Maailma hirmuäratavaim paik
(Bill Clinton)
Külastus leidis aset 16.jaanuaril 2015.aastal
DMZ ehk demilitariseeritud tsoon on de facto piirijoon kahe Korea vahel. Vaatamata nimetusele on
 |
| Joint Security Area Panmunjomi piirikülas. |
tegemist ühe militariseerituma piirkonnaga maailmas, mis ulatub nelja kilomeetri laiusena Kollase mere rannikult läbi kogu Korea poolsaare kuni Jaapani mereni idas. Piirkond on mõlemalt poolt piiritletud mitmekordsete tõketega, mis peamiselt kujutavad topelt okastraataedu, millest sisemised liinid on lausa elektrifitseeritud. Lisaks on mõlemal pool hulgaliselt erinevaid lahendusi tankirünnakute tõkestamiseks, on nendeks siis massiivsed betoonkuulid (Põhja-Koreas) või dünamiidiga teedele langetatavad betoonblokid (Lõuna-Koreas). Läbi DMZ on ajaloo jooksul proovinud põgeneda vaid üksikud põhjakorealastest jooksikud – kõik ebaõnnestunult.
Lühidalt ajaloost. Miks on üldse olemas kaks Koread? Kogu Korea poolsaar oli alates 1910. aastast Jaapani okupatsiooni all kuni Jaapani kapituleerumiseni 1945. aastal. 1925. aastal alustasid Kim Il-sungi loodud vastupanuliikumise jõud koostöös Nõukogude vägedega Jaapani vastase võitlusega Hiinas. Teise maailmasõja lõpuks jõudsid väed poolsaarel lõunasse tungides kuni 38. paralleelini.
 |
| DMZ Lõuna-Korea poolne piirirajatis |
Põhjas kuulutati Nõukogude Liidu mahitamisel välja kommunistlik riigikord, Kim Il-sung määrati riigi presidendiks. 1950. aastal ründas Põhja-Korea lõunanaabrit ja oli rünnakus väga edukas. Siiski ei suudetud Lõuna-Korea valitsust kukutada ja sõjaväge täielikult hävitada. Ameeriklased olid äärmiselt mures Korea poolsaare võimalikust kommunistlikust tulevikust ja asusid vastupealetungile. Seda perioodi tuntakse Korea sõja nime all. Sõda kestis kolm aastat ja lõppes miljonite hukkunutega ja purustatud maaga. Sõja tulemusena oldi 1953. aastal samas kohas, kust sellega alustati - 38. paralleelil. Ameeriklased ja lõunakorealased ühelt, Nõukogude Liit, Hiina ja Põhja-Korea teiselt poolt, lepiti kokku demilitariseeritud tsooni loomises kahe riigi vahele. Ametlikku rahulepingut kahe Korea vahel ei ole tänaseni ja riigi piiridel seisavad vastastikku pidevas lahinguvalmiduses üle 1,1 miljoni sõduri. Pikemat ajalookäsitlust huvilistele Korea poolsaarel toimunust leidub internetis ohtralt. DMZ loomist alustati kohe peale relvarahu allakirjutamist 27. juulil 1953. aastal Panmunjomi piirikülas, mis täna on küll jäänud Põhja-Korea territooriumile ja mistõttu kutsutakse ühist uut piiriküla täna pigem Ühiseks Turvaalaks (Joint Security Area). Piirijoone kulgemiseks määrati sel päeval rindejooneks olnud liin, millest mõlemad pooled pidi astuma tagasi kaks kilomeetrit ja nii moodustuski umbes nelja kilomeetri laiune tsoon, kus oli keelatud hoida relvi ja patrullida relvastatult. Tsooni keskelt jookseb vaid madalate postidega tähistatud demarkatsioonijoon, millest pooltel on keelatud üle astuda. Vaatamata sellele on ligi kolmveerandsajandi jooksul toimunud sadu piiriüleseid kontakte, mis peamiselt on saanud alguse põhjast ja nende tulemusena on hukkunud ligi 550 lõunapoolset sõdurit, osad neist ka Ameerika Ühendriikide omad. Põhja-Korea kaotused on teadmata. Piiril toimub lakkamatu propagandasõda väga eriliste vahenditega, kuid sellest hiljem pikemalt.
