Rahvaülestõus Põhja-Koreas. On see võimalik?

Korea Rahvademokraatliku Vabariigi ehk Põhja-Korea nimeline eksperiment on kestnud juba enam kui seitse kümnendit. Selle 21.sajandis võõrkehana tunduva mudeli käigushoidmise raames on inimlikke kannatusi ning vägivaldset lahkumist pidanud tunnistama miljonid. Miks ei teki rahulolematust ning otsustavat plahvatust seespoolt? Millised tingimused on dekaadide kaupa jäänud täitmata võimuvahetuse tekkeks? Kas põhjakorelased on tõesti ajupestud alluv mass nagu neid meediaruumis kujutatakse? Proovin mitmete erinevatest eluvaldkondadest pärit juhtumite näitel viimase väite ümber lükata.

Põhja-Korea režiim on teinud pragmaatilisi valikuid ning olnud edukas kõiges, mis puudutab enese ellu- ja võimulejäämist. Püsima on jäädud fiaskoks kujunenud avantüüris nimega Korea sõda. Perekond Kim hoidis tüüri peale sotsialismileeri lagunemist ning purjetas pärituules sellest tingitud tohutus näljahädas. Kodanikud ei ole ohtlikul määral esitanud küsimusi 1972.aastast majanduslikke tagatulesid näidanud lõunanaabri edu taustal. Kuigi ka Lõuna-Koread valitses kuni 1987.aastani üpriski brutaalne diktatuur, ei ole selle kajastamine Põhja-Koreas tekitanud dilemmasid Pyongyangi enda meetodites. Hirm, kastisüsteem ja lojaalsusele põhinev aineline heaolu juhivad ning hoiavad protsesse koos Põhja-Koreas tänapäevani, kuid lokaalse tähtsusega väljakutseid on esitatud tipp-poliitikas, majanduselus ja sõjaväes. Mässatud on haridusasutustes, infot on atentaadikatsetest kolmele generatsioonile Kimidele. Välispoliitikas on terrorism olnud riiklikult heakskiidetud meetod eesmärkide saavutamisel. Põhja-Korea põgenike nn.eksiilvalitsus on rünnanud Põhja-Korea saatkondi. Põhja-Koreas kääris ja käärib sisse-ja väljapoole suunatult nüüd ja edaspidigi. On sellel kõige taustal mingit lootust?

Hruštšovi sula jäätus Pyongyangis
Märgiliseim ning teadaolevatest kõrgetasemelisem väljakutse Kim Il-sungile esitati 1956.aastal toimunud Korea Töölispartei augustipleenumil. Nikita Hruštšovi sama aasta veebruaris peetud nn.salajase kõne pärituules üritasid neljast huvigrupist koosnevas juhtparteis kaks esitada Kimile
Kim Il-sung 1956.aasta Augustipleenumil
etteheiteid isikukultuse kasvus ning liigses keskendumises rasketööstusele Korea sõja järgses ülesehitustöös. Episood lõppes 1956-1958 toimunud massiliste kaadripoliitiliste vangerdustega ning kombitsad otsiti tuhandete seotud inimeste kaupa üles mistahes elualadelt.Töökoha, sotsiaalse võrgustiku ning võimaluse elada pealinnas kaotasid tuhanded. Hukatute arv on ebaselge, kuid see oli suur. Puhastuslainet proovisid tagasipöörata nii Moskva kui Peking (mõlemad kaotasid episoodi tõttu Korea Töölisparteis igasuguse võimu), kuid 1958.aastaks oli Kim Il-sungi partisanide rühmitus likvideerinud igasuguse parteisisese konkurentsi. 

1956.aasta sündmustest soovitan lugeda Andrei Lankovi raamatut “Crisis in North Korea: The Failure of De-Stalinization”, 1956 (Hawai‘i Studies on Korea).

Sarnane juhtum leidis Töölispartei ladvikus aset 1967.aastal kui Kim Il-sungi endised võitluskaaslased jaapanivastase võitluse päevilt tajusid isikukultuse kasvu absurdini ning sellega kaasnevat stagnatsiooni majanduses. Kapstani intsidendi tulemusel ümbritses Kim end jõuametites pereliikmetega ning tegi sama partei ladvikus. Riigipöördekatses osalenud sooritasid enesetappe, saadeti vangilaagritesse ning kadusid avalikkuse eest igaveseks. Kim Il-sung koostas religioosse sisuga “10 põhimõtet elukorralduse edendamiseks”, millised kehtivad Põhja-Koreas mõningate uuendustega tänapäevalgi. Keskmes on vaid üks Liider. Riiklikkuse leksikasse ilmus ja sinna tsementeerus väljend “monoliitne”, mida kasutakse Liidrile keskendumisele panustamisel ühtse ühiskonna ja löögirusikana. Sel perioodil kadusid Põhja-Korea komberuumist viited Lenini ja Stalini geniaalsusele. Liidrikultus ning võimutäius saavutasid apoteoosi.  

Iseennast kontrolliva süsteemi loomine
Kuidas need kaks teadaolevat ning ajaloolaste poolt põhjalikult läbianalüüsitud juhtumit mõjutavad Põhja-Korea argipäeva täna? Absoluutsete türannide uni ei ole kunagi ilmselt täisväärtuslik.

Kim Jong-uni mõjukas tädi taastas 2019.aastal positsioone
Ähvardavad paleepöörded on võimalikud ning oluline on need suruda maha võimalikult resoluutselt. Mõlemad juhtumid ning ilmselt kümned väiksemad hilisematel kümnenditel on Kimi peremudelisse geneetiliselt juurdunud. Paranoia on kõikehaarav ning viidud jumalike suunamudijate poolt miljoniteni. Kim Jong-uni parteisiseseid vangerdusi ning pidevas muutuses olevas riigijuhtimismudelis torkab selgelt silma hirmu komponendi taasteke – nii Parteis kui
ministeeriumites, kõrgetasemelistes ja olulistes komisjonides (just need juhivad tegelikult Põhja-Koread), sisutühjas parlamendis ning armeejuhtkonnas toimuvad muudatused juhtimisahelates loovad üha vähem võimalusi mingilgi moel Kim Jong-unile Kapstani ja Augustipleenumi sarnastel meetoditel väljakutseid esitada. Kim Jong-un on isa ja vanaisa eeskujul mänginud taas olulisemad ametikohad kätte pereliikmetele ja hõimlastele. Noorenduskuuri asemel on keskmine vanus Keskkomitees, poliitbüroos ja armee juhtkonnas veelgi gerontofeerunud. Kuidas kaasajal Töölispartei Keskkomitee, poliitbüroo ja Kongressi valimissüsteem võib sättida absoluutse Liidri puutumatusse olukorda, kirjeldab äärmiselt põnevate ajalooliste näidete toel Põhja-Korea võimudünaamikat aastaid jälginud Vene ajaloolane Fjodor Tertitski nn.põhjakorealikku demokraatiat analüüsivas loos. Kolm viimast lõiku siinkirjutaja mõttekäigus annavad tunnistust pidevast vajadusest ohjata parteisisest rahulolematust ning see omakorda on otseses sõltuvuses Parteist saadavast ainelisest kasust ning heaolust. Selle tagamine on maailma enim sanktsioonidega koormatud ning nüüd Covid19 hirmus end esimest korda tegelikku isolatsiooni sulgenud Kim Jong-unile aina olulisem, kuid keerukam ülesanne. Koroonapandeemia annab meile elulise katsena aimu, kuidas sanktsioonid tegelikult mõjuda võiksid. Suhtlus ning kaubavahetus Hiinaga on aga pigem taas avanemas ja elavnemas.

Noorus on alati hukas 
1945.aastal, vahetult peale Korea poolsaare vabastamist Jaapani okupatsioonist, alustasid Sinuijus (linn Hiina ja Põhja-Korea piiril) Nõukogude Liidu poolt organiseeritud ning nende kaasajooksikuid eelistava toidujagamissüsteemi vastu mässu sealse ülikooli tudengid. Mäss paisus ning seda toodi maha suruma Punaarmee. Protsessi kaasati ka värskelt Korea põhjaosa (KRDV kuulutati välja alles kolm aastat hiljem) nukuvalitsejaks määratud Kim Il-sung. Hukkus kuni sada noort õppurit.  1989.aastal Pekingi Tiananmeni sündmuste tuules tekkisid rahutused enamikes Pyongyangi ülikoolides protesteerimaks Kim Jong-ili pillava elustiili vastu. Meenutagem, et sel aastal toimusid ülikalleid infrastruktuurirajatisi nõudnud nö alternatiivolümpiapäevad maailma noortele ning Kimi režiim ei saanud aasta varem Lõuna-Koreas toimunud edukatele Souli mängudele moraalselt alla jääda. Festivalil osales üle kolmekümne tuhande välismaalase (sh.kapitalistlikest maadest) ning sportmängude raames toimunud sotsialiseerumist võib liialdamata nimetada üürikeseks vabaduse oaasiks Põhja-Korea tumedas ja pikas ajaloos. Paljuski tuleb tudengite hilisemate rahutuste põhjusi ning julgust otsida just nendest kahest nädalast 1989.aasta suvel. Tuhandetele jäid kõrgem haridus edaspidi kättesaamatuks.
1989.aasta noorsoofestival Pyongyangis

