Lõunakorealased on presidendi 3. detsembril väljakuulutatud sõjaseisukorrast šokeeritud, Põhja-Korea varitseb oma võimalusi, Kremli peremees võib rahulolevalt käsi hõõruda, kirjutab Korea teemade vaatleja ja asjatundja Erki Loigom Äripäeva essees.
Mitmete pöördeliste vapustustega vürtsitatud “maailma lähiajaloo hulluksminemise spiraal” sai 3. detsembril järjekordse tähise, kui Korea Vabariigi president Yoon Suk-yeol vapustas magama heitvaid kodanikke ning kogu maailma üldsust sõjaseisukorra kehtestamise teatega.
Otsusele enama kandepinna andmiseks mainis riigipea otsest Põhja-Korea ohtu, argument, mis tõenäoliselt leidis siirast imestust ka Pyongyangi režiimi geniaalseimate propagandaintriigide punujate peades.
On tõsi, et Põhja-Korea on pärast vaatamata seitse aastakümmet fundamentaalsena püsinud ühinemisfilosoofia kõrvaleheitmist jätkanud president Yooni ehk “fašistist reeturi ja nukuvalitseja” iganädalast kostitamist sapiste sõnavõttudega, kuid nende ridade kirjutamise ajaks ligi viis ööpäeva hiljem, pole Pyongyangi muidu mahlakast propagandaruuporist juhtunu kohta kostunud silpigi.
Kõigile Korea poolsaare probleematikaga seotud osapooltele – Lõuna- ja Põhja-Koreale, Ühendriikidele, Jaapanile, Hiinale ning Venemaale on selge, et president Yooni isiklik sisepoliitiline vendetta on vastavalt vaatenurgale kas kahjustanud julgeolekuolukorda poolsaarel kui laiemalt või hoopis pakkumas ootamatult süllekukkunud võimalusi.
16 sõjaseisukorda
Mõni sõna Lõuna-Korea lähiajaloost taustsüsteemi paremaks tajumiseks. 1948. aastal loodud riigis on sõjaseisukorda kehtestetud 16 korral. Küll lühiajalisemalt, kuid 1979. aastal diktaator Park Chung-hee tapmise järel riigipöördega kulmineerunud kindral Chun Doo-hwani poolt kehtestatu oli osaliste leevenduste ning geograafiliste piiritlustega jõus ligi kaks aastat.
Peale viimatimainitud episoodi pole lõunakorealased vaatamata karmidele 1980ndatele nii tõsiste piirangutega kokku puutunud. Harva kui poliitikast kõnelevas artiklis on kohane anda filmisoovitusi, kuid Lõuna-Korea kinokunst on viimastel aastatel väga ausalt harutamas lahti perioodi 1979–1987 ehk kümnendikku, mil sõjaväelisest diktuurist sai demokraatia.
 |
| Kindral Chun Doo-hwan 1996.aastal (vasakul) |
Kel Lõuna-Korea ajaloo jaoks varuks vaid loetud tunnid, soovitan filme “
Man standing next” (2020, film diktaator Parkile sooritatud atendaadist), käesoleva aasta Korea enimvaadatud linateost “
12.12.The Day” Chun Doo-hwani riigipöördest ning demokratiseerumisprotsessi kirjeldavat kassahitti “
1987”.
Et tegemist on suhteliselt värskete ajaloosündmustega, kõnetas 3. detsembri õhtul alanud saaga olulist osa Lõuna-Korea elanikkonnast. Eakamale osale taaselustusid sõjaväeliste diktatuuriperioodide õudused, nooremad tajusid, kuidas filmimaailm pärisellu tungib.
President Yooni algatus resoneerus ühiskonnas koheselt, tänavad täitusid vaatamata hilisele tunnile ja külmale ilmale pahaste inimmassidega. Eraldi väärib mainimist asjaolu, et just neli kümnendit tagasi aktiivsed olnud noored mehed, tänased pensionärid ja Yooni peamised valijad olid meeleavalduste eesliinil ning kutsusid kodukohtades kokku võitlussalku. Ajad on muutunud ning Lõuna-Korea ühiskond otsustas in corpore astuda vastu riigi maine ja tõsiseltvõetavuse olulisele kahjustamisele.
Ligi nädalapäevad hiljem on Lõuna-Korea sisepoliitikas juhtunud aga niivõrd palju kannapöördeid, et lugedes lõunakorealaste sotsiaalmeediapostitusi kohtame sageli k-popist laenatud iroonilist sõnakuju “k-poliitika” või lihtsalt sapist faktinendingut “võimalik vaid Koreas”. Pettumus tundub olevat levinum emotsioon, mis päevapoliitikast niigi läbiimbunud lõunakorealasi neil päevil enim iseloomustab.
President pettis lootusi
Põhjuseid pole tarvis otsida kaugelt. Võimude lahususe õilis printsiip on Lõuna-Korea poliitikas pigem süvendanud lõhet valitseva presidendipartei ning parlamendi vahel. Sageli on parlamendis opositsioonil enamus ning vägikaikavedu puudutab otsuste blokeerimist, juba otsustatu kohtutesse saatmist ning konstantset ametikohtade ümberjagamist läbi pikkade süüdistusprotsesside.
