Kas Kim Jong-un valmistub sõjaks?

Just sellise otsekohese pealkirjaga üllatas Korea temaatikaga tegelejaid 11.jaanuaril ilmunud artikkel (https://www.38north.org/2024/01/is-kim-jong-un-preparing-for-war/) , mis kulutulena maailma meedias vastukaja leidis. Kui apokalüptilisi maailmalõpu stsenaariume seoses Põhja-Koreaga on ilmunud aastakümneid, kõnetas mainitud arvamuslugu asjatundjaid autorite tausta ja kogemuse tõttu. Stanfordi Ülikooli emeriitprofessori ning Ameerika tuumatehnoloogia keskuse Los Alamose endise direktori Siegried Heckeri ning Riigidepartemangu Ida-Aasia divisjoni eksjuhi Robert R.Carlini seisukohad on olnud 2000-ndate alguses Ameerika Ühendriikide Korea poliitika kujundamise olulised alustalad. Professor Hecker on seitsmel visiidil Põhja-Koreasse ainus läänlane, kes korduvalt külastanud ka Põhja-Korea tuumaenergia südant ja aju, Yongbyoni keskust Pyongyangi lähistel ning olnud sõnumitooja Kimi Jong-ili režiimi ja Valge Maja vahel. Just Heckerilt pärinevad teadmised Yongbyoni sisseseadest ning tema oli esimene, kes kinnitas uraanirikastamise programmi olemasolu ja toimimist Põhja-Koreas. Robert R.Carlin on Põhja-Koreaga olnud seotud poliitikate kujundamise vaates enam kui 40 aastat.

Mis sundis nii suure kogemustepagasiga arvajaid kirjutama peatsest sõjategevuse puhkemisest Korea poolsaarel? 

Ohtlikud muutused aastakümneid kestnud mustrites.

S.Hecker Yongbyoni tuumajaamas

Autorite arvamuse kandev idee toetub Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide suhete ajaloole ja selle harjumuspäraste korduvate mustrite olulistele muutustele 2023.aasta jooksul. Hecker, kelle eelmisel aastal ilmunud telliskivi mõõtu raamat “Hinge points” (https://www.sup.org/books/title/?id=35730) keskendub kahe riigi suhete analüüsile läbi kolme viimase kümnendi, leiab, et Põhja-Korea režiimi püsimise prioriteetseim väljakutse on alati olnud suhete normaliseerimine Ameerika Ühendriikidega. Enam mitte. Sotsialismileeri lagunemine 1980-ndate lõpus sundis Kim Il-sungi otsima turvagarantiisid endiste vaenlaste juurest. Suhted Nõukogude Liidu järglase Vene Föderatsiooniga olid sisuliselt katkenud ning Hiinaga läbikäimine madalseisus. Hecker toob raamatus ning 11.jaanuari artiklis välja peamised suhete verstapostid: 1994.aastal Bill Clintoni administratsiooniga sõlmitud raamkokkuleppe (Agreed Framework), George W Bushi kurikuulsa 2001.aasta “kurjuse telje kõne”, kuuepoolsed kõnelused sama kümnendi keskpaigas ning 2012.aasta 29.veebruari nn.Liigpäeva leppe. Kõikidel mainitud juhtudel on lepingud Heckeri hinnangul üles öeldud Ameerika administratsiooni eestvõttel pikka plaani omamata ning emotsioonide ajel, mis omakorda on Pyongyangi sundinud jätkama sisult tõepoolest (eelkõige režiimi ja perekonna) kaitseotstarbelisi relvaarendusprogramme. Kui Donald Trumpis ja samal ajal Lõuna-Koread pehmemates põhjatuultes valitsenud Moon Jae-inis nähtud võimalused Hanoi tippkohtumisel 2019.aasta veebruaris poliitilises võtmes katastroofiga lõplikult katkesid, katkes ka Kim Jong-uni strateegiline kannatus. Avalikkuse ette jõudnud kirjavahetuses kahe liidri vahel ehk nn.“armastuskirjades” paljastub Kim Jong-uni isiklik pettumus ning näokaotusest lahvatanud viha. Viljatuks jäi ka Joe Bidenile antud 100 kriitikavaba päeva, sest praegusel Valge Maja administratsioonil tundub avalikkusele tajutav Korea poliitika üldse puuduvat. Kim naases agressiivse ja ennaktempos edeneva relvakatsetusprogrammi juurde ning erinevate relvaliikide testimisi ei jõua enam ammu keegi kokku lugeda.

Ühinemisfilosoofia tühistamine puudutab ka
metroojaamade nimetusi
Hecker ja Carlin tunnetasid olulist muutust Põhja-Korea režiimi väljaütlemistes 2023.aasta kevadel, kui retoorikasse ilmus aina regulaarsemalt hulk lahingutegevusele ja sõjale viitavaid käsitusi. “Tulemerre uputatud Soulist” kuuleme pingete ajastutel ikka ja jälle, kuid kõnealusel ajaperioodil kõneldi vajadusest ettevalmistamaks revolutsioonilist ühendamist läbi jõu, legaalselt pädevat õigust hõivata kogu poolsaar, anda ennetavaid lööke jne. Kui Põhja-Korea uudistevahus keskpäraselt orienteeruv vaatleja võis pidada Kim Yo-jongi (Kim Jong-uni õde) kasutatud Lõuna-Korea ametlikku riiginime “Korea Vabariik” keelevääratuseks, polnud see seda. Termin, mida Põhja-Korea endale 75 aastat lubanud pole, ilmus meediaruumi veel ja veel kuniks 30.detsembril Korea Töölispartei pleenumil peetud hiidpikas kõnes Kim Jong-un uudispommi lõhkas: Koread ei liitu kunagi rahumeelsel viisil, vaid on kaks eraldi riiki ja rahvast ning kuulutas viidavat põhiseadusesse sisse klausel Korea Vabariigist kui põlisvaenlasest. Üle kogu Põhja-Korea lammutatakse praegu ühinemisele viitavaid monumente, nimetatakse ümber tänavaid, koole ja raamatukogusid, likvideeritakse filmidest ja muusikateostest (sh.riigihümnist!) ühinemisele kui 75 aastat fundamentaalsele psüühhele mõlemas Koreas viitavaid vihjeid. Visuaalselt ei kujutata Koread enam tervikliku poolsaarena ei teleuudiste logodel ega mujal laialtlevinud sümboolikas. “Üks Korea” kui väljend ja kandev idee kogu poolsaarel, kuulutati Põhja-Koreas lõppenuks. (https://arvamus.postimees.ee/7933818/erki-loigom-pohja-korea-suurendab-tuumapommide-tootmist-sonades-lounaga-uhinemist-enam-ei-otsi )

Rahumeelsed viisid poolsaare ühendamiseks ja katsed suhete normaliseerimiseks Souli ja Washingtoniga on (Põhja-Korea sõnul) lõplikult läbikukkunud ning Kim Jong-un langetanud strateegilise otsuse tagada julgeolekuküsimustele lahendused sõjalisel teel. Autorite seisukohta võimendavad edukalt reanimeeritud ning tõhus Jaapani, Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide sõjalise koostöö formaat ning Põhja-Korea pragmaatiline läbikäimine Ukrainas sõdiva Venemaaga. Nurkaaetud diktatuuri sammudes ei suuda Lääne otsustajad sageli leida loogikat ning langetatud valikud on fataalsed. Eks tegelikult Ukraina sõda ja selle aktiivsema faasi algus 2022.aastal kinnitab seda väidet (siinkirjutaja arvamus). Kohtan minagi väga väärikate akadeemiliste arvajate seas üsna levinud konstruktsiooni, mille järgi Korea sõja esimese tulelöögi andja 1950.aasta juunis oli Põhja-Korea armee, kuid selle andmata jätmisel alustanuks loetud nädalad hiljem jõuga poolsaare ühendamist hoopis Lõuna pool. Arvamus, mis pole liiga populaarne leheveergudel, kõlab Korea poolsaare ajalooga tegelevate analüütikute või ajaloolaste suust (omamoodi põhjendatult) üpris sageli. Jah, praegune ühinemisretoorika hülgamine on tektooniline muutus ning Kim Jong-uni enda poolt tehtud (!) avaldusele järgnenud massiivsed ja provokatiivsed sammud põhja pool demilitariseeritud tsooni loovad ähvardavaid taustu, kuid julgeksin ettevaatliku lugupidamisega arvata - Hecker ja Carlin unustavad mitmed Pyongyangi vaates edukaks sõjategevuseks vajalikud eeldused.

Vanaraud üksikute moodsamate viledega.

Kõige selgemini on hoomatavad militaarsed võimekused. Uudiskünnist ületavad viimased kolm aastakümmet eelkõige Põhja-Koreaga seotud raketi- ja tuumarelvakatsetused. See pole vaid uudisruumis nii, tegemist on Põhja-Korea režiimile mitmes mõttes pealesunnitud ainuvalikuga. Konventsionaalseks sõjapidamiseks loodud üüratut Korea Rahvaarmeed konstantses kasinuses kiratsev režiim moderniseerida  ei suuda. Valik panustada massihävitusrelvadesse on odavaim, kiireim ning hirmutavaim valik. Vähem räägitakse keemiarelvaarsenalist, mis Põhja-Koreal on samuti prominentne. Kuigi riik on saamas defacto tuumariigiks, on läbiviidud vaid seitse madalama võimekusega tuumakatsetust. Riigimeedia räägib juba viis aastat ka taktikalisest tuumarelvast, mida pole aga katsetatud kordagi. Kontinentidevaheliste rakettide katsetusi on läbiviidud samuti minimaalselt ning neidki kunstlikul trajektooril, mis ei anna ülearust infot nende paljuräägitud võimekusest tabada Ameerika maismaad. Atmosfääri taassisenemise tehnoloogiat pole teadaolevalt endiselt suudetud isegi katsekorda seada. Siiski ei tasu eelpooltoodud eeldusi ja potentsiaalseid võimekusi eirata, kuid lahinguväljal nende relvagruppide kasutuskõlblikkusele viitavaid kindlaid signaale sisuliselt pole.