Külastusi demilitariseeritud tsooni korraldavad nii Põhja-Korea kui Lõuna-Korea, kuid mõlemal pool on selleks vajalik mõningane etteteatamine. Tegemist ei ole ajaloomuuseumiga, vaid reaalse sõjatsooniga ja seetõttu fikseeritakse külastajate andmed ilmselt ministeeriumite tasemel. Siiski on vähemalt Lõuna-Koreas kümneid turismiettevõtteid, kes päevased tuure demilitariseeritud tsooni korraldavad ja neid leida ei ole keerukas. Pakutakse mitmes pikkuses võimalusi alaga tutvumiseks – võimalik on poole päevaga näha vaid tähtsamaid paiku, kuid on ka pikemad tuurid edasijõudnutele, mille käigus saadav elamus on seda väärt. Siinkirjutaja valis külastuse, mis sisaldas lisaks tuntud Panmunjomi (Joint Security Area) piirikülale võimalust näha ka palju muud. Kuid kõigest järgemööda.
 |
| Katkematu piirirajatis Soulist Põhja-Koreani |
Reis algab Souli kesklinnast ja kulgeb ligi viiskümmend kilomeetrit põhja suunas ja elamused ei lase ennast kaua oodata. Soulist läbivoolav Hani jõgi saab oma veed ka muuseas Põhja-Koreast algavast Imjini jõest ja seeläbi on veetee kaudu võimalik teoorias tulla põhjast lõunasse. Praktikas kasutasid seda 17. jaanuaril 1968. aastal 31 hästitreenitud Korea Rahvaarmee (Põhja-Korea armee ametlik nimetus) eriväelast, kes jäätunud jõgesid ärakasutades hiilisid Soulini, läbisid tihedasti asustatud linnaruumi ja jõudsid Lõuna-Korea presidendi Park Chung-hee residentsini, kus nad siiski avastati ja 29 neist ka tapeti. See sündmus näitas ära vajaduse asuda Souli kaitsele ja koheselt lõpetati jõgedel igasugune tegevus laevaliikluse või kasvõi kalastamise näol. Need keelud on jõus ka tänapäeval, Lõuna-Korea piirivalvel on õigus valimatult tulistada ükskõik keda, kes jõele mingil moel satuvad. Sõjaväe kohalolek jõekallastel on muljetavaldav. Kogu teekonna jooksul palistab jõepoolset maanteeserva kahekordne okastraataed, mõnesajameetrise intervalliga asuvad kogu (!) piiri ulatuses mehitatud kontrollpunktid. Üle maantee ulatuvad regulaarselt massiivsed betoonsillad, mis sõjaolukorras peavad takistama Põhja-Korea rasketehnika liikumist pealinna suunas. Tegemist on tankitõketega, mis on kaugjuhitavalt õhitavad ja seeläbi kukuvad rasked betoonblokid maanteedele. Iga tõkke eesmärk on aeglustada Põhja-Korea tankide liikumiskiirust kuni viis minutit.
 |
| Esimene kontrollpunkt, nn.lehmade sild. Pildistamine keelatud! |
Esimene militaarkontrollpunkt asub kümmekond kilomeetrit enne tegelikku piiri. Pildistamine on rangelt keelatud, kuid pilte kontrollipunktidest leidub internetis ohtralt. Tegemist on nn. „Lehmade sillaga“, sest just selle kaudu toimetas Lõuna-Korea ärihiiu Hyundai Põhja-Korea päritolu esimees Chung Yu-jung 1990. aastatel endisele kodumaale täpselt 1001 lehma, mis olid mõeldud heategevusena aitamaks nälgiva maa põllumajandust.
