetel kalastavatele kaluritele hoiatuse täiendavaks tähelepanuks, kuna on karta Põhja-Korea poolt lähtuvaid inimröövi katseid. Inimröövide osas on Põhja-Korea aga väga vilunud ja seeläbi väljapressimiste poliitika rakendamine on neile igapäevase PR-töö rutiinne osa. Lisaks andis Hiina hoiatuse Lõuna-Korea kodanikele mitte reisida Hiina aladel Põhja-Korea piiridele. Viimase kuu jooksul on regioonis tapetud lõunakorealasest pastor ja kadunud on endine põhjakorealane, kellel oli tänaseks küll Lõuna-Korea pass. Mõlemas intsidendis on väidetavalt mängus Põhja-Korea julgeolekuagentide käsi. Kahjuks ei ole abi ka Hiina võimude tegevusest, kelle huvides on hoopis Põhja-Korea põgenikke endiselt tagasi saata. Just kongressi päevil põgenes kümneliikmeline seltskond Hoeryongi piirilinnast,nad tabati Hiinas ja saadeti tagasi Põhja-Koreasse. Kui tavaliselt järgneb sellisel juhul umbes pooleaastane vangistus, siis selle põgenemiskatse ajastus ja ulatus annavad kardetavasti tunduvalt tõsisema lõpptulemuse. On selge, et piiride pidamine on Kim Jong-unile auasi ja seetõttu on investeeringud piiriüleste tegevuste jälgimiseks prioriteetsed. Muretsetud on tehnilisi vahendeid mobiilikõnede jälitamiseks ja lokaliseerimiseks, rajatud hulgaliselt kõnede segamiseks mõeldud ülekandemaste (mille üle Hiinagi on juba esitanud protsesti, kuna kõnekvaliteeti pärssiv mõju toimib ka Hiina territooriumil) ja rajatud on uus piiritara. Inimeste vaba liikumine jõekallastel on piiratud ulatuses, mida varem tunnistatud ei ole.