240mm GPSi abil juhitavate rakettide katsetamine
Kõik DMZ-d Põhja-Korea poolt külastavad turistid näevad ohtlikule piirialale lähenedes sadade ühikute kaupa mitmetes liinides torudega lõuna suunas rivistatud suurtükke. Nende võimekuses sõja esimesel tunnil välja tulistada kümneid tuhandeid mürske, ei pea kahtlema, hoopis karta tuleb. Kuid tuleb teada ka Lõuna-Korea poolseid ennetavaid tegevusi ja valmisolekut, mis puudutavad just konventsionaalse konflikti korral sellele vastamise võimekusi. Põhja-Koreal sisuliselt puudub õhuvägi, merevägi on vanaraudne ning Ukraina sõjast tuntud droonilahingus saavad õhus toimetama vaid Lõuna-Korea aparaadid. Kuigi Lõuna-Korea õhukaitse maadleb  võimekusega tabada eriti madalalt lendavaid Põhja-Korea tiibrakette, on enamike ballistilistel trajektooridel lendavate rakettide vastu kaitse olemas. Põhja-Korea võib olla kogununud vaimustust hiljutisest Hamasi üllatusrünnakust, kuid näeb ka Iisraeli armee aeglast ja piinarikast vastust ning teeb sellest omad järeldused.  Seega, sõjaliselt pole Põhja-Korea võimeline pidama pikalevenivat konflikti, mida võimalik Korea sõja jätkamine endast kahtlemata kujutaks. Põhja-Korea meedias kujutatakse neil päevil mitmeid relvaarendusi, mis tähelepanelikul vaatlemisel klapivad täpselt nende kaliibrite ja stardisüsteemidega, mida kasutab Vene armee Ukrainas. Seeläbi võib taolisi katsetusi pidida pigem relvaexpoks Moskva suunas, kui valmistumises ründamaks Souli. Põhja-Korea võimekust prioriteetsetes valdkondades eirata kõiki talle seatud piiranguid kinnitab asjaolu, et Ukrainast leitud Põhja-Korea keskmaarakettide detailid on 99% ulatuses valmistatud Ameerikas, Euroopa Liidus või teistes Lääne riikides valmistatud komponentidest. Nii palju siis juche-stiilis sõltumatusest või sanktsioonidepoliitika edukast ohjamisest.

Kindlasti ei tasu unustada, et sõjaline oht Põhja-Koreast pigem kasvab, kui kahaneb, sest Ukraina sõjast tingitud avanenud vene väravad võimaldavad ettevalmistavaid tegevusi pigem kiirendada. Kahe režiimi koostöö on ilmselge ning tõhus. Rünnakuvalmidusest räägime Korea Rahvaarmee kontekstis siiski dekaadide, mitte kuude või aastate  perspektiivis.

Trump, Moon ja Kim Panmunjomis 2018 suvel
Poliitiliselt on kogu aeg halb ilm.

Teine vajalik eeldus ja asjaolu, mille Hecker ja Carlin unustavad, on soodne poliitiline kliima Pyongyangist vaadatuna, millist sisuliselt ei esine. Kui Venemaal, Ameerika Ühendriikidel, aga ka Jaapanil ja Lõuna-Koreal pole suures plaanis Põhja-Korea tulevasest olemasolust ja püsimisest sooja ega külma, on Hiina Rahvavabariik tülika puhverriigi püsimisest otseses sõltuvuses. Eelkõige huvitavad Hiinat Põhja-Korea maavarad, meresaadused, odav tööjõud ning muidugi asjaolu, et vaenlikud Ameerika väed püsiksid kahe karmilt tarastatud riigipiiri taga. Võimudele Pekingis pole muidugi kunagi istunud Pyongyangi isepäine välispoliitika (jah, Põhja-Koreal on selgelt iseseisev välispoliitika) ning mastaapsed relvakatsetused ja ärplemine on viinud korduvalt vastastikused suhted mõõdukalt viisakatest vaenlikult külmunuteni. Hiina ennetustöö või kiire sekkumine sõjalise tegevuse alustamisel Koreas on üheselt selge kõigile osapooltele, neutraliteet korea küsimuses on Pekingis vaatamata olulistele kaubandussuhetele Lõunaga, välistatud. Samuti peaks Kim Jong-un tabama hetke, kui Valges ning Sinises Majas (viimase väljendiga kutsutakse Lõuna-Korea presidendi residentsi Soulis) istuvad välispoliitiliselt jõuetud ja voolitavad presidendid. Valget Maja taoline olukord Korea poliitika vaates meid saabuval sügisel ohustabki, kuid kaht teist tingimust hetkeolukord Kim Jong-uni jaoks soodsaks ei kujunda, kui üldse kunagi. Nii kummaline kui see ka ei tundu, valiks ka Moskva võimaliku Korea sõja jätkumise korral pigem Souli toetava positsiooni.

Ellujäämisinstinkt – Põhja-Korea püsimine põhialus.

Viimaseks, kuid olulisimaks peaksin Kim Jong-uni kainet personaalset kalkulatsiooni vältida liigkõrgeid riske. Temagi õpib ajaloomustritest. Vanaisa Kim Il-sungi 1950.aasta juunis algatatud afäär Korea sõja näol pidi olema lahendatud poolsaare ühendamisega loetud nädalatega. Kolm aastat ja kolm miljonit hukkunut hiljem fikseeriti olukord seal, kust selle lahendamisega alustati. Kõiki Põhja-Korea loogilisi või täiesti pöörasena tunduvaid sõnavõtte ja tegevusi tasub alati käsitleda režiimi ellujäämist tagavate meetmetena. 

Sõjategevuse alustamine Põhja-Korea poolt on väga ebatõenäoline ning sellele ei viita miski. Lausa vastupidi. Milline sõjaks valmistuv riik ekspordib sadade tuhandete ühikute kaupa laskemoona ja tuhandeid võimsaid rakette? Kahjuks tuleb Põhja-Korea relvade vastu sõdida juba praegu, seda Ukraina rinnetel. Küll on kahe Korea vahel tuntavalt kasvanud võimalus lokaalseteks relvakonfliktideks demilitariseeritud tsoonis ja vaidlusalusel merepiiril, kuid potentsiaali laiemaks sõjategevuseks napib.

Lugu ilmus Postimehes 23.veebruaril 2024: https://arvamus.postimees.ee/7965599/erki-loigom-kas-kim-jong-un-valmistub-sojaks


Soovituslik ja tuumakas lugemisarsenal Põhja-Korea teemadel




Koristasin raamaturiiulit. Ühte ritta said Põhja-Koreast kõnelevad õhemad ja paksemad, pealiskaudsemad ja tummisemad tükid. Koreadest on kirjutatud sadu raamatuid, kuid usun, et ka allpooltoodud valikust leiavad sobiva nii asjatundjad kui -armastajad.

Kel aega Koreade viimase paari sajandi ajaloo kompamiseks täpselt ühe raamatu jagu, siis see on see raamat. Kajastab arenguid kuni 2023.aasta kevadeni.

Hinge Points. An Inside Look at North Korea's Nuclear Program
(Siegfried Hecker, 2023)
Ameerika tuumateadlase Siegfried Heckeri unikaalsed kogemused, mis omandatud vahemikus 2004..2010, kui ta Põhja-Korea valitsuse kutsel seitsme visiidi jooksul viibis erinevates PK massihävitusrelvade arendustega seotud asutustes üle kogu riigi. Just Heckerile näidatud info põhjal sai maailm teada Põhja-Korea plutooniumi tootmise võimekusest ning 2010.aastal näidati teadlasele ligi 2000 tsentrifuugist koosnevat ultramoodsa sisseseadega uraanirikastamise tehast. Konstantse satelliitluure all töötavasse Yongbyongi kompleksi oli suudetud tarnida tööstuslikus mahus suurgabaraiidilist tehnoloogiat seda mingilgi moel kõrglahutusega objektiividele paljastamata. Hecker analüüsib USA administratsiooni (in corpore äpardunud) Korea poliitikaid alates Bill Clintoni võimu perioodist. "Donald, ära tõtta esimese suvalise kirja peale kohtuma kärbsesita suuruse riigi olematu diktaatoriga...." mainis USA rahvusliku julgeolekunõunik John Bolton enne Hanoi tippkohtumist, olles siiski asetleidnud summiti ebaõnnestumise peamisi arhitekte. Boltoni desktruktiivsest rollist USA ja PK suhete arengus tuleb raamatus juttu omajagu. Lisaks saab üsna detailideni selgeks nii uraani kui plutooniumi baasil toimiva tuumapommi ehitus ja käsitlemine.

Dancing on Bones. History and power in China, Russia and North-Korea (Katie Stallard, 2022)
Katie Stallard, SkyNewsi pikaaegne korrespondent Hiinas, Venemaal ja Koreas (sh.Põhja-Koreas) võrdleb kolme režiimi sarnast ajaloonarratiivide loomist, väänamist või 180-kraadist muutmist võiduoreooli kujundamisel. "Ajalugu on liiga oluline teadus, et seda jätta käsitlemiseks ajaloolastele" on Mao öelnud ning Kim, Puutin ja Xi ellu viinud. Faktid pole kunagi head lugu tohtinud rikkuda.

Somewhere Inside: One Sister's Captivity in North Korea and the Other's Fight to Bring Her Home (Laura ja Lisa Ling, 2011)

2009.aasta varakevadel vahistasid Põhja-Korea piirivalvurid Yalu piirijõel Hiina poolel (!), kuid hetk enne jala PK territooriumile pistnud ameerika dokumentalistid Laura Lingi ning Euna Lee. Kuigi naistel õnnestus pool aasta hiljem vabaneda, olid nad ühed esimesed ameeriklastest kinnipeetavad ning nii nende, kui järgmiste kinnikukkunute lood joonistavad selge mustri:
- Põhja-Korea soovib maksimaalselt kõrgel tasemel diplomaatiat olukorra lahendamiseks,
- protsessi vältel peab kogu spektri ulatuses (meedia, võimud, meeleolud tänavatel) olema tagatud heakskiit Põhja-Korea justiitssüsteemile, kriitika pidurdab koheselt asjade kulgu,
- ameeriklased, erinevalt lõunakorealastest üldiselt vabastatakse peale pika sunnitööle määramise karistuse ja teatraalse kohtufarsi pidamist,
- kinnipeetavad saavad kuude viisi kirjutada pikki seletuskirju ning iga vasturääkivus neis on protsessi kulgu (karistuse pikkus, präänikud ja piitsad) mõjutav viga,
- PK võimudel on kinnipeetavate kohta olemas üsna täielik CV.
Et Lauri Ling ja tema õde Lisa olid tuntud meediatöötajad, kaasati naiste vabastamise protsessi raskekahurvägi - Richard Holbrooke, Al Gore, Bill Richardson, Jimmy Carter, Hillary Clinton. Naistele sõitis järele Bill Clinton, kelle PK rääkis Carteri asemel välja kui tol perioodil USA välisministri (H.Clinton) eriesindaja. Lisa ja Laura Lingi dokumentalistikat karmidel teemadel NatGeo kanalile leiab YouTubest palju, kuid Põhja-Koreaga seotud tööd võeti 2009.aastal õdede palvel maha ning tagasi need ilmunud polegi.

