 |
| Soulis on kogu aeg ummik |
Esmased märksõnad, mis meenuvad kui juttu tuleb Lõuna-Koreast, oleksid ilmselt tehnoloogiate kiire areng ja pidev kemplemine oma riiaka põhjanaabriga. Samsung, LG, Hyundai, KIA on vaid mõned üleilmsed brändinimed, millega see pindalalt väike, kuid töökas ligi 50-miljoniline riik Kaug-Idas on end kehtestanud kui maailma üks viimaste kümnendite edulugusid. Lõuna-Korea ei ole eurooplaste jaoks ülearu populaarne turismisiht, Koread nähakse ühe kauge tundmatu maana - üks Hiina ju kõik! Äriringkondadele Eestis on Korea samuti üsna tundmatu, vaid vähesed ettevõtted on leidnud selles tegelikult kõrgtehnoloogiliselt arenenud riigis omad võimalused ja koostööpartnerid. Valdavalt on täna äri siiski impordile suunatud iseloomuga. Lõuna-Korea tootmisettevõtted on kindlasti moodsama sisseseadega kui samalaadsed tehased Euroopas. Eestis on võimalik õppida ka korea keelt, kui kellelgi on tõsine plaan korealastega tõsisemalt suhtlema hakata. Lisaks tehnoloogiaettevõtetele on Korea poolt näha suurt pingutust enda tooteid pakkuda näiteks
 |
| Soul on ultramoderne suurlinn |
ehitusmaterjalide valdkonnas, samuti on olemas riiklik projekt korea köögi levitamiseks üle maailma. Korea popmuusika võib meeldida või mitte, aga see veider kostüümidraama on juba maailmakuulus. Võib üldistada, et vaatamata oma läänelikule väljanägemisele on tegemist väga vanade dogmadega võitleva idamaa riigiga, mille mõistmiseks ei piisa isegi keeleoskusest. Just nendest meile keerulistest külgedest, mis Lõuna-Korea ühiskonda täna pingestavad ja meile arusaamatuna näivad, järgmised read kirjutavadki.
Ajaloost
Arusaamiseks, kuhu teel ollakse, meenutame kust Lõuna-Korea tuleb. Ehk aitab see mõista, et tegemist on väga noore riigiga tänapäevaste kommete ja arusaamade vaatenurgast. Lõuna-Korea loodi peale turbulentset perioodi piirkonnas alles 1948. aastal Korea poolsaare lõunapoolsel osal. Kui Põhja-Korea sai tugevat majanduslikku toetust sotsialismileerist ja kosus kiiresti, siis Lõuna-Korea langes pikaks perioodiks mitmete diktaatorite meelevalda. 1950-1953 väldanud Korea sõda hävitas mõlema värske riigi infrastruktuurid ja tappis miljoneid, kuid just Lõuna-Korea kannatas sõja tagajärjel kõige rohkem. Koreade jagunemisel jäi enamik tööstust ja maavarasid Põhja-Koreale, seega sai hetkega Lõuna-Koreast agraarmaa ja kogu tööstus tuli uuesti üles ehitada. Võib öelda, et selleks kulus ligi 40 aastat. Olgu mainitud, et kuni 1960. aastate keskpaigani tapeti Lõuna-Koreas poliitilistel põhjustel enam inimesi kui Põhjas. Riigi arengut pidurdasid järjestikused
 |
| Lõuna-Korea on maailma internetiseerituim riik |
võimuvahetused, harvad polnud riigipöörded. Näiteks pikaaegne sõjaväelise taustaga president Park Chung-hye tapeti tema enda julgeolekujuhi poolt õhtusöögi ajal. Tapetud presidendi tütar on muide tänane Lõuna-Korea president Park Geun-hye. Põhja-Korea süüdistused Ameerika Ühendriikide okupatsioonist Lõuna-Koreas olid omal moel isegi tõesed – Ameerika sõjavägi jäi poolsaarele kohe peale Korea sõja lõppu ja tagas peale Koreade jagunemist Lõuna-Koreale küll iseseisvuse, aga majanduslikus mõttes algas sisuline koostöö ja riigi aitamine ameeriklaste poolt alles Ronald Reagani valitsemise ajal. Siis hakati riigile andma soodustingimustel laenuabi tootmissektori arendamiseks. Lõuna-Koread loetakse demokraatiaks aastast 1987, kui riigi etteotsa tõusis Roh Tae-woo. Roh oli esimene tõeliselt vabadel valimistel presidendiks tõusnu, kelle edu tagasid reformimeelsed lubadused peamiselt inimõiguste valdkonnas. Sellel ajal istus Lõuna-Korea kinnipidamisasutustes tuhandeid teisitimõtlejaid, peamiselt üliõpilasi. Edasine on juba ajalugu, pigem edulugu. Roh pidas oma sõna.
