Neli õitsengule kutsuvat lauset


Nüüd on see toimunud. Nixon ja Mao, Reagan ja Gorbatšov said väärilised järglased, irooniata. Arusaadavalt pingelisele olukorrale vastava kehakeele ja vähese silmsidega alanud esimene tippkohtumine Kim Jong-uni ja Donald Trumpi vahel on peetud. Neljast üldsõnalisest, rahule ja õitsengule kutsuvast reast koosnev deklaratsioon on kaante vahel. Palju enamat esimesest kohtumisest loota olnuks liigselt optimistlik. Kas selline kokkulepe on võit, näo säilitamine või emba-kumba osapoole kaotus? Las sellele annavad hinnangu aeg, poliitikud ja analüütikud.

70 aastat on Põhja-Koread tüüriv perekond üritanud saada maailma liidri, Ameerika Ühendriikide tähelepanu. Kim Il-sungi ja Kim Jong-ili pingutuste parimateks viljadeks jäid intellektuaalselt huvitavad kohtumised ekspresidentide Jimmy Carteri ja Bill Clintoniga. Ainsana talus Kim Jong-ili veidraid bankette ja remarke võimulolevatest washingtonlastest 2000.aasta sügisel Madeleine Albright. Läbi nappide kanalite Kim Jong-ili õukonnast on teada tema pidev soov olla pildis Ameerikas ja tõestada seal oma tõsiseltvõetavust. Väidetavalt andis ta sellelaadse tungiva soovituse oma poliitilises testamendis kaasa tänasele liidrile, Kim Jong-unile, kes 2012.aasta esimestest päevadest võimul olles on isa soovitust läbi tuumarelvade arendamise hämmastava järjekindlusega ellu viinud. Dekaadidepikkusele pingutusele lõppakordiks andis valitsev Korea Töölispartei 2017.aasta novembris teada tuuma- ja raketiprogrammile seatud eesmärkide täitmisest, kuigi tõlkida tuleks seda ilmselt piisava valmisolekuna istuda läbirääkimiste laua taha alustamaks taaskordset aastaid kestvaid väljapressimisi. Seekord on panused kõrgemad, sest lisaks tavarelvastusele tundubki Põhja-Koreal olevat teatav võimekus olla ohtlik Ameerika Ühendriikidele endale. Kas minna Kimi hasartmängudega kaasa või suhtuda sellesse varasemalt tuttava iroonia ja üleolekuga, on miljardi dollari küsimus.

Olümpiadiplomaatia raames alanud Korea sula on tõesti pretsedenditu. Põhja-Korea ajutisi avanemisi on olnud varemgi, kuid mitte kunagi ei ole nende väljund (me ei saa veel rääkida muidugi ühestki lõpptulemusest) nii käegakatsutav. 12.tunnil mängu sekkunud Hiina, kes kuni märtsikuuni oli neile ebatavalise pühendumisega täitnud Põhja-Koreale USA algatusel määratud sanktsioone, leevendas siiski lõpuks majanduslikke piiranguid igipõlisele vasallile. Selles võivad huvilised oma silmaga veenduda kahe riigi piirialadel, kus omavaheline läbikäimine on olnud mõlemale poolele määrava tähtsusega ning kus vahetult peale Xi Jinpingi ja Kim Jong-uni esimest kohtumist majanduselu kiiresti taastuma asus. Siinkirjutaja arvamuse kohaselt ongi vaatamata 12.juuni Singapuri sündmuste showlikkusele ja suurele tähtsustamisele hoopis olulisemad varasemad kohtumised regiooni liidrite vahel. Xi ja Kimi kohtumised värskendasid vasalli ja peremehe suhteid, suunates need strateegilisi huvisid arvestavale teerajale tagasi ning Lõuna-Korea president Moon Jae-in endise inimõiguslasena ajab pehmet Korea asja uue Päikesepaistepoliitika valguses väga edukalt. Kahe Korea vahel on vaatamata mõnepäevastele ebakõladele mai alguses suhted üle ootuste pragmaatilised. Kohtumised toimuvad lisaks pehmetele väärtusele kultuuri- ja spordivahetuse valdkonnas ka märksa olulisematel teemadel nagu majanduskoostöö, Kaesongi tööstuspargi töö taastamine (Lõuna-Korea ettevõtete delegatsioon on Kaesongis juba oma varasid saanud inspekteerida), humanitaarküsimustes, hariduskoostöös ning mitmetel muudel võimalikku ühe Korea stsenaariumit arvestavate teemade osas. Sellelt pinnal on Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea suhete võimaliku taaspingestumise vaatest ameeriklastel väga keerukas sekkuda probleemi lahendamisesse jõu positsioonilt. Korea poolsaare probleeme peavad eelkõige lahendama kohalikud riigid ja rahvad. Jõulisel sekkumisel avaldab kindlasti oma arvamust ka Peking. Kas keegi üldse märkas, et paar päeva varem kohtusid
Pekingis Vladimir Putin ja Esimees Xi? Korea teemad olid sellel kohtumisel kindasti olulisel kohal.