Every Falling Star (Lee Sung-ju, Susan McClelland, 2016)
Pyongyangi eliitperekonna ebasoosingusse langemine, linnast "mägedesse" küüditamine ning seda kõike keset karmi Näljahäda 1997.aastal. Raamat läbi 10-aastase poisi tänavalapseks kujunemise loo. Nn.kotjebide ehk hulkurlaste probleem kummitab Põhja-Koread ka 25 aastat peale miljon inimest tapnud näljahäda. Kõrgehetkedel hinnat kotjebide arvukuses kuni miljon ning kõigi nende lood on väga erinevad, kuid samas sarnased. Kaduma läinud vanemad, kodu kaotus, kambad, meelemürgid, pidev toidupuudus, vargus kui argipäeva ja ellujäämise pärisosa....ja ikkagi usk Kim Il-sungi. 

Stars between the Sun and Moon (Lucia Jang, Susan McClelland, 2014)
Põhja-Korea põhjaosas Hiina piiri lähistel 1980ndate keskel sündinud Jang Hyen-soo lugu läbi pettumuste kuniks eduka põgenemiseni Lõuna-Koreasse. Raamat käsitleb P-Korea ühiskonnas kivistunud iidseid, aga ka ka viimase seitsme kümnendiga tekkinud ideoloogilisi dogmasid ning nendest väljamurdmise võimatust. Kuhu kasti oled sündinud, sinna sa jääd. Korraldatud abielud olukorras, kus kogu naabruskond meespoole kalduvust vägivallale. Koolihariduse lünklikkus, sest vanaisa jäi Korea sõjas Lõuna poolele. Korduvad põgenemised Näljahäda ajal Hiinasse ja tagasisaatmised. Vangilaagrid, laste sundmüügid, prostitutsioon, nälg, inimkaubandus. Tänasel päeval elab loo peategelane Kanadas ning on teema eeskõneleja. Karistust kartmata, sest kõik sugulased kodumaal on hukkunud niikuinii.

Famine in North Korea: Markets, Aid, and Reform (Stephan Haggard, Marcus Noland, 2007)
Mitte niivõrd raamat, kuivõrd kaanetatud uurimustöö kogutud tõenditest ning numbrilistest faktidest analüüsimaks Põhja-Koread tabanud näljahäda, millise mõjul kaotas elu 600 000 - 2,5 miljonit inimest. Põhjused, tagajärjed, abi korraldus, tulevik. Palju tabeleid ja graafikuid, arvaandmete tõlgendamised. Kiretu numbriraamat kohutavalt emotsionaalsest katastroofist. Kõik nn."Kannatuste marsiga" tegelevad hilisemad raamatused toetuvad sageli just Haggardi ja Nolandi käesolevale uurimusele.

Raamat vaatleb esmalt sisemisi faktoreid, mis suuresti suunavad  riigi välispoliitilisi samme. Peamine fookus on olnud sanktsioonidest vabanemisel (loe: ellujäämisel). Oluliseks murdepunktiks olid 2017.aasta "fire&furi" periood, 2018 olümpiasula äpardumine ning muidugi koroonapandeemia. Enamuse raamatu mahust moodustab analüüs suhetest kahe Korea vahel ning põhjalikult käiakse läbi kahepoolsed suhted Hiina, USA ja venemaaga ning nn. track 2 diplomaatia.

TheReal North Korea: Life and Politics in the Failed Stalinist Utopia (Andrei Lankov, 2013)
Ilmselt maailma parima Põhja-Korea asjatundja, aastaid Pyongyangis elanud ning kogu elu selle riigi uurimisele pühendanud Andrei Lankovi aeg-ajalt uuenev koguteos annab emotsioonideta ülevaate Põhja-Korea ajaloost, toimimisest valdkonniti ning ennustab tulevikku. Oluline raamat süvitsi teemast huvitatutele.

Being in North Korea (Andray Abrahamian, 2020). Lõuna-Koreas PhD kraadiks pingutanud armeenia-ameerika päritolu Andray Abrahamiani soliidselt muhedas võtmes kogemus Kim Jong-uni esimestel ning oma teed otsivatel võimuaastatel (avatus või suletus, reformid või juche?) õpetamaks põhjakorealastest ettevõtjahakatistele turumajanduse toimimist. Autor oli eestvedajaks mittetulundusühingus Choson Exchange, mis aastate jooksul proovis anda esmaseid äritegevustarkusi plaanimajanduses siplevas riigis peatõstvale ja innukale ettevõtlusalgele. Paljuski "Minu" sarjale sarnases stiilis kirjutatud raamat valgustab argiseid muresid maadlemas paranoilise režiimi hammasratastega, kajastades samas soliidselt põhjakorealaste inimlikku külge, solvamata neile pealesunnitud põhjakorealikke jaburdusi. Autor soovib koroonapandeemia leevenedes missiooniga jätkata ning antud raamatu kirjutamine talle takistuseks kindlasti ei saa.

North Korea's Hidden Revolution (Jieun Baek, 2016) - Raamat, mis keskendub välise info rollil muutmaks Põhja-Koread seestpoolt. Ilmselt 100% põhjakorealasi tarbib mingil viisil Lõuna-Korea ja Hiina meediatooteid. Kuidas mälupulgad, DVDd, lühilaineraadiojaamad, raamatud jms. on muutunud inimeste mõttemaailma ja sundinud langetama põgenemisotsuseid. Piisab vaid Euroopast toodud prügist leida mõned DVD plaadid ning prügikäitleja elu teeb kannapöörde. DMZ-s lõunapoolt lennutatud õhupallidest laialilangenud lendlehtede korjaja saab inspiratsiooni neist samadest paberitükkidest, mida ta lugeda ei tohiks. Režiimi propagandistid, kel ligipääs Lõuna-Korea meediale, põgenevad. Kalur, kes merel ilmateadet salaja lõunanaabri raadiost kuulab, ei tulegi enam koduranda. Kuidas töötavad organisatsioonid, kelle eesmärk on viia suletud riiki maksimaalselt välismõjusid? Raamatus analüüsitakse protsessi dünaamikat regiooniti, vanuseliselt ning juureldakse ka võimaliku "ameerikaliku demokraatia ekspordi" probleemide kallal. Rahaülekanne Lõuna-Koreast Põhja-Koreasse võtab tänapäeval 20 minutit, kuidas? Ettevaatust, põnevik!

Kim Jong Un and the Bomb. Survival and deterrence in North Korea (Ankit Panda, 2020) - Federation of American Scientists liige, pikaajaline kaitsepoliitika ja relvaprogrammide analüütik Ankit Panda kirjutab 300+ leheküljel lahti Põhja-Korea raketi- ja tuumaprogrammi ajaloo, saamisloo ning võtab relvagrupiti analüüsida tehtut, tegemisel olevat ning tulevikus loodavat. Kajastatud saavad diplomaatilised pingutused Põhja-Koreaga peetud läbirääkimistel ning autor lubab endale ka ennustamist. Resümee on selge - naeruväärsest äpardujast sai Põhja-Koreast 2017.aastal peale Hwasong15 interkontinentaalset lennutamist ning vesinikupommi katsetamist osapool, kes pälvis kauaoodatud "tunnustuse" - USA president pidas vajalikuks isiklikult alustada Põhja-Korea režiimiga läbirääkimisi. Raamat räägib ka Ida-Aasia hapra julgeolekumudeli muutumisest laiemalt.

Juche Myth (B.R.Myers, 2017) - Põneva elusaatusega, kuid Lõuna-Koreas maandunud ning seal Põhja-Korea propagandast ning kirjandusest loenguid pidav professor B.R.Myers on kirjutanud pikema arutluse PK nn.isehakkamasaamise filosoofia ehk Juche teemadel. Emakeelena ka korea keelt kõnelev autor üritab lahata Juche sünnilugu ning arengut kahe esimese Kimi ajastul. Miks kannab raamat nime „Juche müüt“? Nimelt väidab ja ka tõestab Myers ohtrate Kimi kõnede ning Töölispartei dokumentide toel ära, kuidas PK režiim on juchest loonud müütilise ideoloogia, millel pole ei sise- aga välistarbijale mõelduna mingit seost PK toimimisega. Destaliniseerimisest hirmul ning Hiina Suure Hüppe nälja taustal enese juhtimismeetodite edust (PK oli sel perioodil Hiina kõrval heaoluriik) kannustatud Kim Il-sung vajas režiimi tõsiseltvõetavuse suuremaks kujutamisel millelegi toetumist. Lääne õpetlased ja ajaloolased ongi 60 aastat üle ilma üritanud Juchet (mõnikord ka kimilsungism või kimism) akadeemilisel moel lahata. Juche toel suutis Kim suunata kodupubliku kontrollitud vakku, likvideerida oponente ning välismaalt (nii Läänelt kui idabloki riikidelt) laenata kokku ressursse. Kolmanda maailma riikides konkureeris kimism maoismiga. Põhja-Korea on maailmameister selles, mis puudutab laenude mitte tagasimaksmist, sh.ideolooglistele liitlastele Külma sõja perioodil. Kõneldes maailmas reisides küll marxismi-leninismi truust järgimisest, võimaldas juchele viitamine samas kritiseerida eelpooltoodud geeniuste teooriatesse liigselt kinnijäänuid dogmatismis ja formalismis (vt.ka PK 1956-1958 puhastused) kodumaal. Juchel ei ole isehakkamasaamise või sõltumatusega nagu seda tõlgitakse, mingit erilist seost. Sõnagi muide tuleb jaapani keelest. Shutai ehk „subjekt, millele keskenduda“ pole siiski vaid kindel väljend, vaid pikem mõttekäik. Raamatu väärtus on ka vähe lahti kirjutatud perioodi 1945-1967 valgustamine, kui Kimi režiim elas üle Korea sõja, kaotas N-Liidu ja Hiina liigsed mõjud ning saavutas täieliku isikukultuse seisundi. Tänapäeval kasutab PK režiim pigem teisi sõnastusi väljendamaks vajadust (ise) hakkama saada. Enamlevinud on ilmselt Hiina mõjutustega konstruktsioon „....Korea moodi“. Punktiirile võib kirjutada mida iganes. 

