Põhja-Korea: „Sitt, isegi kõva ja kuiv, haiseb vaatamata selle lilledega katmisele“. Jäätuma kippuv Korea sula?

15.augustil tähistasid mõlemad Koread 74 aasta möödumist Jaapani okupatsiooni lõppemisest. Lõuna-Korea president Moon Jae-in sättis olulise tähtpäeva puhul peetud telepöördumises fookuse regiooni rahule ja stabiilsusele, kuid sündmused päriselus kõnelevad mõnevõrra teistsugustest trendidest. Jaapani okupatsiooni pärandi hindamine on hetkel ilmselt ainus valdkond, milles mõlemad Koread ühel nõul on. Kas sula sai läbi?

2018.aastal said sümbolismi poliitika olulise osana hindavad Korea poolsaare vaatlejad korraliku üledoosi. Kuue aastaga end võimutäiusega kindlustanud sõjakas Põhja-Korea liider Kim Jong Un sooritas peale riigi tuumaprogrammi arendamise väidetavat edukat lõpulejõudmist rahutuviliku kannapöörde ning naases tugevate trumpidega erinevate läbirääkimiste laudade taha. Esimeste võimuaastate jooksul ülimat suletust süvendanud ning sisemist võimuvõitlust (Lõuna-Korea luureorganisatsiooni NIS mõttekoja INSS 2016.aasta raporti järgi loetleti võimutäiuse saavutamise käigus kokku 360 kõrgetasemelist kõrvaldamist, sh mitu hukkamist) pidanud režiim sooritas vahemikus 2014…2018 ligi sada raketi- ning kolm tuumakatsetust. Põhja-Koreale kehtestatud sanktsioonide pakett jõudis tasemele, millist varasem ajalugu ei tunne – teoorias on riigilt lõigatud ligi 90% eksporditulu ning kammitsetud ligi pool kogu kaubavahetusest. Kim Jong Un on pooleteise aasta jooksul pidanud 15 riigipeade tasemel tippkohtumist, kohtudes lõunanaabrist ametivennaga kolm ning Hiina liidri Xi Jinpingiga viis korda. Toimunud on kolm kohtumist Ameerika Ühendriikide presidendi ning korra peeti aru Vladimir Putiniga. Sõlmitud on hulgaliselt kõrgetasemelisi, kuid vaid potentsiaalseid koostööprojekte. Sanktsioonides siplev maailma vaesemaid majandusi vajab reaalseid leevendusi ja majanduslikku tuge.

Kellele Kim rakettidega katkenud kannatusest sõnumeid saadab?
2019.aasta aprilli keskpaigas peale „valimisi“ kogunenud parlamendi, Suure Rahvaassamblee avakogunemisel peetud kõnes Kim Jong Uni kannatus katkes. Aasta jagu rahusõnumeid sättinud Kim süüdistas Moon Jae-ini liigses sõltuvuses Ameerika peremehest ning Valge Maja kahepalgelisust rahuprotsessi käigus vajaliku usalduse tekitamises. Olgu mainitud, et Põhja-Korea ametlik keelekasutus  eraldab rangelt Ameerika Ühendriikide administratsiooni ning Donald Trumpi. Selge sõnum Põhja-Korea katkenud kannatusest saabus mais, kui taastati lühimaarakettide katsetused, milliseid augusti keskpaigaks on toimunud juba kuus. Mis on nende ilmselgelt ballistiliste, Lõuna-Korea ja Jaapani jaoks radarite nähtavusest madalamal lendavate relvade katsetamise eesmärk ning kes peaks üritama lugeda nende külgedele kirjutatud sõnumeid?

Ei saa välistada, et vene päritolu Iskanderite edasiarendused vajavad tõepoolest testimist. Põhja-Korea
suuremahulised relvakatsetused on Donald Trumpi sisepoliitiliste ambitsioonide rahuldamiseks olnud pausil, kuid relvade arendustöö prioriteetsus ning edusammud ei ole Põhja-Korea kodumeediat jälgivatele analüütikutele jäänud märkamata. Alates aprillist on Kim ümbritsenud end teadlaste, inseneride ning just raketivägede tippmilitaristidega. Edukate katsetustega seotud teadlased teenivad sõjaväelisi auastmeid. Uudisteprogrammid kajastavad militaarteemasid aastase vaheaja järel taas ebaproportsionaalselt massiivsete minutite kaupa. Ainuüksi laskemoonatööstuse kevadekongress püsis kohalikus meedias nii fotode kui liikuva pildina fookuses pikki päevi. Üpris ähvardavalt mängiti välja kolme ballistilise keskmaaraketi väljalaskevõimekusega aastaid naabrite satelliitluure jälgimise all oleva ning 1950ndate aastate Nõukogude Liidu päritolu allveelaeva valmimine Sinpo laevatehases. Korea sõja vaherahu sõlmimise aastapäeval olid meedias tagasi lõunanaabreid ja Ameerika Ühendriike iseloomustavad stampväljendid. „Imperialistlikud värdjad, reeturid ning ameeriklaste käpikud“ jäid samal tähtpäeval aasta varem esimest korda ajaloos trükkimata. 

Provokatiivsed sõjamängud arvutiekraanil

„Sitt, isegi kõva ja kuiv, haiseb vaatamata selle lilledega katmisele“ teatas Põhja-Korea välisministeerium 13.augustil kommenteerides lõunanaabri vähendatud vormis ühisõppusi ameeriklastega. Just need, Donald Trumpi poolt parimas põhjakorealikus keelepruugis öeldud „provokatiivsed sõjamängud piiridel“ on pakkunud Pyongyangile võimaluse anda märku kasvavast rahulolematusest lõunanaabri võimudega realiseerimaks lennukaid majanduslikke koostööprojekte ning kauplemaks maailmaareenil välja nende käimalükkamiseks vajalikke erandeid. Lühikesed k-popi seelikud Pyongyangi kontserdilavadel ei ole Kim Jong Uni jaoks piisavad. Tuleb siiski markeerida, et kõik Korea poolsaare lõunapoolses osad toimuvad ühisõppused on toimunud vähendatud mahus ning käesolevad erilisi vihapurskeid esilekutsuvaid harjutusi peetakse arvutisimulatsioonina. Formaat on siiski piisav, et Põhja-Korea režiim on teatanud soovimatusest lõunakorealastega maha istuda isegi peale õppuste võimalikku katkestamist. Õppustel harjutatakse esmakordselt operatiivjuhtimise üleandmist sõjaseisukorra puhkedes Lõuna-Korea relvajõududele.