Relvavendadel on ohtlikud relvad
Militaarringkondi on Põhja-Korea kontekstis peetud ekstraordinaarse lojaalsuse ning vankumatu tahte kantsiks. Pragmaatilisemast vaatenurgast on sõjaväkke soovitud minna ka põhjusel, et seal antakse lihtsalt paremini süüa. Ohvitserkonna jaoks avab armee võimaluse ajada mastaapset äri. Põhja-Korea majanduselu avanemine ning esimesed suurtehingud sündisidki armee osalusel. Armee kontrollib olulist osa riigi majanduselust, olemas on riiklikud moonipõllud. Laevandus, kalapüük ning narkoäri on relvajõudude business. Põhja-Koreas teatakse laialdaselt 1996.aastal toimunud riigipöördekatset, mis oli plaanitud vägivaldse võimuvahetusena. Põhja-Hamkyungi provintsist sealsete omavalitsusjuhtide kaasamisel algama pidanud ülestõusust levis siiski eelinfo Pyonyangi ning 40 hukkamist ja 300 vangistamist olid saanud tõsiasjaks. Ülestõusu ajendina peetakse tõenäolisemaks 1996.aastal näljahäda eelõhtul armees valitsevaid kohutavaid olusid ja nälga.  Uudiseid armees toimuvatest intsidentidest immitseb riigist välja sageli ka tänapäeval. 2019.aasta veebruari lõpus, kui Kim Jong-un pidas Hanois luhtuvat tippkohtumist Donald Trumpiga, süüdati idarannikul Hamhungi linnas asuval sõjaväelennuväljal sealsed õhusõidukid. Ebakõlad piirivalves ebainimlike tingimuste tõttu piiri valvavate sõdurite ning piiriülesest kaubandusest kasulõikavate ohvitseride ning omavalitsustegelaste vahel on viinud tulevahetusteni. Näljased piirivalvurid on olnud regulaarsed külalised Hiina piirikülades, kus riisikoti nimel ei peeta paljuks tappa. Need episoodid on põhjustanud (varjatud) diplomaatilisi probleeme kahe naabri vahel. Piirialadel toimuv on saamas tabuteemaks ka Hiina poolel.

Erki Loigom reisilugu Põhja-Korea ja Hiina piirilt (LP, 9.august 2019) https://epl.delfi.ee/lp/kuidas-ma-hiina-piirilt-pohja-koread-piilusin?id=87024399

Tüüpiline turuplats Põhja-Koreas
Turumüüjad on lühikese jutuga….naised.
Tuleohtlikumad paigad Põhja-Koreas on turud, milliseid organiseeritud kujul on üle riigi nelisada (2010), isealgatuslikke aga tuhandeid. Jangmadang (장마당) ehk turuplats on kasvatanud üles terve nn.jangmadangi generatsiooni, kes näljahäda järgsel ajastul õppis päris juchet ehk riiklikult kultiveeritud dogmat igakülgsest isehakkamasaamist. Just need enamasti isetekkelised müügiplatsid on tegelikult Põhja-Korea rahvamajandust elushoidvad, kuid tundlikud ning režiimile ohtlikud paigad. Oluline ei ole mitte jälgida kuivõrd Kim Jong-uni või tema isa režiim rahva heaks teeb või tegi, vaid see mida ei tee. Turgudel toimuva reguleerimine sai alguse juba 2000ndate aastate alguses, kui kehtestati piiranguid müüdavatele toodetele, müüjate vanusele, isegi soole. Enamik turul turumajanduse reegleid omandavaid osalisi on just koduperenaised alates lubatud soliidsest east, viiekümnendatest. Just turgudel tekkinud sotsiaalsed võrgustikud ning oskused on peamiseks põhjuseks, miks enam kui kolmveerand Põhja-Korea põgenikest on alati olnud naissoost.  Katsed ohjeldada režiimile ohtlikku ettevõtlikku meelt (“antisotsialistlik käitumine” on regulaarne käibefraas Põhja-Korea meedias ning selle kasutamine pigem süveneb) on olnud ajutise iseloomuga ning edutud. Turud on kasvanud ning umbkaudu 80% põhjakorealastest sõltuvad oma hakkamasaamises just neist. Seetõttu on igasugused katsed turgudel toimuvat riigi ideoloogiaga sobivates raamides hoida, tekitanud hulgaliselt vastureaktsioone. 2011.aastal kähmlesid sajad turulised politseiga Sinuijus, oli hukkunuid.  Turgudel toimuvaga on otseselt seotud ka 2009.aasta äpardunud rahareform, kui Kim Jong-il üritas taastada kohaliku woni renomeed, keelates välisvaluuta igasuguse kasutamise ja omamise ning devalveeris woni. Põhjakorealased kaotasid säästud. Tekkinud pahameeletormis põletati Kim Il-sungi näopildiga kupüüre, soditi ausambaid ning võimud olid sunnitud Pyongyangis kehtestama komandanditunni päevadeks. Režiim tunnistas reformi äpardumist ning 2010.aastal hukati avalikult patuoinaks tehtud rahandusminister Pak Nam-gi. Edaspidi on võimud üritanud turgude arengut riiklike toetusmeetoditega raamitumalt ohjeldada,  kuid selles protsessis on nii trumm kui pulgad ammu tavaliste kodanike käes. Nendega mängitavad marsid sunnivad Kim Jong-uni kasutama kõrvatroppe. Põhja-Korea tegelik valuuta on juba ammu Hiina jeen, sobib ka Ameerika dollar.  

“Joonistame selle paksule värdjale Hitleri vuntsid!”
Erinevad monumentide rikkumised, režiimivastaste tänavamaalingute ilmumised ning nendest tekkinud asulate sulgemised on uudiskünnist ületanud korduvalt. Tuntuim episood pärineb aastast 2011, kui Pyongyangist leitud graffiti “Kim Jong-il – türann, kes suretab meid kõiki nälga” peale suleti pealinn kolmeks päevaks ning viidi läbi ulatuslik käekirjakontroll.  Oluline on märkida ära ka üleriiklikult paljudes asulates avaldanud Kim Jong-uni vastaste sõnumitega lendlehtede kampaania 2016.aastal.  2017.aastal pidi režiim teiste küsimuste seas käsitlema ulatuslikku monumentide rikkumise ja sodimise lainet. 

Ryongchoni asula peale plahvatust
Väetiserongi plahvatus Kim Jong-ili koduteel. Või ikkagi juutide vandenõu?
Väidetavalt on kiputud ka liidrite elude kallale. 2004.aastal Hiinast plaanitust mõned tunnid varem kodumaale naasnud Kim Jong-il pääses soomusrongiga Ryongchoni raudteejaama läbides mõned tunnid hiljem (esmase plaanitud saabumise ajal) toimunud hiigelplahvatusest, mis muutis rusudeks sadu hooneid, tappis tuhandeid ning plahvatusjäätmed lendasid üle piiri Hiinassegi. Õnnetuses hukkus sealhulgas hulk süürlasi (!), kelle eesmärgid Koreas viibimisel on segased. Väga visad on kaduma analüüsid, mis kinnitavad Iisraeli osalust juhtunus.  Riik suleti välismaailmale hermeetiliselt (sh.telefoniliinid) ning kogu sõjaväejuhtkond vahetati loetud nädalatega välja. Samuti on infot Kim Jong-unile plaanitud atentaadist 2012.aastal Pyongyangis, kui tema marsruudilt leiti täies valmiduses laskepesa kuulipildujaga. 

2019.aastal tõstsid mässu sajad pakases Samjiyoni näidisasulat ehitavad töölised. Ülestõusud ja mässud vabrikutes, ehitusplatsidel, kaevandustes on vangilaagritesse või riiklikult korraldatud hukatusse viinud tuhandeid inimesi. 

Tühja kõhuga revolutsiooni ei tehta!
Eelpooltoodud pikaks veninud näited on vajalikud mõistmaks seda jõuetut, kuid siiski kuskil pakitsevat  lootust,mis teatud eeltingimuste täitumisel võivad kutsuda esile muutusi. Jään siiski oma 2015.aasta raamatus “Nälg, hirm ja maailma suurim vangla”  toodud tulevikustsenaariumi juurde, mille kohaselt transformeerub Põhja-Korea tasapisi millekski Kuuba või Laose sarnaseks.
Turumajanduslik majandusmudel on riiki tulnud, et jääda ja areneda. Mälupulgad on Kimi režiimile ohtlikumad kui konventsionaalne relvapark Lõuna-Koreas, Jaapanis või kaugel Ameerika Ühendriikides.  Eduka rahvaülestõusu eeltingimused on Põhja-Koreas siiski endiselt täitmata ning selles tuleb tunnistada režiimi tarkust. Riigis puudub igasugune oluline välissuhtlus eraisikute, rääkimata organisatsioonide tasemel, pole internetiühendust, välismaale helistamise võimalust. Riigisisese intraneti sisu loob riik. Mobiilsed sidevahendid leiavad küll aina enamat kasutust ning on põhjakorealaste seas hinnatud, kuid nende riist- ja tarkvara loomist kontrollib riik. Sotsiaalmeediat olemas ei ole, füüsilised kontaktid üle territooriumi on kontrollitud ja minimaalsed. Peamine eeldus laiemateks intsidentideks on siiski täidetud. Olemas on mastaapne rahuolematus võimude saamatusega heaolu taganud lubaduste täitmiseks (2017.lubas Kim tuumaprogrammi peatselt lõppemisel täie innukusega keskenduda rahva heaolule) ning see on oluline, kuid kahjuks ebapiisav. Puuduvad võimalikud liidrid, ühine arusaam või ideoloogia tulevikust, igasugune väline toetus või dissidentide liikumine jne. Kehtib ütlus “kaasajal tühja kõhuga revolutsiooni ei tee”. Põhjakorealased oskavad arvestada 70 aasta jooksul kogetud hirmu ning võimalikke fataalseid tagajärgi. Siinkirjutaja arvamuse kohaselt mingeid vapustusi vaatamata enneolematule välissurvele, nii inim- kui loodustekkelisele (kumba alla see koroonaviirus ses vaates üldse liigitub?), oodata ja loota ei saa.