The Impossible State, North-Korea:Past and Future (Victor Cha, 2012) – kauaaegne Valge Maja nõunik Victor Cha omab unikaalset kogemust Põhja-Koreaga peetud tuumarelvistumise kõnelustelt kahest kümnendist. Hiidpaks koguteos analüüsib Põhja-Korea relvaprogramme ning regionaalset poliitikat. Cha lubab endale mitme peatüki jagu ennustusi. Donald Trumpi meeskonda Cha kahjuks ei mahtunud, kuna asjatundjale oli Trumpi poliitika ebaõnnestumine Põhja-Korea suunal selge väga kiiresti peale administratsiooni esimesi samme ning Cha valis kriitilise joone. Seni on tal olnud pigem õigus.


Under the Loving Care of the Fatherly Leader:North Korea and the Kim Dynasty (Bradley K.Martin, 2006) – Kauaaegse AP Korea korrespondendi Bradley K.Martini mahukas ülevaade Kimide dünastia kujunemisest ning kestmisest. Raamatu 912 leheküljele mahub ära mitme raamatujagu teemasid ning kaetud saavad sisuliselt kõik valdkonnad, mis Korea poolsaarega seonduvad. Kuiv, kuid kohustuslik lugemine igale Korea poolsaare ajaloo ja poliitikaga tegelejale.

The Two Koreas: A Contemporary History (Don Oberdorfer & Robert Carlin, 3.täiendus 2013) – Lisakuulamiseks intervjuu Robert Carliniga käesoleva raamatu teemadel: https://www.nknews.org/category/north-korea-news-podcast/older-podcasts/the-two-koreas-and-the-united-states-nknews-podcast-ep-115/880555/?t=1586756131517
560 lehekülge kiretut ajalugu. 2/3 raamatust kajastab Lõuna-Korea, kolmandik Põhja-Korea ajalugu II maailmasõjast aastani 2013. Seniloetutest kindlasti kõige olulisem koguteos ning kui Koreade ajalooga tutvumiseks on ajaresurssi ühe raamata jaoks, siis The Two Koreas on parim valik.

The History of Korea (Kim Djun-gil) - pidevalt täiendatav kompaktne koguteos saamaks 232 lehekülje jooksul ammendav ülevaade Korea poolsaare ajaloost alates 2000BC kuni kaasajani.

North Korea Confidential (Daniel Tudor & James Pearson, 2015) – raamat selgitab kõige muu kõrval hästi lahti turumajanduse tekke Põhja-Koreas. Palju kinnitusi “seespoolt”, seda läbi intervjuude põgenike. Oluline raamat mõistmaks, kus asub Põhja-Korea skaalal “plaanimajanduse fassaad versus rohujuuretasandi turumajandus.” Saab teada, kuidas ja kes Põhja-Koreas rikkaks saavad.

North Korea:State of Paranoia – A Modern History (Paul French, 2014) – taaskord korralik “telliskivi” enamasti Hiina ajaloo  tuntud uurijalt. Põhjalik käsitlus Põhja-Korea ajaloost fookusega riigi välissuhtlusele.

The Coldest Winter: America and the Korean War (David Halberstam, 2008) - 719 lehekülge annavad ülevaate Korea sõja ameerikapoolsetest otsustest, otsustajatest ning kogu protsessi anatoomiast alates II maailmasõja maailmajagamistest, ideoloogiate võitlusest kuni sõjajärgsete jõujoonte tõmbamiseni. Raamat ei ole pelgalt sõja kulgemisest, pigem Ameerika rollist juhtunus.

The Korean War (Bruce Cumings, 2011) - Taas raamat Korea sõjast läbi Ameerika osaluse vaatenurga. Raamat on saanud kriitikat "palli ühte väravasse tagumise" tõttu, kuna analüüsib peamiselt Valge Maja eksisamme Korea sõja eel ja ajal. Lugeja saab hea ülevaate USA militaarvalitsuse rollist vahemikus 1945-1948, mis Jaapani okupatsiooni järgselt vasakpoolsuse ja kommunismi vastases paranoias tekitas tugeva vastureaktsiooni USA okupatsioonitsoonis 38.paralleelist lõunas. 1945-1953 toimus Lõuna-Koreas arvukalt mastaapseid rahvaülestõuse ning toimus tuhandete hukatutega (Jeju saarel oli hukkunute arv suisa viiekohaline) veresaunu, milliste osas Ühendriigid silma kinni pigistasid. Ka sõja jooksul tehtud arvukad valearvestused on andnud sõjale nime kui "forgotten war". Kui Lõuna-Koreas on perioodi ajalugu asutud tasapisi uurima, ei leia me kaasajani sarnast ettevaatliku entusiasmi Ameerikast. Sõja lugu pole näiteks jõudnud ka mitte Hollywoodi.

1956 Crisis in North Korea – The Failure of De-Stalinization (Andrei Lankov, 2007) – Väga
märgilise sündmuse, 1956.aasta Korea Töölispartei augustipleenumi ajalt toimunud riigipöördekatse detailne analüüs. Destaliniseerimise tuules prooviti Põhja-Koread ainuvalitseva Töölispartei ladvikus seada kahtluse alla Kim Il-sungi autoriteet ning järgnenu aitab mõista Kimide perekonna mõjuvõimu tsementeerumist ning Põhja-Korea toimist tänapäevani. Kuiv, kuid kohustuslik lugemine asjatundjatele.

The Invitation-Only Zone (Robert S.Boynton) – Põhjalik ülevaade 1970-1990 vahemikus Jaapanist röövitud inimeste elust ja saatusest Põhja-Koreas. Autor on teinud ära meeletu töö kogudes intervjuusid väheste naasnutega, analüüsinud kolme kümnendi meediat ja politseiraporteid, fotopanku. Tulemused Kim Jong-ili mahitatud inimröövide kampaanial on jahmatavad ning raamat puhus Jaapanis söed taas lõkkele. 40..50 aastat tagasi röövitud jaapanlasi on Põhja-Koreas elus ilmselt mitmeid ning nende võimalik naasmine mõjutab taas Jaapani sisepoliitikat.

Only Beautiful, please – A British Diplomat in North Korea (John Everard, 2012) – Ühendkuningriikide suursaadiku John Everardi unikaalne kogemus aastatel 2006 – 2008. Vahemikku jäi esimene tuumakatsetus ning Kim Jong-ili rabandus, mis tekitas ühiskonnas palju kuulujutte ning segadust. Everardil oli võimalik jalgratta ning autoga liikuda Pyongangis ning selle ümbruses vabalt. Intervjuu Jonh Everardiga NKNews.org podcastis: https://www.nknews.org/?p=870482

Kimlandia (Mika Mäkeläinen, 2019) - Yle Hiina korrespondendi töö viis teda mõnel korral naaberriiki Põhja-Koreas, mis kõnetas Mäkeläist niivõrd, et Hiina asemel kirjutas raamatu hoopis tollest kaasaja düstoopiast. Väärtuslikud on Mäkeläise reisid Hiina ja Põhja-Korea piirile, kuhu sanktsioonide rikkumise ajastul kumbki pool liigseid silmapaare välismaailmast ei oota. Siikirjutajal on riiulis autori signatuuriga eksemplar.

“Teadmatuses, kust järgmine eine tulemas on, on midagi vabastavat.” –Kim Il-sung Pyongyangi Toidupanga ees peetud kõnes, 1968
Kim Jong-ili ehk meie Sale Juht lõi 90ndatel tõhusa normeerimisprogrammi, mis osutus niivõrd edukaks, et seda kasutatakse tänaseni.
- Korea RDV peredele antakse päevas üks kausitäis riisi, mis tuleb jagada pereliikmete vahel.
- Taldrikute ja söögiriistade standardmõõte vähendatakse 40% - nii säilib illusioon täidetud taldrikust, samas väheneb seltsimeeste poolt tarbitud kalorikuhi.
“Pyongyangis paistab alati päike” – Kim Il-sung loengus Korea RDV meteoroloogiaühingule, 1981
“Andke üles oma naabrid nii, nagu tahaksite ise olla üles antud” – Kim Jong-un külasimmanil, 2017
Eesti keelde tõlgiti Inglise autori Oliver Granti Põhja-Korea kohati jabura elukorralduse pilavas vormis kirjutatud “õpik”. Ei ole kindel, et annaksin lugemissoovituse, kuid skeenet on tajutud kahtlemata hästi.

Diktaattorin keittiömestari (Kenji Fujimoto, 2014) – kummalisel kombel seni inglise keelde mitte
tõlgitud, kuid ülioluline kogemus ja teos. Kenji Fujimoto oli Kim Jong-ili ihukokk üle kümne aasta, olles lähedalt tuttav noore Kim Jong-uniga. Unikaalsed teadmised on talletatud põnevikuna kirjutatud, kuid konfidentsiaalset paleesisest infot sisaldava raamatuna. Luksuspaleede joonised, isiklikud fotod jne. Kenji Fujimoto unikaalne positsioon Kimide perekonnas on tõeline müstika – peale paljastavat raamatut töötab Fujimoto taas Pyongyangis sushirestorani peakokana ning on valitseva dünastia perekonnasõber tänaseni. Kopteriga Hiinasse hamburgeri järele? Kim Jong-ili perioodil tehti see ära.

Aquariums of Pyongyang (Kang Chol-hwan & Pierre Rigoulot, 2000) – esimene üleilmne bestseller ning näljahädajärgselt maailmale ilmselt esimesena põhjakorealase poolt riigi olemust avanud raamat. Ideelise sotsialistist vanaema tagasipöördumise lugu Armastava Isa rüppe, pereloomisest, selle ebasoosingusse langemisest….tütrepoja pagemiseni. Raamat pani ÜRO Inimõiguste Komitee end lõpuks liigutama.  Peategelane Kang Chol Hwan on tänaseni Lõuna-Koreas inimõiguste aktivist. Tema pere saatus Põhjas on teadmata.

Nothing To Envy (Barbara Demick, 2009) – ilmselt kogu Põhja-Koreast kirjutavate raamatute kollektsiooni olulisim teos. Kirjeldab läbi tavaliste inimeste lugude näljahäda (1994-1998) perioodi õudusi. Kirjeldatut kahtluse alla tänaseni seatud ei ole. Olemas tõlge eesti keelde, “Kadestada pole midagi”.

Escape from Camp 14 (Blaine Harden, 2012) – kurikuulsas Kaechoni sunnitöölaagris (laager nr.14) sündinud Shin Dong-Huyk’i lugu. Kuigi Shini tõendites on kahtlusi ning autorgi on olnud sunnitud möönma mõningate episoodide võimendamist, on isegi poole loo uskumisel võimalik saada ettekujutus Põhja-Korea gulagides toimunust (toimuvast?) möödunud kümnendil.