Kas ma alahindan Singapuri tippkohtumise tähtsust? Ei, ei alahinda. Kaks põlisvaenlast ei saagi ühe kohtumise ajel lahendada seitse aastakümmet ja printsipiaalseks muutunud vastasseisu. Kuigi Trumpi filter lubanuks tema enda sõnul Kimi meelsuse välja peilida vähem kui minutiga, kulus selleks 48 resultatiivset minutit, mil liidrid nelja silma all vestlesid ning edasise päevakavaga jätkamise võimalikuks tegid. Kim Jong-un on oma avanemistega tekitanud põhjakorealastes enneolematud ootused ja lootused lausa Koreade ühinemisele ja majandusliku olukorra hüppelisele paranemisele. Ühtepidi on see väga ohtlik talle endale, kui oma rahva ainelise heaolu kasvule ei suudeta ootuspäraselt vastata. Mängides ameeriklastega keerukaid poliitmänge, võib see tekitada elanikkonnas mitmeid küsimusi riigi poliitikas aastakümneid kehtinud põhialustes. Ilmselt on Kim nende võimalustega siiski arvestanud. Info riigist räägib piiriülese liikluse suurenenud jälgimisest ning elanikkonna hulgas peetavate regulaarsete poliitloengute teemade fookuse nihkumisest riigikaitselistele küsimustele.  Põhja-Korea meedia ei ole kunagi rääkinud tuumarelvast loobumisest, vaid katsetuste peatamisest. Maailmale muutub Kim Jong-uni õhetav ümar nägu aina inimnäolisemaks (ta teeb isegi pubituure Singapuri ööelus!) valdavalt siiski läbi ebareaalsete lubaduste. Põhja-Korea ei loobu tuumarelvast. Just siin on minu jaoks dilemma, kuidas hinnata tippkohtumist, kus üks pool soovib hetkega saada kinnitust oma plaanile Kim kiiresti, kontrollitavalt ja pöördumatult tuumarelvadest lagedaks teha ning teise poole motivatsioon tundub olevat vaid majanduslikest piirangutest vabanedes mingil moel maailmaturule naasmine, samas pettes kogu avalikkust? Paremat võimalust, kui selline tippkohtumine meil ei ole. Läbi selle ajaloolise sündmuse on võimalik mingilgi moel saada aimu poolte siirusest ja tahtest edasi minna. Kahjuks ei muuda antud olukorda lootusrikkaks asjaolu, et Põhja-Korea on seni kõiki relvaprogrammidega seotud kokkuleppeid eiranud ning Donald Trump astub välja lepingutest, mis takistavad Ameerikat suureks muutumast, ennaktempos. Iraani tuumaleppe vaates tuleks ajatolladel võimalikult kiiresti asuda tuumaprogrammi kallale, sest tundub et just see on tegelik sõnum, mida Trump mõistab. Kurjamitele ei tohi alluda! Möönan, et Iraani tuumalepe on väga halb lepe, aga ootame Washingtonist väga kiiresti uut ja paremat. Vastasel juhul on Kim Jong-un tõestanud iraanlastele, kuidas edukalt maailma politseinikku närvi aja (loe: end tõsiseltvõetavas teha). Ahjaa, kus on Lähis-ida lubatud rahuplaan?

Rohkem oli tippkohtumist tarvis ilmselt Kim Jong-unile. Põhja-Korea majandus on vaatamata aastaid kestnud märkimisväärsele, kuid riigi poolt vaevu ohjatud turumajanduse kiirele arengule (Põhja-Koread peetakse huumorivõtmes liberaalseimaks majanduseks, kuna seal pole üldse reegelid) kaotamas harjumuspärast tempot. Riigi elanikkonna toetus Kimile tugineb vaid sellel, et võimud lubavad areneda rohujuurekapitalismil, kuna riiklikud lahendused ei toimi enam ammu. Lapsed kutsuvad Suurt Marssali Paksuks Seaks. Sisuliselt on kokku kukkunud Riiklik Toidujagamissüsteem, plaanimajandust ohjatakse vaid strateegilistes sektorites ning riigi poolt paljukiidetud tasuta meditsiini, majapidamist või haridust pole ammu olemas. Sanktsioonide süvenedes (2019.aastal peaksid nende järgi kodumaale naasma ka üle miljardi euro tulu tootvad välistöölised) ei suudaks Kim oma võimu kindlustamiseks vajalikke majandusarenguid enam kuidagi tagada ning oht on suuremahulisteks rahulolematusteks. Seni on Kim sellistele ilmingutele vastanud väga jõuliselt. Tagasi pildis on info hukkamistest, piirialade tugevamast kontrollist ning kolme põlvkonna karistamisest. Viimane jälk meetod oli Põhja-Koreast juba aastaid kadunud. Seetõttu julgengi arvata, et Kim Jong-uni jaoks on pikk läbirääkimiste periood järkjärguliste leevendustega parim võimalikest stsenaariumitest. Aasias ei otsustata asju käigult, ootuspärane on protsessi järkjärguline kulgemine. Arvestades Põhja-Korea tuuma- ja raketiarsenali kohta äärmiselt puudulikku informatsiooni isegi Lääne luureorganisatsioonide jaoks, jätkub kompromissina üleantavaid ballistilisi torusid ja ümaraid lõhkepäid ilmselt aastateks. Teada-tuntud ajapikenduse ostmine on taas kasutuses. Sisepoliitiliselt, aga ka globaalselt on Kim siiski saavutanud suure eesmärgi – Ameerika Ühendriigid on tema riiki kohelnud kui võrdset. Vaatamata Liidri ettevaatlikule ja kobavale kehakeelele, kust Pyongyangi telestuudiol on ilmselt suur väljakutse lõigata kokku Korea Kesktelevisiooni sobilik ringvaade, kasutatakse selline tunnustus kindlasti võimsalt ära. Kim ei juhtinud seda tippkohtumist temale iseloomulikus ülevoolavas võtmes, vaid tundus olevat pigem kuulaja rollis.