Inimõiguste olukorraga tutvumiseks soovitan lugeda värsket ÜRO Inimõiguste Komitee 25.veebruaril 2020.aastal ilmunud raportit olukorrast Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis. Tekst on ladusas kirjastiilis, kuid emotsionaalselt raske lugemine. Tuleb siiski mainida, et kõik viimaste aastate samad raportid on olnud kahetsusväärselt sarnase sisuga. Kaasaja jõhkraim inimkatse jätkub. 

PS. Artiklis kasutatud viited on sageli pärit Wikipediast, RadioFreeAsiast või mõnest teisest tavapäraselt küsitava kredibiilsusega allikast põhjusel, et lugeja saaks kergelt loetava ülevaate juhtunust. Paljudest märgilisest intsidentidest on kirjutatud pakse raamatuid, kraadiõppe lõputöid, ajaloolaste koostatud süvaanalüüse. Siiski on Põhja-Koreaga seotud uudisvoog alati sisuliselt kontrollimatu ning seeläbi ei oma väljundkanali usaldusväärsus selle riigiga seotud uudiste tõesuse osas kahetsusväärselt suurel määral erilist tähtsust.

Võimalik rahulolematus seespoolt? Vara veel...

Palju on juureldud võimaluste kohta rahuolematuse kriitiliseks kasvuks Põhja-Koreas. Üldine arusaam põhjakorealastest räägib ajupestud massist ning vaikivast allumisest. Päris nii see ei ole, pole kunagi olnud. Infot riigist seest on vähe, seda on võimatu kontrollida. Siiski annavad sajad ajaloos aset leidnud ning mitmest allikast kinnituse saanud juhtumid teadmise, et rahuolematust ning ebalojaalsust on Põhja-Korea piisavalt. Seni pole oht režiimile realiseerunud, sest puudub kriitiline mass, puudub koordineeritud juhtimine, välisabi. Samuti kehtib ütlemine, et tühja kõhuga revolutsiooni kaasajal ei algatata.

PS. Viited allpool on sageli Wikipediast ja RFA-st, mõnest tabloidist põhjusel, et lugeja saaks kerge ja kiire ülevaate juhtunust. Paljudest märgilisest intsidentidest on olemas pakse raamatuid, kraadiõppe lõputöid, ajaloolaste analüüse. Siiski on Põhja-Koreaga seotud uudisvoog alati sisuliselt kontrollimatu ning seeläbi ei oma väljundkanali usaldusväärsus selle riigiga seotud uudiste tõesuse osas erilist tähtsust.


1945 Sinuiju intsident. Hiina ja Põhja-Korea piirilinnas Korea poolel puhkesid sotsiaalset staatust arvestava toidujagamise süsteemi ebavõrdsust tunnetanud üliõpilaste poolt rahutused. Nõukogude nõuandjad koos värskelt riiki toodud Kim Il Sungiga surusid rahutused maha kuni 100 hukkunu hinnaga. https://en.wikipedia.org/wiki/Sinuiju_incident

1956 augustipleenumi intsident ehk Nikita Hruštšovi kõnest inspireeritud riigipöördekatse. Väga oluline pöördepunkt mõistmaks Põhja-Korea kestmist tänapäevani. Neljas fraktsioonist koosnenud Korea Töölispartei omavaheline võimuvõitlus, millisest 1958.aastaks väljus kõige edukamalt ning lõplikult Kim Il Sungi partisanidest koosnev fraktsioon. Hiina ja Nõukogude taustaga konkurendid ellimineeriti nii, et isegi doonorriigid ei suutnud toimunut ohjeldada. https://en.wikipedia.org/wiki/August_Faction_Incident
Parim raamat toimunust: https://www.amazon.com/Crisis-North-Korea-Failure-Stalinization/dp/0824832078

1966 Kapsani intsident. Taaskord riigipöördekatse Kim Il Sungi enda siseringist. Töölispartei II kongressil esitati kahtlusi Kim Il Sungi majanduspoliitika ja isikukultuse osas. Juhtum lahendati ning sellest perioodist muutus Kim Il Sungi kultus absurdseks. Võimutäiuse saavutamine. Tekkis väljend “monoliitne”. Kehtestati 10 käsku ehk kümme põhimõtet monoliitse ideoloogilise korrektse elukorralduse sisseseadmiseks. Lenin ja Stalin kadusid PK ruumist – jäi vaid Üks Liider. https://en.wikipedia.org/wiki/Kapsan_Faction_Incident

1989 avaldasid enamike suuremate ja olulisemate Pyongyangi ülikoolide tudengid meelt Kimide režiimi enesearmastuse vastu. Sündmus leidis aset Tiananmeni sündmuste kiiluvees. https://www.dailynk.com/english/antigovt-students-of-pyongyang-in/

1996 aastast pärineb info sõjaväest alanud ja vägivaldsena plaanitud riigipöördekatsest. Seda episoodi teatakse Põhja-Koreas üsna laialdaselt: https://www.dailynk.com/english/remembering-the-coup-detat-in-1996/

2004 Ryongchoni (룡천) katastroof – Hiinast plaanide muutuse tõttu varem naasnud Kim Jong-ili soomusrong pääses varasemaks toodud reisigraafiku tõttu Ryongchoni jaamas toimunud plahvatusest. Ametlikult väetiserongi plahvatuseks nimetatud juhtum hävitas sadu maju ja hukkus tuhandeid. Põnev on teada, et hukkus palju süürlasi (!). Vandenõuteooriad USA ja Iisraeli seotusest on visad kaduma. Kindel on, et peale episoodi vahetus Põhja-Korea liiderkonnas, eriti militaarsektoris tohutu hulk ametnikke. https://en.wikipedia.org/wiki/Ryongchon_disaster

2009 äpardunud rahareform. Kim Jong-il üritas ohjeldada turge ja valuuta kasutamist. Tulemuseks päevi kestnud rahutused, Kimide kujude sodimised, Kim Il sungi näopildiga rahatähtede põletamised. Hiljem hukati avalikult patuoinaks tehtud rahandusminister Pak Nam-gi, kelle oma silmaga nähtud avalikku hukkamist kinnitavad isegi giidid lääne turistidele (oma kogemus aastast 2010). https://www.piie.com/commentary/op-eds/north-koreas-failed-currency-reform

2010 veebruaris leiti Wikileaksi andmetel Pyongyangi-Pekingi reisirongist pomm. https://www.ibtimes.com/civil-unrest-north-korea-south-officials-notify-us-wikileaks-248716

18.02.2011 Sinuiju rahutused. Turul alanud massiivne mäsu Kim Jong-ili majanduspoliitika vastu. Turud on Põhja-Koreas tuleohtlikud paigad, kus olmekonflikt võib võtta munitsipaal- ja riikliku poliitika vastased mõõtmed. Episoode on kirjeldatud läbi ajaloo sadu. Käesolev juhtum võis olla seotud Araabia kevade meeleoludega. http://www.asianews.it/news-en/Sinuiju:-Hundreds-of-North-Koreans-against-the-police,-dead-and-wounded-20864.html

2011 suvel leiti Pyongyangis Kim Jong-ili vastaseid seinamaalinguid, mis nimetasid juhti “diktaatoriks, kes suretab meid nälga”. Järgnes linna sulgemine ja ulatuslik käekirjakontroll. https://www.dailynk.com/english/antikim-graffiti-found-in-pyongyan/

2012 üritati sooritada atendaati Kim Jong-unile. Kimi marsruudil Pyongayangis leiti täies valmiduses laskepesa kuulipildujaga.  https://sinonk.com/2014/11/17/under-the-juniper-tree-the-2012-assassination-attempt-on-kim-jong-un/

2016 leiti Kim Jong-uni vastaseid lendlehti mitmetest raudteejaamadest üle kogu riigi, sh.enamikes suurilinnades.: https://www.rfa.org/english/news/korea/north-korean-authorities-step-up-probes-of-anti-kim-leaflets-and-graffiti-03252016112241.html

2017 leidis aset mitu monumentide sodimise ja rikkumise episoodi: https://www.express.co.uk/news/world/871598/north-korea-civil-war-uprising-kim-jong-un-protest