The Great Successor (Anna Fifield, 2019) – New York Timesi pikaajalise Ida-Aasia korrespondendi, aastaid Korea poolsaare sündmusi kajastanud ning korduvalt Põhja-Koreas viibinud ajakirjaniku Anna Fifieldi nauditavalt kirjutatud raamat Kim Jong-uni kujunemisloost ning võimuperioodist 2011.aastast alates. Autor on ära teinud suure töö – lugemisel on tunda, et selle loomisel on olnud abiks kümned intervjuud (sh.Kimide perekonna lähimate kaastöötajatega!), püsiv uudistevoo jälgimine ja analüüs ning  Põhja-Korea ajaloo tundmine süvitsi. Loetav nii asjatundjale kui pühapäevahuvilisele. 2019.aastal tõlgiti raamat ka verivärskena eesti keelde, “Suur Järeltulija”.

Kim Jong-il Production (Paul Fisher, 2015) – Hongkongist 1978.aastal röövitud Lõuna-Korea
tippnäitleja Choi Eun-Hee ning abikaasa, filmirežissöör Shin Sang-oki lugu. Choi ning Shin viibisid röövitutena Kim Jong-ili õukonnas aastaid, lavastasid Põhja-Korea kinokunsti kaasajastamiseks mitmeid mängufilme ning põgenesid Viinis toimunud filmifestivali ajal. Choi salajase lindistuse kaudu käekotti peidetud diktofoni abil oleme kuulnud Kim Jong-ili häält (ta ei rääkinud kunagi avalikult, siiski ühe erandiga) ning tunneme Kimide kuningakoja veidrusi ning hullumeelsusi seestpoolt.

A River in Darkness  (Masaji Ishikawa & Risa Kobayashi, 2018) – pooleldi jaapanlase ja korealase tagasipöördumisest Kim Il-Sungi “sülelusse” 1960ndatel. Kuni 1983.aastani pöördus Põhja-Korea lubaduste peale tasuta kodust, pidevast tööhõivest ning lakkamatust õitsengust ligi 90 tuhat korea taustaga Jaapanis resideerunud inimest. Tegelikkuses langesid tagasipöördujad tausta tõttu ühiskonna madalamasse kasti. Autor Masaji Ishikawal õnnestus riigist põgeneda, kuid tema pere saatus on teadmata. Raamat annab hea ülevaate Korea ja Jaapani suhetest, samuti Põhja-Korea arengutest lojaalsuse tähtsustamisest peale riigi loomist kuni sularaha võimuni 90ndatel. Raamat on tõlgitud ka eesti keelde, “Jõgi pimeduses” ilmus 2019.aastal.


The Girl With Seven Names
(Hyeonseo Lee & David John, 2015) – Hiina piiril, Yalu jõe ääres asuva noore Hyeasani linna naise, Hyeonseo Lee lugu üleskasvamisest edukas peres, põhjalangemisest ning põgenemisest läbi Hiina ja Kagu-Aasia Lõuna-Koreasse. Raamat annab hea ettekujutuse elust Põhja-Korea maapiirkondades, kuid peamine väärtus seisneb enamike naispõgenike läbielamiste kirjeldustest põgenemismõttest alates, Hiinas kuude või aastate kaupa peidusolemisest (pidev hirm, tagaotsimised, juhutööd, seksiärisse sattumine jne) ning läbi Kagu-Aasia (või Hongkongi) Lõuna-Koreasse jõudmisest. Seda raamatut on raske lugeda, kuid veel raskem käest panna. Tõlgitud ka eesti keelde, “Seitsme nimega tüdruk”.

“In Order to Live” (Yeonmi Park & Maryanne Vollers, 2015) – Juba 21-aastaselt globaalseks Põhja-Korea inimõiguste teemade eestkõnelejaks saanud ning seeläbi Pyongyangi režiimi poolt ilmselt vihatumate inimeste “autahvlile” paigutatud Yeonmi Parki lugu põgenemisest läbi Hiina ning Gobi kõrbe Mongooliasse. Kuigi Põhja-Korea käivitas üleilmse bestselleri peale massiivse vastukampaania, on Yeonmi Parki pere tänaseni elu ja tervise juures. Kaasajal põgenike, isegi hilisemate aktivistide Põhja-Koreasse jäänud peresid üldiselt ei vangistata. Mõnevõrra liiga põnevikuks kirjutatud lugu, millest tasakaalustatud teadmisi omamata võib tekkida veidi kallutatud ettekujutus Põhja-Korea võimude erakordsest jõhkrusest. Tegelikkus on kusagil vahepeal. Yeonmi Parki esinemised rahvusvahelistel foorumitel ei tekitanud usaldust ning tema “tähelend” on üsna kustunud. Tõlgitud ka eesti keelde. Soovitan teemaga tutvumiseks pigem “Seitse nimega tüdrukut”.

“Without You, There are no Us” (Suki Kim, 2014) – Korea päritoluga ameeriklanna Suki Kimi kahe (õppe)aastapikkune kogemus inglise keele õpetajana režiimi eliidi poisslastest järeletulijatele mõeldud Pyongyangi Teaduste ja Tehnoloogia Ülikoolis (PUST). PUST on üks kahest Põhja-Korea ülikoolist, mis baseerub välisabil ning millise õpetajaskond on koostatud välismaalastest, sh.ameeriklastest. Autori algne seiklushimu asendus kiiresti füüsiliselt suletusest tekkinud depressiooniga, kuid missioonitunne sundis pingutama lõpuni. Inimlikkust on raamatus siiski palju, nagu ka väärtuslikku informatsiooni Põhja-Korea hariduselust ja kummalistest meetoditest siseturvalisuse tagamiseks. Peale raamatu ilmumist hakkasid võimud PUSTi tegevust kritiseerima ning on kooli mitmel korral ajutiselt sulgenud. Kooli eestvedajaid on vangistatud nädalateks ja kuudeks. Kool jätkab siiski tööd.

Dear Leader (Jang Jin-sung, 2014) – Kim Jong-ili siseringi kuulnud ning tema propagandamasina hüvanguks müstifikatsioone, artikleid ning poeeme loonud Jang Jun-sungi lugu. Jang, kel oli ligipääs keelatud Lääne ja Lõuna-Korea ning Jaapani perioodikale, unustas vaid töökohas tarbimiseks mõeldud lektüüri avalikku parki. Edasi jäi Jangil vähem kui ööpäev, et riigist põgeneda. Väärtuslik siseinfo režiimi toimimise köögipoolelt. Loetav ka esmakordselt teemaga kokkupuutujale.

The Reluctant Communist (Charles Jenkins, 2008) – 1965.aastal põgenes 24-aastane USA armee seersant Charles Jenkins demilitariseeritud tsoonis teenides Põhja-Koreasse, kus pidi veetma järgmised neli… kümnendit. Propaganda tööriist, filminäitleja, koolitaja…kuid peamiselt siiski vang piiratud liikumisega nooblis elamukvartalis. Jenkins viibis Põhja-Koreas nelja ameeriklasest saatusekaaslasega, kuid pääses ainsana neist tagasi. Aastal 2004 naases Jenkins Jaapanisse, kus elas kuni surmani aastal 2017. Hindamatu info seespoolt, kuigi Jenkinsi meeleseisund memuaaride kirjutamise ajal oli pehmelt-öeldes kõikuv. Raamat on väärtuslik Põhja-Korea poolt korraldatud inimröövide mõistmisel, sest Jenkinsil oli paljude röövitutega isiklik kokkupuude. Tema jaapanlannast abikaasa oli üks neist, sõprade abikaasad samuti.

The Great Leader and the Fighter Pilot (Blaine Harden, 2015) – Tõestisündinud lugu esimesest Põhja-Korea professionaalsest hävituslendurist No Kum-sokist, kes Korea sõja ajal MIG15 ründelennuki Ameerika baasis Lõuna-Koreas maandas ning seeläbi “pahaaimamatult” 100 000 dollarit ning eluaegse garantii USA-s elada välja teenis. MIG15 kujutas ameeriklastele Korea sõjas potentsiaalset ohtu, kuid No viimase lennu järel kindlustas USA Korea õhuruumis täieliku üleoleku – Nõukogude lennumasin osutus äparduseks, eriti olematute oskustega põhjakorealaste käes. No käest pärineb ka teadmine Nõukogude lendurite kasutamisest Korea sõjas, kuigi NL ning hiljem Venemaa on seda kiivalt eitanud ning USA propagandaks nimetanud. Venekeelsed käsud kõlasid Põhja-Korea lennukite kokpittidest regulaarselt.

Not Forgotten (Kenneth Bae & Wayne Campbell, 2016) – Kaks aastat Põhja-Koreas üksikvangistuses viibinud evangelistist turismiärimees Kenneth Bae memuaarid. Salajast misjonitööd turismiäri katteloori all ajanud ning paljastatud Kenneth Bae annab hindamatut infot protsessist ning tingimustest, mida tuleb välismaalasest kinnipeetavad Põhja-Koreas taluda. Bae kaotas veerandi kehakaalust, kuid ei ole kaotanud peale kogetutki armastust tavaliste põhjakorealaste vastu. Saame kinnitust Põhja-Korea motiividest ameeriklaste kinnipidamisel – ajutine vahistamine ja sunnitöö on väljapressimise tööriistaks justiitssüsteemi rahvusvahelisel tunnustamisel.

Smuggling Light: One Woman’s Victory Over Persecution, Torture, and Imprisonment (Ester Chang, 2016) Sissevaade Hiina ja Põhja-Korea piiril näljahädajärgsetel aastatel toimetanud kristlike nn.põrandaaluste kirikute tegemistest põgenike abistamisel. Peategelane Ester, hiina-korealane, omab eksklusiivset ligipääsu Põhja-Koreasse, kuid "kasutab" eelist ära kristlike vaadete levitamiseks suletud riigis. Tulemata ei jää ka karmid vangistused ja pidev oht elule.    

Kim Jong-il – short biography (DPRK, Foreign Languages Publishing House) – saamaks aimu
Põhja-Korea enda teemakäsitlusest, tasub tutvuda huvidele vastava taluvusastmega versiooniga (lühemad, pikemad, hiid-lõputud köited) Liidrite biograafiast. Mina valisin Pyongyangi raamatupoodidest leitud lühiversiooniga Kim Jong-ili elust ja tegevusest aastatel 1994 – 2000. Lääne meedia jutud Kimide jumalikest võimetest vastavad tõele – käesolevas raamatus ajab Kim laiali äikesepilved tagamaks lennukitele turvaline maandumine. Üle 100 lehekülje sellist teksti lugeda on väljakutse, õnneks käesolev teos nii mahukas ongi. Põhjakorealased peavad elu jooksul jagu saama kümnetest köidetest, a 300 lehekülge korraga.