Õhus on siiski vaatamata Trumpi kinnitusele järjekordse toreda sõbra leidmise kohta ka lähitulevikus äärmine usaldamatus. Donald Trumpi Korea poliitika on olnud lühiajalises vaates suhteliselt edukas. Paljuski tänu Hiina pühendumisele, mis omakorda on olnud tingitud Põhja-Korea allumatusele. Põhja-Korea allub taas. Kuigi Valge Maja sõnumid ja meetodid on olnud kogu protsessi vältel sageli 24 tunni jooksul 180-kraadises pöörlemises, on jõutud siiski arusaamisele, et ainus eesmärk saab olla tuumavaba Korea poolsaar. On väheusutav, et Kim usub mõnda Pompeo lubatud enneolematutest julgeolekugarantiidest. Isegi täielik Ameerika väekontingendi võimalik äraviimine Lõuna-Koreasti ei ole piisav tänapäevases maailmas, kus liigutakse hulgakesi ja suurtel kiirustel. Kuidas hinnata riigipead ja tema meeskonda, kes peale kohtumisi ja naeratusi leiab hiljem kodus arvutisse logides, et tegelikult tuleb vastaspool siiski verbaalselt maa alla säutsuda? Twitteridiplomaatiale ei tohi ülearu suurt rolli omistada, kuid Donald Trump peab mõistma, et Aasias on sellistel sammudel väga olulised tagajärjed. Mida peab mõtlema Lõuna-Korea president, kes näeb, kuidas tema liitlane lammutab sisuliselt igat formaati, kus varasemalt Ameerika on olnud eesrindlik juhtivliige? Mida meie Eestis peame mõtlema Krimmist kõnelevast Trumpist? Seni on Trump Lõuna-Korea majandust tollide ja tariifidega säästnud, kuid võimaliku ebaedu korral Singapuris ei jää ilmselt ka liitlassuhted Lõuna-Koreaga endisteks. Mida peab tegema Jaapan, kelle kahte peamist teemat – röövitud jaapanlased Põhja-Koreas ja päriselt saareriigile ohtlikud keskmaaraketid – on kõik senised tippkohtumised eiranud. Liitlassuhted saavad uue tähendusega ka Aasias ning kahetsusväärselt suur roll selles on seni paariaks ja naerualuseks peetud Põhja-Koreal, kes on suutnud võtta ülirasvase diplomaatilise võidupunkti. Donald Trumpi Põhja-Korea relvaprogrammide ohjeldamise läbikukkumises kahtlemata ei saa, kuid meetodid sellega võitlemisel ei ole olnud seni kestvale rahule suunatud. Mida peame ootama (loe:kartma) NATO lähenevalt tippkohtumiselt? 

PS. Autor ei ole veendunud Donald Trumpi tümitaja, kuid juhtumipõhiselt tuleb seda teinekord siiski teha.

Ameerika ja Põhja-Korea tippkohtumine jääb ära? Kindel on see, et kindel ei saa milleski olla.

24.mail Valgest majast tulnud teade sajandi diplomaatiliseks kurioosumiks ristitud kohtumise ärajätmisest Põhja-Korea liidri Kim Jong-uni ja Donald Trumpi vahel asetas arengud Ida-Aasias tagasi loogilistesse rööbastesse. 

Ameerika Ühendriikide Aasia poliitika on olnud hektiline. Põhja-Koreaga läbirääkimistesse siseneti kindlat teekava ja eesmärki omamata. Sellele väitele annavad tõestust üsna regulaarsed ameeriklaste suunamuutused, mis käsitlesid vajadust seada kohtumisele Pyongyangi peremehega eeltingimusi. Kord olid need vajalikud, siis taas mitte. Mida lähemale 12.juuniks seatud tähtaeg saabus, seda kindlamaks Trumpi administratsiooni positsioon küll muutus, kuid sellel korral keerati vint totaalse ja pöördumatu denukleariseerimise nõudega selgelt üle. Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriigid said mõistest „denukleariseerimine“ lihtsalt väga erinevalt aru ning lähenemist keeruka sõna tõlgendamisel ei toimunud. Donald Trump on kas ülipeeneid diplomaatilisi keerdkäike armastav stabiilne geenius või Põhja-Korea küsimuses täiesti kogenematu, kuid läbi Boltoni ja Pompeo suude korduvalt mainitud Liibüa stsenaariumid (nii tuumarelvaprogrammist loobumiseks, aga ka ähvardused Gaddaffi saatuse ainetel) ei olnud kõige nutikamad meetodid poliitilise tahte näitamiseks. Põhja-Korea asevälisministri Choe Son-hui  diagnoosiga Pompeo aadressil (Choe nimetas Pompeo juttu lolliks) võis vaid nõus olla. Siiski jättis Kim Jong-un läbi aseministri taseme selliseid sõnu loopides ukse võimalikeks pööreteks endiselt lahti.

Just poliitiline tahe on see, mis hetkel Korea sulale pidurit on tõmmanud. Äärmises usaldamatuse õhkkonnas (mitmed katsed lähiajaloos Põhja-Koreaga toimivaid lepinguid sõlmida on ebaõnnestunud) olnuks tarvis meeletut tahet mõlemalt poolt. Võimalik, et reaalpoliitika sundis fanfaaride ja õhupallidega täidetud perioodil alates jaanuarist vaid heade diilidega harjunud Donald Trumpi maa peale tagasi – Põhja-Koreaga ei ole võimalik kiire ja toimiva lahenduse saavutamine.
Tuumarajatise likvideerimine
Eriti jõupositsioonilt, mida Ameerika president armastab. Põhja-Korea on maailma üldsust petnud korduvalt. Kas seekordsed suured ja kõlavad tahteavaldused ning neid kinnitavad tegevused on olnud siiski väheolulised. Võimalik Korea sõja lõpetamine, ajavööndite ühtlustamine, Punggye-ri tuumapolügooni teatraalne hävitamine, kolme korea-ameeriklase vabastamine jpt. Panmunjomi deklaratsioonis toodud algatused ei muuda võimaliku tegeliku soovi osas Koreas kestva rahuni jõuda, mitte midagi. Ma siiski ei alahinda Aasiale omast sümbolismi, sest just sellistest algatustest on võimalik jõuda sisulise koostöö ja arenguteni ning etendused on vajalikud. 