Rahuprotsessi võimalikkusest üha pingestuvas keskkonnas

Kim Jong Unile lisavad legitiimsust ärrituseks mitmed faktid, mis läänemaailma meediaradaril liiga eredalt plinkima pole jäänud. Busani sadamas seisab juba nädalaid Ameerika tuumaallveelaev USS Oklahoma City, Lõuna-Koreasse on toodud lisaks F-35 varghävitajaid, lõunakorealaste arsenal täienes ultramoodsate luuredroonidega. Vaatamata Donald Trumpi säutsudele teemadel, mis kahtlevad üleüldse vajaduses Koreas viibida ning vaidlused Ameerika kulude katmise kohta pingestavad liitlaste suhteid, kattuvad osapoolte huvid siiski endiselt. Ameerika Ühendriigid on peale INF-st (Intermediate-Range Nuclear Forces Treaty) väljaastumist otsimas Ida-Aasias kohta oma keskmaarakettidele ning lisaks Jaapanile pakuks just Lõuna-Korea geograafiliselt sobivaimat asetust Hiina kasvavate ambitsioonide taltsutamiseks. THAAD raketitõrjekompleks Lõuna-Koreas tekitab pingeid kahe Korea ning Hiina vahel endiselt ning keerukas oleks näha, kuidas Ameerika plaanitav panus olukorda stabiilsena suudaks säilitada. Õli lisas tulle vahetult Moon Jae-ini rahust kõneleva etteaste järel selgunud teadmine, et Lõuna-Korea suurendab kaitsekulutusi järgneva viie aasta jooksul 7% aastas. Tutvudes loeteluga plaanitavatest kaasajastustest relvapargis on selge Souli pragmaatiline käsitlus – Põhja-Korea on endiselt peamine julgeolekuoht. Lõuna-Korea kaitseminister kõneleb vajadusest kirjeldada Põhja-Koread taas sõnaga „vaenlane“. Eelmisel rahukevadel sellekohane sõna ja sisuliselt tugev viide dokumendist eemaldati. Lisaks flirdivad Lõuna-Korea parlamendi suurima opositsioonipartei liikmed mõttega taastada poolsaarel taktikaliste tuumarelvade olemasolu. Nende asjaolude vaates on Kim Jong Uni mõningane frustratsioon ja lõunanaabri presidendi teatraalne kõrvaleheitmine (Moon oli viies ratas juba Panmunjomi suures poliitshows 30.juunil) mõnevõrra mõistetav. Mooni poliitika on olnud Pyongyangile käegakatsutavalt kasutu.

Irvakil uks Valges Majas
Suhetes Ameerika Ühendriikidega hoiab Pyongyang küll ust paokil, kuid seda vaid Kim Jong Uni ja Donald Trumpi showliku erisuhte vaates. Donald Trump vajab endiselt välispoliitilist edulugu ning ameeriklastest valijate jaoks on president tegelikult Põhja-Koreas juba võitnud. Kim Jong Un teab, et vabariiklasest erakordne president on tema võimalus kaubelda välja leevendusi. Varasemad vabariiklased on Põhja-Koreaga olnud karmid ning ka Trumpi uudne lähenemine diktaatoritele ei pruugi püsida. Reaalsetes sammudes, mida näeme tegelikult ka Ida-Euroopas, Ameerika Ühendriigid pigem suurendavad oma panust regionaalsesse julgeolekusse. Samuti püsivad visalt Pyongyangile kehtestatud sanktsioonid. Üksikuid erandeid piirangutesse on saavutatud vaid humanitaarküsimustes – viimati näiteks äärmiselt edukaks osutunud võitluses resistentse tuberkuloosi ohjamisel. 

Korea poolsaare tuumarelvistumisega edasi liigutud ei ole. Eelpooltoodud faktidele tuginedes on mõistlik leppida teadmisega, et Põhja-Korea ei loovuta aastakümnetega saavutatut. Võimalikud on osalised järeleandmised (nn small deal) ning siira soovi korral reaalset edasiliikumist näha tuleb teha samm-sammulisi vastastikkuseid leevendusi. Üksikuid puslekilde, mis kinnitavad sarnast arusaama Valges Majas, on Korea asjade eriesindaja Stephen Bieguni sõnavõttudes olnud tajuda. Põhja-Koreaga peetud läbirääkimiste ajalugu tundvad vaatlejad teavad 180-kraadiste pöörete võimalikkust, kuid pikemal ajateljel ei ole varasemad vapustused midagi muutnud. Varasematele kogemustele tuginedes näeme ilmselt uusi raketikatsetusi, ka kesk-ja kaugmaarakettide omi, mis on Põhja-Korea meetod aina tugevamate jokkerite lauale asetamiseks. Olete märganud, et Ameerikaga kaubandussõda pidavat Hiinat, aga ka Venemaad, maikuust taasalanud Põhja-Korea paugutamised seganud ei ole?

Poliitetendus piirijoonel

1.juuli 2019 läheb Korea ajalukku kui üks ekstravagantsemaid poliitpäevi. Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) pinnale astus selle üdivaenlase juht ja relvajõudude kõrgeim liider, Ameerika Ühendriikide president. Meenutagem, et 1953.aastal lõppenud ning kahtlusteta maailma ajaloo ühe enim pommitatud riigi ja sadade tuhandete hukkunud tsiviilisikute tapmises süüdi oleva Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vahel kehtib vaid vaherahu. Sõjakoledusi ja brutaalsusi sooritasid kolmeaastase ning mõtetuks osutunud sõjas kahtlemata mõlemad, kuid ameeriklaste parem sõjaline võimekus ning mitmed katseotstarbelised eksperimendid ei ole Põhja-Koreas unustatud .Välispoliitika ning diplomaatia ei kulge enam ammu aga päris harjumuspärastel radadel. Käepigistused retsidiivsete diktaatoritega ei sega enam.