Discovering Joy – 10 Years in North Korea (Joy Joon, 2018) – Abielupaari 10-aastane kogemus valitsusvälise abiorganisatsiooni liikmena Põhja-Korea meditsiinisektori abistamisel. Paadunud kristlastena tuli autoril ja tema abikaasal leida kompromiss eelkõige iseendis. Religiooni keelanud, kuid sotsialistlikus kolmainukultuses elavas Põhja-Koreas vajavad inimesed vaatamata isehakkamasaamisest rääkiva režiimi olemusele pidevat välisabi ning lootust.

From Kim Jong Il to Kim Jong Un: How the Hardliners Prevailed: On the Political History of North Korea (Thomas Schäfer, 2021) - Vahemikus 2007-2018 kaheksa aastat Põhja-Koreas resideerunud Saksamaa LV suursaadiku kogemused. Kim Jong-ili võimuperioodi lõpuagoonia, 2009 läbikukkunud rahareform, majanduslik allakäiguspiraal, KJI atakk, sõjaväe rolli hüppeline kasv, Kim Jong-uni esilekerkimine. Kim Jong Uni võimukindlustamise võtmeaastad, tuuma- ja raketiprogrammi arendamine, riigi avanemise ootustes pettumised, sugulaste hukkamised, hardlinerite võimuvõitlused jne jne. Suursaadik Schäfer kirjeldab lisaks suurele poliitikale nauditavalt, kuid soliidse irooniaga saatkonna igapäevaelu ja -töö keerukustest ja jaburdustest. Kui PK saatkonnad välisriikides pole loodud harjumuspäraseks diplomaatiliseks või konsulaartööks, ei täida ka välisriikide saatkonnad Pyongyangis meile tuttavat riigi esindamise rolli. Näiteks ei tohi saatkonnad ja NGOd värvata korea keelt valdvaid töötajaid.

North-Korea Undercover (John Sweeney, 2016) – Auhinnatud BBC ajakirjaniku reisikiri. Iroonilises ja üleolevas võtmes ning oma ajakirjaniku tausta (esialgu) edukalt varjates kirjutatud lugu. Tekitas diplomaatilise kriisi ÜK ja Põhja-Korea vahel, pika keelu BBC ajakirjanike reisidele riiki. Sobib esmaseks tutvuseks Põhja-Koreaga kui huvitekitaja. Tõlgitud eesti keelde, “Salaja maailma kõige suletumasriigis” Piisab ka videona ilmunud reisikirja vaatamisest: https://www.youtube.com/watch?v=K8q_n7aMHfk

Korea võitleb (Irina Volk, 1951) – eestikeelne nõukogude lasteraamat Korea sõja esimesest aastast.
Mõistmaks Korea sõja käsitlemist tänapäeva lastekirjanduses ja mudilasskeenes Põhja-Koreas. Igapäevasele jälgijale kohustuslik lugemine.

Jutustus Korea poisist (Gleb Komarovski & Nikolai Komarovski, 1952) – lasteraamat kahe sõbra, Kai Su ja Pek Tšan põgenemisest 1948.aastal imperalistide kontrolli all olevast Lõunast Kim Il-sungi põhjapoolsesse paradiisi. Raamat lõpeb septembris Korea Rahvademokraatliku Vabariigi loomise ning õndsuse saabumisega. Huvitav on märgata, et raamat on kirjutatud 1952, Korea sõja õuduste ja totaalse kaose ajal, 1948.aasta nö. helgetest sündmustest.

Saja rahva lood. Korea muinasjutte (1975) - Populaarses "Saja rahva lugude" sarjas ilmunud viis korea muinasjuttu.

Lonely Planet – Korea (11.versioon, 2019) – Enamasti Lõuna-Koreale keskenduv legendaarne reisijuht sisaldab informatiivset, kuid iroonilises võtmes kirjutatud peatükki Põhja-Koreast. Lonely Planet reisijuht on ainus, mida Põhja-Koreasse reisijatel on lubatud riiki tuua. Andke see giididele lugeda, nad ahmivad selle sisu, eriti Põhjast kirjutavat, silmad imestusest või vihast pealuust väljumas. Üsna koomiline vaatepilt.

Lonely Planet - Seoul (2019) - Lõuna-Korea pealinnale pühendatud põhjalik reisijuht.

Põhja-Korea. Nälg, hirm ja maailma suurim vangla (Erki Loigom, 2015) - proovisin kirjutada 400 leheküljel lahti võimalikult paljud valdkondade eripärad ja toimimise, et jõuda arusaamani, miks ja kuidas see eksperiment endiselt toimib. Raamatut ei ole tõlgitud ei inglise, saksa, vene ega tegelikult ühtegi keelde.


Lugemisel:

Panchinko (Min Jin Lee, 2017)





Põhja-Korea tunnistas kahe Korea riigi ja rahva olemasolu ning loobub fundamentaalsest ühinemispoliitikast

Põhja-Koreaga seotud arengute kauaaegsed jälgijad ei erutu ülearu, kui riigi meediaruupor teadvustab tuumasõja puhkemise ohust või ähvardab lõuna-Korea (väiketäht pole siinkohal kirjaviga!) nukuriigi pealinna tulemerre uputada. Pyongyangis 26.-30.detsembrini toimunud Korea Töölispartei keskkomitee pleenumil peetud pikas uusaastakõnes tunnistas riigi liider Kim Jong-un eesootavaid majandusraskusi ja suuri väljakutseid, probleeme toiduturvalisusega. Erakordselt selgesõnaliselt puudutas Kim alanud aastal reaalse sõjategevuse puhkemise võimalust poolsaarel. “USA ja lõuna-Korea tekitavad poolsaarel kontrollimatut kriisi hoolimatu kommunismivastase vastasseisu ja sõjalise tegevusega”, hoiatas Kim, kutsudes üles rakendama Washingtonile vastustavat resoluutset kaitsepoliitikat. “Sõda on nüüd muutumas realistlikuks kontseptsiooniks, mitte jäämas vaid abstraktseks mõisteks”, lisas Kim. 

Lisaks kinnitas Kim Jong-un riigi kaitsedoktriini peatükki, mis kõneleb tuuma- ja raketiprogrammiga seotud osiste masstootmise mahtude järjepidevat kasvatamist. Sõnadele kinnituseks ilmusidki üleriigilises päevalehes fotoseeriad liidri ja tema tütre külastusest lühi- ja keskmaarakette ning kontinentidentidevahelisi rakette ja nende stardiplatvorme tootvasse “16.märtsi” nimelisse tehasesse Phyongsongis, pealinnast põhjas. Fotoseeriaga tabati kaks kärbest ühe hoobiga. Sisepoliitiliselt kinnitati parteiliini tõsiseltvõetavust riigi kaitsevõime edendamise osas ning Venemaa ja Ukraina sõja osapooltele üle ilma sai koos aastavahetuse rünnakutega Ukraina linnadele selgeks Põhja-Korea osalus ning võimalik tulevane võimekus Moskva edasisel abistamisel. Sarnaselt Kremli narratiiviga võitleb ju ka Põhja-Korea kasvava Lääne ohuga, mistõttu on koostöö venelastega osutunud Pyongyangile mitmekordselt tulusaks.

Kim Yo-jong: Lõuna-Korea on meid lollitanud mesi suus, kuid mõõk südames
Kim Yo-jong ja Moon Jae-in

Seejärel lõhkes kõnepuldis üllatuspomm, kui Kim kutsus üles "põhimõttelistele muutustele" Koreadevahelises poliitikas ning ütles, et riikide ühinemine on võimatu Lõuna-Korea hoiaku tõttu Pyongyangi suhtes. “Oleme väsinud ootamast ning teadvustame selgelt, et mistahes Lõuna-Korea võimude puhul ei soovi vastaspool otsida võimalusi koostööks, kõnelusteks ega soovi elus hoida printsiipe poolsaare ühendamiseks”, mainis Kim Jong-un viitega nii demokraatide kui konservatiivide koreadevahelise poliitikate sarnasusele ja lootusetusele Lõuna-Koreas. 

Mõttele sekundeeris päev hiljem Rodong Sinmunis liidri sõnakas õde, Kim Yo-jong. "Palju lihtsam on hakkama saada lolli, kuid ausa mehega, kes on selgelt näidanud üles oma vaenulikkust meie vastu, kui õelaga, kel mesi suus ja mõõk südames", kirjutas sm.Õde iseloomustades Lõuna-Korea presidendi Yoon Suk-yeoli ja tema eelkäija Moon Jae-ini poliitikaid, mis sundisid Pyongyangi tunnistama kahe Korea riigi ja rahva ületamatuid erisusi ning edaspidist vastastikust vältimatut vaenulikkust.  

Kirjeldades eelmist Lõuna-Korea presidenti, suhetes sula otsinud Moon Jae-ini, jätkas õde Kim: "Ta suutis meid hästi lollitada ja kütkestada nagu teeks ta meie heaks kõike, lõikaks ära ka tüki enda lihast. Sulatas meie südamed, rääkides samast verest, rahust ja ühisest heaolust. Ta oli väga salakaval mees."

Kas Ühinemismaantee memoriaal Pyongyangis kaob?

Ühinemisretoorika - jagatud poolsaare viimane ühine nurgakivi

Ühinemisretoorika (korea keeles통일,  tongil ehk ühinemine) ning väljend “Üks Korea” on mõlema Korea mõtteruumis fundamantaalselt juurdunud narratiivid ning sama vanad kui poolsaare jagunemine 1945.aastast. Ka Korea sõda võime käsitleda omamoodi ühendamisalgatusena. Mõlemal pool demilitariseeritud tsooni on olemas ühinemisministeeriumid ning laiendit “ühinemis-“ kannavad nii hooned, tänavad, sillad, raamatukogud, ajalehed, lilleseade konkursid, kontserdisarjad jne jne. Kuigi reaalsus on riigid kasvatanud kordi enam lahku kui populaarne võrdlus Saksamaadega seda välja kannataks, hoiti retoorikat tänaseni väga tugevalt fookuses, mistahes valdkonnas ühistest eesmärkidest ja tulevikust kõnelemisel. 