Viimase poolaasta protsesse jälgides on mind saatnud mõõdukas skepsis. Ärajäävast kohtumisest on  siiralt kahju. Näiteks poliitilise mänguilu poolest, kuid peamiselt tuleb kaasa tunda Lõuna-Korea presidendile Moon Jae-inile, kes naudib hetkel kodupubliku enneolematut toetust oma Päikesepaistepoliitikale. Moon on suutnud kasutada ära avanenud lühikese akna suhete parandamiseks põhjanaabriga ning tegevustes on jõutud sisuliste koostööprojektide arutamiseni näiteks humanitaar- ja majanduskoostöö küsimustes. Sarnaselt Hiina ja Korea piirialadele ootasid ka demilitariseeritud tsoonist lõunapoole jäävad korealased piiriülese koostöö (Kaesongi tööstuspark ning turism DMZ-sse) taastumist. Loodetevasti jätkub korealastel siin ja sealpool demilitariseeritud tsooni tahet edasi minna. Põhja-Korea on asunud ennaktempos rajama näiteks turismiinfrastrktuuri (170 uut hotelli ja lennujaam kuurortlinnas Wonsanis) rannikualadel, sihtides peamiselt lõunanaabreid ning muidugi hiinlasi. Ülesse on soojendatud kolme või lausa neljapoolse osalusega mitmete erimajandustsoonide rajamised Põhja-Korea territooriumil. Ainelise heaolu parendamine on kõikide režiimide peamine eesmärk ning selles vallas ei ole erandiks ka Põhja-Korea.

Kaubarong Hiinast Põhja-Koreasse kaupu vedamas
Majandusarengust kõnelemisel ei ole põhjust Kim Jong-uni siiruses kahelda. 2016.aasta kevadel toimunud Korea Töölispartei 7.kongressi kinnitatud viisaastakuplaan nägi ette tuumarelvade ja majanduse eelisarendamist. Kuigi globaalselt tunnustatud kriteeriumite järgi ei pruugi Põhja-Korea kvalifitseeruda tuumariigiks, on tõsiasi siiski maailmale juba mitmeid aastaid nähtav – relvaprogramm on olnud edukas ning Põhja-Korea võimekus olla ohtlik suurenenud. Kas tegemist on kaitseotstarbelise arenguga või mitte, on juba poliitiliste eelistuste ja arusaamade küsimus. Kindlasti tuli Kim Jong-unile üllatusena Donald Trumpi kindlameelsus riigi survestamisel, kuid peamine faktor sanktsioonide edukuses on olnud Hiina pühendumine nendele. Hiinal on Kim Jong-uni ülbusest lihtsalt kõrini ning mingil moel on tarvis noort energilist liidrit vaos hoida. Kaks väga suursugusel moel peetud kohtumist Kim Jong-uni ja Xi Jinpingi vahel kinnitavad Hiina strateegilisi huve. Ühtlasi saadeti nende kohtumistega naabrusele ja ka Ameerikale selge sõnum, kes regioonis ohje hoiab. Võimalik on ka Venemaa suurem sekkumine tekkinud olukorda. Venemaast on saanud Põhja-Korea jaoks majanduslik eluliin, riik tarnib Pyongyangile sanktsioonidega maksimaalselt lubatud kogused kütuseid ning mitmed Venemaa Kaug-Ida piirkonnad sõltuvalt otseselt põhjakorealastest tööjõust. 2019.aasta lõpuks peaks kogu Põhja-Korea passidega tööliskond olema saadetud kodumaale tagasi, kuid hetkel mehitatus vähenenud kindlasti ei ole, pigem vastupidi. Peale Kim Jong-uni ja Xi Jinpingi esimest kohtumist märtsis on ka Hiina pigistanud mitmete piirangute osas silmad veelgi enam pilukile ning reaalne majandustegevus piiriregioonis on taastumas. Ametlikes tollipaberites on enamike keelatud kaupade ridadel endiselt null, kuid reaalne elu räägib millestki muust. Sanktsioonid pigustavad Põhja-Koread oluliselt ning majandusliku leevenduse  vajadus on režiimile suurem kui kunagi varem. See lubab tekkinud sula jätkumist ka lähitulevikus. Nobeli rahupreemiate jagamine on siiski selgelt ennatlik. 

Eraldi käsitlust vajaks Jaapani olukord, kelle peamised huvid on jäänud vaatamata aktiivsele diplomaatiale nii Lõuna-Korea kui Ameerika Ühendriikidega tähelepanuta. Niigi laia teemade paketti Panmunjomis ei mahtunud röövitud jaapanlaste probleem, millele Moon lubas võimalusel tähelepanu juhtida. Donald Trumpi ei huvita Tokyo kui liitlase soov reguleerida kesk- ja lühimaarakettide
Kim Jong-uni kõrval on kasvanud daamide võim riigitüüri juures
temaatikat, millised ohustavat Jaapanit ka reaalselt. Trump nii väikestes kategooriates ei mõtle, teda erutavad vaid  suuremad väljakutsed – kontinentidevahelised raketid. Seetõttu on Tokyo kutsunud erinevalt teistest naabritest hoopis kaitsevõime tugevdamisele ning kiitnud heaks Max Thunderi sarnaste õppuste laiendamisele. Jaapani ja Põhja-Korea tippkohtumisest kahjuks enam ei räägita.

Kaasa tuleb tunda tekkinud olukorras kindlasti tavalistele põhjakorealastele. Sulaperiood väljendus Põhja-Koreas ülespuhutud ootustes lausa Koreade ühinemisele, majanduslikule avatusele ning mitmetele muudele vabadustele. Need lootused saavad nüüd purustatud. Põhja-Korea meedia on olnud kogu protsessi kajastamisel küll äärmiselt ettevaatliku sõnaseadmisega, jättes endale taganemistee nägu kaotamata, kuid mõnevõrra paranenud infoliikumine riigis on toonud võimalikud arengud igasse kodusse. Lähinädalatel on ilmselt oodata uut lainet Kim Jong-uni geniaalsuse kiitmisel Põhja-Korea meediaruuporis ning välisvaenlaseks jäänud Ameerika Ühendriikide süüdistamisel rahuprotsessi hävitamisel. Kim Jong-unile on areng kindlasti sobilik, ameerikavastasus on Põhja-Korea olemuse nurgakivi. 