2019 Hanoi tippkohtumise ajal juhtus miskit lennuväebaasis Põhja-Korea idarannikul. Selle juhtumi kohta on palju infot ning üha enam leiab kinnitust süütamise versioon. https://www.dailynk.com/english/fire-outbreak-at-north-korean-air-force-base-during-hanoi-summit/

2019 mässasid Samjiyoni turismiküla ehitavad töölised karmide töötingimuste vastu: https://www.dailynk.com/english/north-korean-workers-rebel-against-orders-to-work-at-the-samjiyon-construction-site/

KUKU Välismääraja, 22.märts 2020

Rääkisime Hannes Hansoga Korea poolsaare teemadel. Koroonaviiruse mõjudest Põhja-Koreale, suhetest naabrite ning Ameerika Ühendriikidega. Kas 2018.aastal alanud "Korea sula" on lõppenud? Sanktsioonide mõjust. Jaapani ja Koreade kaubandustüli. Mis toimub Põhja-Koreas sees?

http://podcast.kuku.postimees.ee/podcast/valismaaraja-2020-03-22/

Viirused mõjutavad Põhja-Koread rohkem kui sanktsioonid

Hiinast alanud ning mitmeid maailma riike puudutaval uudsel alumiste hingamisteede viirusel COVID-19 on arvestatav poliitiline mõju Põhja-Korea režiimile. Aastakümneid pidevas blokaadis edukalt ellujäämist harjutanud režiimile võib globaalselt piiresulgev nakkushaigus kujutada isegi eksistentsiaalset ohtu. Erakordsetele väljakutsetele sanktsiooniderežiimi tingimustes viitas Kim Jong Un detsembri lõpus peetud Korea Töölispartei pleenumil ning arengult hoopis ellujäämisele kutsuvad üles isegi värsked postmargid. Viirusepuhang regioonis jätab alles üsna kasinad valikud.

Äsjailmunud viiest propagandast nõretavast postmargist detsembripleenumi otsuste toetuseks kaks kõnelevad esmakordselt otsesõnu kannatustest. Sõnapaar “제재” (sanktsioonid) ning “봉쇄” (blokaad) ei kuulu üldiselt isehakkamasaamist fundamentaalseks alustalaks pidava režiimi leksikasse. Kuigi margiseeria kujundajad on kirevad ja sõltumatust rõhutavad taiesed loonud tõenäoliselt enne kurikuulsa viiruse puhangut, annab loetud retoorika tausta võimalikele mõjudele, mida niigi suletud riigi tegelik kinnipitseerimine tähendada võib.

Põhja-Korea sõltuvus Hiinast on pigem kasvamas
Vaatamata tuuma- ja raketiprogrammi edenemisega seotud sanktsioonidele on Põhja-Korea majandus ja ellujäämine Hiinast suuremas sõltuvuses kui kunagi varem. Kim Jong Un võib majandusliku sõltumatuse saavutamise vajadusest ning sellega seotud edusammudest kõneleda, kuid päriseluga on sellel vähe pistmist. 2019.aastal moodustasid Põhja-Korea ametlikust (sanktsioonideta toodete ja tooraine) impordist Hiinast suurema osa toidusaadused ning  kerge- ja toidutööstusega seotud sisseseade. Hiina osakaalu Põhja-Korea väliskaubanduses hinnatakse endiselt suurusjärgus
90%. Halli tsooni jääva omavahelise kaubanduse osakaal on niivõrd oluline, et seda sobib endiselt nimetada Põhja-Korea “eluliiniks”. 2017.aastast alates, kui on kehtinud ajaloo karmimad piirangud, on keelatud kaubandus jätkunud ning põhjakorealaste hakkamasaamine ning elujärg olnud stabiilne, kui mitte suunaga paranemise poole. Äsjalahvatanud viirusepuhang on toonud aga kiired ning  drastilised muutused.

Välisabi kui häbiasi
Põhja-Korea käitumine on olnud nüüd ning ka varasemate globaalsete epideemiate (2003 SARS, 2014 ebola ning 2015 MERS) korral näiliselt resoluutne. Ilmselgelt olematu meditsiiinilise võimekusega riik on siiski tunnistanud olukorra ohtlikkust ning kasutanud sel korral lausa väljendit “oht rahvuslikult kestmajäämisele”. Veel novembris 2019 nõudis Kim Jong Un riigi meditsiinisüsteemi radikaalset reformimist ning sisseseade kiiret kaasajastamist. Põhja-Korea propaganda armastab tänaseni kiidelda tasuta tervishoiusüsteemiga, kuid midagi tõest kaugemat on raske isegi fantaseerida. Üksikud Pyongyangi eliithaiglad suudavad täna pakkuda küll uue viiruse testimist, kuid pealinnast väljapoole jäävad ligi 22 miljonit elanikku peavad vajalikel operatsioonidel kasutatavad anesteetikumidki ise muretsema. Krooniline puudus vaheldusrikkas toitumises on muutnud elanike immuunsüsteemid nakkushaigustele erakordselt haavatavaks. Seda kinnitab kasvõi tuberkuloosi juba veerandsajandit kestnud epideemia, mida hoitakse kontrolli all vaid välisabi toel. 1995.aastast tegutseb riigis Ameerika päritolu, kuid Lõuna-Korea ja etniliste korealaste toetusel tegutsev Eugene Belli Fond, kes oma tosina ravikeskusega üle kogu maa on aidanud elule tagasi tuhandeid ränga kopsutõve poolt surmamõistetud inimesi. Kuigi võimude vaikiva tunnustuse pälvinud, tuleb fondil pidevalt pista rinda poliitiliste taktistuste ning väljakutsetega. Kehtivatesse ÜRO sanktsioonidesse erandi kauplemine on erakordselt keeruline isegi niivõrd staažikale heategevusorganisatsioonile. Käesoleva viirusepuhangu ajal on Põhja-Koreale abikätt pakkunud mitmed riigid ning valitsusvälised organisatsioonid, kuid põrgates sanktsioonidele ning Pyongyangi võimude vastuseisule, ei ole sisuliste arenguteni jõutud. WHO-gi ei kinnita ega lükka ümber Põhja-Korea väiteid viiruse puudumisest riigis, sest enamikule riigi territooriumist puudub ligipääs. Nakatumised on kinnitust leidnud Põhja-Koreaga piirnevates Hiina linnades Tumenis ning Dandongis.

Viirus sai hakkama, kus sanktsioonid äpardusid – esmatarbekaupade ehmatav hinnatõus
Edasi kõnekatest faktidest. Just Dandongi ja Sinuiju (Põhja-Korea linn Yalu piirijõe idakaldal) vahelise silla ja sadamate sulgemised kõnelevad Põhja-Korea hirmudest suurte trükitähtedega. Kahte linna läbib kuni kolmveerand Hiina ja Põhja-Korea kaubandusest ja veelgi enam turismist. Lõpetatud on igasugune inimeste läbikäimine. Põhja-Korea on loobumas olulisest valuutaallikast, turismist. Hiinast ei soovita tagasi isegi seal kinnipeetud põgenikke. Põhjakorealastest tööjõudu kodumaale tagasi ei lubata. Eelmisel aastal külastas riiki pool miljonit turisti, peaaegu kõik neist Hiinast. Riik on suletud turismile õhust, maalt ja veelt. Kehtestatud on 30-päevane karantiin nii välissaatkondadele kui riiki naasvatele põhjakorealastele. Piirilinnade majutusasutused on muudetud karantiinikeskusteks. Kuuajalisele kinnipidamisele ja jälgimisele peavad alluma ka kõige kõrgemad võimurid ning diplomaatiline ringkond. Kogu piirialal Hiinaga, mis mööda Yalu ja Tumeni jõgesid mõõtes on enam kui 1500 km pikkune, on tugevdatud sõjaväestatud valvet välistamaks igasugust legaalselt või illegaalselt piiriületust. Olles kursis looduslike tingimuste (jõed on ülemjooksudel kohati mõne meetri laiused nired) ning sularaha tuimestaval mõjul võib meetmete täiuslikus toimimises muidugi mõnevõrra kahelda, kuid andmed regioonist kõnelevad ka muud. Kui ÜRO ja mitmete riikide ühepoolsed sanktsioonid (isegi Hiina kinnitab Põhja-Korea survestamisele pühendumist täiel määral) pole suutnud mõjutada toiduainete ning kütuste hindu, siis viirus COVID-19 sai sellega hakkama olulisel määral, andes tunnistust piiriülese kaubanduse olulisest vähenemisest. Nii näiteks on Hiina riisi ja bensiini hind tõusnud vaid kahe nädalaga 30 ning diisel lausa 60%. Dollari hind Korea woni suhtes on stabiilne, kuna selle ostujõud ei ole puuduse tingimustes tõusnud. Tehased, mis kogu toorme hankisid Hiinast, on jäänud või jäämas seisma. Olukord on vaid loetud nädalatega niivõrd halvenenud, et partei häälekandja Rodong Sinmun on sunnitud tunnistama vajadust riiklikult sekkuda turgudel kujunenud esmatarbekaupade hinnakujundusse. Just sellised eluliste kaupade ning tegevuste nii olulised hinnakõikumised või tegevuspiirangud tekitavad Põhja-Korea elanikes olulisi rahulolematuse ilminguid, mida režiim läbi ajaloo endale ohtlikuks on pidanud. Vaatamata 2019.aastal hoogustunud ja sisemaiseks tarbimiseks mõeldud isehakkamasaamise poliitilise retoorika vaates tunnevad põhjakorealased eriti nüüd oma täielikku sõltuvust Hiina toest. 

