Tuumapokker sai uue mängija - Putin ajas Korea kaardipaki sassi.

25.aprillil Venemaal Vladivostokis kohtunud Põhja-Korea liider Kim Jong-un ja Venemaa president Vladimir Putin teatasid juba enne kohtumist, et siduvaid lepinguid ja ühisavaldusi ei tule. Sellele vaatamata on paaritunniste läbirääkimiste tagasiside ja signaalide hulk suurem kui „We’ll see what happens“ stiilis lõppdokumentidega päädinud Põhja-Korea varasemad kohtumine ameeriklastega Singapuris. Rääkimata tühja kõhu ja tüliga lõppenud laialiminemisest veebruari lõpus Hanois. Vladimir Putini pressikonverents oli avameelne ning kinnitas mitmeid analüütikute julgemaidki spekulatsioone, jättes samas ohtralt  ridavahelist tõlgendamisruumi. Edasine rahuprotsess Korea poolsaarel muutus pigem segasemaks kui selgemaks.

Üks on selge - Kim Jong-uni režiim on hädas. ÜRO sanktsioonidepakett on tõhus ning vankumatu. Sellega on liitunud ja surve avaldamises Pyongyangile osalevad ka Hiina ja Venemaa. Peale  kõneluste katkemist ameeriklastega ning umbusalduse kerkimist kahe Korea vahel on avanenud aken just Venemaale, kelles Kim otsib uut kaaslast teda ahistavate piirangute leevendamiseks. Kimi uueks loodetud päästerõngaks on Putin, kelle huvi Põhja-Korea kaudu Ida-Aasia suurtesse mängudesse naasta on kasvanud alates 2018.aasta maikuust hüppeliselt. 1990.aastal olid Nõukogude Liit ja Hiina Põhja-Koreale võrdse suurusega kaubanduspartnerid, kuid juba loetud aastad hiljem Venemaa panus sisuliselt lakkas. Tänapäeval hinnatakse kaubavahetuse mahu erinevuseks kahe endise strateegilise liitlase vahel kuni 60 korda ja seda vaid ametlikes paberites kajastuvate numbrite järgi. 2018.aastal vahetasid Venemaa ja Põhja-Korea kaupu vaid 30 miljoni dollari ulatuses. Olulise osa Põhja-Korea eluliinist tagav illegaalne kauplemine on sisuliselt sajaprotsendiliselt Hiina poole kaldu. Aprillikuus veeti üle Yalu jõe Põhja-Koreasse parvedel juba vanu Hiina liinibusse! Põhja-Korea keelatud söeostudega jäi lühikese perioodi vältel vahele juba teine Lõuna-Korea ettevõte. Venemaa suhteliselt lennukat toimetamist vaikimisi jälgiv Hiina endisaegset ping-pongi mängu ei karda. Vanaisa Kim Il-sungil oli kombeks liitlasi kordamööda teineteise vastu tülli ajada ja ise koor riisuda, kuid hetkel Kim Jong-unil selline võimalus puudub. Hiina ja Venemaa strateegilised huvid kattuvad endiselt – mõlemat rahuldab (tuumarelvadega) Põhja-Korea seni, kuni see püsib stabiilsena ning rahulikuna.

Ehitajast treeneriks, maalrist õpetajaks!

Vaatamata olematule omavahelisele kaubavahetusele kujunes Vladivostoki kohtumise peamiseks teemaks ikkagi majanduskoostöö. Lähemas perspektiivis vaevab osapooli teadmine, et 22.detsembril 2019 peavad kõik põhjakorealastest töötajad olema saadetud tagasi kodumaale. Veel aastapäevad tagasi töötas Venemaa Kaug-idas ligi viiskümmend tuhat põhjakorealasest ehitajat. Sarnaselt hiinlastele, kes kontrollivad regioonis põllumajandust, haldavad ehitussektorit Põhja-Korea

ettevõtted. Põhjakorealased on oskuslikud, soodsad ja seaduskuulelikud töötajad, kes peavad Venemaal toimetamist saama jätkata ka peale detsembrit. Just sedasi kõlas pressikonverentsil Putini sõnum. Märtsis Pyongyangi külastanud Riigiduuma delegatsiooni liige, Õiglase Venemaa saadik, Sahhalinilt päris Fedot Tumusov kõneles lihtsas keeles põhjakorealaste inimlikku soovi leida mudel, mis võimaldab ka peale 22.detsembrit töötajatel Venemaal jätkata. Sanktsioonidest möödavaatava vormi otsimine sai kinnitust nüüd ka Putini sõnade läbi, kes käsitleb teemat kui humanitaarküsimust. Tegelikult ei ole väljakutse ei vähemas ega enamas kui ehitushindade stabiilsuses Venemaa Kaug-idas ning kümnete miljonite dollarite teenimises Põhja-Korea jaoks. Edaspidi võime põhjakorealasi kohata ilmselt ametinimedega „treener“, „juhendaja“ või „õpetaja“. Sarnast petumudelit on Pyongyang rakendanud mõnes Aafrika riigis, näiteks Senegalis.

Koreade ja Venemaa kattuvad huvid
Üllatuslikult avameelselt tunnistas Vene president ka kümmekond aastat laual ja vahepeal lauasahtlis vedelenud gaasitoru ehitamise vajadust Venemaalt Lõuna-Koreasse. Küll jõudis Putin võimalik, et Venemaa peamise huviküsimuse juurde Koreas, väga omapärasel moel. Kirjeldades Korea

tuumadesarmeerimise protsessi kui kõigi regioonis asuvate riikide ühist panust nõudvat, leidis Vene riigipea, et hetkel on nii kiirete arengute jaoks veel vara ning piisavat usaldust osapoolte vahel ei jagu. Selle sujuvaks tekitamiseks vajabki Põhja-Korea mitmeid koostööprojekte, milliste hulka Venemaa gaasitoru ja raudteeprojektid suurepäraselt sobiksid. Samuti pidas Putin oluliseks meenutada, et tuumakriisi ei lahendata vaid kahepoolseid lepinguid sõlmides. Sellega meenutas president vajadust naasta kuuepoolsete kõneluste juurde. Olukorras, kus kasvamas on üleüldine usaldamatus Lõuna- ja Põhja-Korea ning Ameerika Ühendriikide vahel, võimaldaks varasemalt ebaõnnestunud (põhja lasi selle 2009.aastal Pyongyang) formaat naasta ka Moskval rahutuvina suurde mängu. Vaatame korra gloobust. Kas gaasitoru läbi Põhja-Korea ja üle demilitariseeritud tsooni Lõunasse vaatav ots ka ameeriklaste heakskiidu saaks ning energiavarustuse vaatenurgast saareriigiks liigituv Lõuna-Korea tuntavat energia hinnalangust saaks nautida, on vara spekuleerida. President Moon Jae-in on teinud põhjanaabriga veidi enam kui aastaga ära tohutu kahepoolse eeltöö ning loonud valmiduse Vene energia kasutuselevõtuks. Leevendusteta sanktsioonides jääb see kõik siiski fantaasiaks. Erandite ja leevenduste saavutamine on seega nii Venemaa kui Lõuna-Korea huvides ning sobivad ka Hiinale. Pressikonverentsil tuletas Putin Washingtonile otsesõnu meelde vajadust siira edasiliikumissoovi korral samm-sammulist (loe: olukorra külmutamist), mitte täielikku, kohest ja tõendatud Põhja-Korea desarmeerimist. Venemaad ei häirinud tegelikult Põhja-Korea tuumarelvad isegi siis, kui nende katsetuste tulemusel klirisesid aknaklaasid majadel kuni Vladivostokini välja. Putin meenutas pressile sedagi, et Moskva ei tunnista Põhja-Koread kunagi tuumariigina. Nagu ka Pakistani, Indiat ja Iisraeli. Viimast loetelu ta siiski Vladivostokis ette ei lugenud.

Majandusküsimustes kõnelesid liidrid ühise ärifoorumi formaadi jätkuvast edendamisest, silla- ja teedeehitusest kahe riigi vahel, erimajandustsoonide käekäigust ning Põhja-Korea lennufirmale Air Koryo uue reisilennuki ostust-müügist. Delegatsioonide koosseisud andsid tunnistust keskendumisest taristuprojektidele ja energeetikale. 

Mida tähendab tuumadesarmeerimine?
Endiselt valitseb suur segadus mõiste „tuumadesarmeerimine“ tõlgendamises. Vladimir Putin andis ridade vahelt mõista, et tema jaoks käib jutt kogu poolsaare kohta. Põhja-Korea vajab tuuma- ja raketiprogrammist loobumiseks selget garantiid režiimi säilimisele. Kõikide osapoolte ühise panuse vajadusele viitamine kannab sõnumit Ameerika Ühendriikidele, kelle tuumavihmavari peab sellisel juhul kaduma ka Lõuna-Koreast. Milline võimas garantii peab see olema, mida Pyongyangile anda saaks? Kes selle anda suudab? Venemaa on erinevaid mudeleid katsetamas Süürias, Liibüas ja Venezuelas. Kas  sarnase mudeli rakendamine oleks võimalik ka Koreas? Kuidas suhestub pilti Hiina kasvav agressiivsus ja võimekus? Millal muutub kõneluste objektiks tavarelvastus?

Harjumuspärased jõujooned, borš ja pelmeenid
Washingtonis vaadatakse Vladivostoki järelkajadele ilmselt üsna nõutus jõuetuses. Hanoi äpardumise järel oli Venemaa agressiivsem mängutulek aimatav. Kim, kes väldib Trumpi kritiseerimast, on nõudnud John Boltoni ja Mike Pompeo kõrvaldamist tuumakõnelustelt. Ameeriklastel seisavad ees põhimõttelised valikud edasiste kõneluste strateegia kujundamisel. Põhja-Korea pidi olema Trumpi välispoliitiline edulugu siseturul tarbimiseks. Oluline on lisada, et Venemaa on Pyongyangi suunal näidanud ise kasvavat initsiatiivi (https://arvamus.postimees.ee/6567130/erki-loigom-mida-teeb-venemaa-korea-poolsaarel) ning äsjane kohtumine toimus just Moskva pealekäimisel. Õhus on Hiina presidendi Xi Jinpingi esimene Pyongyangi visiit, mis võib toimuda juba maikuu teises pooles.

Põhja-Koreast on saamas Belt and Road Initiative osaline samuti kaasajastatud raudteevõrgu, seekord Hiina toetusel rajatava abil. Isa tuleb koju ja vanad sõbrad saavad kokku.