Seekord keerati vint kiire tempo, liiga resoluutsete nõuete ja kindlapiirilisuse puudumisega üle. Keegi ei tahtnud kaotajaks jääda, kuid protsess ei ole veel surnud. Kim Jong-uni pitsitab endiselt eksistentsiaalne vajadus tagada jätkuv majanduskasv eliidi toetuse säilitamiseks. Hiina soovib vasalli säilimist, Lõuna-Korea rahu ja Ameerika Ühendriigid mänguilu. Väljakutseid jätkub kõigile ning välistatud pole olukord, kus käesoleva artikli ilmumise ajaks on taaskord tehtud täispöördeid.

Reisikiri Hiina ja Põhja-Korea piirilt

Keerukamad piirid on mind alati köitnud. Alguse sai kõik 1989.aasta sügisel Ida-Saksamaal pioneerilaagris, kui Berliinis nähtud ning inimeste elustiile eraldav müür mõtted pöördumatult peas liikuma pani. Kuigi maailm liigub taas pigem tarade rajamise suunas, on olemas paiku, kus füüsilise piirde puudumisest hoolimata elavad rahvad hämmastavas eraldatuses. Üks selline paik on Hiina ja Põhja-Korea piir, mis kulgeb valdavalt Tumeni ja Yalu jõgesid mööda ning peidab endas 21.sajandisse mittesobivaid lugusid. 

Kaasaegsetest piiridest peetakse kindlaimaks ja sisuliselt läbimatuks kahe Korea vahelist ning nelja kilomeetri laiust miinivälja, mida millegipärast demilitariseeritud tsooniks nimetatakse. Selle kaudu on põgenenud vaid kümmekond põhjakorealast, kõik vaid tsoonis aegateenivad sõdurid. Seevastu paariariigi eraldusjoon ainsa ajaloolise ja varasemalt ideoloogilise liitlase Hiinaga on sisuliselt piireteta. Ometigi peab see piir ennast ise, kuid muudab kahe riigi piirialade läbikäimise omamoodi majanduslikuks ja väga aktiivseks subkultuuriks. Kuidas on selline vastuolu võimalik?  

Järgnevate näidete toel saab olukord ehk veidi selgemaks. Loe siit edasi: http://hiinakorea2018.blogspot.com

Kas Kim Jong-uni ja Donald Trumpi kohtumine õnnestub?

Korea poolsaare arengud panevad imestama ka kõige optimistlikumad ja Põhja-Koreaga seotud läbirääkimiste ajalugu süvitsi tundvad analüütikud. Mida oodata, loota või karta hiliskevadisest tippkohtumisest Ameerika ja Põhja-Korea liidrite vahel? 

Kolmest tippkohtumisest tähtsaimaks võiks siiski pidada Kim Jong-uni visiiti Pekingisse märtsis. Hiina panus Põhja-Korea survestamisesse on olnud märkimisväärne, kahjustades oluliselt ka Hiina enda huvisid regioonis. Asjatundjad ootasid juba ammu Hiina rolli taastumist „Korea sula“ raames ning see tuli väga kõrgetasemelise vastuvõtuga Kim Jong-unile, kes tõenäoliselt kuulas ära Hiina juhtnöörid, jagas neid sõnatult maailmale ning vastutasuks pigistas Xi Jinping silmad kinni nii mõnegi ahistava piirangu osas. Naasnuna äsja Põhja-Korea ja Hiina piirialadelt võin kinnitada, et vähem kui kuu jooksul on taas avatud vahepeal suletud olnud korealastega mehitatud ühisettevõtted ning piirialad on majandusliku avamise ootuses. Lootused tippkohtumistega kaasnevate arengute osas on Yalu mõlemal kaldal kohati ebarealistlikult kõrged. Näiteks tõusid 27.aprilli kohtumise järel Kim Jong-uni ja Moon Jae-ini vahel Dandongi uute korterite hinna üleöö 60%!

Toimunud diplomaatilised näitemängud on olnud täis sümbolismi ja suuri sõnu. Pragmaatiliste läänlastena võime seda võtta pimestatuna inimnäoliseks muutunud Põhja-Koreast või näha  pöördumatuid arenguid rahu suunas. Analüüsides Panmunjomi lõppdokumendis kirjutatut, on tegemist reaalpoliitikat vähe või üldse mitte mõjutavate algatustega.  Küll aga tuleb naeratustele ja inimlikkusele rõhunud kohtumised asetada Aasia kultuuriruumi ning nentida, et selliste vormideta ei oleks edasine sisuline koostöö vaatamata tõelistele kavatsustele võimalik. Siinkohal näengi olukorda, miks Trumpi ja Kim Jong-uni kohtumise ebaõnnestumine on pigem tõenäoline. Kindlasti oleneb tulemus aga ootuste seadmisest.

Ameerika Ühendriigid on viimase aasta jooksul korduvalt üritanud seada läbirääkimistele
Põhja-Koreas oodatakse paremat elu. Sinuiju, Põhja-Korea
eeltingimusi. Lõuna-Korea presidendi algatused on olnud aga niivõrd võimsad, et tänaseks ei ole ameeriklastel sisuliselt mingeid eeltingimusi olnud võimalik seada. Kindlasti on palju kinni Donald Trumpis endas, kes 27.aprilli Panmunjomi sündmusi vaatas sügava kadedusega, ennast Mooni asemele paigutades. Sellega on Kim Jong-un ühe garantii endale juba saanud – sellises lausa Nobeli rahupreemiate jagamisele  kutsuvas õhkkonnas on kellelgi väga keeruline ähvardada Pyongyangi sõjaliselt. Kohtumise lõhkiajamiseks piisab vähesest. Trumpi, Boltoni, Pompeo ja Mattise keelekasutus räägib avalikult vajadusest saavutada selged kokkulepped, neid kontrollida, monitoorida ja täita. Kuid just sellises selgepiirilises pragmaatikas peitubki oht, miks Aasia mõttemaailmas sellise lähenemisega tulemusi ei saavutada. Samuti ei ole Põhja-Korea võimud kordagi maininud oma tuumarelvade äraandmist ja Korea filoloogid tõlgendavad kasutatud verbaalsused „peatamisena“, mitte „loobumisena“. Ameerika Ühendriigid soovivad Põhja-Korea täielikku  tuumarelvadest puhastamist. See on ebareaalne ootus. Põhja-Koreas ei arutle nendel teemadel keegi.