Kõige taga on Donald Trump. See faktor võimaldab ja sunnib osapooli kasutama avanenud väikesi aknaid ja võimalusi, mida päev hiljem ei pruugi olla. „Fire and fury’st“ armumiseni ning „ilusate kirjade“ vahetamiseni, Twitteri teel ööpäev varem teretamise soovist demarkatsioonijoonel välk-pauk stiilis igasuguse ettevalmistuseta tippkohtumiseni – uute meetoditega tuleb harjuda. Mõningase analüüsi tulemusel muutub pilt siiski pigem segasemaks kui selgemaks. Millised on osapoolte eesmärgid, kavatsused ning siirus? Järgnevad mõttekäigud on siinkirjutaja arvamus, mitte absoluutne tõde. Seda viimast vähemalt Korea küsimuses kaasajal ilmselt enam nii pea olema ei saa.

On fakt, et tuumakõnelused Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vahel on peale veebruarikuist Hanoi tippkohtumist soikunud. Põhja-Korea retoorikasse (meediasse) on naasnud ameerikavastane retoorika. Kui eelmisel aastal Korea sõja puhkemise aastapäeval ei leitud partei häälekandjast ühtegi viidet Ameerika kunagistele kuritegudele, siis nüüd olid kurva tähtpäeva kuupäeva kandvas päevalehes Rodong Sinmun  süüdistused ameerika imperialismis ning lõunanaabri reeturluses tagasi. Pyongyang on nõudnud tuumakõneluste jätkamise eeltingimustena Mike Pompeo ja John Boltoni kõrvaldamist Ameerika delegatsioonist. Panmunjomi sündmustes oli näha Pompeod, kuid Bolton jäeti ilmselt teadlikult Souli. Donald Trumpi Põhja-Korea süüdistuste laviin tabanud ei ole, mis annab kinnitust kontaktihoidmise vajalikkusest Kim Jong-unile. Liidrite vahel on selgelt erisuhe, kuid eesmärgid selle kasutamiseks võivad olla väga erinevad. Panmunjomi etenduse personaalia annab kinnitust ettevaatlikusest ning kindlapeale minekust Ameerika vaates ning propagandistliku väärtuse ärakasutamisest Põhja-Korea poolelt.  Viimast kinnitas ka Põhja-Korea kesktelevisiooni päev hiljem eetris olnud veerandtunnine ringvaade – „Trump palus kohtumist, Kim oli suuremeelselt nõus“. 

Donald Trump on peale Hanoid selgelt asunud vältima sõna „tuumadesarmeerimine“, jättes selle ebamugava ja tülitekitava väljendi Pompeole ja Boltonile tarvitamiseks. Veel aastapäevad tagasi kõlanud täieliku, tuvastatava ja pöördumatu tuumadesarmeerimise nõuet ei ole ammu kuuldud. „Meil ei ole kuskile kiiret“ ning „aeg ei ole faktor“ stiilis väljaütlemised Ameerika presidendi poolt annavad kinnitust teatud leppimisest teadmisega, et Põhja-Korea oma tuumaarsenali ning raketiprogrammi ei likvideeri. Trumpi administratsiooni unelm globaalsest eduloost suure maailmaprobleemi lahendamisel ei ole kuhugi kadunud, kuid kas presidendi võimaliku teise ametiaja jooksul juhtub midagi põrutavat, kahtlen. Põhja-Korea režiim on üle elanud toimeka Trumani, innuka Clintoni, mõlemad sõjakad Bushid ning suutnud taluda isegi Obama ei midagi tegemise igavust. Donald Trumpi võidakse Pyongyangis näha kui võimalust lõpuks ometi saada heakskiit ja leppimine tõsiasjaga, millega tegelemist alustas juba Kim Il-sung 1950ndatel – tagada režiimi püsimine tuumaprogrammi toel. Trumpi võib keskpikas perspektiivis rahuldada mõne särava vahefiniši vormistamine (Korea sõja lõpetamine?), kuid kas ajutise iseloomuga Põhja-Korea tuumaprogrammi külmutamine on päris see eesmärk, mida Washingtonis ajalukku minemiseks rahuldavaks peetakse? "Freeze" poliitikaga leppimisele viitab ka USA eriesindaja Stephen Bieguni sellekohane väide.

Trumpi „maximum pressure“ sanktsioonide poliitika on Põhja-Korea majandusele tõeliselt ahistav, kuid kastist vägagi väljapoole kalduv president võib Kimile pakkuda ka võimalust sõbralikuks kooseksisteerimiseks. Tuumarelvaga Põhja-Korea ei häiri ilmselt Venemaad ega Hiinat ning nendega Korea küsimuses kokkulepete saavutamine ei tohiks Trumpile eriline väljakutse olla. Lõuna-Korea arvamus bilateraalseid suhteid harrastavat Trumpi ülearu seni huvitanud ei ole. Põhja-Korea on harjunud piirangutest mööduma ning ka käesolevad ajad toovad igapäevaselt uusi uudiseid põnevatest lahendustest illegaalse rahvusvahelise koostöö elushoidmiseks. Kütuse- ja toiduhinnad Põhja-Koreas püsivad stabiilsetena, Kim Jong-un uhkeldab (isegi Trumpi ja Xi Jinpingi silme all!) uute limusiinidega ning üha mastaapsemad kinnisvaraarendused kerkivad. Süürias on tuvastatud Põhja-Korea relvadiiler, kelle klientuur laiub üle kogu Lähis-ida. Hiina ja Venemaa import riiki on isegi ametlike andmetel taastumas. Peale Korea sõda vaid kümnendiga end regiooni edukamaks tööstusjõuks (seda muidugi kogu idabloki abi toel) kasvatanud Põhja-Korea oskab end tänaseni mobiliseerida rasketeks aegadeks, millised muidugi saadavad riigi argielu sisuliselt konstantselt juba 70 aastat. 