Kohtumisel suhtles pressiga otse ka (esmakordselt ajaloos üldse!)  Kim Jong-un, kellele saabumisel Vladivostokki torgati nina alla kolmevärviline Venemaa televisiooni mikrofon, millesse üsna kohmetu liider  lausus paarikümne sekundi jooksul Venemaad kiitvad, kuid üsna takerduvad laused. Põhja-Koreas on Suure Juhi jaoks sellised kooskõlastamata olukorrad välistatud ning reporterite hilisemate päringute peale mees lihtsalt vaikis. Milline reaktsioon võiks sarnasele reporteri „matslikkusele“ järgneda Põhja-Koreas, ei pea pikalt mõistatama. Äsja kaotas töö Kim Jong-uni fotograaf, kelle välgusähvatus jättis fotole valguslaigu keset Austatud Marssali kaela. Erinevalt varasematest visiitidest Singapuri ja Vietnami, ei külastanud Kim kohalikke ettevõtteid, mis on pretsedenditu. Millise mulje jätsid Kimile borš ja pelmeenid ei ole teada, kuid Venemaale saabumisel pakutud traditsioonilised sai ja sool käisid rafineeritud maitsemeelega gurmaani suus silmnähtavalt ringi.

Visiidi tulemuslikkust saab hinnata lähinädalate ja -kuude jooksul jälgides Venemaa tegevusi ÜRO-s Korea küsimustes. Tegutsema asutakse ka Washingtonis, ootel on Tokyo.

Mis mängu mängib Koreas Venemaa?

NL-i osalusele jaapanivastases võitluses loodud memoriaal

Venemaa globaalse mõjusfääri laiendamise pikaajaline programm on jõudnud faasi, kus külapoest ostetud militaarvarustuse kamoflaažjutu taha ei pea oma kavatsusi enam peitma. Peale Gruusia ja Ukraina avantüüre harjutati sõjapidamist ja testiti relvastust Süürias. Nüüd süüdistab Moskva peale enda sõjaväelaste saatmist Venezuelasse hoopis ameeriklasi selle siseasjadesse sekkumises ning Liibüas taashoogustunud katsete taga Tripolisse uus valitsus istutada, on teadagi kelle tugi. Sellesse mustrisse sobitub ka peale Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea ebaõnnestunud tippkohtumist veebruari lõpus Venemaa initsiatiivil (!) käivitunud aktiivne kontaktiotsimine Pyongyangis, Põhja-Koreas.

Kim mängib taas Venemaad ja Hiinat teineteise vastu?
Kui Eesti president väidetavalt palub audientsi Kremlis, siis Põhja-Korea isevalitseja (keda Ameerika välisminister Mike Pompeo juba kogemata türanniks nimetas, https://www.channelnewsasia.com/news/asia/mike-pompeo-agrees-north-korean-leader-kim-jong-un-tyrant-11428292 ) on seda masti riigijuht, kelle vastuvõttu palub Vladimir Putin ise. Just sedapidi on jõuvektorid Venemaa ja Põhja-Korea oodatava tippkohtumise korraldamisel liikunud. Seni viimane kõrge kontakt riigijuhtide tasemel leidis aset vahetult enne Kim Jong-ili surma, 2011.aasta suvel Vladivostokis. Venemaa presidendiks oli siis keegi Medvedev. Venemaa on peale Nõukogude Liidu lagunemist kaotanud Põhja-Korea vastu arvestatava huvi, seda nii poliitiliselt kui majanduslikult. 1988.aasta Souli olümpia ja perestroika tuultes asus Nõukogude Liit sarnaselt Hiinale pragmaatiliste suhete otsimise teele maailmale avaneva Korea Vabariigi ehk Lõuna-Koreaga. Ideoloogilist pettumust väljanäidanud põhjakorealased kaotasid Nõukogude Liidu toe selle lagunedes 1991.aastal sisuliselt täielikult. Mõned analüütikud näevad ka seekordsetes lähenemisplaanides võimalikku ja ajaloos kordunud Kim Il-sungi edukat Pekingi ja Moskva teineteise vastu väljamängimise mustrit, kuid süvenedes kahe hiidriigi majandusliku mõju dünaamikasse Põhja-

Putin Pyongyangis aastal 2000

Koreas, siis see väide kindlasti ei päde. Nõukogude perioodil moodustasid Põhja-Korea kaubavahetuses Hiina ja Nõukogude Liit üsna võrdse osa, kuid peale viimase kokkuvarisemist kaldus kaalukauss Hiina poolele sisuliselt sajaprotsendiliselt. Põhja-Korea majandust adekvaatselt mõõtvat statistikat olemas pole, kuid on selge, et Hiina käes on endiselt paaririigi nabanöör. 

Kim Jong-un on teinud suhetes Hiinaga olulisi vigu. Tulles 2011.aasta lõpus võimule alustas noor ja vähese autoriteediga liider kiiret puhastuslainet ning esmalt kannatasid selles Hiinaga sooje suhteid pooldavad poliitikud ja riigitegelased. Suhted Hiinaga halvenesid järsult piirini, kus need polnud olnud aastakümneid. Hukati Hiinaga reaalselt tihedat majanduskoostööd vedanud Kim Jong-uni lähisugulane ja poliitiline rivaal, Jang Song-thaek. Tuuma- ja raketiprogrammide arendamise ja katsetamise tulemusel riigile määratud väga karm sanktsioonide pakett on sundinud režiimi pehmendama oma positsioone ning alates 2018.aasta algusest on Põhja-Korea globaalsel diplomaatialaval tagasi nii nagu ei kunagi varem. Sellest mängust ei soovi eemale jääda ka Moskva.

Moskva valikud on olnud seotud majandusega. Kas ka edaspidi?
Venemaa ja Põhja-Korea on üritanud taastada regulaarset suhtlust viimased kaks aastakümmet. Moskva toel on remonditud Põhja-Koreas raudteevõrku, ehitatud sildu. Edukaks on osutunud koostöö, mis on seotud põhjakorealastest tööjõu rendiga Venemaa Kaug-idasse, kus teatud piirkondades on näiteks ehitussektor sisuliselt kogumahus Põhja-Koreaga seotud Vene ettevõtete kontrolli all. Põhjakorealastest ehitajad on kohusetundlikud, oskustega ning tellijaile soodsad. ÜRO resolutsioon 2397 nõuab käesoleva aasta detsembriks põhjakorealastest töötajatest loobumist kogu maailmas. Hinnanguliselt töötab piiri taga üle saja tuhande põhjakorealase, neist pooled Venemaal ning tulu toodetakse režiimile suurusjärgus miljard dollarit aastas. Need on väga märkimisväärsed numbrid kõigi huvitatud osapoolte jaoks. 2015.aastal loodud Venemaa ja Põhja-Korea ärifoorum, mis algselt pidi kahepoolset koostööd arutama sagedusega kord aastas, on korraldamas juba üheksandat kohtumist. Enam kui pooled neist on toimunud viimase pooleteise aasta jooksul andes tunnistust poolte pingutustest leida sanktsioonide raames võimalusi pooltele kasuliku koostöö jätkamiseks. Viimane lohisev lausekonstruktsioon on muide laenatud selle koostööformaadi viimaste kohtumiste lõppdokumentidest.

Vene diplomaatia raskekahurvägi on liikvel
Kutse külastada Moskvat esitas Kim Jong-unile Pyongangi maikuus 2018 väisanud Venemaa välisminister Sergei Lavrov. Singapuris juunisse plaanitud Donald Trumpiga peetava ajaloolise tippkohtumise  ootuses Pyongyang

Valetina Matvienko Pyongyangis

sellele selget vastust ei andnud, kuid Venemaa katsed kutset meenutada on olnud järjekindlad. 8.septembril kordas palvet Venemaa Föderatsiooninõukogu spiiker Valentina Matvienko, kes esindas Kremli Korea Rahvademokraatliku Vabariigi 70nda juubeli mastaapsetel üritustel. Venemaa parlamendiliikmed ja majandustegelased viibivad Pyongyangis regulaarselt. Äpardunud Hanoi tippkohtumise järel on diplomaatiline turmtuli rockstaar Kimi kutsumiseks esinema Kremli pealaval võtnud uued mõõted. Moskvas on kohtunud riikide asevälisministrid, Pyongyangi külastas Venemaa siseminister Vladimir Kolokoltsev.  Sõlmitud, õigemini värskendatud on välissuhete raamleping perioodiks 2019-2020. Venemaa on oma Pyongyangi saatkonda toonud ajutiselt tööle lisaks suursaadikule endise suursaadiku Ameerika Ühendriikides, Sergei Kisljaki, kes on üks Trumpi väidetavate keelatud vene kontaktide arhitekte ning tunneb hästi Ameerika aasia poliitikat. Külma sõja elemendid Ida-Aasias ei ole olnud kadunud ka vahepealsetel näiliselt rahulikel aegadel. Olukord sisenemaks Korea ja kogu Ida-Aasia jõujoonte väänamiseks regioonis on Venemaa jaoks tõeliselt soodne. 

Lõuna-Korea ja Jaapani vastikud valikud
Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide suhted koreasisestes küsimustes on paigalseisus. President Moon Jae-ini „päiksepaistepoliitika 2.0“ on takerdunud Washingtoni kõigutamatu, täieliku ja tõestatud Põhja-Korea tuumadesarmeerimise nõudesse. Moon otsib erandite tegemise võimalusi põhjanaabrit survestavasse sanktsioonide paketti, seni tulutult. Tüli Lõuna-Korea julgeoleku tagamise maksumuse teemadel Washingtoniga pole leidnud pikaajalist lahendust. Moskva ja Soul on ühisel meelel tulevase energiakoostöö teemadel, millise õnnestumiseks on tarvis Põhja-Korea territooriumil kulgevat torujuhet. Energiatarnete vaatenurgast on Lõuna-Korea endiselt saar, kuhu tarned saabuvad vaid meritsi. Majandushiiu energiatarve pigem kasvab kui kahaneb ning Venemaa huvi Lõuna-Korea turu vastu on mõistetav. Kuriilide kuuluvuse elluäratatud dialoog Jaapaniga on tihendanud ka Vene-Jaapani suhteid. Jaapanil, sarnaselt Lõuna-Koreaga, on ees rahadejagamine kaitsekulude teemadel Trumpiga.

Kui kaugele lubab Hiina Venemaal edeneda?
Küsimusi võib tekitada üsna ebaolulise mahuga (kaubavahetuses Põhja-Koreaga Venemaa 100 miljonit Hiina 5-6 miljardi dollari vastu) majanduskoostöö kõrval Hiina suhtumine võimalikku Venemaa poliitilise ja militaarse mõju kasvu Korea poolsaarel. Iraani tuumaleppe lagunemise foonil on Venemaa pakkunud nende endi sõnul

Sergei Kisljak (vasakul) delegatsiooniga P-Koreas

tasakaalustatud vahendaja rolli Korea tuumaküsimuse lahendamiseks ning selle peaprintsiibid rahuldaksid ka Pekingi huve ja nägemust. Meenutatavasti sõlmisid Hiina ja Venemaa 2017.aastal tuumakriisi ärevaimatel hetkedel nn.roadmapi Korea tuumakriisi ohjamiseks. Ameerika rahvusliku julgeolekunõuniku, äärmuslikke (mõne analüütiku sõnul lauslolle või naiivseid) lahendusi pakkuva John Boltoni Liibüa mudel vihastas Põhja-Koread põhjalikult ning Venemaa lähenemine võiks Kimile hetkel sobida kui alternatiivne võimalus säilitada tuumaprogramm ja tagada režiimile lojaalsuse säilimiseks vajalik majanduskasv. Nendel teemadel peatub ka Pyongyangis kokkukutsutud kummitempel, Suur Rahvaassamblee. Küsimusi on rohkem, kui analüüsid selgeid vastuseid suudavad pakkuda. Olukord Põhja-Koreas on muutumas kriitiliseks – kummitama on asunud taas toidunappus, riigi kontrolli all olevad tehased seiskuvad toormepuuduses, taas on pead tõstmas tuberkuloosiepideemia jne.  