Fakt on, et isegi sajaprotsendilise pühendumise korral võtaks tuumadesarmeerimine Põhja-Korea puhul dekaadi. Iraanil ei ole ühtegi tuumarelva, teada on nende tuumakomplekside asukohad, nendele on vaba ligipääs. Põhja-Korea puhul puudub tõsiseltvõetav info sootuks ning Kim Jong-unil on võimalik näidata inspektoritele vaid murdosa enda võimekustest. Samuti on Põhja-Koreal arvestatavad võimekused tavarelvastuses, hoomamatud keemia- ja biorelvade varud. Neid on Kim Jong-un katsetanud nii Süüria sõjas kui oma poolvenna peal. 

Rääkida tuleb, ebaõnnestumised on lubatud ja need tuleb alla neelata, kuid mõõdukas optimism ja kaine mõistus peavad säilima. Arvestada tuleb vaatamata kiiretele pööretele osapoolte püsimajäänud strateegilisi huvisid, reaalpoliitikat ja asjaolu, et Põhja-Koread ei valitse segane keiser, vaid ratsionaalne ja enda ellujäämist tagav türann. Kim on vereliini pidi omandanud oskuse maailmapoliitikas manööverdada ning suures plaanis ei tundu ka käesolev sulamine ülearu muud kui ajapikenduse ostmine lähimateks kuudeks või lausa aastateks. Oluline on jälgida Kimi majandusega seotud soove ja väljapressimisi, sest just elanike toimetulemise jätkuv parendamine võib olla võtmesõna, mis Põhja-Korea režiimile ellujäämiseks vajaliku toetuse suudab tagada.

Mida oodata, loota või karta tippkohtumistest Korea poolsaarel?

Koreade tippkohtumise ettevalmistamine Panmunjomis
Neil kuudel kirjutatakse Ida-Aasias tõenäoliselt maailma diplomaatia ajalukku järjekordsed eredad peatükid. Richard Nixoni Pekingi visiit saab väärika järje, kui tõepoolest peaks teostuma Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide tippkohtumine. Mida oodata, loota või karta veel kvartal tagasi ulmelistena tundunud algatustest?

Põhja-Korea diplomaatiline offensiiv on täies hoos. Välisminister Ri Yong-ho tuuritab SRÜ riikides, külastades ka Moskvat.  Washingtoni ja Pyognyangi ametnikud peavad loetud nädalate jooksul suutma ettevalmistada tippkohtumise, millise jaoks isegi parimate liitlaste vahel kuluks kuid. Absoluutsest paariast parketikõlbulikuks läbirääkimiste partneriks saamine vaid kolme kuuga vääriks politoloogia erikursust, kuid Kim Jong-un on selle praktikas juba tõestanud.

Olulisim kohtumine on tegelikult juba peetud

Märtsi lõpus toimunud Xi Jinpingi ja Kim Jong-uni tippkohtumine Pekingis andis järgnevatele selgema raamistiku. Hiinata ei sünni selles mängus midagi otsustavat. Ameerika ja Lõuna-Korea, aga ka Jaapan, peavad arvestama taaskord meeldetuletatud Pekingi huvisid Korea poolsaarel. Võimalikud sõjalised aktsioonid ameeriklaste poolt peaksid olema maandatud teadmisega, et esimese Korea sõja otsustasid Hiina nn.vabatahtlikud ning võimalik uus konflikt Ameerika ja Põhja-Korea vahel oleks ka seekord otsekonflikt Hiinaga. Seda ei juhtu.

Naasmine kuuepoolsete kõneluste laua taha saab olla enim, mida eesootavatelt nädalatelt loota. Sellest annab tunnistust ka Moskva kasvanud huvi olukorra vastu. Mõnda aega õhus olnud võimalus Kim Jong-uni ja Vladimir Putini välkkohtumisest on asendunud reaalse Pyongyangi küllakutse heakskiitmisega Vene välisministri Sergei Lavrovi poolt. Sõnum on selge – kuus partnerit on moodustanud teada-tuntud telje. Hiina, Venemaa ja Põhja-Korea ühelt ning Ameerika Ühendriigid, Lõuna-Korea ja Jaapan teiselt poolt.

Sõpruse sild Dandongi ja Sinuiju vahel
Oht läbikukkumiseks?
Donald Trumpi lakkamatult tümitav Ameerika meedia genereerib lugematul hulgal artikleid fookusega võimalikele riskidele ja potentsiaalile läbirääkimiste läbikukkumiseks. Kui poleks ülearu kõrgeid ootusi,ei ole ka ebaõnnestumist vaja karta. On täiesti selge, et paari kuuga sisulist tippkohtumist ette valmistada võimalik ei ole. Eriti Põhja-Koreaga, kellega suhtlemine on niigi raskendatud.  Siiski on märgata osapoolte (Lõuna-Korea ja Põhja-Korea ning Ameerika ja Põhja-Korea) siirast tahet kohtumiste õnnestumiseks ja maksimaalselt laia teemapaketi laualetoomiseks. Tuge selliseks arvamuseks annab Põhja-Korea meedia analüüs, kust on kadunud otsesed ja tavapärased verbaalselt nauditavad rünnakud põlisvaenlaste vastu ja Ameerika Ühendriikide poolt kõneluste eeltingimuste seadmisest loobumine. Lõuna-Korea jätab 27.aprilli kohtumise päevakorrast välja näiteks ebamugavat fooni loova inimõiguste temaatika, mille käsitlemist nõuavad valjuhäälselt inimõiguslaste organisatsioonid ning mis oleks Põhja-Korea korral igati ka õigustatud. Tegemist on endiselt vaatamata olümpiasulale inimnäoliseks muutunud režiimile siiski rahuaja repressiivseima riigiga, kus vaatamata paranenud elatustasemele kuni 40% elanikkonnast vaevleb kroonilises kaloripuuduses igapäevaselt (ÜRO Office for the Coordination of Humanitarian Affairs OCHA 2018.aasta märtsi raporti andmetel).