Mõned verstapostid konteksti paremaks tajumiseks. Olgu mainitud, et nopin järgnevad daatumid ning märksõnad Põhja-Korea veebilehelt Uriminzokkiri (“meie inimesed”), kus need artikli kirjutamise ajal veel saadaval on. Kurikuulsale pleenumikõnele järgnevatel päevadel on režiim asunud aktiivselt likvideerima igasuguseid viiteid ühinemistemaatikale ning uskuge, vaatamata interneti puudumisele riigis on režiimil sadu netilehekülgi, mida nüüd kaasajastama asuda tuleb. Kas puhastuskampaania jõuab ka tänavatele ja põhjakorealaste elutuppa, näitavad lähikuud.

Kahe Korea ühinemise kolm põhiprintsiipi lepiti kokku 1972.aastal. Punase Risti vahendatud kõneluste tulemusel sedastati järgmist:

1. Koreade liitumine on kahe Korea siseasi ning taasühendamine peab sündima igasuguste väliste osapoolte mõjudeta.
2. Taasühendamine peab toimuma emba-kumba riigikorda või valitsemismudelit eelistamata.
3. Taasühendamine peab toimuma rahumeelselt.

Korea on üks!

Kõik järgnevad ühinemistemaatikat puudutavad kokkulepped mainivad mingil moel eelpooltoodud printsiipe ning neid hoiti elus 2023.aasta detsembri eelviimase päevani. 1980.aastal on osapooled kaalunud kahesüsteemse valitsemis- ja majandusmudeliga Koryo Föderatsiooni loomist, 1982.sõnastati moodustise toimimiseks kümne printsiibiga alusdokument. 2000. ja 2007.aastal Pyongyangis toimunud tippkohtumiste raames täiendasid Kim Jong-il ning tollased Lõuna-Korea liidrid ühinemisprintsiipe imalate ja sõnavahuste deklaratsioonidega. 2018.aasta Korea Sula raames toimunud tippkohtumistel Moon Jae-ini ja Kim Jong-uni vahel sündisid samuti ühinemisele ja militaarsete pingete leevendamisele kutsuvad Panmunjomi ja Pyongyangi deklaratsioonid. Mõlema Korea piirialalt likvideeriti vaatlusposte ja vähendati relvastust, püstitati memoriaale kirjadega “조선은 하나다! (Korea on üks!). Muide, maantee Pyongyangist demilitariseeritud tsooni ning sealt edasi Souli kannab nime “ühinemismaantee” ning väljudes Põhja-Koreast sõidate läbi loosungi “Peatse taasühendamiseni!” alt. Kim Jong-uni 30.detsembril öelduga sai 70 aastat pingutusi realistlikku olukorda ausalt hindava punkti.

Reaalsuse üllatav tunnistamine

Põhja-Korea uurijad ja analüütikud on aastaid kõnelenud võimalusest tunnistada reaalsust ka kõrgeimal poliitilisel tasandil, kuid ootused taoliseks sammuks seati pigem Souli võimudele. Põhja-Korea majandus on umbes 50 korda väiksem lõunanaabri omast, keeled ja kultuurid kasvanud lahku määral, mida ei nõelu kokku ka sajanditega. Puudub igasugune sisuline, tegelikult ka vormiline, läbikäimine ning riigid kuuluvad nii majanduslikult kui kaitseküsimustes väga erinevatesse blokkidesse.

Teatud märke Põhja-Korea meelemuutusest võis tajuda juba varasügisel, kui Rodong Sinmun kahel korral järjest kasutas ajaloos enneolematut nimekuju Lõuna-Korea kirjeldamiseks. Enam kui seitse dekaadi on Lõuna-Korea olnud põhjakorealaste jaoks kas “lõuna-Korea” või “lõunas asuv Joseon”, kasutati riigi tähtsaimas päevalehes Kim Yo-jongi suu läbi lõunanaabri ametlikku riiginime – Korea Vabariik. Et tegemist polnud keelevääratuse või kirjaveaga, sai selgeks 30.detsembri Kim Jong-uni pleenumikõnes. Tasakaalustamiseks on Põhja-Korea televaatajad viimasel ajal kohanud näiteks jalgpallimatše vaadates ka Korea Vabariigi asemel nimekujusid “marionetid” ja “nukuriik”. Meediasse (taas)ilmusid väljendid nagu “esmaklassilised lakeid”, “ameerika ustavad koerad” ning “lõuna-Korea värdjad”. Lisaks lingvistilistele lennukustele loobus režiim novembris ka Pyongyangi deklaratsiooni peamistest kokkulepetest, lõpetades viimase dekaadi olulisima ühisalgatuse sisulise toimimise. Demilitariseeritud tsooni naases raskerelvastus, piirivalve asus taas Panmunjomi rahukülas kandma revolvreid ning piiriüleste konfliktide ennetamiseks loodud “kuum liin” jäi tummaks. Pyongyangis likvideeritakse Töölispartei Ühinemisfront ehk ühinemisküsimustega tegelev valitsusasutus. 2018.aasta Sula raames Lõuna-Korea kuludega rajatud moodne ühinemisküsimustega tegelevate ametite tööruumideks loodud büroohoone lasti piiritsoonis asuvas Kaesongi linnas õhku juba 2019.aasta pingetekasvu algfaasis. Nüüd lammutatakse ka selle varemed. 

Kas uks jäi siiski irvakile?

Lugedes Kim Jong-uni kõnet lause lauselt, jätab ta ukse lahti võimalikeks meelemuutusteks sedastusega, et olukorra on põhjustanud eelkõige välised jõud, nimetamata otseselt Ameerika Ühendriike. Meediakajastusse ilmunud propagandast nõretavad ning väheste värvitoonidega videod kujutavad lisaks Joe Bidenile ja Yoon Suk-yeolile kurjajuurena ka Jaapani peaministrit Fumio Kishidat. Kõnes leidub ka lõik, mis jätab ühinemissoovid ellu, kuid seda läbi vältimatu jõu kasutamise. Kim Jong-un käskis Korea Rahvaarmeel valmistuda Suure Sündmuse läbiviimiseks, kasutades koreakeelset väljendit, mida seni on tarvitatud näiteks tuumarelva või kontinentidevaheliste rakettide edukal katsetamisel. “Meie armee astub vajadusel samme, et allutada või suruda maha kogu Lõuna-Korea territoorium, mobiliseerides jõu ja vahendid, sealhulgas tuumajõud määral, mis on vajalikud reageerimaks meid ähvardavale tuumaohule”. 

Põhja-Korea meelemuutused 180-kraadi ulatuses on sageli siiski reeglid kui erandid, mistõttu võib
Taasühendamiseni!
tegemist olla ka pokkeriga eriti kõrgetel panustel. Teatud roll on mängida Donald Trumpi võimalikul naasmisel Valgesse majja ning tulusal võimalusel läbi Ukraina afääris osalemisele mängida kaasa suures maailmapoliitikas karistusi kartmata. Toretsev režiim armastab just praegu uhkeldada mistahes saavutustega, mis tõestavad edukat üleolemist riiki suruvatest sanktsioonidest. Uued luksusautod, jahid, kallid kellad ja moodne elektroonika on Põhja-Korea televisioonis igapäevane vaatepilt. 

Käesolev fundamentaalse iseloomuga raputus võimaldab Kim Jong-uni režiimil heita kõrvale teesklev pehme jõu taak suhetes Souliga ning liikuda edasi (enda eksitstentsi tagamiseks) iseseisva kaitsevõime arendamisega. Kim Jong-un lõpetas kõne mõttega, mille järgi “Koreade ühinemine on võimatu, Lõuna-Korea on vaenulik ning meiega sõjajalal olev riik”. Lihtne ja lärmakas lause, kuid sisult seitse aastakümmet pingutusi prügikastiviskav reaalsus. Poliitika muudatus tembeldati mürsurahega Lõuna-Korea väikesaarte suunas.


Kas uus kosmoseriik või pelgalt piiksuvaid pappkaste orbiidile saatev pabertiiger?


Põhja-Korea, kelle sagedased raketikatsetused ülearu tihti globaalset meediakünnist enam ei ületa, suutis seda siiski 21.novembril, kui esmavaatlusel õnnestunult toimetati orbiidile riigi esimene luuresatelliit Malligyong-1 (Teleskoop-1). Katsetusele olid eelnenud ebaõnnestumised mais ja augustis. Põhja-Korea kosmoseprogrammi alged pärinevad 1980ndatest, kuid süstemaatilist arendustööd alustati 1993.aastal vahetult pärast Lõuna-Korea satelliitide Uribyol-1 ja Uribyol-2 edukaid orbiidile lennutamisi. 1998.aastal raporteeritigi riigi esimese satelliidi Kwangmyŏngsŏng (tõlkes “särav täht”) orbiteerimisest, kuid nii seda kui 2009.aastal järgnenud samalaadset võidukat uudist asjaomased asutused mujal maailmas ei kinnitanud. Põhja-Korea poolt nimetatud lennumasinaid kosmoses tuvastada lihtsalt ei suudetud. 2012.aastal katsetus õnnestus ning satelliit Kwangmyŏngsŏng-3 edastas maalastele hümne Kim Il-sungist ning Kim Jong-ilist. 

Kui kõikvõimalikke Põhja-Korea tehnoloogilisi arenguid ja väljakutseid on saatnud huvitatud osapoolte sageli põhjendatud pilked, on nii riigi tuuma- jt.massihävitusrelvade programm, nende kohaletoimetamise võimekus ning kosmose hõivamise soovid jõudnud just viimasel kümnendil tõsiseltvõetavate ning käegakatsutavate tulemusteni. Seitsmel korral Põhja-Korea kutsel riigi tuumaprogrammi arengut jälgima kutstud Los Alamose kompleksi kunagine juht Sigfried Hecker on oma Põhja-Korea kogemusi valgustavas raamatus “Murdepunktid” nentinud Ameerika Ühendriikide, aga ka Hiina ja Venemaa äpardunud poliitikaid ülivaese Ida-Aasia paaria poolt enesele loodud julgeolekugarantiide hindamisel. Heckeri sõnul tajuti Põhja-Korea potentsiaali või pigem ohutaset regiooni jaoks viimati realistlikult Bill Clintoni administratsioonis. Edasiste administratsioonide käitumine on olnud kantud teistest globaalsetest vapustutest (9/11, Afganistan, Iraak, ISIS jne.) ning kuigi Põhja-Korea on vaatamata mistahes kokkulepetele jätkanud mingil moel režiimi säilimist kindlustavate tegevustega, on peaaegu alati haprad lepped olnud katkestatud pigem Valge Maja initsiatiivil. Jäägu Heckerile tema arvamus, kuid fakt on, et kui Põhja-Korea küsimuses “strateegilist kannatust” eelistanud Barack Obama võimuperioodi alguseks oli Põhja-Korea viinud läbi ühe väga küsitava sisuga tuumakatsetuse, siis võimu fotokaameraid armastanud Trumpile üleandes oli neid toimunud juba viis. Trumpi perioodi hektilisus on Põhja-Korea tuuma- ja massihävitusrelvade võimekuse vaatmata näilisele vaikelule 2018.aasta nn.Korea sula perioodil toonud punkti, kus Pyongyangi seatud prioriteetide üle ironiseerimine pole enam tõesti võimalik. Regionaalsed väljakutsed ning naaberriikide kaitsepoliitikate tektoonilised ümberkujundamised (Lõuna-Korea ja Jaapani kaitsekulud, relvatööstuse areng, hambad-ristis julgeolekuliitude tekked jms.) on Põhja-Koreast lähtuva ohu tajumise selgeks kinnituseks.