Kas näomask väldib näokaotust?
Kahtlusi liidrite võimetuses süvendab ka Kim Jong Uni avalikkuse eest peidusolek alates 25.jaanuarist. Sarnaselt Hiina võimude käitumisele on ka Põhja-Koreas taudi poliitilisest tipust saadetud avalikkuse jaoks lahendama peaminister Kim Jae Ryong, kes maskides peab telekoosolekuid piiriäärsetes karantiinikeskustes. Kodanikke õpetatakse pesema käsi ning meediafookuse teravik suunatakse probleemidele välismaal.  Põhja-Korea teleprogramm kirjeldab uhkusega ulatuslikku abiprogrammi Hiinale näomaskide ennaktempos tootmise ja tarnimise näol. Samas on leidnud kinnitust fakt armee jaoks sadade tuhandete Lõuna-Korea näomaskide smuugeldamisest riiki, sest omatoodangut ei jätku ning selle kvaliteedis kaheldakse. Näomaskidest on saanud kiratsevate turupäevade tulusamaid kaubaartikleid.

Põhja-Korea võimude võimet mistahes mastaabis kriise ületada oleme saanud ajaloos näha korduvalt. 1996.aastal alanud, kolm aastat kestnud ning üle miljoni surmanud näljahäda ei suutnud katkestada isegi riigi tuumaprogrammi vääramatut kurssi. Tõenäosus viirushaigustest tingitud ohust valitsevale eliidile on küll madal, kuid väljakutse iseloom taaskord puudutamas tavainimesele tundlikke keeli – täis kõhtu,head tervist ja sooja tuba. Arvatavasti ei väära ohtlik nohu-köha ka Põhja-Korea relvaprogramme, milliste vägev edu saab kohalikus meedias summutama kõik doktor vassiljevid.



Miks Põhja-Korea taas haugub?

1. jaanuaril 2018.aastal Kim Jong-uni uusaastakõnest (tõenäoliselt kestsid ettevalmistused diplomaatia katsetamiseks lõunanaabriga juba varem) alguse saanud “Korea sula” kipub vaid kaks aastat hiljem saama oluliste tulemusteta lõpu.  Põhja-Korea jaoks saavad 2019.aasta viimased nädalad olema mitmeti otsustavad.  Mis peitub Põhja-Korea hoogustunud retoorika ning ohtrate taasalanud relvakatsetuste taga?

17.detsembril täitus Kim Jong-unil kaheksa aastat võimul. Selle perioodi vältel on noor diktaator võimutäiuse kindlustamise olulise osana arendanud ennaktempos ja ressursse säästmata riigi kaitsevõimet. Viimane on lisaks siseriiklikule mainekujundusele olnud edukas ka rahvusvahelisel areenil – Korea poolsaare mängulaual osalejad on sunnitud tunnistama Korea Rahvademokraatliku Vabariigi konstitutsiooni punkti, mis räägib riigist kui tuumariigist. Vahemikus 2014 – 2017 korraldas Põhja-Korea kokku ligi 100 erinevat mastaapset relvakatsetust, sealhulgas neli tuumarelvaga. Järgnenud sanktsioonide paketid ning “fire and fury” ja “bloody nose” periood Põhja-Korea suhetes välismaailmaga (sh.ärritusnähte ilmutasid ka Venemaa ning Hiina) vajas uudset või pigem taasproovitud vanu lähenemisi. 

Ebareaalsete ootuste purunemine
Vaatamata enneolematult kõrgele tasemele diplomaatilises läbikäimises Põhja-Korea, Ameerika Ühendriikide, aga ka Lõuna-Korea, Hiina ja Venemaaga tajus Kim Jong-un 2019.aasta kevadeks, et tema lootus kasutada ära ekstravagantset ja kastist välja mõtlevat (aga mitte tegutsevat) Donald Trumpi, on kustunud. Vaatamata armastuväärsele kirjavahetusele, personaalsete telefoninumbrite vahetamisele, spontaansetele kohtumistele demilitariseeritud tsoonis on Ameerika Ühendriigid hoidnud vaid teravaid tippe nudides jäika, aga püsivat ja ebarealistlikku joont.  Põhja-Korea ei loobu aastakümneid arendatud kaitsevõimest. Ameerika Ühendriikide värske kaitseminister Mark Esper on suurte kogemustega Korea poolsaare arengute jälgija ning tema esimesed analüüsid ja väljaütlemised lisavad kindlust, et Trumpi meeskond on saanud neis küsimustes üle hulga aja olukorda kainelt tajuva liikme. 

Pöördepunktiks “Korea sula” jahenemisel osutus veebruari lõpus toimunud Hanoi tippkohtumise luhtumine. Sellele järgnenud Kõrgema Rahvaassamblee “valimistel” aprillis peetud kõnes naases Kim Jong-un poolteist aastat sahtlisse unustatud retoorika juurde, süüdistades Ameerika Ühendriike, aga ka Lõuna-Koread presidendi (!) isikus, taaskord imperalistlikes kavatsustes. Oluline on märkida sisuliste suhete igasugust katkestamist Koreade omavahelises suhtluses. Põhja-Korea on järjekindlalt eiranud septembris 2018 nn.Pyongyangi deklaratsioonis kinnitatut, kus kahe Korea liidrid leppisid kokku edasised head kavatsused majandusest militaarsektorini, kultuurist turismini. Põhja-Korea kannatus Lõuna-Korea suunal oli katkenud. 

Põhja-Korea küsimus - Lõuna-Korea sisepoliitikat laadiv relv

Lõuna-Koreas ei ole Põhja-Korea suunaline poliitika kunagi olnud avalikkuse huviorbiidis peamine küsimus, kuid sisepoliitiliselt laetud küll. Vaheldumisi võimul olevad konservatiivid (Liberty Party ehk Saenuri) ning demokraadid (Minjoo) omavad juba dekaade kinnistunud lähenemist, mis päeva lõpuks annavad sama resultaadi. Konservatiivid
pooldavad Põhja-Korea survestamist ja igakülgset suhete minimeerimist. Nende võimuperioodidel ägeneb naabritevaheline retoorika ning toimuvad piiriülesed provokatsioonid ning intsidendid. Demokraadid pooldavad strateegilist kannatamist ning balansseerimist maailma üldsuse poolt kokkulepitud piirangute piiridel. Ülim militariseeritus ning kaitsekulude kõrge tase,e hoidmine  iseloomustab mõlemat leeri. Lõpptulemus on sama – kahe Korea püsivat lähenemist või stabiilset rahurežiimi, millest Lõuna-Korea president Moon Jae-in endiselt arusaamatu visadusega kõneleb, ei saabu. Siiski on siinkirjutaja arusaamade kohaselt paslikum praegune lähenemine, mis on olnud suunatud pingete leevendamisele või vähemalt stabiliseerimisele. Samas võib pidev tasakaalukast ootusest kõnelemine maksta president Moonile ametikoha, sest opositsioon süüdistab presidenti valede rahuillusioonide tekitamises ning põhjasuunalise Päikesepaistepoliitika äpardumises. Konservatiivide filosoofia ei toodaks palju enamat. Ehk vaid suhete ägenemise võimalike relvakonfliktideni, milliseid  nägime nii eelmise presidendi Park Geun-hye kui Lee Myung-baki valitsemisperioodil (Yeonpyeongi saarte pommitamine, sõjalaeva Cheonan uputamine jpt. intsidendid demilitariseeritud tsoonis ja meredel). Mõlemad olid konservatiivse tiiva esindajad. Põhja-Korea temaatikast enam viib Lõunas presidente ametist siiski olukord majanduses või korruptsioonijuhtumid.
.
Liitlassuhted kriisis?
Moon Jae-ini valikute keerukus tuleb mängu ka suhetes Ameerika Ühendriikidega, kellega on pooleli olulised vaidlused kaitsekulutuste jagamisel. Just neil päevil avatakse kõneluste viies voor, eelmine lõppes uste paugutamise ning avaliku vaikusega. Vaatamata Lõuna-Korea kaitsekulutuste kasvutempole 7% aastas lähima viie aasta jooksul, miljarditesse ulatuvatele relvahangetele on ameeriklaste soov Souli panuse tõstmisele 900 miljonilt viie miljardini (miljonid ja miljardid ei ole siin sassis!) ühe aastaga just libedalt seadusandjate toetust leidmas. Avaliku arvamuse uurimuste kohaselt toetab nii suurt hüpet vaid 4% ühiskonnast. Liitlassuhted Lõuna-Korea ning Ameerika Ühendriikide vahel on ajaloo suurimas kriisis. Astudes liialt paremale, kaotab Moon Jae-in igasuguse lootuse taastamaks suhtlust Pyongyangiga. Liigne vasakpoolsus lisaks aga pingeid Washingtoni suunal. 