Mis on denukleariseerimine?
Siiski on Valge Maja poolt (vähem Sinise Palee poolt Soulis) kõlama jäänud Korea poolsaare denukleariseerimisele keskenduv retoorika. See on siinkirjutaja hinnangul ainus tõsine oht juba enne tippkohtumist erimeelsuste tekkeks, mis halvimal juhul võivad viia esialgu rohkem sümboolset väärtust omavate sündmuste ärajäämiseni. Donald Trump ei lepi vähemaga, kui Põhja-Korea tuumaarsenali likvideerimisega. Põhja-Korea ei loobu alates 1960-ndatest arendatud julgeolekugarantiist seni, kuni režiim püsib. Kas kuskil on kesktee? Täielik denukleariseerimine võtaks ka Kim Jong-uni täieliku meeltesegaduse korral dekaadi. Selle jooksul jõuab piirkonnas juhtuda palju ning ka Ameerikas ning Lõuna-Koreas on sel perioodil võim vahetunud. Sarnaste poliittõmbetuulte kätte haigestus lootusetult ka Bill Clintoni 1994.aasta raamkokkulepe Pyongyangiga. 2003-2009 kestnud kuuepoolsed kõnelused sumbusid Põhja-Korea pettustesse (seda kinnitasid 2006. ja 2009.aasta tuumakatsetused) ning võimuvahetusse Soulis, kui Päikesepaiste kustutas sõjakas ja buldooseriks kutsutud Lee Myung-baki võimuletõus. Peame arvestama, et Põhja-Korea armee on olulisel määral sõna otseses mõttes maa alla kaevunud ning muu maailm ei tea isegi tuumarajatiste asukohti riigis. Seetõttu ei oleks Rahvusvahelise Aatomiagentuuri inspektsioonidest teadaolevatesse Yongbyoni keskusesse või Punggye-ri katsepolügonile erilist kasu. Hea ja realistlik tulemus oleks peale tippkohtumiste jada osapoolte edasiste läbirääkimiste jätkumine madalamal tasemel ning Põhja-Korea tuumakatsetuste külmutamine või programmi osaline (muule maailmale nähtav)  desarmeerimine. Võimalik on Iraani tuumaleppele sarnane, piiratud perioodil Pyongyangi  järelevalvele allutav (loe: Põhja-Koreale ajapikendust pakkuv) leping. Sümboolset kaalu lisaks Korea sõda lõpetava lepingu allakirjutamine või sellekohaste läbirääkimiste käivitamine, mis 70 aastat peale sõda reaalpoliitikat kuidagi ei mõjuta. Võimalik on Ameerika sõjaväelaste arvu minimaalne vähendamine Korea poolsaarel, mida on hea tahte märgina ajaloos varem kasutanud president Carter. Siiski ebaõnnestunult.

Korea sula võimalikud põhjused
Kim Jong-uni äkilise suunamuutuse põhjuste kohta saab veeretada mitmeid mõttelõngu, kuid peamine põhjus selleks on majanduskasvu võimalik oluline pidurdumine tõepoolest karmide sanktsioonide tõttu. Äsjalõppenud Kõrgema Rahvaassamblee (Põhja-Korea parlament, tegelikult riiki juhtiva Korea Töölispartei kummitempel) istungil kõlasid valdavalt just majandusteemad. Kim Jong-uni 2016.aastal algatatud viisaastakuplaan arendada üheaegselt tuumarelvi ja tõsta rahva elatusjärge,
Hiina ja Põhja-Korea piir Yalu jõel
on just viimase osas saamas mõningast tagasilööki. Kuigi tippkohtumine Hiina liidriga oli silmnähtavalt majandusliku fookusega ning info piirialadelt räägib hüppeliselt leevenenud olukorrast peale Hiina silma kinnipigistamist piiriülese kaubanduse piiramise osas, on siiski tõsiasi, et meredelt piiravad ja jälgivad Põhja-Korea aluste liikumist ja sanktsioonidest kinnipidamist nii Jaapani, Ameerika kui Ühendkuningriikide laevad. Illegaalsed söe- ja kütusetarned on vähenenud ning olukord on Kim Jong-uni jaoks väga keeruline. Siiski on Põhja-Korea nipiraamat sanktsioonide eiramisest saanud juurde uskumatult mitu lehekülge kavalusi. Nii näiteks on keelatud tööjõust saamas üliõpilased, kelle viibimisele Hiinas sanktsioonid ei laiene, kuid kes tuhandete kaupa uuesti Hiinas tööd teevad. Üliõpilased ju ikka töötavad peale rasket õppepäeva. Vene söe käitlemine Põhja-Korea sadamates ei ole keelatud, aga kui palju sinna sisse ka Korea enda sütt hiljem „eksib“, pole võimalik kontrollida.  Need laevad aga toimetavad olulist maavara lausa Lõuna-Korea sadamatesse! Ameerika Ühendriikide ja Hiina kaubandustüli ei paranda kindlasti Hiina pühendumist Põhja-Korea survestamisel, kuigi Donald Trump on Hiinat tugeva surve kiitnud.