Positiivse tõuke võimalikeks läbirääkimisteks Pyongyangi ja Washingtoni vahel võis Panmunjomi show küll anda,
M.Albright Pyongyangis 2000.aasta oktoobris
kuid ülearu usku protsessi järjepidevusse ei ole. Kuni suured juhid omavahel armastuskirju vahetavad, hoiab rahualgatust tegelikult õhus hoopis Lõuna-Korea president Moon Jae-in, kelle kohati lausa naiivsena mõjuv rahuprotsessi retoorika ning pidevalt väljendatavad potentsiaalsed (ühtegi seni ellu rakendunud ju pole) majanduskoostöö algatused on suutnud balansseerida ameeriklaste ja põhjakorealaste hektiliste sõnumite vahel – ähvardusi, lubadusi ja suuri sõnu on tulemeredest armumisteni kuuldud gigabaitide viisi. Kim Jong-il (Kim Jong-uni isa) tunnistas 90ndatel korduvalt, et tema tõsiseltvõetavus sõltub ainult suhtlustasemest ameerika võimudega. Tema laeks jäi tippkohtumine Madeleine Albrightiga. Trumpi poliitika Koreas on andnud võimaluse Kim Jong-unil tõusta riigimeeste sekka, kellega arvestatakse. Alates 2018.aasta algusest on selle ajani selgelt endassesulgunud Kim osalenud juba 15 erineval tippkohtumisel! Mis Trump vastu on saanud?

Loe lisaks:
Reisimisest kahe Korea piirile: https://reisijuht.delfi.ee/news/news/retk-kulma-soja-rindejoonele-korea-moodi?id=76540086

Xi Jinpingi visiit Pyongyangi kinnitas Hiina tuge Põhja-Koreale

Hiina ja Põhja-Korea riiklike uudisteagentuuride Xinhua ja KCNA napisõnalised kokkuvõtted Xi Jinpingi ja Kim Jong-uni kohtumisest lubavad välja kirjutada vaid mõned kokkuvõtlikud mõtted. On selge, et ega  midagi täpsemat avalikkus nagunii ei kuule ning peame leppima teadmisega, et „süvendati vastastikkust usaldust ja seltsimehelikkust ning kinnitati murdmatut sõprust“. Äkki räägiti siiski midagi veel? 

1. Xi mainis tuumadesarmeerimist mitmel korral, kuid kasutas Põhja-Koreale (ning Hiinale) sobivat väljendit „poolsaare tuumadesarmeerimine“. Viimase eduka lõpetamise  järel pidi kogu piirkond õitsele puhkema. Sama on öelnud ka Trump, kuid tema nägemuses piisab Põhja-Korea relvade loovutamisest.
2. „Hiina on valmis abistama Põhja-Koread leidmaks turvalisuse garantiisid ning tagama sellekohased edasised edukad arengud“. See on väga tugev sõnum ning kinnitab ka Vladimir Putini aprillis Vladivostokis öeldut.  Venemaa ja Hiina on rõhutanud tuumadesarmeerimise edasise eduka arengu eeldusena turvagarantiide pakkumist Põhja-Korea režiimile.
3. Kim Jong-un rõhutas, et Põhja-Korea on võtnud ette mitmeid pingeid langetama kutsuvaid algatusi, kuid ülejäänud osapoolte panus (nimetamata otse USA-d) on olnud ebaõnnestumine. Xi kinnitas seda arvamust.
4. Kim Jong-un tähtsustas strateegilise kannatlikkuse vajadust. Xi oli jälle nõus. President Trump on ajutine nähe (siinkirjutaja tõlgendus).
5. Majanduspeatükis leppisid pooled kokku „pragmaatilise koostöö laiendamise ja mõlemi rahva heaolu kasvatamise vajaduse“. Hiina panustab enam suhetes Põhja-Koreaga näiteks haridusse, tervishoidu, turismi, spordi ja noorsootöösse ning kohalike omavalitsuste koostööle siin ja sealpool piiri“. Viimane kõneleb selget keelt piiriäärse elu organiseeritumaks muutmisel. Räigem reaalne piirkontroll ei tähenda kaubavahetuse piiramist, pigem näitavad arengud piirialadel kontrollitumat smuugeldamist.
6. Sanktsioonidest riiklike agentuuride andmetel juttu ei tehtud. Kuigi „tihendame majandussuhteid vaatamata keerulisele rahvusvahelisele olukorrale“ kõneleb siiski Põhja-Koreale kehtestatud ja ka Hiinat segavatest piirangutest. Xi-l polnud probleemi lehvitada pealinlaste massidele sanktsioonide kiuste Põhja-Korea liidrile hangitud luksusautost.
7. "Sotsialism on Korea RDV ja Hiina RV muutumatu sõprussuhte igavene tuum" (Kim Jong-un)
8. „Süvendame kontakte ja koostööd KÕIGIS valdkondades". „Liidrid jõudsid KÕIGES ühistele arusaamadele“

Valdav osa tähelepanekutest on ülestähendatud Hiina meediast, KCNA loosungitest visiidi viimaseks päevaks palju kaugemale ei ole jõudnud. Rodong Sinmuni 21.06 number pühendas visiidi esimesele päevale siiski 10 lehekülge. Süvenedes visuaalkeelde, ongi sellise mania grandioso stiilis vastuvõtu peale raske sisukamaid mõtteid ritta seada. Argipäev tuleb siiski juba homme.

Video Xi Jinpingi saabumisest Pyongyangi
PS. Arenguruumi siiski on. Nicolae Ceausescu vastuvõtt 1971.aastal asetas lati väga kõrgele

Fotod: KCNA


Tasub jälgida, kuidas KCNA kasutab fonte Kim Jong-uni ja Xi nime kirjutamisel









Xi Jinpingile näidati ka korrigeeritud ideoloogilise fookusega massimänge


21.06 Rodong Sinmun pühendas kohtumise esimesele päevale 10 lehekülge

Kim Jong-un on iseenda paraadfotod võtnud kasutusele 2018.aasta sügisest


Mida oodata Xi Jinpingi Põhja-Korea visiidist?