Millised on Venemaa huvid Koreas tegelikult? Kui kaugele lubab Peking Pyongyangil suhetes Moskvaga edeneda? Kas Kim Jong-un end nurkavärvinuna leiab balansi kahe suure rivaali vahel ja tagab režiimi püsimise? Mis saab Kimi ja Trumpi suurest sõprusest? Suur mäng nimega „Külm sõda“ suurte mängijatega väikestel laudadel jätkub.

Hanoi järelmid. Kas Korea sula on lõppenud?

Vietnami pealinnas Hanois on Vietnami, Ameerika ja Põhja-Korea lipukolmik valgustuspostidelt alla võetud. Kim Jong-uni soenguid juuksurisalongides eriti enam ei tellita ning linna revolutsioonilist rolli Korea poolsaart puudutavates arengutes Hanoi annaalides edaspidi vaevalt erilise uhkusega tutvustada soovitakse. Kauaoodatud, kui ettevaatlike ootustega tippkohtumine Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide liidrite vahel ebaõnnestus. Suurimaks võitjaks tundub seekord osutuvat hoopis Hanoi Metropole Hotel, kus värvikas üritus aset leidis.

Põhja-Korea käitumismuster on meelde jäämas?

Põhja-Koreaga peetud tuumakõneluste ajalugu ulatub Ameerika presidendi George Bush vanema võimuperioodi. Kõrgete panustega, kuid sarnaste lõpptulemustega läbirääkimisi on pidanud Bill Clinton, Bush noorem ning

KEDO raames ehitatav kergveereaktor 2002.aastal Kumhos,P-Koreas

väiksemas mahus ka Barack Obama administratsioon. Säästes leheruumi ei keskendu seekord läbirääkimiste nüansirikkasse ajalukku (kuigi see väärib huvilistel kindlasti tutvumist kui põnevusromaan!), kuid üldistatuna on muster olnud kõikidel perioodidel sama – Põhja-Koreale on näiliste desarmeerimispingutuste eest lubatud majanduslikku abi, kuid katsed massihävitusrelvade loomist ohjeldada on alati lõppenud kurikorealaste pettemanöövrite edukuse tunnistamisega. 1994.aasta raamleping Ameerika Ühendriikide ning Põhja-Korea vahel ning selle tuules käivitunud kümnete lääneriikide toetusel rahumeelset aatomienergiaprogrammi looma asunud organisatsiooni KEDO  (Korean Peninsula Energy Development Organization) kuulsusetu lõpp 2006.aastal peale Põhja-Korea esimest tuumakatsetust (jälgige ajaperspektiivi! Milline aja võitmine Põhja-Korea poolt) kinnitas Pyongyangi kahepalgelisust. 2003.aastast peetud nn.kuuepoolsete kõneluste ajal ei pidanud Põhja-Korea probleemiks tuumakatsetuse läbiviimise kaudu saata sõnumit oma isepäisusest. Lõuna-Korea jätkas isegi peale 2006.aasta katsetust heanaaberlikku sulaperioodi, Päikesepaistepoliitikat. 2009.aasta teine tuumakatsetus kustutas ka teise katse kuue osapoole abil probleem lahendada. Erinevus eelmiste dekaadide ja tänapäeva vahel peitub olulises teadmises – Põhja-Korea on defacto tuumariik. Panused on kõrgemad, Ameerikal on vägagi kastist välja lahendusi katsetav liider ning osapooled on lähiajaloos korduma kippunud mustreid õppinud paremini arvestama. Või ei ole?

Kim lööb mütsiga – soovmõtlemine või täielik valearvestus?

Donald Trump on Korea küsimuses proovinud teistsugust lähenemist. Maailma juhtiva demokraatia eestseisjana on ühe jõhkramalt inimõigusi rikkuva türanniga näost näkku kohtumine märkimisväärne katse olukorda pööre tuua. Heade suhete deklareerimine Kim Jong-uniga on üks Trumpi kandev väljaspoole suunatud kreedo, millele Hanoi sündmused võisid vajutada isikliku solvumise ränga pitseri. Kim Jong-un ratsionaalse juhina suure majandusliku surve tingimustes läks Hanoisse liigse soovmõtlemisega. Osava manipulaatorina soovis Põhja-Korea liider kasutada heas tuules kulgevaid isiklikke suhteid Trumpiga  korduvalt toiminud Yongbyoni tuumakeskuse likvideerimise õilist kaarti lehvitades, kuid president nägi selle läbi. Parem „no deal kui bad deal“ on lühike, kuid absoluutselt tabav resümee episoodile, mis katkestas Hanoi kohtumise plaanitust varem ning miks pidulikuks õhtusöögiks pakutava pistsid ilmselt nahka Metropoli töötajad. Põhja-Korea on küll luureorganisatsioonidele endiselt paras peavalu ja pime auk, kuid juba on piisavalt infot teistest tuumaprogrammiga seotud rajatistest üle riigi ning Yongbyon sobib varsti vaid kirjamarkidele noore tuumariigi kuvandi loomiseks valdavalt siseriiklikult.

Konkreetse sisuga paberitükk

Peamiselt on umbes aasta kestnud dialoogi, kuhu arusaadavalt sekkub kolmanda osapoolena ka Lõuna-Korea, seganud mõiste „tuumadesarmeerimine“ tõlgendamine. Ameeriklaste positsioon on olnud kindel ja tuleb tunnustada, vankumatu – Põhja-Korea survestamine lõpetatakse vaid täieliku ja tõestatud tuumadesarmeerimise korral. Põhja-Korea jaoks peaks protsess viima kogu Korea poolsaare tuumavabastamiseni ning seda ümbritseva tuumavihmavarju likvideerimiseni. See on selge sõnum soovist Ameerika rolli kadumisest regioonist. Kummalisel kombel toetab põhjakorealaste soovmõtlemist ka Donalt Trumpi ühepoolne otsus lõpetada suured sõjaväeõppused Lõuna-Koreaga, mis on olnud piirkonnas tasakaalu tagamiseks peamine heidutusmeetod üle 60 aasta. Läbirääkimised Lõuna-Korea julgeoleku tagamiseks tehtavate kulutuste jagamiseks ei ole jõudnud kuhugi ning selline segane asjade kulg rahuldab Pyongyangi täielikult. Küll ei rahulda Kimi paberinutsak, mille ulatas Trump talle Hanois personaalselt ning mis sisaldas presidendi käsikirjalist seletust Ameerika Ühendriikide arusaamast sõna „tuumadesarmeerimine“ tõlgendamisel. 10.märtsil telekanalile ABC antud usutluses valgustas üks kolmest Korea teemaga tegelevasse Trumpi lähiringi kuuluv julgeolekunõunik Bolton kirja sisu. Ameerika Ühendriigid (st.Trump) käsitlevad tuumadesarmeerimist olukorrana, kus Põhja-Korea on loovutanud juba loodud tuumalõhkepead, kanderaketid, stardiplatvormid, tuumakütuse, sisseseade programmile vajalike komponentide tootmiseks jne jne.

Samuti liideti kahes keeles, inglise ja korea omas, kirjutatud lühikesele kirjale ka nõuded keemia- ja bioloogiliste relvade loovutamiseks. Ameeriklaste poolt on seega mõistele antud must-valge, kuid absurdne sisu – kogu käegakatsutava ja režiimi püsimise tagava raua loovutamine imaginaarse majanduslikku õitsengut tagava tulevikulubaduse vastu ei ole vastuvõetav. Sellele esitas Põhja-Korea pool vastu soovi leevendada majandussanktsioone, mis lühema käsitluse kohaselt sundiski Trumpi lauast tõusma, Kimiga viimast korda kätt suruma ja koju lendama. 

Donald Trumpi meeskond on maininud Põhja-Korea nõudmist kõikide sanktsioonide lõpetamiseks. Kohtumisele järgnenud pressikonverentsil rääkis Põhja-Korea välisminister Ri Yong-ho ameeriklastele vaid osalise piirangute leevendamise soovi avaldamisest. Õigus on mõlemal poolel. Korealased soovisid iganenud tuumakeskuse lammutamise vastu viie Ameerika Ühendriikide algatusel vahemikus 2006-2017 loodud ÜRO resolutsiooni kaotamist üheteistkümnest. Kui tutvuda näiteks resolutsioonide 2270, 2375 või 2397 sisuga, on selge ka Donald Trumpi positsioon. Eelpooltoodud numbrite taga peitub Põhja-Korea soov saada üliolulisi leevendusi, mis puudutavad maavarade eksporti, kütuste ja väetiste importi, tööjõu piiranguid (jõuluks 2019 peavad kõik välismaal töötavad põhjakorealased võtma ette sunnitud kodutee) ning äritegevust ning pangateenuseid paariariigi ja muu maailma ettevõtete vahel. Just 2016.aastal kehtestatud piirangud on tavakodaniku elu Põhja-Koreas asunud oluliselt mõjutama ning kogu diplomaatilisele offensiivile pandud ootused riigis on purunenud. Kim Jong-un peab lojaalsuse tagamiseks tegema järjekordseid represseerivaid pingutusi, millistest tuleb taas uusi ja koledaid uudiseid. Kuigi riigimeedia keskendus valdavalt kohtumistele Vietnami liidritega, kuhu sattus ka juhuslikult Donald Trump, levib info tegeliku tippkohtumise ebaõnnestumisest Põhja-Koreas kiiresti. Sisepoliitilist edulugu vajas ka Donald Trump, kes enda sõnul oli Põhja-Korea probleemi juba lahendanud, kuid eksisid mõlemad. Lisaks Vietnamiga seotud pragmaatilise koostöö ülistamise kõrval (millel on tõsi ka taga) on Põhja-Korea meediaruupor end nüüdseks kogunud ning tuumakokkuleppe ja rahupüüdluste äpardumises süüdistatakse viimastel päevadel Ameerika presidenti isiklikult ja seda väga intensiivselt.

Vietnami visiidi kokkuvõte Põhja-Korea Kesktelevisioonis, kus Trumpile pühendatakse pooleteisest tunnist vaid 11 minutit: https://www.youtube.com/watch?v=135TFXbzpGw

Kas Lõuna-Koreal jätkub motivatsiooni? 

Kuidas edasi? Suurim kaotaja on Lõuna-Korea. President Moon Jae-in on pannud koreadevahelisse suhtlusesse tohutu ressursi. Riigid kohtuvad erinevatel tasemetel umbes kaks ja pool korda päevas ühises keskuses Kaesongi linnas, kahe riigi piiril. Eellepingud ja ettevalmistused on tehtud kümnete koostööprojektide osas. Kavas on taaskäivitada Kaesongi tööstuspark ning Mount Kumgangi turismipiirkond Põhja-Korea territooriumil.