Edukas või äpardunud?
Kuid mitte kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Tänane Lõuna-Korea ühiskond on edukultuse ühiskond. Kui sa ei ole edukas, oled ebaõnnestunud. Selline loosung saadab lõunakorealast juba lastesõimest alates. Meile tuttavad eliitkoolid ja koolikatsed tulevad Koreas teemadeks juba lasteaia valikul. Ülikoolide konkursid on meeletud, hariduse omandamine välismaa tuntud ülikoolides on pigem norm kui erand.
 |
| Enne kui boss ei ole lahkunud, ei lahku keegi |
Lõuna-Korea kontoritöötajate töökoha seinu katavad lugematud diplomid, tunnistused ja sertifikaadid. Läbiviidud uuring, mis pidi selgitama, millised on lõunakorealasi peamiselt saatvad kartused, ei olnud esikohal enda või lähedaste käekäik ja tervis, vaid mure riigi majandusliku arengu osas. Jõulusoovidena peetakse esmaseks riigi majanduskasvu kosumist. Töönädal Lõuna-Koreas kestab küll viis päeva nagu meilgi, kuid reaalses elus mahutatakse nende viie päeva sisse vähemalt üks lisapäev. Pealinnas Soulis on argipäeviti veel kell üheksa õhtul kõik kontorid valgustatud ja tööpäev kestab. On kirjutamata reegel, et töötajad ei lahku enne, kui seda on teinud ülemus. Ülemustel teatavasti meeldib töökohal viibida kauem kui peaks. Puhkusepäevi saab lõunakorealane aastas umbes nädala jagu. Kohalikud naljatavad, et korealasest turisti eristab hiinlasest või jaapanlasest tohutu tempoga vaatamisväärsuste juurest teiseni kulgemine, hoo pealt pildistamine ja pidev nutitelefoni rullimine. Kui jaapanlane pildistab uhke peegelkaameraga, hiinlane lehvitab näo ees tahvelarvutit, siis korealane pildistab telefoniga. Nädalase puhkusega tõesti muul moel palju maailmas reisida ei jõua. Euroopasse kolinud Korea ärimehed ei suuda siinses maailmas kaua kohaneda – ei ole ju normaalne, et reedesel pärastlõunal on nende Euroopa äripartnerid juba suusamäel või spaas.
Talumatu süükoorem
 |
| Kerjuste ja eluheidikute suur hulk on üllatuslik |
Lõuna-Koreas ei aktsepteerita eksimusi. See peegeldub kõige reljeefsemalt äris ja poliitikas, kust on tuua mitmeid prominentseid näiteid. Tuntuimad vabatahtlikult elust lahkujad on olnud riigi president Roh Moo-hyun, kes hüppas kaljult alla vaid tema vastu algatatud ja samas lõpetatud korruptsioonijuhtumi tõttu, süüd tuvastamata. Lisaks on enesetapuga lõpetanud asepeaminister Kim Young-chul, Busani linnapea Ahn Sang-Young ja Hyundai värvikas tegevjuht ja arvamusliider Chung Mong-hun. Viimasele heideti ette lubamatut majanduslikku läbikäimist Põhja-Koreaga. Väidetavalt maksis Chung suuri summasid Kim Jong-ilile althõlma oma äritegevuste edendamiseks Põhja-Korea territooriumil. Süüdistust ei järgnenud, kuid Chung otsustas elust siiski igaks juhul lahkuda. Lõuna-Korea on maailma kolme suitsiidseima riigi hulgas, seda mitte ainult arenenud, vaid kogu maailma maade arvestuses. 2012. aastal, kui selline analüüs viimati valmis, olid 100 tuhandest surmast 30 enesetapud. See teeb tuhandeid juhtumeid aastas! Ka Eestis on see number kõrge, 13. Enesetappe sooritavad peamiselt maapiirkondades elavad vanemad inimesed, kelle lapsed on neid hüljanud ja kes ei leia elus enam rakendust. Seda peetakse ühiskonnas ebaõnnestumiseks ja selline asjade kulg ei ole aktsepteeritav. Lõuna-Korea linnades on enamlevinud suitsiidide sooritamise kohtades - sildadel ja kõrghoonete vaateplatvormidel - telefoniautomaadid juhuks, kui otsuse langetanud inimene soovib