20.-21.juunini külastab Põhja-Koread Hiina liider Xi Jinping. See ei ole Xi esimene visiit ideoloogilise partneri juurde, kuid esimene Hiina juhina. Viimane naabrite absoluutne tipptaseme kohtumine Pyongyangis leidis aset 14 aastat tagasi, kui Hu Jintao lahendas piirkondlikke kitsaskohti Kim Jong-iliga. Mida lausa kahepäevane visiit sisult ja vormilt meile kõneleda võib?

Vihjed Xi visiidile liiguvad varakevadest, kui Pyongyangi külastavad turistid märkasid massigümnastika suursündmuse, Arirangi mängude (mis sel aastal kannavad küll nime „Meie rahva maa“), suuremõõdulisi võimlejate harjutusi üle kogu linna. Tavaliselt toimuvad mania grandioso mõõtkavas vaatemängud sügiseti. Käesoleval aastal alustati juba 2.juunist, kuid Kim Jong-uni kriitika peatas etendused teadmata ajaks. Xi visiit on ajastatud tähistamaks Hiina Rahvavabariigi ja Korea Rahvademokraatliku Vabariigi diplomaatiliste suhete sõlmimise 70.aastapäeva. Kõik eelnevad Hiina liidrite visiidid on olnud seotud kahepoolsete suhete tähtpäevadele, sümboolika on oluline.

Sassis suhterägastik
Kim Jong-un on kohtunud Xi’ga varasemalt neli korda. Aprillis toimus tippkohtumine Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Suhted Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide vahel on madal- ja paigalseisus. Pyongyangi avaldused Ameerika suunas aina teravnevad ning on muutunud isiklikuks. Vaid president Trumpi säästetakse. Maikuus toimunud kahe raketikatsetuse ballistiline olemus on tekitanud sisemisi eriarusaamu isegi Washingtoni tippkolmikus. Selgelt keelatud iseloomuga katsetustele on otseselt andnud hävitava hinnangu nii John Bolton kui välisminister Mike Pompeo, kuid mitte Trump. Lausa vastupidi, Trumpi sõnul ei häiri teda kõik see, mis tema lähimaid kolleege ärevaks teeb. Mõttekäik annab endiselt tunnistust Trumpi vajadusest hoida ja loota Põhja-Korea edukaid arenguid, kui potentsiaalset välispoliitilist edulugu peamiselt sisepoliitiliseks tarbimiseks. Halvenenud on suhted ka Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide vahel. Lõuna-Korea majandus- ja demograafiliste probleemide rägastikus on langemas president Moon Jae-ini kodumaine toetus, sh.tema püüetele parandada ning arendada pragmaatilisi suhteid põhjanaabriga. Võime ilmselt täie veendumusega nentida, et Mooni algatused Põhja suunal on täielikult takerdunud ja tulemus ümmargune null. Peamine põhjus selles on Washingtoni „maximum pressure“ survepoliitika jõuline pealesurumine Soulile. Souli jaoks ei ole kaalukausil aga mitte vähem, kui Ameerika julgeolekugarantiid.

Mida on Hiinal Põhja-Koreale pakkuda ning kohtumiselt loota?
Oluline on märgata kohtumise ajastust vahetult enne G20 kogunemist Jaapanis. Kaubandussõda Ameerika Ühendriikide ja Hiina vahel on süvenemas. Hiina, kes kuni käesoleva aastani esitas ÜRO-le lubatud Põhja-Korea vastaste sanktsioonide täitmise aruandeid, on nendega viivitanud ning mõne kaubagrupi (peamiselt kütused ja elektroonika) kaubavahetuse omi mitmeid kuid varjanud. Hiinal on erinevate osapoolte suhete segaduses võimalik kasutada taaskord Põhja-Koread malakana Ameerika vastu. Xi sõnum Põhja-Korea pealinna dekoreeritud tänavatel
(hetkel värvitakse seal muru ja puid rohelisemaks ning piiratakse õhusaaste parandamiseks niigi olematut liiklust!) saab olema selge – ilma minuta tuumaküsimuses Washingtoni ja Pyongyangi suhetes mingit edasiminekut olla ei saa. Lisades puzlesse Venemaa tüki, on selge endise liitlasbloki (Venemaa,Hiina,Põhja-Korea) suhete tugevnemine ning Lõuna-Korea ja Ameerika oma nõrgenemine. Hiinal puudub rahvusvahelise kogukonna aktiivse liikmena küll pöördeliste otsuste tegemise võimalus, kuid Venemaa vaikival toetusel on ÜRO-s võimalik valjuhäälsemat kõneleda sanktsioonide leevendamise vajadusest. Päriselus on Hiina roll ligi 70-s sel aastal merel toimunud ship-to-ship kütuste pumpamistel ilmselge ning kütusehinnad Põhja-Koreas püsivad stabiilsed. Vaatamata piiri elektroonilisele valvamisele on organiseeritud ja „võrdsemast võrdsemate“ sanktsioneeritud piirikaubandus üle Yalu ja Tumeni jõe elujõuline. Kim Jong-un on alustanud mitme megalomaaniasse kalduva projekti rajamist, mis ootavad Hiina investoreid ja külalisi. Hiina turistide arv on kasvanud piirini, kus seda on tulnud infrastruktuuri puudumise tõttu limiteerima asuda. Sanktsioonide eiramise probleemile viitas ka Donald Trump, kelle üleskutsega üldiselt toimivaid piiranguid austada liitus üle 20 riigi. Probleem on tõsine, kütuste ja elektroonika valdkonnas meenutab survestamine sõelaga veekandmist. Hiina avalikult välja paistvad esmased projektid võivad olla peamiselt humanitaarküsimustega (toiduabi jms) või muude pehmemate valdkondadega (agraar- ja haridusteemad) seonduvad.
19.06 Rodong Sinmun teatab Xi plaanist Korea küsimuse lahendamiseks
Sarnast taktikat kasutavad muide ka Lõuna-Korea ja Venemaa. Viimane kauples välja erandi, mis lubab maailmas vaid ühel pangal, Vene Sputnik Bankil, sooritada sularahatehinguid Põhja-Koreaga! Pikemaajalistele jälgijatele meenub kindlasti Banco Delta Asia kriminaalne lugu. BDA oli 2000ndate alguses peamine Põhja-Korea väliskaubanduse finantsskeemide vahendaja.