Mõne kilomeetri pärast läbitakse juba põhjalikum passikontroll ja nähtavale ilmuvad esimesed massiivsed okastraatpiirded. Ka nende jäädvustamine on keelatud, erinevalt näiteks Põhja-Koreast, kus nende tõkete pildistamisele erilisi takistusi ei tehtud. Järgneb viimane kontroll sõjaväebaasis, mis kannab piirikonfliktis (tuntud kui kirvemõrva intsident) hukkunud kapten
Bonifase nime. Baas asub piirijoonest kolme kilomeetri kaugusel ja on igati viisakal järjel sõjaväebaas kõige vajalikuga. Baasis asub näiteks kirik, jalgpalliväljak, toitlustusasutus ja ka turistidele mõeldud külastuskeskus suveniiripoe ja kinosaaliga Korea ajaloo tutvustamiseks. Sealnähtu ei erine oluliselt propagandavalangust, mida saavad turistid tunda näiteks ka Põhja-Korea poolel. Peale mõningast pausi sõidutatakse külastajad ilmselt kogu päeva tähtsamasse punkti,
Panmunjomi piirikülasse, mis on ainus koht, kus mõlema poole sõdurid seisavad teineteisest vaid loetud meetrite kaugusel ja pinge on lausa füüsiliselt tuntav. Erinevalt
 |
| Betoonkõrgendik majade vahel on piir. Taustal Põhja-Korea sõdurid. |
Põhja-Koreast on lõunapoolne kord ja korraldused väga ranged. Väga selgelt määratletakse, mida ja millises suunas tohib pildistada, milline peab olema fotoaparaadi ees objektiiv ja samuti on külastuse aeg väga piiratud. Näiteks Põhja-Korea poolel saavad turistid viibida ja käituda oluliselt vabamalt ja puuduvad mitmed piirangud näiteks pildistamisele. Piirijoonel asuvad siniseks võõbatud soojakulaadsed hooned, mille keskelt jooksebki de facto piir. Hoonetes kohtuvad aeg-ajalt Põhja-Korea ja Lõuna-Korea läbirääkijad. Turistidel on lubatud hoones vabalt liikuda, seega juriidiliselt käia ära ka Põhja-Korea territooriumil. Küll aga ei lubata Lõuna-Koreast tulnutel istuda toolidele ja etendada stseene läbirääkimistest, Põhja poolt oli see külastajatele huvitaval kombel lubatud. Minu külastuspäeval oli korralikult õnne. Lisaks ilusale ilmale ja seeläbi avatud vaadetele ilmusid lisaks Lõuna-Korea sõduritele välja ka Põhja-Korea omad, mis on omamoodi lotovõit, sest regulaarselt väed Panmunjomis vastastikku ei seisa. Selles viimases külma sõja jäänukkülas on ajaloo jooksul toimunud ka äkilisemaid manöövreid, mis on toonud kaasa tulevahetusi ja ka inimeste hukkumist. 1984. aastal tegi Põhja poolt turismireisil olnud Nõukogude Liidu turist Vassili Matusak äkilise liigutuse ja ületas piirijoone, misjärel asusid põhjakorealased teda taga ajama, tekitades loomulikult lõunakorealaste sekkumise. Tekkinud ligi pooletunnise tulevahetuse
 |
| Piirihoone seestpoolt |
käigus hukkus põhja poolt kolm ja lõunast üks sõdur. Matusak pääses pakku ja jõudis vabasse maailma. Peale seda intsidenti on Lõuna-Korea poolelt näiteks keelatud turistidel naermine, näpuga viitamine ja lehvitamine. Põhja pool on need kõik lubatud ja pigem lausa soovituslikud käitumismallid. Eriti heaks tooniks on Põhjast karjuda „jänkid, kaduge koju!“. Ameerika sõdureid on piirkonnas palju, neid on näha nii Panmunjomis kui autodel maanteedel patrullimas. Omamoodi on põhjakorealastel õigus, kui nad peavad just ameeriklasi peamiseks tõkkeks Koreade ühendamisel, sest näiteks on Ameerika Ühendriigid Lõuna-Korea armee ülemjuhataks sõjaseisukorras. Aga sõjaseisukord kestab alates aastast 1953, kuna rahulepingut kahe Korea vahel ei ole sõlmitud ja Korea sõda tegelikult kestab edasi. Tagasi Panmunjomi. Giid juhib tähelepanu mitmele huvitavale tähelepanekule. Kui piirijoon on tähistatud valgete maanteetähisesarnaste postikestega, siis lõuna pool on kenasti pügatud muruväljak, kuid postide taga põhja pool algab totaalne võsa. Põhja-Korea ei ole pidanud vajalikuks piiriala puhastada ja väidetavalt on neid tabatud seal ka vastu kokkuleppeid toimetamas. Põhja pool seda juttu muidugi ei räägitud. Küll aga on Põhja-Korea DMZ-st väljajäävad mäeküljed puudest puhastanud, selle põhjus on siiski ebaselge. Lõuna-Koreas on piirialad üldiselt metsased. Kogu DMZ on kogu laiuses (4 km) ja pikkuses (250 km) raskelt mineeritud. Peale Korea sõja lõppu 1953.aastal külvasid mõlemad pooled lennumasinatelt sadu miljoneid maamiine, mis muudab ala ka võimaliku ühendamise korral aastakümneteks kasutuskõlbmatuks inimtegevusele. Seda enam on rahul floora ja fauna, mis DMZ-s piiramatult vohab ja on moodustanud omamoodi looduspargi. Maamiinidega võitlus vähemalt lõuna pool on alanud, sest piirialal tegeletakse ka põllumajandusega. Põllumajandustöid teevad vähesed farmerid, kes alal elavad, alati sõjaväelaste turvamise saatel. Seega põllutööde ajal on põllupidajal alati relvastatud saatjad kaasas. Aga kes tahab üldse sellises piirkonnas põldu pidada?