 |
| Muretu noorsugu |
veel viimast korda nõu küsida. Mobiilirakendusi enesetapjate meelemuutuse saavutamiseks peetakse tavalisteks. Sellised abivahendid on omased tehnoloogiast läbiimbunud ühiskonnale, aga psühholoogilisi dogmasid ja arusaamu muuta ei ole suudetud. Lõuna-Koreas on levinud olukord, kus mõrva korral on ohvri kõrval ka kurjategija enda surnukeha. On olnud juhuseid, kus end on maha lasknud politseinik, kes ei ole suutnud takistada kuriteo toimumist. Põhja-Koreas näiteks on hukkamised tavapärased. Kuigi need on inimõiguste seisukohast lubamatud, on siiski Korea ühiskonnas mõlemal pool piiri eksimuste tunnistamise korral surmaga lõpplahendus palju mõistetavam kui meie mõttemaailmas. Iseasi, kas Lõuna-Korea seebika vaatamine põhjakorealase poolt on eksimus? See ei ole käesoleva artikli teema.
Kes ütles, et asiaadid ei joo?
Otsene edukultuse tagajärg on alkoholismi tuntav levik Lõuna-Koreas. Ajalooliselt ei ole Aasia rahvad kunagi maailmas silma paistnud alkoholilembusega. Aasias on tänagi riike, kus alkohol on peaaegu tabu. Meenuvad Bhutan, aga ka Indias ei ole kohalikele alkohol liiga lihtsalt kättesaadav.
 |
| Soul on tänavatoidu paradiis |
Lõuna-Korea on siinkohal väga hoiatav näide, mis juhtub inimestega, kelle geneetikasse ei ole sisse kirjutatud alkoholitaluvuse koodi. 2015. aasta andmetel tõstab joomiseks sobivas eas lõunakorealane 14 pitsi kangemat kraami nädalas, ületades sellega enam kui kahekordselt isegi venelasi. Alkoholisisalduse talumisest on venelasteni muidugi veel minna, sest enamus Koreas tarbitavaid alkohoolseid jooke jäävad kanguselt kindlasti alla 40 kraadi. Rahvuslikku riisiviina sojut toodetakse kangustega käärinud mahlast kuni raketikütuseni. On selgemast selgem, et alkoholism on Lõuna-Koreas kasvav probleem, üheski teises arenenud Aasia suurlinnas ei näe nii palju joobnud inimesi kui Soulis. Kuritegevust hämmastaval kombel alkoholilembus kasvatanud ei ole või on seda veel vara hinnata.
Loo teises osas, mis ilmub……märtsil, vaatame rohkem inimlikke tahke, mis edukultuses ühiskonnale on omad jäljed jätnud. Mõned neist on korealaste näost lausa näha.
Eelmises osas sai selgeks, et lõunakorealased on maailma enim töötunde tegev rahvus, kellele riigi käekäik on tähtsam kui nende enda tervis. Seetõttu on mitmed inimlikud tahud saanud tugevalt kannatada. Nii ütlevad Põhja-Koreast saabunud põgenikud tihti, et neile on Lõuna-Korea ühiskonnas kõige raskem kohaneda just inimliku suhtluse võltsi olemuse tõttu. 30 aastat edule suunatud ühiskonda on Lõuna-Koreas kaotanud korealastele tuhandeid aastaid igiomaseid jooni. Kuid midagi on ka säilinud.