Sohae raketiploügoon on taas kasutusvalmis

Koostööprojektid hõlmaks kalandust, metsandust, erimajandustsoone, logistikat ja infrastruktuuri ning palju teisi valdkondi. Lõuna-Korea on uurinud erandite kehtestamise võimalusi eelpoolnimetatud projektide käivitamiseks – seni edutult. ÜRO Julgeolekunõukogu käsitles hoopis kahe Korea Kaesongi ühiskeskuse elektrienergia ja kütustega varustamist sanktsioonide rikkumisena, mille tulemusena tuleb Soulil kanda vastutust. Lõuna-Korea maadleb kahaneva tööhõivega, pidurduva majandusega ning ilmsiks tulnud demograafiliste probleemide võimendumisega. Kasin toetus presidendi majandusmeetmetele rebib kaasa tema välispoliitilise liini heakskiitmise valijate ja parlamendi poolt. Hanoi tippkohtumise järgselt on president Moon asunud päästma, mis päästa annab. Loodud on initsiatiiv kahe Korea tippkohtumiste veelgi sagedasemaks läbiviimiseks hea pärituule püsimiseks. Lõuna-Korea Ühinemisministeeriumi 2019.aasta tööplaanis rõhutatakse kaljukindlat vajadust liikuda edasi kahe Korea ühise Sõjaväekomitee algatusega. Samal ajal saadab Pyongyang väga vastakaid sõnumeid, taastades Sohae raketipolügooni riigi läänerannikul. Keskus on tänaseks sisuliselt operatiivne ja kasutusvalmis. Satelliitluure fookuses on ka meediakära saatel õhku lastud Punggye-ri tuumapolügonil toimuv vaikelu. Õnneks on seal seni tõesti vaikne.

Vähem vilet, rohkem madala temperatuuriga auru!

Vaatamata asevälisminister Choe Son-hui 15.märtsil Pyongyangis peetud pressikonverentsil kõlanud ähvardustele naasta tuuma- ja raketiprogrammi katusetuste juurde, neid lähiajal ilmselt siiski oodata ei ole. Nagu ka vaatemängulisi tippkohtumisi Trumpi ja Kimi vahel. Äpardunud Hanoi kohtumisest on vähemalt Washingtonis tehtud olulisi järeldusi – eduks on tarvilik tihedam koostööformaat. Sellele järeldusele tulnuks tulla juba peale esimest kohtumist Singapuris juunis 2018. Senised kohtumised on olnud küll kõrgetasemelised, kuid harvad. Kindlasti ei saa alahinnata väliminister Mike Pompeo ja presidendi eriesindaja Stephen Bieguni pingutusi kontaktiotsimisel Pyongyangiga, kuid sageli jääb ukse suletuks või on Kim läinud kartulifarmi inspekteerima. Suhete jahenemisel Ameerika Ühendriikidega võib Pyongyangis hoopis edukamalt ustele koputada Moskva ning ilmselt näemegi sel aastal Kimi Venemaale reisimas. Selge on aga endiselt, et kõik lennukid ja rongid kipuvad Pyongyangist välja sõites läbima ka Pekingit. Paljuski ollakse tagasi ruudus null seisuga 1.jaanuar 2018, kuid siira tahte ja huvi korral saab veeretada täringutel korralike summasid.

Hanoi tippkohtumise eel. We'll see what happens? Seekord jääb sellest väheks.

27.-28.veebruarini saab Vietnami pealinnas Hanois toimuma suur vaatemäng pikas protsessis saavutamaks edu rahupüüdlustes Korea poolsaarel. Mõlemal suurejoonelisi kohtumisi armastaval liidril, Kim Jong-unil ja Donald Trumpil, on eelkõige sisepoliitikast kantud pinged ja surve saavutada midagi enamat kui Singapuris sõlmitud „We’ll see what happens....“ stiilis leping. Mida oodata teiselt Ameerika Ühendriikide ja Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) juhtide tippkohtumiselt?

Vietnam – võimalik edumudel eeskujuks Põhja-Koreale?
Hanoi sobib osapooltele kohtumiseks ideoloogiliselt suurepäraselt. Vietnam on 1980ndate keskpaigast alanud „Doi moi“ reformikavaga (analoog N-Liidu „perestroikale“) majanduslik edulugu sotsialistlikku riigikorda ja valitsemismudelit hülgamata. Riik on avatud maailmaorganisatsioonidele ning jõudnud läbi Põhja-Koreas mitmepäevasel visiidil viibinud välisministri Pham Binh Minh’i suu pakkuda igakülgset tuge ja abi Pyongyangile läbikatsetatud edumudeli rakendamisel. Pyongyangile „Vietnami mudel“ täiemahuliselt vastuvõetavaks nii pea ei saa, sest sunniks loobuma liidrikesksest valitsemisest ning avama riigi maailma majandusele, mis omakorda sunniks loobuma või nõustuma oluliste kitsendustega kogu tüli keskmes olevatele tuuma- ja raketiprogrammidele. Ameerika Ühendriikidest on saamas Vietnami liitlane majandus- ja potentsiaalses sõjalises vastasseisus Hiinaga. Ka Donald Trump toob Kim Jong-unile Vietnami edulugu eeskujuks ning esitab seda kui tuumadesarmeerimisel ameeriklaste abiga saabuvat präänikut. Hanoisse lendab omal jõul ka Kim Jong-uni Tupolev ning karta ei ole inimõiguslaste proteste visiidi ajal. Oluline on ära märkida statistiline fakt, et Vietnami jaoks on viimase kahe aasta jooksul saanud suurimaks väliskaubanduspartneriks Lõuna-Korea, kes vahetas sellel kohal välja Hiina. Lõuna- ja Põhja-Korea majanduslik ühispotentsiaal Kagu-Aasia turgudel on seega saanud tugeva vundamendi ning plaanitud, kuid seni sanktsioonidega välistatud koostöö üle demilitariseeritud tsooni võiks saada tulevikus Vietnamis ka Koreade jaoks sünergilise tõuke. Võimalik Vietnami ja Põhja-Korea tippkohtumine Hanois on enam kui tõenäoline ja loogiline. Hanoi sündmused võiksid jääda Põhja-Korea kui Ida-Aasia tulevase majandusliku eduloo ajalooliseks verstapostiks, kuid võtame siinkohal liigselt optimistliku hoo taas maha.

Palju auru, vähe vilet
Ootused kohtumise sisulistele tulemustele on maailma avalikkuse jaoks taaskord kõrgele kruvitud. Isegi ümbernurga mõtteavalduste virtuoos, Lõuna-Korea president Moon Jae-in, avaldas haruldase otsekohesusega uue aasta pöördumises lootust sisulisi jätkutegevusi fikseeriva leppe sõlmimise osas abstraktse Singapuri oma jätkuks. Olgem ausad, vaatamata vormiliselt sümpaatsetele ja fotogeenilistele algatustele (Punggye-ri tuumapolügooni sissepääsude õhkimine, 22 vaatlusposti likvideerimine DMZ, raudteevõrgu ühendamise valmisoleku taastamine, ühispatrullide loomine, merepiiri kui rahupiiri kehtestamine, piirijõe laevatamisreeglite leevendamine jms.) meediatarbijate rõõmuks, sisulisi edasiliikumisi Korea poolsaare (tuuma)desarmeerimise küsimuses astutud ei ole. Endiselt hoidutakse kompromissist muuta sarnaseks mõiste „Korea poolsaare tuumavabaks muutmine“ tõlgendamine mõlemal pool piiri ja Ameerikas. Washingtoni välispoliitikaga tegelevad ringkonnad kuni välis- ja kaitseministeeriumini välja kaebavad vähest kaasamist otsustusprotsessi (väide tugineb juhtiva Põhja-Korea analüütiku, Kookmini Ülikooli professor Andrei Lankovi augustist 2018 kuni veebruari alguseni 2019 Washingtonis läbiviidud intervjuudel Ameerika Ühendriikide välis- ja kaitseministeeriumi Korea teemadega tegelevate ametnikega, leitavad NKNews.org ja Kookmini Ülikooli Aasia uuringute rubriigi  veebikülgedel). Korea küsimus Ameerika pealinnas on suure neliku personaalteema – president Trumpile lisaks kuuluvad meeskonda väliminister Mike Pompeo, julgeolekunõunik John Bolton ning Põhja-Korea küsimuse eriesindajaks määratud endine automüüja Stephen Biegun, keda Pyongyang on selgelt asunud tema algses kogenematuses kiiresti ära kasutama. Pidevaid suhtluskanaleid põhjakorealastega loodud ei ole, samal ajal kui korealased kahel pool piiri peavad Kaesongis avatud ühises esinduses kohtumisi kogu spektri ulatuses tempoga 2,5 nõupidamist päevas. Vastastikuste esinduste avamine Pyongyangis ja Washingtonis võivad olla tippkohtumise tulemuste protokollis olulisel kohal ja sellist algatust tuleb tervitada. Ameeriklastel on sarnase suhtlusmudeli toimivusest positiivne kogemus Vietnamist, 1990ndate algusest. Hetkel on osapoolte töögruppide kohtumised küll kõrgetasemelised, kuid äärmiselt harvad.

Ameerika ennekõike!
Washingtonis kardetakse halba lepet. Ilmselgelt välispoliitikat ebameeldivaks valdkonnaks pidaval presidendil on tarvis edulugusid (või hoopis Nobeli rahupreemiat?). Põhja-Korea protsessi edukas, kasvõi ajutine ohjamine sobib selleks hästi. Donald Trumpil on võimalik täie südamerahuga esitada Põhja-Korea raketi- ja tuumakatsetuste peatamist enese töövõiduna, kuid sügaval sisimas teavad asjaosalised, et see on ajutise iseloomuga. Trump on korduvalt maininud, et „Põhja-Korea probleem on lahendatud“, kuid see väide on tegelikkusest kaugel. Halba lepingut kardetakse ka Soulis. Trump juhindub sageli välispoliitilistes otsustes oma valimislubadusest eelistada Ameerikat ennekõike. Selle vilju on Lõuna-Korea juba tundnud uue kaubandusleppe näol ning näinud, kuidas vaid sõrmenipsuga on võimalik lõpetada dekaade riigi julgeolekut taganud ühisõppuste läbiviimine. Vahetult Hanoi tippkohtumise eel on Ameerika Ühendriigid ja Lõuna-Korea tülitsemas kaitsekulude jagamise teemadel ning sõlmitud on vaid ajutise iseloomuga (varasema viie aasta asemel aastase kestusega) leping, mis kumbagi poolt ei rahulda. Osapoolte arusaamu asutakse exceli tabelite abil jagama ja täiendavalt teineteisele selgitama käesoleva aasta jooksul. Pikemalt kaitsekulutuste jagamist reguleeriva Special Measure Agreement lepingu mõtestamisel tekkinud tülist: https://arvamus.postimees.ee/6514926/erki-loigom-rahuprotsess-korea-moodi-voidurelvastumine-ja-suurenenud-kaitse-eelarved Mida paremat oskaks Kim Jong-un tippkohtumise eel soovida kui arusaamatused Lõuna-Korea ja tema suurima liitlase vahel.  Mitmed analüütikud on märkinud loogilisena tunduvat võimalust, kus Trump keskendub ameerikakesksuses vaid kontinentidevaheliste rakettide temaatikale, jättes Ida-Aasiat ohustavad kesk- ja lühimaa ballistilised torud kohalike probleemiks. Ameerika presidendi (ilmselt ajutist) sisepoliitilist populaarsust ja näivat rahvusvahelist edu vähemalt Korea küsimuses tagavad sammud on regiooni võidurelvastumise vaates sealset julgeolekuarhitektuuri ümberjoonistava iseloomuga.