Tööjõu rendipiirangute küsitav mõju
Põhja-Korea jaoks täitub 22.detsembril ÜRO resolutsiooniga 2397 kehtestatud nõue tuua kodumaale tagasi hinnanguliselt 1,5…2 miljardilist dollaritulu teeniv renditööjõud. Kuigi maailma riigid on järjepanu andnud teada Põhja-Korea töötajate väljasaatmisest, on võtmesihtkohad Hiina ning Venemaa teemale arusaadavalt suurt tähelepanu tõmbamas. Mõlemad on ÜRO JN-s algatanud resolutsiooni 2397 leevenduste toomise ettepanek. Lisaks
tööjõule soovivad igipõlised Põhja-Korea mõttekaaslased olulisi leevendusi Põhja-Korea tekstiili ning kalatoodete ekspordikeelule. Põhja-Korea töötajate palku Hiinas on tõstetud. Hiina ja Ameerika Ühendriikide kaubandussõja taustal on Pyongyangi suhted oma liitlastega üle aastate arenenud heas idatuules ning geopoliitilised mängud tundlikus regioonis sobivad ka Venemaale ja Hiinale. Juba on viiteid hoogustunud turismi- ja õppeviisade väljastamisest Põhja-Korea kodanikele. Loo autori isiklik arvamus tööjõu rendipiirangute osas on olnud kaua sarnane – need toovad pigem kahju kui survestavad sihitult Põhja-Korea režiimi. Kuigi läänelike standardite järgi orjatööks kvalifitseeruv mudel, on see Põhja-Korea taustsüsteemis ihaldatud ja reaalselt sadade tuhandete tavainimeste maailmapilti ning ainelist heaolu parandav võimalus. Välismaal teenitud tulud võimaldavad põhjakorealastel elatada suuri peresid, avada kodumaal poollegaalseid, kuid tulusaid ettevõtmisi ning loovad piiridetagusest maailmast propagandast mõjutamata arusaamu. 22.detsembril need võimalused teadmata perioodiks katkevad.

Mõned analüütikud on mänginud fantaasiaga Kim Jong-unist kui Ameerika demokraatide mõjuagendist. On täiesti selge, et Kim Jong-uni režiimi retoorika peale luhtunud kõnelusi Hanois, aga ka oktoobris Stockholmis, tuleb valimiskampaaniasse sukelduvale Donald Trumpile väga ebameeldival ajal. Põhja-Koreast pidi saama Trumpi välispoliitiline kiire edulugu. Kaasajaks on Pyongyang alustanud nii verbaalseid kui relvakatsetustele toetuvaid ebamugavaid mõjutusi tõstmaks panuseid ning testimaks Trumpi valmisolekut tuua otsustav pööre omavahelisesse suhtlusesse. “Seniilne juhmard” või “sitt haiseb isegi roosilehtedega kattes” stiilis avaldused Põhja-Korea välisministeeriumist aseministri tasemelt annavad tunnistust täispangale minekust. On ju Pyongyang andnud ka teada, et Põhja-Korea on maa, millel pole enam tuumaprotsessi üle kõnelemisel midagi kaotada.  Ameerika demokraadid ei jäta Kim Jong-uni poolt seatud tähtaja saabumisel 1.jaanuaril kodumaist põhirivaali välispoliitilises fiaskos Korea poolsaarel süüdistamata.
.
Uusaastakõne ootuses
Mis saab edasi? Põhja-Koreaga seotud arengutes on 180-kraadiste pöörete võimalus pigem erand kui reegel. Lisaks Trumpile seatud tähtajaga oodatakse ka 1.jaanuari Kim Jong-uni uusaastakõnet, et tajuda megalomaanisse kalduvate sõnumite vahelt tonaalsust ja peenemaid kammertoone. Veel detsembris toimub Korea Töölispartei Keskkomitee pleenum, millistel peetud kõned ning lõppdokument on varemgi andnud vihjeid arengusuundade kohta lähitulevikus. Põhja-Koreal, kelle majandus käesoleval aastal kukub kuni 2-4% (Lõuna-Korea Keskpanga hinnang), seisab ees raske aasta ning pingete kasv väljapressimisele tugineva suhtluse tõttu on ilmselt möödapääsmatu. Mandritevahelistele rakettidele sobilike tahkekütusemootorite katsetamised Sohae polügonil kõnelevad “ähvarda ja palu” poliitika täiemõõdulisest naasmisest.







Eessõna raamatule "Suur järeltulija"

Põhja-Korea ebainimlik eksperiment kestab üle 70 aasta. Selle loonud Kimide perekonna võim ei näita nõrgenemise märke.  Kui riigi rajaja Kim Il Sung 1994.aasta juulis suri, tundusid muutused Nõukogude Liidu ning Hiina toetuse kaotanud Põhja-Koreas vältimatud. Uueks juhiks tõusnud Kim Jong Il-il oli olnud kaks kümnendit oma võimubaasi kindlustamiseks, kuid seegi dünastiline ja pikalt asjaosalistele teada olnud liidrivahetust nõudis aastaid kestnud vangerdusi, sageli fataalseid. Põhja-Korea režiim elas üle üle  miljoni inimelu nõudnud näljahäda ning tuli kadudeta välja lahesõdade ning Araabia kevade mõjudest. 2011.aasta detsembris elupõletamise kätte surnud Kim Jong Il oli harjumuspärase vanima poja asemel järeltulija valinud välja aastaid varem. Vaatamata sellele seisis noorukese Kim Jong Uni ees  võimatuna näiv missioon – kehtestada end gerontokraatliku ning läbinisti korrumpeerunud eliidi hulgas konstantselt kiratsevas kuningriigis.

Kim Jong Uni ei saanud võimuvahetuse hetkel lugeda siiski täiesti kogenematuks. Sajandivahetusel Šveitsist koolist naasnud nooruk jätkas Pyongyangis ülikooliõpinguid ja viibis vaatamata paralleelmaailmaks kvalifitseeruva peremudeli luksusfluidumis piisavalt Põhja-Korea võimuladviku keskkonnas. Kim Jong Unile lõid kõrged kindralid kulpi juba tema mudilaspõlves. Kuigi maailma avalikkuse ette ilmus Suur Järeltulija alles 2010.aastal, on viiteid tema nimetule äramärkimisele Põhja-Korea meedias juba 2008.aastast, andes tunnistust „Uue Särava Päikese“ peatsest tõusust. Sarnaselt valmistati 1970ndate lõpus ette partei ladvikut ning hiljem ka Põhja-Korea avalikkust Kim Jong Ili liidriks kasvatamise protsessis. Kuid just kolmanda Kimi ees seisis liidrile omaseid kogemusi ja soliidset iga hindavas Aasia hierarhilises ühiskonnas üüratu väljakutse – luua lühikese perioodi vältel lojaalne võimubaas, tagada elanikkonna joonelpüsimine ning jääda otseses mõttes ellu. Kim Jong Uni võimutäiuse saavutamise hetkeks loetakse 2016.aasta kevadel toimunud Korea Töölispartei 7.kongressi, mis kinnitas kestvate ovatsioonide saatel Targa Marssali igakülgselt Korea Rahvademokraatliku Vabariigi kõrgeimaks juhiks. Vahemikus 2012-2016 vältel kõrvaldatud inimeste hulka partei ladvikus hindab Lõuna-Korea luure mõttekoda INSS (Institute for National Security Strategy) numbriga 340. Mitmed juhtumid on olnud fataalsed. Kim Jong Un ei pidanud paljuks hukata hõimlast ja mentorit  Jang Song Thaeki ning kõrvaldas massihävitusrelvaks liigituva närvigaasiga Kuala Lumpuri lennujaamas (!) poolvenna Kim Jong Nami. Ainuüksi need kaks fakti tõendavad võimukoridorides puhuvate erisuunaliste tuulte tugevust ning riskidest, mida noor liider enda ümber tajub.

Põhja-Koread on nimetatud maailma avatuimaks suletud riigiks. Just teadlik suletus on olnud paljude teiste faktorite kõrval oluline saamaks aru 21.sajandis kujuteldamatu mudeli jätkuvast toimisest. Välismaailma jaoks loob taoline saladuseloor võimalusi hämmastavateks spekulatsioonideks. Põhja-Korea teemadel on kirjutatud tuhandeid raamatuid ning uurimustöid, meediakära detsibelle ei maksa mainidagi. Enamik neis kajastatud väited põhinevad kuuldustel. Analüüsid on johtuvalt kirjutaja kogemusest pigem arvamused. Riigis töötavad vähesed välismaalased võivad kinnitada infoliikumise absoluutset kontrolli ja kiivat järelevalvet. Põhja-Koreas on proovinud kanda kinnitada üksikud lääne meediaagentuurid, kuid nende kajastused nö sündmuskohalt on osutunud uudisväärtuseta reportaažideks ja kohalike propagandistide poolt etteantud tekstide mahalugemiseks. Julgeolekuaparaadi ametnikega tööruume jaganud ajakirjanikud on riigist varem või hiljem lahkunud. Veelgi vähem on võimalik tuua faktilist selgust riigi esiperekonna olemusest, millisest kõnelemine Põhja-Koreas on välistatud. Lubatud, õigemini kohustuslik on pühkida üksikuid värskeid tolmukübemeid Suurte ja Kallite piltidelt. Arutlused esileedi Ri Sol Ju käekottide teemal võivad lõppeda kinnipidamisasutuses enesega pikalt vestlust jätkates.