Rassipuhtuse idee ei ole kuhugi kadunud
Korea poolsaar on olnud läbi ajaloo suuresti võõrvõimude toimetamiste tallermaa. Läbi oma 5000-aastase ajaloo on poolsaart enamasti valitsetud Hiinast, lähim ajalugu on tugevalt mõjutatud olnud Jaapani imperialistlikest fantaasiatest. Just jaapanlaste poolt 1910.aastal alanud brutaalne okupatsioon ja korealaste sunniviisiline japaniseerimine või orjastamine on muutnud korealased uhkeks ja vastupanu osutavaks rahvuseks. Korealased hoidsid kõigest väest elus koreale iseloomulikke omadusi ja õnneks jätkus neil selleks tarkust ning jaksu. Seetõttu on korealased ilmselt
 |
| Tavaline küla Lõuna- ja Põhja-Korea piiril |
tänases globaliseerunud maailmakatlas üks rassipuhtamaid rahvusi. On selge, et nii Kim Il-sungile Põhja-Koreas kui Syngman Rhee’le Lõunas sümpatiseerisid mõned Adolf Hitleri ideed ja meetodid, aga tegelikult tuleb rassipuhtuse idee populaarsuse algeid otsida siiski tuhandete aastate tagant. Põhja-Korea pani selle valdkonna lausa oma seadusesse, keelates korealaste abiellumise teiste rahvustega. Läbi selle radikaalse tegevusplaani hukatakse tänaseni Põhja-Koreas näiteks hiinlasest mehega sigitatud lapsi juba enne nende sündi. Tihti karistuseks koos emaga. Põhja-Korea rahvastikust on 99,9% korealased. Lõuna-Koreas lood nii sünged ei ole, kuid abielu erinevast rahvustest kaaslaste vahel ei tunnistata sealgi. Veel mõned aastat tagasi oli selliseid abielusid registreeritud alla kahesaja tuhande! Meenutagem, et Lõuna-Koreas elab ligi 50 miljonit inimest. Abielu temaatikale sarnaselt on korealaste suhtumine erinevate rahvaste koostöösse, näiteks
ka äris, üsna umbusaldav. Kõik koostööprojektid sünnivad läbi ebaproportsionaalselt mahukate läbirääkimiste, rahakotid on rangelt eraldi ja spontaansetel ning paindlikkust lisavatele otsustele ruumi ei ole. See muudab korealastega äriajamise eurooplastele ja ka ameeriklastele veidi keerukamaks kui ollakse harjunud. Kindlasti ei olnud see etteheide korea ärikultuurile, vaid nentimine, et maailm ongi erisusi täis paik ja põhjalikkus on voorus.
Kulupead kummarda, hallpead austa?
Korealased, aga ka enamik teisi Aasia rahvaid, on kuulsad oma austusega vanemate vastu. On traditsiooniks, et Koreas on juhiks ja eestvedajaks alati vanim meesterahvas. Isegi kui vanus ei võimalda enam reaalses juhtimises osaleda, ollakse formaalselt ettevõtte juhiks surmani. Kim Il-sung juhib tervet Põhja-Koread muide muumiana klaaskastist ja see ongi korea kultuuris mõistetav. Ettevõtetes toimuvatel koosolekutel ei võta nooremad töötajad kunagi enne sõna, kui vanem kolleeg või juht on seda lubanud. Kodudes on elatud pead-jalad koos sajandeid. Kuid ka siin on viimase paari kümnendiga tekkinud suur lõhe arenenud Aasia maade ja teiste vahel. Lõuna-Koreas, aga ka Jaapanis on suundumus, kus emad-isad unustatakse aina kiiremini. Eriti kui nad juhtuvad olema majanduslikult kehval järjel maapiirkondade elanikud. See on vanematele korealastele suur löök, sest nemad on harjunud teisiti. Lõuna-Koreas on vanakodude süsteem olematu, vanurid jäävad lihtsalt enesega või on hästi, kui neid aitab kogukond samade muredega vaevlevaid kaaskannatajaid. Kui Jaapanis on vanemad inimesed meeleldi nautimas ühistegevusi, siis korealase uhkus loeb sellist laiali lagunenud pere äpardumiseks. Sellisel juhul on parim end naabrite eest peita. Siit jõuame mitu lõiku tagasi kirjeldatud enesetappude temaatikani. Õnneks on viimastel aastatel siiski hakanud jää liikuma – linnades on märgatud supiköökide ja toidu kojukandega tegelevaid vabatahtlikest loodud