Sisepoliitilistest kaalutlustest vajab edulugu ka Kim Jong-un. Küsimus ei ole vähemas kui Põhja-Korea majanduse ellujäämises, liidri tõsiseltvõetavuses ning lojaalsuse püsimises. Sanktsioonid näpistavad Põhja-Koread tuntavalt.  Kimi järjestikused kohtumised Xi Jingpingiga on lubanud Hiina tugevat toetust tundes esitada üllatavalt selgepiirilisi ja tugevaid nõudmisi. Pyongyang on väga visalt klammerdunud sanktsioonide kaotamise nõude külge (meenutage, kui kiiresti selleni jõuti!) ning viidates rahuprotsessi edendamise eeltingimustele nõutakse KÕIKIDE Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide ühisõppuste lõpetamist. Sellised soovunelmad sobivad ka Hiina huvidega ning unistama peabki suurelt. Tippkohtumise eelseks ajaks on paariariik saavutanud sanktsioonidesse kümmekond pehmema valdkonna erandit, näiteks invavarustuse hankimiseks ning nisujahu lasteasutuste köökidesse ostmiseks, kuid ei enamat. Isegi gripiepideemia leevendamiseks plaanitud Tamiflu saadetis ootab Lõuna-Koreas erandit juba mitu nädalat. 

Kellele on kasulik Korea sõda lõpetava rahulepingu sõlmimine?
Põhja-Korea meedias ei ole endiselt silpigi tuumarelva loovutamisest. Kontinentidevaheliste rakettide Hwasong-14 ja 15 edukate katsetuste tähistamiseks püstitatud ausammaste jalamil kuhjuvad värsked pärjad ja elanikkonnale peetavad ideoloogialoengud kinnistavad tuumaprogrammi fundamentaalsust. Lõuna-Koreale heidetakse igapäevaselt ette liigset sõltuvust Washingtoni nõudmistest. Tuletatakse meelde 1972.aasta ühiskommünikee punkti, mis reguleerib koreasiseste probleemide lahendamise kahe Korea rahumeelse tegevuse tulemusena väliste osapoolte sekkumiseta. Pyongyangi huvi on sõlmida Korea sõda lõpetav rahuleping, mis annab lisalegitiimsust nõudele Ameerika Ühendriikide isikkoosseisu vähendamiseks Lõunas. Võimalik, et eriesindaja Biegun (ja kogu otsustajanelik) ongi sööda alla neelanud ning Hanois kuuleme rahulepingu sõlmimisele ärgitavaid üleskutseid või usaldust kasvatava meetodina 28500-liikmelise Ameerika väekontingendi vähendamist mõne tuhande võrra. Presidendi volitustes on Kongressi loata võimalik tuua koju kuni 6000 sõjaväelast. Positiivse poliitilise tahte korral tekib juriidiline küsimus, kelle vahel Korea sõda lõpetav leping üldse sõlmida tuleks? Pragmaatilises tänapäevas ei annaks Korea sõja lõpetamine siiski palju.  Pingelõdvendusperioodidel on mitmeid lennukaid samme varasemalt  astunud nii Jimmy Carter, aga ka muidu sõjakas George Bush vanem ja Bill Clinton. Vähendatud on koosseise, likvideeritud või koondatud on teatud relvaliike (sh.tuumarelvi) jne. Põhja-Korea ja Hiina kasutavad avanenud akna nõudmiste esitamiseks maksimaalselt võimekalt ära. Kim Jong-un võib juba praegu lugeda täidetuks ühe oma suguvõsa poolt loodud suure kurikorea unelma – tema riiki on tunnustanud maailma vägevaimad. Kuhu edasi, Kim’i kõne ÜRO peaassambleel?

Ootused Hanoi etendusele on kõrged. Soovitan sümbolismile korralikku valgust suunava sündmuse taga näha siiski rohkem ühte verstaposti, millega testitakse ettevaatlikult osapoolte siirust ja eesmärke. „We’ll see what happens“ täna enam ei rahulda, kuid palju enamat logisevate suhete rägastikus loota samuti ei ole. Nautigem vaatemängu, kuid ärgem unustagem, et tähtsate teemade kõrval ei ole ja ei asuta veel nii pea esitama küsimusi tavaliste põhjakorealaste elukvaliteedi teemadel. See aga teeb viimasel kahel aastal vaatamata värvilistele piltidele näidispealinnast tuntavat vähikäiku ja raportid maapiirkondadest on ebameeldiv lugemine.

Rahuprotsess Korea moodi – võiderelvastumine ja suurenenud kaitse-eelarved

31.detsembril sai ümber Ameerika Ühendriikide ja Korea Vabariigi (Lõuna-Korea) vahel regulaarselt viieks aastaks sõlmitud militaarkoostööd reguleeriv leping. Ametliku nimega Special Measures Agreement, mida tuntakse Koreas paremini selle sisulist poolt iseloomustava nimega – sõjaliste kulude jagamise kokkulepe. 1991.aastast konkretiseerunud lepe määrab Ameerika Ühendriikide toetuse ja baaside pidamise kulude jagamise 50-50 skeemi järgi. Sarnaselt Donald Trumpi (õigustatud ja NATO peasekretäri sõnade kohaselt juba tulemusi näitava) survega NATO liikmetele 2% kaitsekulutuste täitmise osas, on nüüd revideerimise alla sattunud ka seitsme dekaadi pikkuse ajalooga liitlassuhe Korea poolsaarel. Kuidas võiks olukord teistegi regionaalsete liitlassuhete murenemise vaates ning Hiina ja Ameerika kaubandussõja taustal mõjutada alanud Korea sula?

70 aastat koostööd saab ootamatu tagasilöögi
Lõuna-Koreale mõjus külma vett pritsiva äratuskellana Donald Trumpi 12.juunil 2018 Singapuris, vahetult Kim Jong-uniga peetud kohtumisele järgnenud pressikonverentsil kuuldu. Parimas Kuri-Korea murdes teatas Trump provokatiivsete ühisõppuste lõpetamisest demilitariseeritud tsooni lähistel. Detailitäpsuseks olgu siiski mainitud, et sellekohane info jõudis Souli paar tundi enne pressikonverentsi, mis sisulist vahet ei oma. 70-aastases koostöös oli tekkinud arvestatav mõra. Sageli unilateraalset suhtlusvormi eelistav Trump oli andnud Lõuna-Koreale selge sõnumi – teie turvalisus on aina enam teie endi kätes.  Välispoliitikaga tegelemist ilmselgelt tülikaks pidava Ameerika presidendi Korea suunaline poliitika on olnud pehmelt-öeldes asjatundmatu. Jäik surve ehk maximum pressure poliitika tundub küll järjekindlana ning on andnud ka teatud tulemusi, kuid poolsaart tundvaid inimesi administratsioonis (enam) ei ole. Tüüri keeravad kaika- ja müügimehed John Bolton ning Stephen Biegun ning Lõuna-Korea poliitikutel on üha keerukam Washingtoni lärmakale triole meelepärane olla. Ühendriikide totaalse tuumadesaremeerimise nõue Pyongyangile mõraneb, protsessi jäikuses kahtleb ka Lõuna-Korea ning Põhi on olukorda edukalt ära kasutamas. Trump püsib nõude juures endiselt, Boltoni suust on kuuldud leevenduste võimalikkusest. Lõuna-Korea president Moon Jae-in otsib mõningate majanduslikku koostööd takistavate sanktsioonide olulise leevendamise poliitikale toetust kogu maailmast. 

Lõuna-Korea suurendab hüppeliselt kaitsekulutusi
Lõuna-Korea, kes kulutab kaitsele 4,9% SKP-st, plaanib perioodil 2019-2024 kasvatada näitajat 7,5-ni. Uue viisaastaku kaitseplaan räägib selgelt valdkonna tugevamast haaramisest Souli kontrolli alla. Varasem kolmeteljeline (tõrje-vastulöök-ellimineerimine) selgesõnaliselt Põhja-Korea suunaline kaitseplaan saab umbmäärasema pealkirja, kuid veel selgema sisuga asenduse. Nn.Kaitsereform 2.0 plaan ei maini arvestades Korea sula retoorilist fookust kordagi ohuna põhjanaabrit,  kuid fookuste nihutamine raketitõrje  ja -ründevõimekuste kasvule ning tuumatemaatika domineerine ilmselgelt kaitseplaani suunatust varjata ei kavatse. Olulisel kohal on ka droonidega teostatava kaitse-, luure- ja ründevõimekuse oluline kasv ning korduvalt jääb silma vajadus luua moderniseeritud armee (erakordselt vähe räägitakse vaid kaitsevõimest), mis on võimeline seisma vastu mistahes rünnakule mistahes suunast. See lause kirjeldab olukorda Ida-Aasias päris realistlikult. Järsult on halvenenud suhted näiteks Jaapaniga. Saareriigi ründelennukid on sooritanud viimastel nädalatel kolm provotseerivat madalat ülelendu Lõuna-Korea sõjalaevadest, millised on omakorda lukustanud lennukid õhutõrjerelvi juhtivatesse radaritesse. Vaatamata kiirelt ja korduvalt kogunenud töögrupid, ei ole siiski liitlasteks peetavad naabrid probleemi suutnud lahendada. Õli lisab tulle ka Jaapani osalusega ettevõtte PNR (Lõuna-Korea ja Jaapani suurte metallitootjate Posco ja Nippon Steel’i ühisettevõte) varade arestimine Lõuna-Koreas kohtuvõimu poolt. Otsus tugineb nelja korealase pretensioonil nende kasutamisena orjatööjõuna II maailmasõja perioodil, kui Korea poolsaart laastas ränk Jaapani okupatsioon. Kuigi 1965.aastal normaliseerisid riigid suhted, Jaapan on korduvalt tasunud hüvitisi ja vabandanud, rebenevad sõjahaavad Koreas endiselt üsna selge regulaarsusega ka kõige kõrgemal tasemel. Jaapani enda kaitsedoktriini muudatused viimastel aastatel on selgelt regiooni mängijatele teada ning rahuedendavate algatustega kindlasti tegemist ei ole. 