Tausta tajumiseks on hea teada Lõuna-Korea kuue suurima konglomeraadi, kelle osa majanduses tugevalt 50% ületab, sidemeid või lausa sõltuvussuhteid võimustruktuuridega nende kõigil tasanditel.
Korruptsioonijuhtumid on riigi poliitilist eliiti ning ka madalamaid tasemeid saatnud kogu ajaloo vältel ning vaid üksikud presidendidki on võimult lahkunud kohtuasjadeta või vangistuseta. President Yoonist, endisest prokurörist loodeti just korruptsiooniküsimustes eetilist pööret, kahjuks lootusetult.
Valitseva, kuid parlamendis tugevas vähemuses oleva Rahva Jõu Partei käitumine sõjaseisukorra juhtumi lahendamisel on Lõuna-Korea avalikkust veelgi enam vihastanud.
Partei juhi Han Dong-hooni suu läbi oleme kuulnud nii vajadusest president tegevusest kõrvaldada, seejärel põhjendusi tema jätkamiseks ning 8. detsembril kuulsime midagi veel pöörasemat – president Yoon ei pea astuma tagasi, kuid ta ei osale ametikohustuste täitmises.
Kreml on rahul
Lõuna-Korea teleekraanid ning netifoorumid täitusid otsekohese verbaalse raevuga ning segadused jätkuvad. Taolise otsuse valguses võib näiteks küsida, kes on hetkel Lõuna-Korea armee juht? Roll, mida põhiseaduse järgi täidab ainult vabariigi president.
Poliitilise tupikseisu venimine ei tule kasuks kellelegi peale poliitilist immuunsust hoidva presidendi. Vene välisministeeriumi kõneisik Maria Zahharova on hiidpikal pressikonverentsil ilmselges rahulolus suutnud nentida, et “nüüd saavad juba paljud aru, miks Korea RDV (Põhja-Korea) muretseb oma julgeolekugarantiide pärast” ning “tankid ja totaalne kaos Souli tänavatel annab kinnitust, kui ohtlik on ebastabiilne naaber”.
On selge, et Vladimir Putini ja Kim Jong-uni vahel sõlmitud strateegilise koostöö pakti militaarpeatükkide sisuga täitmaasumine teadmata sisu ja mahuga abi näol Pyongyangile on Soulile olnud punase joone ületamine.
Sõjaseisukorraafääriga kaovad mõneks ajaks Yooni uitmõtted alustada relvatarneid Ukrainale sisepoliitilisse turmtulle – opositsiooniline Demokraatlik Partei on taolise sammu tulihingeline vastane ning süüdistanud Yooni saamatust koreadevahelises poliitikas, mistõttu Kim Jong-uni režiim oli sunnitud mehitatult sekkuma Ukrainas.
Päris lennukas konstruktsioon? Ukraina küsimus on Lõuna-Koreas mõneks ajaks laualt maas ning Kreml rahul.
Pyongyang haistab šanssi
Põhja-Korea eeter on põlisvaenlase sisepoliitikas toimuvast vaikinud, kuid pigem on selle taga vahelahenduse ootus. Sügaval sisimas tunneb režiim juhtunust rahulolu ning ei jäta tõenäoliselt süllekukkunud propagandistlikku võimalust kasutamata.
Eelpoolmainitud segadused Lõuna-Korea armeejuhi küsimuses pakuks võimalust ka militaarseteks provokatsioonideks, kuid sellist võimalust peetakse vähetõenäoliseks. Olukord muutub Pyongyangile ebameeldivaks, kui meeleavalduste tulemusel president Yoon käeraudades kohtusse toimetatakse.
Neil päevil, kui Süürias kaotab võimu Kim Jong-uni isiklik sõber Bashar Al Assad, ei ole edukate rahvarahutuste afišeerimine liiga tervistav. Soodsama stsenaariumi rakendumisel kasutab Pyongyang õigel hetkel kaarti näitamaks oma liitlastele, aga miks mitte ka Valge Maja uusvanale peremehele, et Lõuna-Korea on ebastabiilne ning küsitava usaldusväärsusega partner.
Muide, viimasele väitele võiks segaduste jätkudes viidata ka Ühendriigid ja Jaapan, sest kummalegi partnerile president Yoon ja tema lähikond lähenevast vihjeid ei andnud. Kolme riigi luurekoostöö püsib aga üsna hapral usaldusel ning käesolev juhtum võib suhteid pikaks ajaks kahjustada.
Jaapani peaminister on loobunud visiidist Lõuna-Koreasse, Ameerika suursaadik eelistab avalikkuse ees vaikida. Põhja-Korea salvestab oma poliitilisse pagasisse aga teadmise, et sõjaseisukorra kehtestamisel keeldus Lõuna-Korea ühiskond, sealhulgas meedia ning mitmed armeejuhid Kõrgeima Väejuhataja käskudele allumast.
Lugu ilmus ajalehes Äripäev 8.detsembril 2024