 |
| Linn Lõuna-Koreas |
organisatsioone, kuigi ühiskonna suhtumine neisse on endiselt põlastav. Pereelu puudutab ka üksikemade saatus, kus Lõuna-Korea on isegi oma repressiivsest naabrist kaugemas kiviajas. Nimelt on lagunenud suhtest sündinud laps põlatud nii lapse vanavanemate seas, rääkimata ühiskonnast tervikuna. Põhja-Koreas on üksikemasid palju, kuna isad viibivad kuni 10 aastat sõjaväes ja seetõttu suhtutakse naistesse hästi. Lõuna-Koreas ei leia sellised emad tihti enam heakskiitu või kaastunnet kaaskodanikelt, võimatuks muutub töökoha või uue elukaaslase leidmine. Sellises olukorras on noortel korealannadel vähe võimalusi. Kuna Lõuna-Korea on väga usklik ühiskond ja riigis väga palju kirikuid, asetatakse beebid kirikutrepile lootuses, et kõigevägevam nad elule aitab. Kirikud on üha enam sunnitud avama nö. beebiluuke, kuhu meeleheitel emad oma võib-olla oodatud, kuid mehe lahkumise tõttu koormaks saanud lapsed poetavad. Loomulikult on selline tegevus karistatav, kuid on esinenud ka laste tapmisi ja seetõttu on kirikud beebiluugid kasutusele võtnud. Loomulikult üritatakse erinevatel meetoditel tuvastada luuke kasutavaid naisi, kuid edutult. Teine võimalus on üksikemadel täiendada suitsiidistatistika kurbi numbreid. Omalaadse eneseabi läbi šokiteraapia on kasutusele võtnud ettevõtted, kes pakuvad soovijatele võimalust läbi elada enda matusetseremoonia, kus abistatav lebab kogu kombetalituse suletuna kirstu. Proovida saab ka reaalset hauas viibimist. Sellise teraapia eesmärk on anda viimane tõuge loobumaks fataalsetest plaanidest. Ravi õnnestumise protsent olevat üllatavalt kõrge.
Loodus andis liiga kitsad silmad
Moodsa ühiskonnaga käivad kaasas ka Lõuna-Korea noored. Popkultuuris orienteeruvad inimesed teavad kindlasti muusikavoolu k-pop, mis on vallutanud kogu maailma. Lõbusa tegelase, PSY laulu
 |
| 98% noortest omab nutitelefoni |
„Gangnam Style“ tuules maailma purjetanud muusikastiili mõju kohalikule noorsoole on olnud kõike muud kui vaid positiivne. K-pop on põhjustanud erakordse ilukultuse. Vaadake mõnda k-popi videot või kasvõi Lõuna-Korea telereklaame ja märkate, et sealsed esinejad ja modellid ei ole päris tavalise korealase silmavaatega. Iluideaal nõuab modellidelt ümaramaid silmi, kuid neid saavutatakse vaid kirurgilisel sekkumisel. Operatsioon on nii levinud, et seda teostatakse ka kaubanduskeskustes. Tüsistuste oht ei ole küll suur, aga noorukid, kelle rahakott ja ranged vanemad ei ole sellist vahelesekkumist looduse poolt loodule lubanud, teevad operatsioone kaheldava väärtusega arstide juures ja sellisel juhul on tulemused teinekord kohutavad. Muide, silmalaugude lõikamise hullus on läbi populaarsete, kuid samas keelatud Lõuna-Korea seebisarjade kaudu jõudnud ka Põhja-Koreasse. Sealsed neiud peavad ilu eest aga tooma väga karme ohvreid – ametlik meditsiin, mis riigis niigi on olematu, ei paku isegi mitte hilisemaid korrigeerivaid parandusi, kui garaažimeedik on pöördumatult eksinud.