Lõuna-Korea president ja võimukoalitsioon hoomavad täielikult koostöövajadust Ameerika Ühendriikidega. Kui roosade prillidega president Obama ajal kasvas hüppeliselt nende parlamentääride hulk mõlemalt poolt koalitsioonipiiri, kes nõudsid kogu OPCON juhtimist (sõjaseisukorras juhib protsesse Koreas Ameerika väejuhatus) Lõuna-Korea armeele, siis täna on leerid selgelt pooleks. Kahjuks kasutab tulises Lõuna-Korea sisepoliitikas opositsioon suunatud lekkeid meediasse ning ühiskonnaga manipuleerimine takistab vajaliku toetuse saavutamist eluliselt oluliste julgeolekuotsuste saavutamiseks. Excelis on asjad lihtsad. Lõuna-Korea ostab Ameerikast viie järgmise aasta jooksul 3 miljardi dollari eest relvastust ning tagab samas summas baaside toimimise jaoks vajalikku infrastruktuuri. Kulutuste eest sadamate, lennujaamade ja raudtee kasutamisel ning elektri-vee eest tasub Lõuna-Korea maksumaksja. Donald Trumpi jutt militaarkulutuste räigest kalduolekust tasakaalustub neid kuluridu liites-lahutades oluliselt. Lõuna-Korea ühiskonnas on toetus kaitsekulutuste niivõrd olulisele kasvule visa tekkima, kuid opositsioonil napib aina enam argumente ning arusaam kulude jagamise õiglasest jagamisest leiab ilmselt vajaliku toetuse. Donald Trumpi vägikaikavedu NATO liikmetega on Soulile omamoodi kasuks tulnud – Lõuna-Korea ei soovi samalaadset debatti oma julgeoleku teemadel. Lepingu kiire uuendamise ja oma panuse olulise suurendamise vajadust kinnitavad ka Trumpi mõtteavaldused teemadel „mida me seal Koreas üldse teeme?“ ning vankumatu soov minna võimalikult kiirelt vabakaubandusleppe tühistamise suunas. Kui James Mattise vastus presidendile üritas seletada vajadust Koreas viibida kolmanda maailmasõja ärahoidmisega, kuuldu Trumpile ei meeldinud. Viimane reaalse Aasia kogemusega Korea asjatundja ning julge debateerija Trumpi meeskonnas oli vallandatud.

Logisevad liitlassuhted on vesi Põhja-Korea veskile
Kiiret kasu on debatist lõikamas ka Põhja-Korea. 1972.aastal sõlmisid Põhja- ja Lõuna-Korea Punase Risti vahendamisel legendaarse ning tagantjärele mitmel korral Pyongyangile kasulikke sõnaseadmisi võimaldanud ühiskommünikee. Üks selle kolmest printsiibist räägib vajadusest lahendada Koreade omavahelised probleemi välise sekkumiseta ning teine nõuab selle teostamist rahumeelsel teel.  Just neid klausleid on Pyongyang asunud viimastel nädalatel usinalt esile tõstma. Paariariigiga peetavate läbirääkimiste ajalugu detailsemalt tundvad analüütikud ei suuda uskuda kaasaegset ajajoont. 2017.aasta tuumasõjaohust on vähem kui aastaga saanud vähemalt retoorikas igakülgne koostöö ja rahualgatus ning Põhja-Korea juhtpartei häälekandja kirjutab 2019.aasta jaanuaris nõuetest lõpetada kõik Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide ühisõppused! Neljast suuremahulisest ühisõppusest kaks ongi juba lakanud maastikul toimumast, neid viiakse läbi arvutisimulatsiooni toel. Vahetult peale eeldatavat

Kimi ja Trumpi tippkohtumist veebruari lõpus peaks toimuma maailma suurimaks militaarõppuseks peetav Foal Eagle, kuid selle sündmuse toimumine on suure küsimärgi all. Samuti on Pyongyang jõudnud nõudmisteni lõpetada riiki ahistavad sanktsioonid. Nõudmiste esitamiste nii kiire areng on mõnevõrra ootamatu, kuid kinnitab Põhja-Korea kavatsust kasutada ära iga avanenud diplomaatiline ajaaken. Samuti vaatab protsessist vastu neljas Kim Jong-uni ja Xi Jinpingi kohtumine jaanuari esimestel päevadel Pekingis. Hiina tugi Põhja-Koreale on kantud Hiina enda huvidest ja Pyongyangist on saamas taas Pekingi tööriist. Arvestades Hiina lähiajaloo tasakaalustatud arengut, ollakse peale majanduse jaluleaitamist jõutud militaarsektori olulise uuendamiseni ning igasugune surve, mis aitab Ameerika Ühendriike Aasiast tõrjuda, sobib. Eeloleva tippkohtumise raames kõneldakse palju võimalusest Korea sõja lõpetava rahulepingu sõlmimisest, kuid vaevalt see kõigi osapoolte huvides on. Sisepoliitiliselt on enim võita Kim Jong-unil, kuid rahuleping võib tekitada lisasurve Lõuna-Koreale Ameerika baaside vajaduse ja rahuprotsessi takistava rakursi tõttu. Juriidiliselt ei ole samuti päris selge, kelle vahel rahuleping üldse sõlmida tuleks. Sümbolismi olulisuse vaatenurgast oleks Korea sõja lõpetamine kahtlemata võimas sõnum, kuid päriselus ei muud see Korea poolsaarel mitte midagi. 

Olgem ausad, ühtegi sisuliselt arvestatavat tulemust tuumadesarmeerimise protsessis astutud ei ole. Lõuna-Korea uus kaitseplaan kannab realismitunnetuslikku sõnumit – põhjanaaber oma olemise tugisambaid ei lõhu, naabrid Hiinas ja ülemere relvistuvad ning peamise liitlaste tugi võib vankuma lüüa. Võidurelvastumine Ida-Aasias on tõsiasi, liitlassuhteid ei saa enam võtta enesestmõistetavana ning kaitsealased väljakutsed kipuvad jääma üha enam osaliste endi õlule. Suurriikide huvid põrkuvad väiksemate maalappidel aga endiselt.

Millest kõneleb Kim Jong-uni ja Xi Jinpingi neljas kohtumine?

Kim Jong-un on neljandalt rongireisilt Pekingisse jõudnud tagasi koju. Mida seekordsest sündmusest arvata? Täpseid üleskirjutisi või sisukaid kokkuvõtteid kõneldust ei pakuta isegi tagantjärele.

Väärikas delegatsioon kannab tugevat sõnumit
Visiitide vormiline külg osapoolte dekaadidepikkust suhtlust arvestades väärib alati analüüsi. Delegatsiooni personaalia kannab sageli sõnumeid, mis võivad pakkuda olulist infot. Seekord võtsid 14-tunnise rongisõidu Pyongyangist Pekingisse ette lisaks Kim Jong-unile välisminister Ri Yong-ho, kaitseminister No Kwang-Chol ning eeldatav pealäbirääkija tulevastel võimalikel vestlustel Ameerika Ühendriikidega, Kim Yong-chol. Lisaks hulk väiksemaid mutreid, kuid just viimase aasta diplomaatilises turmtules aktiivselt pildis püsinud tegelasi. Ebapõhjakorealik oleks jätta mainimata Austatud Esileedi Ri Sol-ju osavõtt, sest just nii tuleb Kim Jong-uni aina enam kõrges mängus pildilekippuvat kaasat eelmisest sügisest alates kutsuda.  

Kim Jong-un 1.jaanuaril telekõnet pidamas

Kui Kim oma 1.jaanuari telekõnes, kus välissuhtlusele oli pühendatud pooletunnise kõne viimane napp  kolmandik (esimesed kaks kõnelesid põhjakorealaste elujärjest ja majandussektori väljakutsetest), mainis diplomaatia ja kõneluste tähtsust, siis Pekingi delegatsiooni koosseis kinnitab neid sõnu. Eelseisva Kimi ja Trumpi tippkohtumise eel sünkroniseeriti suure tõenäosusega Pekingi ja Pyongyangi positsioone. Samuti võib vormiliseks lugeda sõnumit, mida sellisel tasemel visiit ameeriklastele andma peab – Põhja-Korea ei ole oma arvamustes üksi, vaid neil on tugev seljatagune Xi Jinpingi näol. Strateegilise partnerluse tsementeerimine oli üks väheseid termineid, mida osapooled meediale paotasid. Selle sisu ja vorm aga ei pruugi käesoleval veel olla nii ühtne nagu Kim või Xi seda sooviksid lasta välja paista. Dejavu’na mõjub tähelepanek, et ka eelmisel aastal eelnes Kimi teistele tippkohtumistele mitu nõupidamist Xi Jinpingiga.

Kõik võidavad?
Xi ja Hiina jaoks tuleb Trumpi ja Kimi kohtumine suurepärasel ajal. Põhja-Korea tuumaprogrammi ja selle väidetavat mõjutamise võimet annab ameeriklastega peetavatel kaubanduskõnelustel suurepäraselt malakana ära kasutada. Kasu üritab haarata ka Kim, kes viimasel ajal kõneleb lakkamatult sanktsioonidest. Aastakümneid on Kimide režiimi strateegid kasutanud sama mustrit – eskaleeri, tõmba tagasi ja räägi sanktsioonide leevendamisest. Väikeste nüanssidega ollakse samas ringis tagasi ka seekord.

Endiselt on kõigil osapooltel teadlikult sassis klišeeliku „kogu Korea poolsaare tuumadesarmeerimise vajaduse“ tõlgendamine. Ameerika Ühendriikide positsioon on vankumatu – enne täielikku ja tõendatud tuumadesarmeerumist Põhjas ei leevene ükski sanktsioon. Põhja-Korea peab silmas (ja seab selle arvamuse kinnistamiseks hoolikalt sõnu) ja probleemiks Ameerika kohalolu Lõunas ning regioonis üldiselt. Selles arvamises on Kimil kindlasti olemas Pekingi jäägitu toetus. Lugenud korduvalt Kimi 1.jaanuari kõnet, tekib aina enam veendumus, et alanud aasta tuleb ajaostmise ja venitamise aasta. Jah, Aasias liiguvadki mastaapsed algatused aeglaselt ja läbimõeldult, kuid lisades kõnes mainitule Põhja-Korea reaalsed tegevused peale udukoguna mõjunud 12.juuni tippkohtumist Singapuris on pilt üsna staatiline – ühtegi tõsiseltvõetavat liigutust Kim tuumadesarmeerimise suunas teinud ei ole ja ei kavatse nii pea ka teha. Seda enam on analüütikud uue tippkohtumise ootuses – Donald Trumpil ei ole ilmselt lääneliku kasvatuse juures piisavalt asiaatlikku närvi taaskord mingit uut umbmäärast udu kuulata. Let’s see what happens ei tööta enam!