Kim Jong Un – kas poolearuline püstihull või kainelt kaalutlev türann? Soovitan mistahes Põhja-Koreast kõnelevaid ulmelisi uudiseid, aga ka loogilisi arutlusi lugedes endale korduvalt meenutada teadmist – valitsejate peamine eesmärk on võimul püsimine. Režiimi langedes mistahes stsenaariumi rakendumisel kannab mõnekümnetuhandeliseks hinnatav eliit väga ranget vastutust. Asjaolu teadvustamine annab paljudele idamaade muinasjuttude kategooriasse kuuluvatele arengutele enamvähem loogilise tausta. Kim Jong Uni sammud muutuvad seeläbi paremini mõistetavateks. Tekib arusaamine verisest kaadripoliitikast, ennaktempos arendatavast massihävitusrelvade programmist, inimõiguste olukorrast. Kim Jong Un peab olema vägagi kainelt kaalutlev strateeg, et suuta hoida tasakaalu mõningaid ainelisi vabadusi lubava rohujuuretasandi turumajanduse ning rangelt kontrollitud riikliku plaanimajanduse vahel. Püsiv ainelise heaolu mõõdukas kasv on režiimi stabiilsuse garantii. Tagada sanktsioonide koorma all eliidi jätkuv lojaalsus on kõrgemat kvalifikatsiooni nõudev juhtimisülesanne. Kim Jong Unile kaasa tundmine ei ole päris korrektne, kuid jälgides kunagise spordipoisi tervise taandarengut on selge – selle ohtliku riigimudeli kooshoidmine on pidev ja närvesööv väljakutse, kus lõõgastumine täiel rinnal on möödapääsmatu. Just Kim Jong Uni tervis võib olla selle keti nõrgim lüli.

Kimide pereelust pole teada just ülearu. Saame tugineda üksikute inimeste tunnistustele, kellel on olnud perekonnaga vabatahtlikum või sunnitult sisulisem kokkupuude. 1976.aastal röövitud ja kaheksa aastat sunniviisiliselt Põhja-Korea lootusetult mahajäänud ja oluliste loominguliste piirangutega filmitööstust arendama pandud Lõuna-Korea tipprežissööri Shin Sang-oki ja tema filmidiivast abikaasa Choi Eun-hee salajaste salvestuste kaudu oleme kuulnud Kim Jong Ili kirumas riigi mahajäämust ning teame Pyongyangi playboy peoloomsest olemusest. Teadmised Kim Jong Ili üüratust filmiarhiivist, noortest tüdrukutest koosnevatest „lõbustusbrigaadidest“ ja sunnitud õhustikuga kõrgetasemelistest joomaorgiatest pärinevad just Shinilt ja Choilt. Hämmastavalt avameelne oli 13 aastat Kim Jong Ili ja tema pere ihukokaks olnud jaapanlase Kenji Fujimoto 2003.aastal ilmunud raamat, mis sisaldab lausa perepilte, skeeme luksushäärberitest ning kummalises peremudelis kasvanud laste inimlike külgede kirjeldusi. Perekonna elustiil oli äärmuseni pillav isegi 1990ndate lõpus riiki tabanud näljahäda õudsamatel kuudel. Kenji Fujimoto tunnistused on ainsad, mis aitavad natukenegi mõista Kim Jong Uni kasvamise lugu. Hiljem on Fujimoto küll tunnistusi muutnud, kuid pigem tuleb selle taga näha soovi pääseda Põhja-Korea liidri tapvast vihast. Nende ridade kirjutamise ajal on Fujimoto Põhja-Korea pealinnas tagasi ning pidamas sealsele eliidilegi liigkulukaid õhtusööke pakkuvat mereandide restorani. Kim Jong Uni võimuperioodi alguspäevilt võime usaldada mõningaid infokilde liidri ajutise sõpruse võitnud ekstravagantse Dennis Rodmani suust, kuid jälgides mehe emotsionaalset ja füüsilist seisundit tema reisidel Põhja-Koreasse, tuleb saadud teadmisi võtta mõningase reservatsiooniga. Küll sai kinnitust teadmine, et Kim Jong Uni elustiil ja -kvaliteet on isa ja vanaisa loodud taset hoidnud, kui mitte kasvatanud. Kodumaja rõdult kohvi kõrvale rannast lastavaid keskmaarakette vaadelda ei ole jõukohane enamikele maailma liidritele, kuid just nii Kim Jong Un oma hommikuid Wonsani kuurortis paiknevas häärberis aeg-ajalt sisustab. Lendavad masinad on teda inspireerinud juba varajasest lapsepõlvest.

Kim Jong Uni võimuperioodi vältel on Põhja-Korea olmelistes arengutes toimunud rohkem kui eelmise Kimi ajal kokku. Kuigi Põhja-Koreasse suhtutakse sageli irooniliselt, on tegemist päris riigiga. Erinevalt isast, on tajuda Kim Jong Uni tegelikku soovi Põhja-Koread mitte vaid koos hoida, vaid ka arendada. Näljahäda järgselt vohama asunud turgude ja rohujuuretasandi turumajandust on proovitud küll likvideerida, kuid juba Kim Jong Il mõistis arengu pöördumatust – inimesed katsid turgudel kaubeldavaga esmavajadused riigi abita. Kim Jong Uni „tarkuseks“ peetaksegi turgude ohjamist määral, mis ei loo ohtu tema raudsele haardele tagades samas motiveeritud ning kontrollitud eraettevõtluse toimimise. „Sotsialism Korea moodi“ on väljend, mida kohtame Põhja-Korea meediat jälgides regulaarselt. Keerukate, kuid selgelt Töölispartei poolt ohjatud majandusmudelite tekke tõttu ei ähvarda oluliste sanktsioonidega maadlevat riiki enam õõvastavas mahus nälg, kuid hinnanguliselt maadleb kuni veerand elanikkonnast endiselt ebapiisava päevase kalorikogusega. Kim Jong Un peab arvestama teadmisega, et rahvas ei ole tema taga nii monoliitselt nagu seda üritab meile teadvustada Partei päevaleht Rodong Sinmun. Enamik noorele liidrile pandud ootused on osutunud pettumuseks. Seespool koguneva vimma vormumist revolutsiooniks oodata (veel) pole, režiimile ohtlikum surve pressib riiki hoopis välispiiridelt. Tehnoloogia arenguga ning aina miniatuursemate andmekandjatega on kogu riigis regulaarselt tarbitav igasugune Hiina ja Lõuna-Korea meelelahutus, aga ka tõsisem analüütika. Infotehnoloogia arengut prioriteediks pidav Kim Jong Un koolitab tuhandete kaupa programmeerijaid, kuid tunneb ka lugu oma oksa saagimisest. Vaid riigipiirides töötav mobiilsidevõrk võimaldab siseturvalisuse eest vastutavatel riigiametitel olla kursis kõikide kodanike poolt õhku paistatud ebasobivate silpidega, kuid võib kriitilise massi saavutamisel tekitada sotsiaalmeedia laialdase leviku. Kaasaegsete väljakutsetega maadlemist on tunnetada – oluliselt on karmistunud välismeedia tarbimiselt tabatute karistused, piiridel on tugevdatud elektroonilise valve võimekust, raadio- ja telelevi segatakse üha võimsamate seadmetega ning iga uus turule toodud mobiilne nutiseade sisaldab vähem liideseid, kuid rohkem kohustuslikke aplikatsioone. Need fikseerivad ning edastavad iga seadmes tehtud päringu ja näpuliigutuse. Põhja-Korea on endiselt viimane riik maailmas, kus ei ole kasutatav globaalne internet.

Põhja-Korea mõistmine on ainulaadne ja kurvalt huvitav mõttemäng. Süvenedes II maailmasõja ja Korea sõja järelmitest kerkinud ajutise sotsialistliku eduloo ajalukku, on kaasaaegsesse maailmakorralduse halvasti passiva jäänuki olukord osaliselt arusaadav. Oluline on teadvustada Hiina rolli, aga tunda ka teiste naabrite huvisid – Põhja-Koread on neil kõigil paradoksaalsel kombel endiselt tarvis. Erakliku kuningriigi käekäigus on üksikute inimeste „panus“ olnud niivõrd oluline, et nende rolli tuleviku kujunemisel on raske alahinnata. Mida rohkem tajume ja oskame mõista Põhja-Koread juhtivate seltsimeeste motivatsiooni, seda täpsemad võiksid olla sammud nende türannia ohjeldamiseks. Demokraatliku maailma vastused sõltuvad aga suuresti valimistsüklite vaheldumisest kui järjepidevast poliitikast. Aasias tehakse plaane dekaadide ja sajandite kaupa. Põhja-Korea olemasoluga tuleb leppida, kuid tema meetoditega mitte. Ei tohi unustada asjaolu, et vaatamata Kim Jong Uni kõikvõimsusele on Põhja-Korea valitsemine päris arvestatava mõjujõuga vähemuse kollegiaalne heaoluprojekt. Võimalik liidri kadumine ei lahendaks Ida-Aasia ühte keerukamat probleemi lõplikult.


Trumpi taganemine Süürias – võimalus Kim Jong-unile?