Lõuna-Korea võeti ÜRO-sse koos Eestiga 1991. aastal ja seetõttu võime me oma arenguid Lõuna-
 |
| Myong Dongi kaubanduspiirkond Soulis |
Koreaga võrrelda küll. Korealased on meist kindlasti olnud edukamad kõiges, mis puudutab tehnoloogiat ja tootmist. Küll aga on tulnud see väga kõrge hinnaga, mis puudutab inimsuhteid ja saatusi. Sellegipoolest soovitan reisida Lõuna-Koreasse. Nende köök on oivaline ja tervislik, nad oskavad külalisi võõrustada ning riik on vaatamata kõrgele tehnoloogilisele arengule piisavalt eksootiline ja huvitav. Pilvelõhkujate vahel tuleb siiski üles vaadata, et mõni kriisides vaevlev ärimees ülevalt pähe ei kuku.
Veidraid fakte
1. Vaatamata vabadustele on Lõuna-Koreas keelatud põhjanaabri veebilehtede külastamine, telekanalite vaatamine ja raadiojaamade kuulamine. Sarnaselt Põhja-Koreaga karistatakse seda julgeolekuriski tekitamise seadusepügalate alusel.
2. Lõuna-Koreas on ilmselt maailma ainus väljaheidetele pühendatud muuseum, kus saab tutvuda tegevuseks vajaliku instrumentaariumiga ja kuulata erinevaid veelaskmise helisid. Samuti leiab Koreast peenistele pühendatud pargi.
3. 25-30% Lõuna-Korea naistest on vähemalt ühel korral käinud ilukirurgi noa all. Trend on kasvav.
4. Vastsündinut loetakse Koreas sünnihetkest kohe ühe aastaseks.
5. Lõuna-Koreas võib alkoholi tarvitada avalikes kohtades täiesti seaduslikult. Halvaks ei panda ka umbjoobes inimeste kulgemist avalikus ruumis. Kuritegevust see väidetavalt suurendanud ei ole.
6. Koreas ei kasutata korruste nummerdamisel arvu „4“ ja ei kirjutata kellegi nime punase pastakaga – need tähendavad surma. Samuti kardavad lõunakorealased elektrilisi ventilaatoreid – väidetavalt on mitmed inimesed hukkunud vaakumist tekkinud imemise tõttu.
7. Kuriteo avastamise korral sunnitakse kurjategijat taasesitama juhtunut kuriteopaigal. Et sündmus oleks võimalikult alandav, peab kurjategija seda tegema käeraudades ja meedia tähelepanu all. Avaliku elu tegelaste sellekohaseid etendusi kantakse üle televisioonis.
8. Lõunakorealased magavad harva üle 6 tunni ööund ja vaevlevad paljudes unehäiretest tekkinud tervisehädades. Samas ei esine riigis ülekaalulisust.
9. Lõuna-Korea on maailma ainus riik, kus osaliselt kasutatakse vangi- ja piirivalvuritena roboteid. OECD andmetel on riigis maailma kõrgeim IQ tase.
10. Koreas on koerad ajalooliselt olnud lihaloomad toiduks aastatuhandeid. Lemmikutena koerte pidamine on tulnud moodi alles viimase kümnendi jooksul suurlinnade naiste hulgas.
11. Lõuna-Korea lapsed kannatavad maailmas enim arvutisõltuvuse käes. Alla 16 aastastel on keelatud külastada arvutimängude veebilehti, kuid see seadus ei toimi.
12. Lõunakorealased on maailma sagedasemad krediitkaartide kasutajad. Samuti on seal maailma suurimad kaubanduskeskused. Shopahoolikute raviks on olemas võõrutuskliinikud.
13. Iga viies korealane kannab perenime Kim. Perekonnanimesid hakkasid korealased kandma alles sadakond aastat tagasi, kui need sunniti peale jaapanlaste poolt, kes ei viitsinud peale Lee, Kimi ja Parki suurt midagi välja mõelda.
14. Tööealine lõunakorealane töötab 55 tundi nädalas.
15. Korealased ei ütle pildistamise ajal mitte ameerikalikult „cheese“, vaid „kimchi“. Kimchi on fermenteeritud kapsasalat, mis ei puudu ühegi söögikorra kõrvalt. C-vitamiinirikas kõrvalroog on äärmiselt tervislik seedimisele.