Kim Jong-un on jätkamas diplomaatilist ofensiivi. Lisaks suhtlusele naabruses, tuuritavad paariariigi staatust murdvad välis- ja asevälisministrid (Põhja-Koreal on neid mitu) mööda Aafrikat ja Lähis-ida, Lõuna-Ameerikat ja Kesk-Aasiat otsimaks lubatud ja lubamatuid lahendusi riiki pressiva kitsikuse leevendamiseks. Massimängud paljude huvitatud osapoole osavõtul jätkuvad.

Kas Põhja-Koreas algab kevad?

Kim Il-sung pidamas kõnet 1956.a. pöördelisel parteikongressil
Põhja-Korea pikaajalise jälgijana on viimase kahe kuu arengud pakkumas ainest olulisteks spekulatsioonideks. Kaasaegses maailmas siiani pretsedenditult suletud riigist puuduvad sisuliselt igasugused usaldusväärsed allikad ja andmed, mis võimaldaks teha objektiivsemaid järeldusi. Märtsikuiste nn. parlamendivalimiste järel toimunud kaadrivangerdused, Kim Jong-uni rahulolematus massimängude fookusega ning varasemast ajaloost tuttavad sõnamängud partei häälekandjas Rodong Sinmun tekitavad äratundmise – õhus on olulisel määral ebalojaalsusest kõnelevaid ning režiimile ohtlikke ilminguid. 

1956.aasta riigipöördekatse kujundas Põhja-Korea olemuse tänapäevani
1956.aastal jõudsid idablokis käivitunud destaliniseerimise mõjud Põhja-Koreasse. 1946.aastal Soulis loodud Lõuna-Korea kommunistlik partei, mis 1948.aastal Pyongyangi kolinuna ning Kim Il-sungi juhtimisel Korea Töölispartei nime kandma hakkas, pidi Nõukogude Liidus Jossif Stalini surma järel tekkinud paradigma muutusega (õigemini kaasajastamise või kohandumisega) valima poole. Kuigi nominaalselt kõikvõimas parteijuht, tuli Kim Il-sungil arvestada, et tema juhitav ning ainuvõimu taotlev organ koosneb neljast väga erineva taustaga fraktsioonist. Lõunast tulnud nn kohalike korealaste, Hiina kodusõja ajal Yan’ani piirkonnas formeerunud „hiinlaste“ (tegelikult muidugi korealaste) blokk, Nõukogude Liidust Koreade jagamise ajal Põhja-Koreasse naasnud nõukogude korealased ning väikseim, igasuguse poliitilise kogemuseta ning sageli ka lugemisoskuseta partisanide rühm. Viimase juhiks oli Punaarmee major Kim Il-sung, kes Nõukogude Liidu toel upitati noore kommunismi ehitama asuva vasallriigi etteotsa. Moskva õuduseks tõestas Kim  väga kiiresti liidriomadusi, kuid pigem võimeka natsionalistina ning väljus isanda kontrolli alt loetud kuudega. Uute tuulte puhudes kavatseti 1956.aasta augustipleenumil riigipööret Kim Il-sungi vastu.

Vahemikus 1953-1956 valitses Põhja-Korea ühiskonnas suhteline (!) liberaalsus. Ajalehtedes arutleti ettevaatlikult poliitika üle, ilmusid erinevates žanrites raamatud, kinofilmid, etendati lavakunsti. Sotsialistlik realism ei olnud kunstis veel ainus tolereeritud suund. Korea Töölispartei ladvikus oli olemas siseopositsioon. Põhja-Korea tudengid õppisid idabloki riikides – peale Moskva valdavalt Poolas, Ungaris ja Tšehhoslovakkias. Eelpooltoodud kolmes riigis vahetusid sel perioodil riigitüüri juures stalinistid inimnäoliste sotsialismiehitajate vastu. Stalinistlikku joont
Kim Il-sung ja Hiina RV peaminister Zhou Enlai 1958.aastal
jätkasid vaid Albaania ja Rumeenia. Kim Il-sungi õnneks puudus korealastel võrdlusmoment õndsa lähiminevikuga ning geograafiliselt oli piiratud välissuhtlus üksikisiku tasemel. Andunud Stalini fanaatikuna ei tekkinud Kim Il-sungi edasiste sammude vastu kõvema käe rakendamisel üldist pahameelt, mis olid viinud võimuvangerdusteni Ida-Euroopas. Masside vankumatu truuduse puudust liidritele heitis kaosesse langenud Ida-Euroopale õpetliku näitena  ette veel käesoleva aasta maikuu lõpu Rodong Sinmun. Küll toimus armutu arveteõiendamine Töölispartei sees, kus kõige väiksema, partisanide fraktsiooni kasin mõjuvõim kasvas täiuseni aastal 1958. Puhastused algasid kohalike korealaste blokist, kellele sai saatuslikuks võimalik koostöö Lõuna-Korea võimudega partei Souli päevadel. Järgmisena ründas Kim nõukogude blokki, kuhu kuulus enim intellektuaale – peamiselt kirjanikke. Kim Il-sung mängis kokku Yan’ani blokiga, süüdistades partei poliitbüroosse ja keskkomiteesse kuuluvate kirjameeste taiestes jaapanivastases võitluses osalenud partisanide ebapiisavalt väärikat kujutamist. Nõukogude korealased ei olnud omandanud haridust Koreas ning rääkisin sageli kasinalt kohalikku keelt. Korea Kirjanike Ühendus moodustus valdavalt Nõukogude Venemaa kirjanduse, Suure Isamaasõja järgsetest meeleoludest juhinduvana ning selline stiil oli Kim’i vägitegude ülistamiseks ebapiisav. Näiteks lühiloos „Mesi“ kirjeldab kirjanik Kim Nam-chon haavatud sõduri kosumajätmist talupoegade juurde. Korea Rahvaarmee sõdur ei jätnud kunagi haavatud sõdurit maha, kõlas partei etteheide Kirjanike Ühendusele ning kõigile selle liikmetele, kes Kim Nam-choni kaitsta julgesid. Sel perioodil ilmus Rodong Sinmunis regulaarselt kirjutisi, mis kõnelesid kirjanduse, muusika, teatrikunsti jt. valdkondade ideoloogilisest puhtusest. Augusti alguses plaanitud pleenum lükati kuu lõppu, mis võimaldas eelinfot omanud Kimil jõud konsolideerida ning rünnak enda vastu elimineerida enne kui see tegelikult alatagi jõudis. Nõukogude fraktsioon oli hävitatud.  