 |
| DMZ kulgeb läbi oru. Maailma suurim miiniväli |
Demilitariseeritud tsoonis asub mõlemal pool piiri üks küla.
Lõunas asuv Daeseong-dong on ligi 200 elanikuga reaalselt tegutsev asum, mis asub vaid 350 meetri kaugusel demarkatsioonijoonest. Eripäraseks muudab küla toimimisele lisaks asukohale asjaolu, et sealsed elanikud ei maksa makse, saavad riigilt iga-aastaselt ligi 100 000 dollarit toetust, kuid peavad oma igapäevaseid olmevajadusi käima rahuldamas külast väljaspool. Külas ei asu poode, koole ega meditsiiniasutusi, lubatud on vaid elu- ja põllumajandushoonete püstitamine. Põhja-Korea poolel asub suurem asula
Kijong-dong, mis on tuntud kui propagandaküla, sest väidetavalt ei ela külas mitte kedagi. Küla on üle mõlema Korea keskmise maa-asula taseme varustatud ja kindlasti ei peegelda reaalselt Põhja-Korea elatustaset, kuid teades Põhja-Korea propaganda kvaliteeti, on tegemist võimsa monumendiga sotsialistliku riigikorra ülistamiseks. Asulas on kortermaju,eramaju, lasteaed ja lugematult agraartegevuseks vajalikke rajatisi, kuid seal ei ole elu ja liikumist. Majades süttib ja
 |
| Kijong-dong - Põhja-Korea propaganda musternäidis |
kustub elektrivarustus täpipealt samal kellaajal, mis annab tunnistust automaatika kasutamisest. Majadel puuduvad aknaklaasid ja tubades sisustus. Kõik see on nähtav selge ilma korral Panmunjomist mõne kilomeetri kauguselt mäe otsast vaatluspunktist. Minu külastuspäeval oli ilm selge ja tuurikaaslasest Hiina fotograaf laenutab mulle tohutut objektiivi ja saan korralikud lähivaated nii piirirajatistest kui mõlema Korea piiriküladest. Piirikülad muudab visuaalselt propagandistlikeks mõlemas asuv tohutu torn koos riigilippudega. Lõunakorealased püstitasid 80. aastatel 98-meetri kõrguse masti, millele Põhja-Korea vastas ligi 160-meetrisega, mille otsas ripub (lehvida jõuab see vaid tormituultes) maailma suuruselt teine lipp kaaluga 270 kilogrammi. Maailma suurim lipp asub Aserbaidžaanis, Bakuus. Lisaks liputamisele on ajaloo jooksul propagandavahenditest olnud kasutusel võimsad valjuhääldid, mille abil edastati üle piiri vastasele ebameeldivat infot. Neid audiorünnakuid katkestasid tihtipeale Põhja-Korea relvad, mis valjuhääldid lihtsalt puruks lasid. 2004. aastal lepiti siiski kokku sellelaadsete rünnakute
 |
| Tavapärane vaatepilt regioonis |
lõpetamine mõlemapoolselt. Tänapäeval seisneb propagandasõda tegevustes, mis üritavad viia reaalset elu kajatavat infot põhjakorealasteni. Peamiselt kasutatakse selleks õhupallide lennutamist, mis tänu valdavale tuulesuunale viib lõunast õhku lennutatud pallid põhja suunas. Pallidega edastatakse raamatuid, DVD-sid, mälupulki, sularaha ja palju muud, mis annab leidjale suure hulga infot välismaailma kohta. Põhja-Korea üritab neid küll maksimaalselt alla tulistada, kuid tuhanded pallid satuvad siiski põhjakorealaste kätte, kes nende sisu vaatamata võimalikule karistusekartusele sihtotstarbeliselt kasutama asuvad ja seeläbi oma režiimis äkki veidikenegi kahtlema asuvad. Veel on Lõuna-Korea iga-aastaselt jõulude ajal püstitanud oma poolele piiri meeletult kõrgeid tehislikke jõulupuid, mis valgustatud ristidega annavad põhjakorealaselt vaimset lootust ja mida Põhja-Korea režiim proovib teinekord samuti relvadega hävitada.