Sanktsioonid siiski pitsitavad?
Kimil ei ole siiski lõpmatult aega. 2/3 riigi ekspordituludest on ära lõigatud. Kuigi sanktsioonide eiramise kohta tuleb sõnumeid nagu uudisteagentuuri online ribalt, ei suuda maailma enim kammitsetud riik sedasi kaua toimetada. Massiline kivisöe ülejääk on küll taganud selle suurepärase

kättesaadavuse koduturul, pakkudes niiviisi paremat energiavarustuskindlust, kuid riigi valuutatulud on kokku kuivamas. Terved sektorid on seiskunud, inimesed on jäänud kodudeta ning sõltuvad juhutöödest. Tekkinud on enneolematul määral gängide kuritegevust. Keerulisele olukorrale valuutavarude suurendamisel annab kinnitust ka riigivara ja -ettevõtete müük (õigemini keerukate skeemidega riigi kontrolli alla jääva kasutusõiguse seadmine), sanktsioneeritud kinnisvaraturu tekkimine, turukaubanduse rangem kontroll ja mitmed muud sisetarbimise arvelt tulude tagamiseks tehtavad meetmed. Just siin on Hiina käes järjekordne hoob suhtluses ameeriklastega – Hiina võib asuda sanktsioonide tühistamise nõudmise või nende olulise leevendamise teele. Piirikaubandus toimub muidugi ka täna, kuid mahus, mis ei taga osapoolte toimetulekut endisel ja harjumuspärasel määral. Ka Põhja-Koreaga piirnevad Kirde-Hiina alad on kaubandusvoogude taastumisest äärmiselt huvitatud.

Kahe Korea kattuvad huvid
Sanktsioonide leevendamise vajadusest kõneleb ka Lõuna-Korea, kes on põhjanaabriga Kaesongis avatud ühisbüroos pidanud eelmisel poolaastal igapäevaselt keskmiselt 2,5 kohtumist kogu teemadespektri ulatuses. Sõlmitud on lugematul määral eelkokkuleppeid, mille ellurakendumine on vajalike leevenduste ootel. Lõuna-Korea president Moon Jae-in üritab kasvava regulaarsusega kaubelda partneritelt erandeid näiteks raudteealasele koostööle, metsandusele, aga ka ravimitööstuste avamisele ning töös on erimajandustsoonide töö taasaavamine või laiendamine. Jutuks on olnud turismialane koostöö ning perekondade taaskohtumiste regulaarsus. Samalaadses mahus areneb ka koostööprojektide sõlmimine Hiina ja Põhja-Korea vahel. Näiteks ollakse koheselt valmis looma erimajandustsooni ja sadamat Yalu jõele Dandongi ja Sinuiju vahele, veidi asulatest ülesvoolu minnes. Ootel on mitmed infrastruktuuriprojektid, avatud on uusi sildu ja tollitaristuid. Kõrva on jäänud muidu ümbernurgajuttu edukalt veeretava Moon Jae-ini 10.jaanuaril peetud pikk pressikonverents ja seal välja prahvatatud soovunelm konkreetse edasise tegevuskava vajadusest Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vahel. Lõuna-Koread räsib kasvav tööpuudus ning majanduskasvu aeglustumine ning Mooni kodune toetus ja tegevusvabadus Põhja-Korea suunal võib sumbuda kiiresti. Just Põhja-Koreas näeb Moon selget võimalust hüppeliseks majanduskasvuks kogu Korea poolsaarel. 

Mida oodata alanud aastast?
2019.aastal on Korea poolsaare arengutes oodata lennukat minekut. Toimuma saab tõenäoliselt eelkõige majandusküsimustele keskenduv Koreade tippkohtumine Soulis, kuhu Kimide dünastia seni oma jalga tõstnud ei ole. Toimub Trump ja Kimi kohtumine. Õhus on Kimi ja Putini kohtumine, sest Venemaa on edukalt kasutanud ära Hiina taandumise suhetes mõlema Koreaga, kuid käesoleva aasta teises pooles on Venemaa sunnitud oma territooriumilt välja saatma kogu põhjakorealastest soodsa, kui oskustega tööjõu. See on aga mõne Kaug-ida regiooni jaoks Venemaale eluliselt üliraske samm ning nõuab vägagi kastist välja mõeldud poollegaalseid lahendusi. Suhted Tokyoga on endiselt ülemääraselt laetud ning tippkohtumise ettekujutamine Jaapani ja Põhja-Korea vahel nõuab hetkel liigset fantaasiat. Õhus on Korea sõja lõpetamise katsed, kuid ka siin võib kaalukeeleks osutuda Hiina, kelle suuvoodrina võib Kim Jong-uni suust kuulda nõudeid Ameerika väekontigendi kadumisest Koreast. Lennukaid ähvardusi Washingtoni suunas on Pyongyangi ruuporist tulnud taas endise innukusega.

Seega kooskõlastasid Kim ja Xi seekord Pekingis seisukohti, mis mõlemaid osapooli erinevatel teemadel ameeriklastega peetavatel läbirääkimistel tugevama aitavad tunda. Samuti pidid laual püsima suuremad kuhjad pabereid, mis kõnelevad võimalikust majanduskoostöö elavdamisest. Sellele viitab Kim Jong-uni kommentaar võimalikust „teisest teest“ majanduse elavdamiseks, kui heatahtlik koostöö lõunanaabriga ameeriklaste pahatahtlikkuse tulemusel ebaõnnestub. „Teise tee“ väljendit kasutab Põhja-Korea meedia sagedasti ning Xi on avaldanud sellele oma toetust. Ahjaa, Kimil oli visiidi ajal 35. või 36.sünnipäev, mis sunnib arvama, et „teisel päeval“ programm liiga tihe ei olnud. Külastatigi Pekingis asuvat moodsat ravimitööstust. Probleeme on palju ja osa neist tekitavad selget peavalu.

Tuumapohmell Koreas

Moon Jae-ini toetus sõltub L-Korea majanduse käekäigust

Vähem kui aasta tagasi alanud kiired arengud Korea poolsaarel on jõudmas punkti, kus osapoolte tahte siirus, algatuste edukus ja reaalsus hakkavad lõikuma. 2017.aasta mais Lõuna-Korea presidendiks valitud Moon Jae-ini jaoks on 2018.aasta olnud edukas. Milline on Mooni poliitika järgmisel aastal? Kas „Korea sula“ jätkub või sumbub protsess eriarvamustesse Valge Majaga? Millised on Lõuna-Korea sisemised väljakutsed, ohud ja võimalused?

Võimule tulles lubas Moon Jae-in olla avatud president. Lõunakorealastele sõnum sobis, kuna äsja oli käed raudu pandud kummalist sektantlikku ning suletud asjaajamist armastanud president Park Geun-hye. Kohtupidamine korruptsioonikuritegude eest ootas aga enne Parki sama ametit pidanud äärmuskonservatiivi Lee Myung-bak’i. Esimesele on tänaseks määratud 25, teisele 15 aastat vangistust. Korruptsioonikuriteod on Lõuna-Korea tippladvikus kroonilist laadi olnud läbi kogu riigi ajaloo. Lõuna-Korea vajas taas vahetust. Moon Jae-in tuli võimule 84%-lise toetusega ning number on püsinud kõrge (püsivalt üle 65%) kuni käeoleva aasta septembrini, kui näitaja kukkus järsult lausa alla 50%. Lisaks toetusele mõõdab Gallup Korea (http://www.gallup.co.kr/) ka presidendivastaseid meeleolusid ning seal on jõnksud veelgi äkilisemad. Mooni vastaste hääl saab erilise võimenduse just kahe Korea kohtumiste perioodil. Meenutagem, et Moon Jae-in on Kim Jong-uniga kohtunud poole aasta jooksul juba kolm korda. Mis on selliste hektiliste arengute põhjuseks?

Lõunakorealaste toetus võimudele sõltub majanduse käekäigust

Lõunakorealaste esmane fookus riigi poliitikale hinnangu andmiseks on majanduse käekäik. Riik,mis vahemikus 1961 – 2018 on harjunud keskmise majanduskasvuga üle 7% aastas, peab käesoleval aastal sellele reale kirjutama numbri vahemikust 2,5...2,7. Euroopa jaoks eeskujulikud näitajad tööpuuduse osas on ületöötamisega harjunud korealastele nukrad. Töötus Lõuna-Koreas on 4% ja noorte töötus 10%. Kõrgema miinimumpalga nõue on kaotanud ligi 80 tuhat töökohta. 2020.aastaks peaks miinimumpalk moodustama 68% keskmisest, eelmisel aastal oli see number kõigest 49. Niivõrd kiire ja jõuline tõus ennustab majandusteadlaste hinnangul kuni 150 tuhande töökoha kadumist ainuüksi  eesmärgiks seatud aastal. Välisinvesteeringud Lõuna-Koreasse vähenevad. Ehitussektor ning üliolulised metallitööstus ja laevaehitus kahanevad. Ameerika Ühendriikide ja Hiina kaubandustülis ei ole Lõuna-Korea suutnud olukorda enda huvides ära kasutada. Kuigi majanduspoliitikat mõjutavad otsused pärinevad Moon Jae-ini’le eelnevatelt valitsejatelt, tuleb just praegusel presidendil vastutada sõnumite eest, mis pideva ainelise heaolu kasvuga harjunud rahvale ei meeldi. Endiselt puudub konservatiivsel opositsioonil selge liider (eelmised on vangi pandud) ning parlamendis on „moodne“ hääletada kõigi Moon Jae-ini algatuste vastu. See puudutab kahjuks ka Korea sulaga seotud temaatikat.

Märgilised rahualgatused ning presidentide soolod

Väliselt on Mooni Põhja-Korea poliitika muljetavaldav. Meenutagem vaid märksõnu nagu olümpiamängud, Panmunjomi deklaratsioon või Pyongyangi tippkohtumine. Moon on istunud koreadevahelise protsessi tüürimehe positsioonile ning lisab vaid auru. 27.aprillil 2018 sõlmitud Panmunjomi deklaratsioon oli oluliselt sisukam dokument kui 12.juuni neljarealine udu, mis sai

P-Korea õhkis 11 vaatlusposti DMZ-s

sõlmitud Kim Jong-uni ja Donald Trumpi vahel Singapuris ning on osutunud reaalselt järgitavaks teekavaks. Kohtunud on hulgaliselt kõrgetasemelisi majandus- ja militaarküsimustega tegelevaid töögruppe, rääkimata pehmete valdkondadega tegelevatest. Piirialadel taastatakse maanteeühendust. Veel käesoleval aastal on plaan taasavada raudteeühendused Koreade lääneosas Kaesongi ja Paju vahel ning idarannikul Donghaes. Olgu siiski mainitud, et mõlemad ühendused on tehniliselt olemas juba aastakümneid, kuid seisnud pingete tõttu pikalt kasutuseta. Põhja-Korea õhkas kaamerate ees üksteist kontrollpunkti, millele Lõunas vastas samas mahus. Kontrollpunkte loendatakse demilitariseeritud tsoonis (DMZ) kahe Korea peale kokku ligi 250. Mõlemad on DMZ-sse viivatelt maanteedelt kõrvaldanud tankitõkkeid ning piiratud lõikudel on loodud ühine piirikontroll. Arutatakse Hani piirijõe ühiskasutuse võimaldamist. 250 kilomeetri pikkust ja laiusega neli kilomeetrit miiniväljast on puhastatud sümboolne esimene kilomeeter. Kehtestatud on 40 kilomeetri laiune lennukeelutsoon ning DMZ lähistel ei viida läbi tuleharjutusi. Piirangud on seatud mehitamata õhusõidukite kasutamisele. Mastaapsed õppused mõlemal pool piiri on katkestatud. Just viimasena mainitud algatused on esile kutsunud tugevad mõrad strateegiliste liitlaste, Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide vahel.