Ameerika Ühendriikide välispoliitikas maailma politseiniku rollist taandavaid algatusi lubanud, kuid seni lennukate ja kiirete mõttemuutustega tuntuks saanud Donald Trump viis Süürias ellu midagi kardetut, kuid ikkagi ootamatut. Autor ei armasta ülearu otseseid võrdlusi erinevate juhtumite korral, kuid diktaatoreid imetlev ning pikaajaliste taustadega kuupvõrrandi kategoorias liitlassuhetega lihtsaid kreedit-deebet tehteid katsetava Trumpi seekordne tegevus sunnib arutlema ka Korea poolsaare julgeolekumudeli tuleviku üle.

Siinkirjutaja tunnetuse järgi on välispoliitika Trumpi jaoks tüütu, kuid vajalik sisepoliitiline tööriist. Palju koduturule mõeldud kõlavaid ja globaalseid sõnumeid, kuid ei ühtegi käegakatsutavalt käimalükatud sisuliselt algatust. Kõigest palju riskantset segadust. Kindlasti tuleb Trumpi ajastul eristada Ameerika globaalsetes tegevustes Trumpi ideid ning reaalset Ameeika tegutsemist, kus just praegu Süürias toimunud tegelik taandumine on tekitanud Ameerika kaitsepoliitikat elluviivates ametnikes ja militaarsektoris märkimisväärset pahameelt ülemjuhataja otsuste osas. Isegi Washingtonis ei jookse veelahe presidendi otsuse üle arutlemisel mitte harjumuspärast joont demokraatide ja vabariiklaste vahel. Meenutagem, et Trumpi lähikonnast on just Süüria kavade tõttu lahkunud kaitseminister James Mattis.

Deebeteid ja kreediteid on Trump kokku arvamas ka Koreas. Sarnaselt NATO-sse panustamise diskussiooniga peavad ameeriklased ja lõunakorealased põhimõttelisi ning 70 aastat kestnud liitlassuhete alustalasid raputavaid fiskaalkõnelusi. Euroopa riikide kummivenitamist, mis eelkõige peegeldub nn.vanade euroopa maade tahtmatuses täita võetud kohustusi, aitab Ameerika presidendi lihtne loogika õiges suunas liikuma lükata kindlasti. Trumpile võiks siiski meenuda NATO loomise lugu ning Ameerika Ühendriikide enda võetud suuremat rolli Euroopa ning Põhja-Ameerika riikide julgeoleku tagamisel. Kindlasti on alliansi ajaloo jooksul julgeolekuriskide olemus oluliselt muutunud (näiteks kommunismitondi loodud tuumakonflikilt aina enam terrorismi ning küberohtude suunas, kuigi ka tuumaoht on naasmas) ning kuludejagamise reformimine tervitatav, ei ole Trumpi võimuses loetud aastatega muuta Ameerika domineerivat rolli maailma arengutes. Julgen väita, et see poleks ka Ameerika Ühendriikide huvides, millest Trump nii veendunult kodupublikule punane müts peas kõneleb. Soovitan NATO kulude jagamise teemadel ning bilansi kujunemise ajaloost ja printsiipidest lugeda ajakirja “Diplomaatia” NATO 70.juubeli erinumbrist, Erkki Tori artiklist: https://diplomaatia.ee/missugused-on-nato-koormajagamine-ja-kaitsekulud/  

Koreas, erinevalt Euroopast, on otsustajaid ja osapooli vähem ning Korea Vabariik (Lõuna-Korea) on tajunud ebamääraseid sõnumeid pilduva liitlase poolt tekkida võivaid ebakindlusi.  Liitlased on pidamas kurnavaid läbirääkimisi ning varasema viieaastase lepingu asemel on saavutatud kulude jagamise konkreetne skeem (Special Measures Agreement) vaid aastaks. Lõuna-Korea meedia andmetel on Trump esitanud absurdse nõude kasvatada ameeriklastele makstavat senist umbes miljardit dollarit aastas viis korda! Selline summa peaks katma võimalikud kulud, mis kaasneks Koreast taandumise korral ligi 30 tuhandelise väe majutamise ning tegevuses hoidmise Ameerika Ühendriikide pinnal.  Detailsemalt kirjutasime Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide läbirääkimistest 4.veebruari Postimehes: https://arvamus.postimees.ee/6514926/erki-loigom-rahuprotsess-korea-moodi-voidurelvastumine-ja-suurenenud-kaitse-eelarved

Erinevalt Süürias reaalselt elluviidud otsusest taanduda, on Koreas ameeriklaste panus sealsesse julgeolekusse olnud pigem kasvav, kui kokkutõmbav. Saja kilomeetri kaugusel demilitariseeritud tsoonis asetsev suurim Ameerika välisriikides asuv sõjaväebaas Camp Humpreys  Pyongtaeki lähistel on läbimas 11 miljardit ameerika maksumaksja dollarit maksvat uuenduskuuri ning selle juht kolonel Michael F. Tremblay on juba selgesõnaliselt ning korduvalt
väljendanud oma arvamust Ameerika Ühendriikide panuse,huvide ja võimaluste üle just pikas perspektiivis kaasaja hüplike poliitikate vaates. Ameerika tuumaallveelaevad külastavad regulaarselt Lõuna-Korea sadamaid või viibivad Jaapani merel. Lisaks Jaapanis asuvatele baasidele on Lõuna-Korea sisuliselt ainus geograafiliselt võimalik paik hoidmaks pilku peal üha pingestuvas regioonis Hiina, Põhja-Korea ning ka Venemaa tegevustel. Lõuna-Korea on suurendamas kaitsekulutusi 7% aastas ning loodetavasti lõpevad ka Trumpi bilansimängud  twitteris peagi. Lõuna-Korea on alustanud juba Obama perioodil kokkulepitud varghävitajate F35 oste, milliseid peaks riigi arsenalis aastaks 2022 olema nelikümmend. Arutelud sõjaseisukorras operatiivjuhtimise üleminekust Lõuna-Koreale kestavad ja koguvad hoogu. Lõuna-Korea erinevalt Euroopast on mõistmas iseseisva kaitsevõime kiire tugevdamise vajadust - emotsionaalselt tundeküllane Korea sula on lõppemas, Hiina võimekused kosumas ning tüli Jaapaniga hõõgumas. Loetelu taustal erinevad arusaamad Washingtoniga, milliste hulka on kuulunud ka Trumpi väljaütlemised Korea episoodi lõpetamisest üleüldse! Olulisi sõjaväeõppusi on peale 2018.aasta Singapuri tippkohtumist Kim Jong-uniga juba kärbitud.

Kim Jong-uni režiim jälgib ekraanidelt teraselt kaadreid Süüriast. Kim on saanud tõendi, et ameeriklased võivad päriselt olulisi koostööpartnereid hüljata. Põhja-Korea viimaste kuude retoorika annab täiest jõust lõunanaabri suunas sõnatuld, kus fookus on sätitud ebaterve ja reeturliku liitlassuhte olemuse paljastamisele. 1972.aasta ühiskommünikee kahe Korea vahel, mida tänini peetakse võimaliku Koreade ühendamise alusdokumendiks, räägib samuti vajadusest läbi viia ühendamine vaid osapoolte kokkuleppel väliste mõjuriteta. Viimane on muidugi ebareaalne nõudmine, arvestades millise innukusega loob Pyongyang taas blokki Venemaa ja Hiinaga. Kõikvõimalike tasandite koostööprojekte on endiste ideoloogiliste liitlaste vahel käigus määral, mida ka igapäevane vaatleja ei suuda hoomata. Võimaliku Ameerika panuse vähenemise korral Lõunas võib kolmikul avaneda
suurepäraseid võimalusi Lõuna-Korea survestamiseks. Ameerika presidendi algatatud kaubandussõda Hiinaga on sisuliselt nullimas Põhja-Korea tuumaprogrammi ohjeldamisega seotud pingutused. Sarnaselt kümnete tuhandete kurdide vahele peidetud ameeriklasele võib miljonites mõõdetavate Koreade armeede hulgas teenivatele vähem kui kolmekümnele tuhandele hinnatava ameeriklaste kadumine kallutada Kim Jong-uni ja mõttekaaslaste huvisid ning meetodeid. Ma ei kõnele otsesest sõjategevusest, mis oleks Pyongyangile endiselt suitsiidne, kuid Lõuna-Koread destabiliseerivaid meetodeid on Kuri-Korea nipiraamatutesse kogunenud ajaloo jooksul mitme köite jagu. Demilitariseeritud tsoonis on vaatamata plaanidele nimetada maailma militariseerituim piirkond rahukoridoriks endiselt tuhandeid ning ligi 15 miljonit lõunakorealast ähvardavat Põhja-Korea suurtükki, mis Lõuna-Korea kaitseministeeriumi 2016.aasta nn “Valge paberi” hinnangul kujutavad olulisi riske just bioloogilise- ja keemiarelvade kasutamise võimalikkuse vaatenurgast. 2019.aastal taastati Põhja-Korea nimetus eelpooltoodud dokumendis kui “vaenlane”. Donald Trumpi roll ja vastutus ruudulisel paberil joone alla nullide joonistamisel on olulisem kui ta ise arvab.