 |
| Bridge of No Return. Silla teises otsas on Põhja-Korea |
Peale Panmunjomist lahkumist satutakse korraks veel äärmiselt lähedale Põhja-Koreale, kui buss möödub
nn. kirvemõrva intsidendi toimumiskohast ja sillast, mida tuntakse
Bridge of No Return nime all. Selle silla kaudu vahetati peale sõda vange ja anti valida, kummal pool piiri nad soovivad elada. Otsustada sai vaid korra ja sellest ka sillale antud nimi – sild, millelt tagasiteed ei ole. Kirvemõrv aga oli üks pöördelisemaid sündmusi DMZ ajaloos. Kuni selleni patrullisid Põhja ja Lõuna sõdurid alas koos, mõlemal pool piiri. Kui aga üks puu asus oma kasvuga takistama lõunakorealaste vaadet eelpooltoodud sillale, asusid nad koos ameeriklastega seda puud trimmima. Juhtus see kõik 18. augustil 1976. aastal ja lõppes kahe Ameerika sõjaväelase hukkumisega, kui väidetavalt Kim Il-sungi enda istutatud puu
 |
| Kirvemõrva intsident 1976.aastal |
kärpimist üritasid takistada ideoloogiliselt ajupestud põhjakorealased. Tekkinud füüsilises konfliktis kasutati relvana kirvest ja sellega tapeti kaks ameeriklast – kapten Bonifas ja leitnant Barrett. Selle sündmuse tulemusena kaotati koos patrullimine ja pooled jäid rangelt oma pooltele. Täna meenutab kohta mahasaetud puutüvi sinna asetatud mälestusmärgiga. Kuna sündmuskoht asub mõnekümne meetri kaugusel demarkatsioonijoonest, on bussist väljumine keelatud ja pildistamine lubatud vaid ühes suunas.
 |
| Üks kahest ühendusest kahe riigi vahel. Raudtee Kaesongi |
Päeva poolitab lõunasöök
Imjingaki pargis, kust kulgeb raudteeühendus Kaesongi tööstusparki, mis on ainus reaalne koostööprojekt kahe Korea vahel.
Kaesongi tööstuspark asub kümnekonna kilomeetri sügavusel Põhja-Korea territooriumil, seal tegutseb ligi 120 Lõuna-Korea tehast ja tööd on saanud ligi viiskümmend tuhat põhjakorealast. Kaesongi tööstuspark ei ole niivõrd kasumiteenimise projekt, kuivõrd põhjakorealaste „valgustamine“ ja seetõttu on see Põhja-Korea režiimile üsna ohtlik, kuid annab neile siiski miljoneid dollareid tulu aastas, mida režiim vajab kui õhku enda püsimiseks. Seetõttu on Kaesongis toimuv olnud selle loomisest alates poliitiline ping-pong kahe maa võimude vahel, kuid park töötab edukalt on on olnud poliitilistel põhjustel suletud vaid 2012. aasta pingete ajal. Imjingakis asub ka Vabaduse sild, mis on sümboolse kinnise seinaga jalakäijatesild ja kus Põhja jäänud sugulaste eest käivad palvetamas sajad tuhanded korealased üle kogu maailma. Seejärel sõidutatakse turistid üles mägedesse, lähimasse punkti Põhja-Koreale (v.a. Panmunjom muidugi), paika, kust on avastatud üks neljast
põhjakorealaste poolt kaevatud tunnelitest, läbi mille on võimalik vaid tunniga toimetada kuni kolmkümmend tuhat relvastatud meest. Arvestades, et selliseid tunneleid on avastatud neli ja infot on veel ligi kümne kohta, on selge, kui tõsiselt Põhja-Korea on võtmas võimalust maaväega lõunanaabrit üllatada. Meenutagem, et Soul asub vaid viiekümne kilomeetri kaugusel! Tunneleid hakati avastama aastal 1974, kui kõrge Põhja-Korea armeetegelane
 |
| Kolmas avastatud tunnel. Siit saab tunniga läbi 30000 sõdurit. |