Korea sula lõplik jäätumine

DMZ 

21.novembri kosmoselend on tekitanud regioonis lisapingeid veelgi. Kuigi Põhja-Korea soov omada luurevõimekust ka kosmoses, pole midagi ootamatut, oli õnnestumine omamoodi heleroosa joon, aga samas ka võimalus retooriliselt astuda taaskord samm edasi reaalse olukorra fikseerimiseks mõlemale Koreale. Pean silmas 2018.aasta septembris suhete sula tipus Pyongyangis toiminud suurejoonelise tippkohtumise ajal sõlmitud militaarlepet (CMA ehk Comprehensive Military Agreement), millega mõlemad Koread võtsid ette reaalseid samme demilitariseeritud piiritsoonis (DMZ) pingete lõdvendamiseks. Leppe tulemusel laiendati harjumuspärasele 4 km laiusele puhvertsoonile ala, milles ei teostata näiteks luurelende, sõjaväeõppusi ning lepiti kokku teatud relvagruppide liigutamises DMZ piiridelt eemale. Fotokaamerate ees surusid defacto piirijoonel kätt kahe riigi sõjaväejuhid ning õhiti mõnikümmend vaatlusposti, millseid DMZ on mõlemal pool piiri vaatamata sellel endiselt mitusada. Siinkirjutajal oli oktoobris harukordne võimalus külastada mitmeid vaatlusposte Lõuna-Korea poolel ning vaatamata CMA leppele kõnelesid nähtud-kuuldud faktid midagi muud – Põhja-Korea on vaatlusposte taastanud, neid liigutanud kokkulepitud 2 km marketist kohati mitusada meetrit demarkatsioonijoonele lähemale ning teatud lõikudes oleks võimalik luua ohtlikke provokatsioone ka käsirelvadest. Meenutagem, et 1953.aasta lepe demilitariseeritud tsooni loomisest keelab alal raskerelvastuse hoidmise, kuid selle täitmist suudab ÜRO väejuhatus, kellel on DMZ-s täidesaatev võim, kontrollida vaid piirijoone lõunapoolsel ribal. Kui Lõuna-Korea 21.novembril teatas Põhja-Korea satelliidiuudisele vastuseks CMA-s teatud kokkulepitud punktide hülgamisest (loobuti lennupiirangustest DMZ lähistel), vastas Põhi kogu lepingu ülesütlemisega. Maakeeles kõnelduna toob Põhja-Korea DMZ põhjajoonele täiendava relvaarsenali, taastab luurelennud ja õppused ning loob uusi relvastatud vaatlusposte. Kim Jong-uni ja Moon Jae-ini romanss ning Korea Sula kroonijuveeli, milleks CMA lepet peeti, ajastu on lõplikult läbi saanud. Millised saavad olema Põhja-Korea reaktsioonid omakorda Lõuna-Korea esimest iseseisvat luuresatelliiti orbiidile toimetava kanderaketi stardile, saame teada lähinädalatel. 

Rohkem infot on alati hea?

Kui asjaomaste Lääne ja Lõuna-Korea poliitikute seisukoht Põhja-Korea edenemisele ka kosmoses on selgelt negatiivne, siis poliitanalüütikud või näiteks militaarküsimustega tegelevate teadlaste seisukohad lahknevad. On neid, kes näevad Põhja-Korea ponnistustes vaid propagandaväärtust, kui neid, kes leiavad toimuvas ka piirkondlikule julgeolekule stabiliseerivat mõju lisavaid argumente. Fakt on, et üks luuresatelliit, mis satub huvipakkuvaid objekte pildistama kaks korda ööpäevas, ei oma per se erilist väärtust ning tarvis on tervet võrgustikku. Kui Lõuna-Korea samalaadne ja peagi esimese kosmoselennuga tegelikkusesse startiv programm peab andma kinnitust riigi iseseisvast võimekusest ja sõltumatusest Ameerika luureandmetest, on Põhja-Korea jaoks tegemist uusi võimalusi pakkuva tehnilise arenguhüppega. Just viimases nähakse positiivset stsenaariumi, mille järgi tekib Põhja-Koreal järgmiste satelliitide edukal lennutamisel ja toimiva võrgustiku töölesaamisel väärtuslik analüütiline tööriist kainemate otsuste langetamisel. Ilma naljata, seni on Põhja-Korea pildistanud poolsaart atmosfääri piirilt õhupallidelt ning ilmselgelt on Pyongyangi sõjalistel otsustajatel puudunud selge ülevaade paljukirutud Ameerika Ühendriikide ja Korea Vabariigi (Lõuna-Korea) ühisõppuste olemusest, vägede paiknemisest DMZ-s jne. Kindlasti ei muutu midagi Põhja-Korea retoorikas, mille järgi eelpooltoodud reeturitest lõunanaabrite ja imperialistidest-vereimejatest peremeeste koostöö on peamine julgeolekurisk, kuid Korea Rahvaarmee (Põhja-Korea armee nimetus) otsustajatest taustajõududele on kõrglahutusega sateliidipildid kindlasti asjalikuks tööriistakasti täienduseks. 

Blokid tsementeeruvad

Eelpoolkirjeldatu on vaid üks episood kiiretes regionaalsetes julgeolekupoliitilistes arengutes, kus märksõnadeks on endistest liitlastest taasavastatud blokkide tsementeerumine, selge pooltevalik, võidurelvastumine jms. Markeeritagum ära näiteks novembri keskel Soulis toimunud esmakordne ÜRO väejuhatuses kaasalöövate 16 riigi välisministrite ning Lõuna-Korea kohtumine. Kuigi ÜRO väejuhatus peaks olema neutraalne keha kahe Korea piiritsooni ohjamisel, pole see olnud nii alates 70ndate keskpaigast, kui toimusid verised kokkupõrked Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide sõdurite vahel. Olgu mainitud, et alates 1953.aasta vaherahust on kahe Korea piirialal toimunud intsidentides hukkunud ligi 20 000 sõjaväelast ainuüksi Lõuna-Korea poolel. Seeläbi on väejuhatus jäänud kontrollima vaid lõunapoolset riba DMZ-st, mis omakorda on Pyongyangile andnud võimaluse pidevalt süüdistada julgeolekuformaati olemaks mõtetu ja sõda õhutav rudiment. Kusjuures väitega nõustus omal vaiksel moel ka oktoobris DMZ-s kohatud ning kaks päeva saatjaks olnud endine vähejuhatuse asejuht – ÜRO mudel rahutagajana nii kiire võidurelvastumise ning blokkide taaskujunemise perioodil võib olla võimetu eilne päev.

Roostes mürsud ja “Luikede järv”

Meie regiooni jaoks on oluline teadvustada ka Venemaa rolli Korea poolsaarel toimuvas. Õigemini
Prof.Andrei Lankov
vastupidi, Põhja-Korea rolli Venemaa peetavas vallutussõjas Ukrainas. Kahe riigi kiire suhete sättimine peale kolme dekaadi pikkust vaikelu on muljetavaldav. Kõrged delegatsioonid lendavad Venemaalt Pyongyangi regulaarselt. Relvatarned on tõsiasi ning mastaabid ehk suuremadki, kui ennustatatud. Põhja-Korea raudteevõrgustikus on kuni konteinerite värvitoonideni tuvastatud ešelonide kulgemised peamistest teadaolevatest sõjatehastest Rajini sadamasse idarannikul, kust neli Vene kaubaalust toimetavad juba nädalaid regulaarreise Nahhodka lähistele Dunai sõjasadamasse. Seal viib raudtee viib tapva moona Ukraina piiride lähistele Rostovis. Levinud ja ilmselt õige on arvamus, et Põhja-Korea moon, aga ilmselt ka lühimaaraketid, pole Ukrainas Venemaa jaoks mängumuutja, räägime siiski mitmekuisest “leevendusest” ja võimekusest tapvat tuld jätkata. Venemaa roll artikli fookuses olevas kosmoseprogrammis on küsitav. Kuigi Kim Jong-un külastas hiljuti vene diktaatorigaga peetud tippkohtumise raames moodsat kosmodroomi Siberis, on ajaline distants sisuka vene abi vaates olnud liiga lühike. Oktoobrikuisel Korea reisil kohtumisel Põhja-Korea küsimuste kauaaegse eksperdi, Kookmini Ülikooli professori Andrei Lankoviga, pole tema sõnul  realistlik, et Moskva jagaks Pyongyangile spetsiifilisi teadmisi pelgalt mõne miljoni vanakooli suurtükimürsu vastu. Küll aga võib Moskva Lankovi sõnul olla toeks teatud kosmoselennu analüütiliste lõikude või lihtsamate tehniliste kitsaskohtade, näiteks kanderakettide toimimine, lahendamisel. Meenutagem, et kaks viimast katsetust just kanderakettide kasina funktsioneerimise tõttu äpardusidki.

Põhja-Korea on võtnud olukorrast maksimumi. Riigi uudisteagentuuri KCNA lakooniline teade kõrgetasemeliste majandusküsimustes kõnelevate töögruppide kohtumisest Pyongyangis ning edasisest koostööst majanduse, teaduse ja kultuurisidemete edendamisel ei konkretiseeri just palju. Vene poole ametlikud kommentaarid delegatsiooni juhi ja loodusvarade ministri Aleksander Kozlovi suu läbi olid sõnaselged - haruldaste maavarade, kulla ja metallide maakide vastu saadetakse maisi, toiduõli ja sealiha. Nii palju siis 2017.aasta sanktsioonidest, millistele Moskva ÜRO JN-s pooltkäe tõstis. Venemaalastele tutvustati visiidi käigus ka põhjapoolse Korea rahva saavutuste näitust ning riiki külastavad peagi Vene baleriinid ning ornitoloogid. "Luikede järve" aeg võiks juba käes olla tõesti. 

Ilmus ajalehes Postimees, 26.11.2023