Sisevaenlase lõplik hävitamine
Hilisemate puhastuste käigus vabaneti ka hiina korealaste ehk Yan’ani blokist. Kuigi puhastuslaine genereerinud 1956.aasta augustipleenumi järgselt saabusid riiki Hiina ja Nõukogude Liidu ühisdelegatsioon Anastass Mikojani ja Korea kodusõja kangelase, Hiina kindrali Peng Dehuai näol, kes nõudsid pleenumi otsuste tagasipööramist, ei saatnud Moskva ja Pekingi katseid edu. Kim Il-sung küll ennistas kõrvaldatud parteiliikmed, kuid vaid kuu hiljem toimunud uuel pleenumil saadeti näiliselt rehabiliteeritud tööle mõne kaugema maapiirkonna spordikooli juhiks või juhatama sealseid seafarme. Kui sead kõhnusid, süüdistati farmijuhti seakartulite omandamises, mille eest ühises pingutuses saabuva sotsialismi õõnestamises eksinud seltsimees legaalselt hukati. 1956-1958 toimunud ulatuslik puhastuslaine muutis 75% partei juhtorganite koosseisust, viis vangilaagritesse tuhandeid, koju toodi kogu välistudengkond ning enamik diplomaatilisest korpusest. Kim Il-sungi partisanide blokk oli otsustavas ülekaalus kõigis partei juhtorganites, sh. poliitbüroos ning keskkomitees. Võimutäius oli täielik. Kollektiivse juhtimise ülistamine asendus Liidri omaga.

Näljased koerad, kuulipildujad ning legendaarse sõnavara naasmine
Pikk sissejuhatus Põhja-Korea 1950ndate keskpaika on vajalik mõistmaks viimaste nädalate sõnumeid Põhja-Koreast. Jälgides regulaarselt Rodong Sinmuni on selge hoogustunud võimuvõitlus režiimi tipus. Kim Jong-un asetas veebruarikuisele tippkohtumisele Donald Trumpiga suured lootused. Need purunesid ning Põhja-Korea ei saanud mitte ühtegi leevendust riigi majanduselu tõeliselt pitsitavatesse sanktsioonidesse. Seda, kas ja millisel
2.mai 2019 Rodong Sinmun
määral süüdistab Kim Jong-un enda häbistamises oma lähimaid nõuandjaid, ei saa me kunagi teada. Teatud järeldusi võime teha jälgides parlamendivalimiste järel märtsis tehtud võimuvangerdusi. Lugeja võib küsida, kas ei aeta segi parlamenti ja parteid, kuid sisuliselt ühe partei võimuga (parlamendis on veel neli miniatuurset ja olematu mõjuga jõudu) Põhja-Koreas on kattuvus peaaegu täielik. Uudised tippdiplomaatide ja aparatšikute hukkamisest või sunnitöölaagerdamisest tuleb kirjutada kindlasti klikimeedia arvele, sest sageli ilmuvad näljastele koertele söödetud reeturid priskes toitumuses teleekraanile  tagasi. 2014.aastal rabas maailma meediat teadmine, et Kimi režiim on hukanud armee asejuhi Hyon Yong-choli parteiüritusel magamise ning  laulja Hyon Song-woli pornograafilises videos osalemise eest. Esimene teade osutus ilmselt tõeseks, teine mitte. Hyon pidas mõned kuud hiljem riigi esipultides kihutuskõnesid, oli Põhja-Korea kultuurisaadik Pyongchangi olümpia ajal, saatis Kimi tema Venemaa visiidil ning edutati nüüd mõjuvõimsa Propaganda ja Agitatsiooniministeeriumi asejuhiks. Tuumakõneluste peaideoloog Kim Yong-chol ilmus koos Kimiga välja vaid loetud päeva peale tema väidetavat hukkamist ebaõnnestunud Hanoi tippkohtumise eest. Mitmete väiksema kaliibriga tegelaste ametikoha kaotused on samuti avalikud. Tänane nominaalne riigipea, Choe Ryong-hae on meediat uskudes elamas oma kolmandat elu. Küll aga on partei häälekandja Rodong Sinmun kubisemas artiklitest, mis kutsuvad üles võitlema antisotsialistlike ilmingutega, mis olevat äärmiselt ohtlikud ning sellise nähtuse mahitajate karistamine on elu ja surma küsimus (RS, 31.05.2019). „Kogu rahva võitlus antisotsialistlike ilmingute ja kapitalismi väärihalemine tuleb võita tagamaks sotsialistliku heaolu ja  inimeste elu säilimine“. Põhja-Korea meedias on tagasi väljendid nagu „imperialistlik värdjas“ ja „inimrämps.“ Souli kutsutakse üles loobuma „nakkushaigusest“ millega sõltutakse oma Ameerika peremehest. 30.mai Rodong Sinmunis kutsub Kim Jong-un üles „kasvatama enesedistsipliini sotsialistliku elukorralduse tulemusel saabunud heaolu säilitamiseks“. ÜRO Toiduabiprogrammi sõnul on veerandil riigi elanikkonnast ees paarikümne aasta tühjema kõhuga aasta. Sarnaseid üleskutseid kohtas ka 1990ndate keskpaigas riiki tabanud näljahäda eel ja ajal.