Paremal uued Põhja-Korea mundrid

12.juunil Singapuri tippkohtumise järel peetud pressikonverentsil teatas president Trump „provokatiivsete sõjamängude katkestamisest Põhja-Korea piiridel“, kasutades sõnavara, mis varasemalt on tuttav just Kuri-Korea sõnavarast. Sarnaselt maailma üldsusele kuulsid sõnumit esmakordselt läbi teleekraani ka Lõuna-Korea liidrid. Tõele au andes informeeris Ameerika välisminister liitlast siiski paar tundi varem. Kas tegemist oli Trumpi lennuka soologa või administratsiooni läbikaalutletud pikaajalise otsusega? Ameerika väejuhatus on juba väljendanud sügavat muret Koreas paikneva ja sagedasti roteeruva ligi 30-tuhandelise kontingendi väljaõppes ja valmisoleku tasemes. Vaatamata 29.juunil Ameerika Ühendriikide suurima sõjaväebaasi Camp Humphrey avamisele Pyeongtaekis, Souli lähistel, ei ole lõunakorealaste ja ameeriklaste kokkuharjutamine enam tasemel, mida vajataks kuumas konfliktis. Ameeriklaste jätkuv kohalolek ei tekita enam Lõuna-Korea ühiskonnas debatte, mis kerkisid teravalt üles veel aastapäevad tagasi, kui aina häälekamalt nõuti sõjaseisukorras operatiivjuhtimise üleminekut Korea armeele.  Peale Donald Trumpi katseid lugeda kokku Korea missiooni kulud ning Kim Jong-uni raketi- ja tuumakatsetusi püsivad ka Lõuna-Korea konservatiivid neil teemadel üsna vaiksena. Sarnaselt NATO idatiivale ei ole Trump ka Koreas ameeriklaste kohalviibimist regioonis vähendanud. 

President Moon ei lasknud vastusega kaua oodata. Septembri keskpaigas kolmepäevaseks mastaapseks poliitshowks kujunenud Pyongyangi tippkohtumine (https://arvamus.postimees.ee/6412725/erki-loigom-suurim-poliit-show-labi-aegade) päädis Panmunjomi deklaratsiooni jõulise rakendamisega – DMZ-s kehtestati lennukeelutsoon ja lepiti kokku laskeharjutuste lõpetamine, maamiinide puhastustööde alustamise ja paari tosina piiripunkti kaotamine. Sel korral oli tegemist sisuliselt Mooni soologa ning Ameerika presidendi reaktsioon oli tuline. Läbi välisminister Mike Pompeo suu kõlas süüdistusi väheses koostöös ning Lõuna-Korea välisminister Kang Kyung-wha oli sunnitud avalikult tunnistama – suhetes Ameerika juhtkonnaga on tekkinud mõrad. Lõuna-Koreas on olnud periooditi tugevaid anti-ameerika meeleoludega perioode, kuid kunagi ei ole seda tunnistatud läbi võimulolijate suude.

Valget Maja, kes oma Pyongyangi suunalises poliitikas on olnud erakordselt jäik, häirivad Moon Jae-ini algatused selgelt. „Maksimaalse surve“ ja täieliku tuumadesarmeerimise retoorikast ameeriklased seni loobunud või leevendusi nõudmistes ette võtnud ei ole. Reaalpoliitikas tundub olukorda aina kainemalt hindav Valge Maja poliitika paariariigi suunas tasapisi vormuma. Tänaseni ei ole Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriigid liikunud tuumadesarmeerimise protsessis edasi meetritki! Varasemad korduvalt seatud ajalised raamid (aasta lõpuks, 3 aastaga, Trumpi esimese või teise ametiaja lõpuks jpt. versioone) probleemi lahendamiseks Valge Maja retoorikas enam ei kõla. Maksimaalse surve avaldamisel ollakse  siiski jäämas üksi, kuna Lõuna-Korea soovib leevendada ühepoolseid sanktsioone Põhja-Korea vastu. Näiteks teatas välisminister Kang soovist lõpetada 2010.aasta kevadel Lõuna-Korea sõjalaeva Cheonan uputamisega seotud piirangud, millele reageerimiseks ei vajanud Donald Trump isegi mitte 140 tähemärki. „Nad ei tee seda ilma meie nõusolekuta! Nad ei tee üldse midagi meie nõusolekuta!“ Soovist taaskäivitada piiriülesed koostööprojektid Kaesongi tööstuspargis ja Mount Kumgangi kuurortis, otsib president Moon võimalusi sanktsioonide leevendamiseks ning põrkub järjest peamise liitlase jäigale vastuseisule. Septembri tippkohtumisel Pyongyangis saatsid presidenti peaaegu kõigi olulisemate Lõuna-Korea majandushiidude (nt.Samsung,LG,SK,Hyunday jt.) tippjuhid. Põhja-Korea tippjuhtkonnaga peetud kõneluste sisu on tänaseni saladus, kuid saladuseks ei ole Ühendriikide rahandusministeeriumist tulnud telefonikõned loetletud ettevõtete ning seitsme, ka Ameerikas mõjukaid esindusi omava panga juhtidele teemal kas Ameerika või Põhja-Korea turg? 26.oktoobril teataski Lõuna-Korea finantsjärelevalve juht Choi Jong-ku, et koostööprojektid Põhja-Koreaga saavad võimalikuks alles peale sanktsioonide olulist leevenemist, milliste eeltingimusi seab ja täitmist hindavad Ühendriigid. Sõnum Soulile oli edastatud.

"Hoiame Trumpi õnnelikuna!"

President Moon on olnud edukas müügimees Donald Trumpi ohjeldamisel. „Hoida Trump õnnelikuna“ tundub olevat mõlemas Koreas käibes omalaadse doktriinina. Kuidas teisiti mõista Mooni poolt Trumpi suunas tehtud korduvatele „charm offensiive“? Lõuna-Korea presidendi suust pärineb mõte autasustada Trumpi Nobeli rahupreemiaga juba enne Singapuri ning väide, et „just Teie olete mees, kes selle probleemi suudab lahendada“.  Samuti algavad Trumpile Pyongyangist saadetud kirjad tiitliga „Teie ekstsellents!“. Trumpile selline suhtlus sobib, mille tõenduseks piisab tema oktoobri alguses Lääne-Virginias tehtud avalik, kuid intiimne ülestunnistus – „me oleme armunud“. Loodetavasti samades kategooriates ei toimu siiski vahelduva eduga peetavad läbirääkimised Pyongyangi ja Washingtoni vahel. Kuigi vaatlejad on soovitanud Ühendriikidel ja Põhja-Koreal avada vastasikused esindused, siis sellini jõutud ei ole. Samalaadset kommunikatsioonikanalit kasutasid ameeriklased suhtluses Vietnamiga ning suhted normaliseerusid. Siiski on Põhja-Koreade teemadega tegelevad ühiskomisjoni asutanud Soul ja Washington ning edaspidi lahendatakse erimeelsused ilmselt kinniste uste taga. Esimesed läbirääkimised on toonud näiteks ameeriklaste toetuse Mooni piiriülestele raudteeprojektidele.

Kuid Moon ei jäta. Otsinud edutult tuge sanktsioonide leevendamisele Euroopa turneel oktoobris, on president kinnitanud mitmed olulised algatused parlamendiga nõu pidamata. See on vihastanud nii vastasleeri saadikuid kui muutunud üldsuse arvamust. Lõuna-Korea on ajalooliselt väga tundlik kui sündmused viivad presidendivõimu jõulisema kasutamiseni. Kogu demokraatiaperioodi jooksul alates 1987.aastast ei ole Lõuna-Korea tänavatel nähtud meeleavaldusi, mis nõuaksid meediavabadusi ja presidendi suhtes vaid positiivsete sõnumite edastamise tasakaalustamist. Proteste on korraldanud mõjukate Lõuna-Korea ringhäälinguvõrkude KBS ja MBS töötajad, kes tunnevad Sinise Palee (Lõuna-Korea presidendi tööruumide nimetus) survet.

Sanktsioonid hammustavad Pyongyangi

Põhja-Korea majandus on samal ajal mõõdukas kasvus. Toidu- ja kütusehinnad püsivad stabiilsed juba aastaid. Kohalik rahaühik, vonn, püsib ja kasvatab siseriiklikult usaldust. Kaubavahetust mõõtvad indeksid räägivad siiski umbes 50%-lisest mahu vähenemisest alates ÜRO viimastest

Toidu,kütuste ja dollari hinnad P-Koreas püsivad stabiilsena

sanktsioonide ringist, mis pidanuks kaotama peaaegu kogu ametliku eksporditulu. Resolutsioonid 2371 ja 2375 ei luba Pyongyangil kaubelda väljaspoole enamike maavarade, mereandidega, tektsiiliga ning keelavad igasuguse kütuste sisseveo. Keelatud on ühisettevõtted Põhja-Korea ettevõtetega. Süvenege vaid paari viimase kuu jooksul asetleidnud kaubandusmessile Pyongyangis ja hinnake ise selle keelu toimivust. Lisaks Hiina ettevõtetele otsisid ühisosa ja äritegemisvõimalusi näiteks Austraalia,India ja Itaalia omad. Kuigi Põhja-Koreaga seotud varimajandus ja piiriülesed kontaktid toidavad riiki endiselt, on sanktsioonid siiski mõju avaldamas. Info riigist räägib riigivara aina laiemast müügist, mis tähendab Põhja-Koreas ettevõtete, kaevanduste ja haritava maa rendileandmisest rikkamale ja lojaalsele klassile, aga ka Hiina investoritele. Kinnisvaraprojektide jaoks müüakse Põhja-Koreas maad, mis on ennekuulmatu, kuid kõneleb selgelt keelt eksporditulude olulisest ärakukkumisest.

Lõunas jätkab president Moon lennukaid koostööprojekte plaanides, rahaalgatusi luues. Sageli parlamendi ja üldsuse arvamust ootamata. Kuigi tema Põhja-Korea suunaline poliitika pälvib üldjoontes kodupubliku toetuse, ei pruugi 2019.aasta Mooni jaoks niivõrd edukas tulla. Rahvas, kes ainsana maailmas soovib jõuludeks tervise ja õnne asemel riigile paremat majanduskasvu, langetab valikuid börsiindekseid ning kreediteid-deebeteid vaagides. Lõuna-Korea on harjunud kannapööretega riigi välis- ja sisepoliitikas ning seetõttu jääb vaid loota, et presidendil jätkub Aasiale omast kannatlikkust tohutute väljakutsetega tegelemisel.

Toimetatud versioon Postimehes: https://arvamus.postimees.ee/6462645/erki-loigom-tuumapohmell-korea-poolsaarel