põgenikuna sellekohaseid vihjeid hakkas andma. Otsitavates piirkondades torgiti maapind iga 70 sentimeetri tagant kuni 100 meetri sügavuseni läbi torudega, neisse valati vett ja nii avastati järjepanu aastatel 1974 – 1990 kokku neli tunnelit. Lõuna kaevas omaltpoolt tunnelitele vastu ja avastus oli jahmatav. Tunnelid olid kaevatud sõltuvalt piirkonnast väga kõvasse graniitpinnasesse, kasutades dünamiiti. Just dünamiidi paigaldamiseks puuritud avade suund seintes annab kindla tõestuse, et tegemist oli põhjakorealaste ettevõtmisega, kuigi ametlik Pyongyang püüdis mõnda aega väita vastupidist. Samuti üritas Kim Il-sungi režiim põhjendada tunnelite rajamist söekaevanduste loomisega, aga ka see väide oli hale – nendes piirkondades sütt lihtsalt ei leidu. Turistidele on avatud Soulile lähim, kolmas tunnel. Tunnel asub 67-meetri sügavusel graniidis, on umbes kahemeetrise diameetriga ja kulgeb kuni 400 meetrit Lõuna-Korea territooriumil. Põhja poole peab teda jääma seega ligi kaks kilomeetrit. Kui kaua nende ehituseks aega kulus, pole teada. Samuti on väga tõsine asjaolu, et mitmed tunnelid on ilmselt tänini avastamata ja kujutavad reaalselt ohtu Lõuna-Korea julgeolekule. Tunnelite külastamine on üsna füüsiliselt nõudlik tegevus, kuna esmalt tuleb 15-kraadise kalde all laskuda ligi 350 meetrit maa alla, kust algab keskmiselt eurooplaselt kummargil olevat asendit nõudev teekond, et läbida veel ligi 400 meetrit horisontaalis. Ja samal viisil ka tagasi maapinnale, selg kummardamisest kange ja reiepealsed allamäge käimisest tõmbamas. Tunnelites pildistamine on samuti keelatud, kuid nutiseadmete ajastul on seda raske kontrollida ja seeläbi on videoid ja fotosid saadaval ohtralt.
 |
| Friendship Bridge Imjingakis. |
Kuigi Lõuna-Korea poolne info on kindlasti tasakaalustatum ja usaldusväärsem, on siiski ka siinkohal fakte, mida üritatakse varjata. Nimelt väidab Põhja-Korea, et Lõuna-Korea on ehitanud oma tsooni kogu DMZ pikkuses müüri, millega soovitakse takistada riikide ühendamist. Lõuna-Korea seda eitab, kuid siinkirjutajal on olnud võimalus veenduda müüri olemasolus oma silmaga Põhja-Korea poolelt. Miks Lõuna-Korea seda eitab, ei ole mõistetav. Selleteemalisele küsimusele giid esmalt ei vasta, kuid hiljem silmapilgutusega siiski annab oma kinnituse. Külm sõda on täies hoos.
Sellega on külastus piirkonda lõppenud ja tunnikesega ollakse pealinnas Soulis tagasi kogemusega, mille sarnast kaasaaegses maailmas mujalt leida enam ei ole. DMZ-laadseid piiritõkkeid on olnud kasutusel Saksamaade jagunemise korral, suurim sellelaadne tõke laiusega 10 kilomeetrit eraldas Põhja- ja Lõuna-Vietnamit, kuid toimiva lahendusena on Korea piir ainulaadne just tänapäeval.
Ülevaadet 2010. aastal toimunud külastusest teisele poole, Põhja-Koreasse saab lugeda siit:
http://pkorea.blogspot.com
Mina külastasin DMZ-d turismibüroo
KTB Tours abil, julgen soovitada.
Soovitan ka lugeda 2015.aastal minu enda tagasihoidlikku panust Põhja-Korea olukorra valgustamise osas ilmunud raamatust
"Põhja-Korea. Nälg,hirm ja maailma suurim vangla". On veel saadaval enamikes raamatupoodides.Võite ka otse mulle kirjutada, on pakkuda mõned raamatud soodsama hinnaga.