Liiga suur suutäis?
Olulist ohtu edukatele tippkohtumistele võib näha asjaolus, et avanenud diplomaatilise akna kaudu üritakse korraga sisse lükata liiga palju teemasid. Lõuna-Korea agendasse üritatakse mahutada  ühinemiseteemad, kultuurivahetus, denukleariseerimine. Aga ka väga spetsiifilised looduskaitsealalised mured, mis puudutavad näiteks ligi neljasadat Põhja-Korea kaevandustega seotud maapinnareostust, metsade taastamist jne jne. Jaapan üritab Souli lülitama kõnelustesse röövitud jaapanlaste teemat. Inimõiguslased trambivad jalgu, kui Soul keeldus tippkohtumistel tõstatamast inimõiguste arengut Põhja-Koreas. Venemaa tahab rääkida kahte Koread läbivast gaasitorust ja raudteest. Oht palli liigseks paisutamiseks on suur ning loodetavasti leidub tarkust ja Aasiale omast kannatust hilisemate töögruppide moodustamiseks ning esimesi tippkohtumisi võetakse kui teed edasiste kohtumisvõimaluste loomiseks.

Maailma ootused on suured. Võib-olla käitub kõige ettenägelikumalt hoopis Pyongyang, kelle meedia on kinnitanud Koreade, kuid veel mitte Donald Trumpi ja Kim Jong-uni tippkohtumist. Küll ilmub KCNA (Põhja-Korea meediaagentuur) veergudel aina intensiivsemalt uudiseid, mis käsitlevad riigi suhteid Ameerika Ühendriikidega. Pyongyang on jätnud endale võimaluse väärikalt võimalikust kaosest välja astuda. Ees on huvitavad nädalad.


Mida arvata Kim Jong-uni Pekingi visiidist?

Kim Jong-uni visiit Pekingisse võis tulla formaalselt kui välk selgest taevast, kuid Hiina kõrgetasemeline sekkumine Korea poolsaare arengutesse oli möödapääsmatu ja oodatud. 

Eelseisvate Koreade ja Põhja-Korea Ameerika Ühendriikide tippkohtumiste valguses on kohtumine Esimees Xi ja Kim Jong-uni vahel olulisim. Pingete ja protsesside juhtimisel rooli taha kippunud ameeriklased ja lõunakorealased peavad juhtohjad taaskord andma sellele, kellele see tegelikult regioonis on kuulunud – Hiina Rahvavabariigile. Kuigi sümbolitel on Aasias suur roll, siis möödunud tippkohtumise roll on pragmaatiline. Pekingi ja Pyongyangi suhted on ajaloo halvimad. ÜRO sanktsioonid, mida ka Hiina tänu Kim Jong-uni allumatusele üle ootuste innukalt täita üritab, kahjustavad mõlema riigi majandushuvisid. Pikemas perspektiivis võivad need ohtu seada osapoolte strateegilised huvid – Põhja-Korea kui riigi püsimise. Sellele annab kinnituse pikk ja lohisev lause Esimees Xi kõnest. Selles kiidab Xi Kim Jong-uni pooltevalikut, mis olevat ajaloole tuginev, ainuõige ja loogiline ning selline, mis arvestab teada-tuntud regionaalseid ja rahvusvahelisi tavasid.

Hiina soovib kindlustada, et tema positsioonid oleks edasistele läbirääkijatele enne kõneluste toimumist teada. Kindlasti kõneleti Pekingis lisaks tuuma- ja relvateemadele palju majandusest ja võimalikest leevendustest. Põhja-Koreale piisaks isegi sellest, kui Hiina suudaks rohkem silma kinni pigistada piiriülesel smuugeldamisel, mis on selgelt hetkel Hiina kontrolli all ja vähenenud. Info Põhja-Koreast juba räägibki hoogustunud mereandide suuremahulistest vedudest Hiina piirilinnadesse, mis veel mõni nädal tagasi oli võimatu. Majandusteemade hulka võis kuuluda ka investeeringute, pangandussidemete ja kaubavahetuse võimalik taastamine. Nende teemade tõstatamist võib aimata, kui analüüsida Põhja-Korea delegatsiooni koosseisu.

Kim Jong-un kinnitas (väidetavalt) taaskord soovi Korea poolsaare tuumavabaks muutmiseks. Me oleme seda ajaloos kuulnud varemgi. Selgelt kogu riigi nurgakiviks, ning Kimide perekonna poolt dekaadide jooksul loodud alustala lammutada ei kavatseta. Tehniliselt võtaks denukleariseerimine aega minimaalselt kümmekond aastat ning selle perioodi jooksul muutub piirkonnas palju. Asjaolule, et tuumaprogrammi likvideerimine ei ole päriselt Põhja-Korea soov annab kinnitust paariariigi enda ametlik ruupor, mis käesoleva sula perioodil ei ole mitte kordagi rääkinud tuumarelvaprogrammi teemadel, rääkimata Kimi lubadusest sellest lausa loobuda. Kim võib niita muru küll lühemaks, kuid juuri ta välja ei kisu. Kim Jong-un viib ellu 2016.kevadel Korea Töölispartei 7.kongressil sillutatud Suurt Ideed majanduse ja relvastuse koosarendamisest. Relvaprogramm on vahefinišis ning selle mõningase rahustamise tasuks saadavad sanktsioonide leevendused võimaldavad Kim Jong-unil asuda ka majanduse arendamise kallale. Ühtlasti „ostab“ majandusedu vaates relvaarenduse ära nii Põhja-Korea enda publik, kui ka Hiina võimud.  Sanktsioonide leevendamisele kutsub Põhja-Korea meedia ameeriklasi juba aktiivselt üles kaks viimast nädalat. Eelmisel aastal kasvas riigi majandus hinnanguliselt 4..7%, kuid surve jätkudes on edasine kasv küsitav. Selline skeem oli ajaloos kasutusel ka perioodil 2000-2007, kui samuti tehti kuuepoolsete kõneluste käigus koostööd rahvusvahelise üldsusega, Pyongyangi külastasid nii Hu Jintao kui Jiang Zemin. 2006.aastal kärgatas aga vaatamata kõigele esimene tuumapomm.

Edasisi arenguid on võimatu ennustada, kuid tuleb olla valmis olukorraks, kus tippkohtumist Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel ei toimu. Kas tagasi on ajad, kus peremees Pekingis ütleb kuidas käituda tuleb?