Fookus välisvaenlastelt sisemistele kahjuritele
Tegemist on üleskutsetega ebalojaalse kontingendi suunas. Sellele annavad kinnitust mai ja juuni esimeste päevade artiklid, kus meenutatakse vajadust välja juurida „vähkkasvajad, kes ohustavad mentaalse letargilisusega ning on ohuks kõikide sektorite - hariduse ja meditsiini, tööstuse ja põllumajanduse -töökorraldusele“. Eriti õõvastavalt kõlab üleskutse uuele klassivõitlusele (RS, 30.05.2019). Sisepoliitilisi väljakutseid teadvustavad lehelood kasutavad taas sõna „reetur“. Fookus on tavapärastelt välisvaenlastelt märkimisväärselt asendunud sisemaiste kahjuritega võitlusele. See ei ole Põhja-Korea meedias tavaline.

1956.aasta 27.aprilli ajalehes ilmub Kim Il-sungi kõnele (meenutagem, et tegemist on kirjanikest nõukogude korealaste fraktsiooni kõrvaldamise kuumima perioodiga) tuginev ja sõnaselget hukkamõistu sisaldav artikkel võitlusest mürgitava ideoloogia vastu kunstis ja kirjanduses („About the Future Struggle Against Reactionary
2019.aasta massimängude avaetendus 2.juunil
Bourgeois Ideology in Literature and Art”). 4.juunil 2019 nuhtleb Kim Jong-un läbi uudisteagentuuri KCNA Põhja-Korea visiitkaardiks saanud massigümnastika etenduse autoreid “karmilt vale loominguvaimu ja vastutustundetu töösse suhtumise eest”. Mis Kim Jong-uni pahandas, ei ole päris selge, kuid verbaalseid rünnakuid kirjanduse ja kunsti suunas on viimastel nädalatel olnud veelgi. Ilmselt  ei meeldinud Kim Jong-unile inimpikslitest moodustuvate hiigelkujutiste ligi kahetunnise pildirea leebe toon ajajärgul, kus suhted Ameerika Ühendriikidega vajavad hoopis ärksamat lähenemist. Julgen seda arvata viimaste ballistiliste lühimaarakettidega saadetud sõnumite taustal ning tõenäolise kesk- või lausa kaugmaa raketi katsetuse ootel. Etenduses ei olnud sarnaselt eelmise aasta sulaperioodil näidatule ühtegi viidet Põhja-Korea sõjalisele võimsusele. Massimängud, mis tulusa rahamasinana (piletid võõramaalastele maksavad 100…800 dollarit) käivitati sel aastal tavapärase hilissuve asemel juba juuni alguses, peatati teadmata perioodiks ideoloogiliste vääratuste korrigeerimiseks. Pead hakkavad veerema.

Selles kevades taimed veel ei juurdu
Ülimalt küüniliselt väljendudes ei ole põhjakorealased kunagi nii hästi elanud, kui praegu. Mis antud, on raske ära võtta. Kuid just maailma enim sanktsioonidega surutav riik ja tema valitsemisaparaat hoiab lojaalsust vaid materiaalset heaolu tähtsustades, kuna muid vabadusi pole olemas. Põhja-Koreas on vastupanuliikumine olnud lokaalne ja koordineerimatu, jäädes üksikute spontaansete väljaastumiste  tasemele mõnes tootmisettevõtetes ja veidi suuremahulisemalt kõrgkoolides. Kirjutan eelmiste aastakümnete mõningatest maailma avalikkuse ette jõudnud episoodidest raamatus “Põhja-Korea. Nälg,hirm ja maailma suurim vangla” peatükis “Korea kevad?” (alates lk.392).  Kim Jong-uni valitsemisperioodil on vastuhakke olnud minimaalselt, kuid just käesoleval aastal on esinenud Põhja-Korea kontekstis märkimisväärseid arenguid. 

Oluliselt on kasvanud põgenike hulgas tippametnike hulk. Putku on pannud asesuursaadik Ühendkuningriikides Thae Yong-ho, samalaadse katse võttis ette suursaadik Itaalias. Tema saatuse kohta puuduvad andmed, sest vahetult põgenemiskatse järel vahistati ning saadeti kodumaale tagasi tema pere. Hiinast, Shenyangist põgenes sealse Põhja-Korea Julgeolekuministeeriumi osakonna kolm tippu, kelle tööülesanneteks oli põgenike tabamine ja tagasisaatmine. Teel Hiinasse kadus koos perekonnaga sama asutuse Pyongyangi osakonna asedirektor. Riigi põhjaosas, ideloogiliselt ja mütoloogiliselt olulise Paektu mäe jalamile ehitatava näidisobjekti, Samjiyoni
Kim Jong-un Samjiyoni turismiküla ehitust juhendamas
turismiküla ehitusel alustasid talvekülmades massiprotesti sajad ehitajad, kes keeldusid töötingimustele viidates töid jätkamast.  Vahetult Hanoi tippkohtumisele rongiga teele asunud Kim Jong-uni lahkumise päeval 24.veebruaril süüdati (õhuväebaasi juhi enda sõnul) tulekahju idarannikul asuvas Toksani õhujõudude baasis, kus ka 1996.aastal toimus sõdurite ülestõus, mille käigus tapeti mitmeid kõrgemaid sõjaväelasi ja ametnikke. Siia ritta sobib lisada ka nn eksiilvalitsuse loomine rühmituse Chollima Civil Defence poolt, kelle esimesed sammud olid küll kõike muud kui konstruktiivsed. Läände pagenud põgenikest moodustunud liikumine ründas 22.veebruaril (vähem kui nädal enne Hanoid!) Põhja-Korea Madriidi saatkonda, viies sealt kaasa ning jagades infot Ameerika Ühendriikide jõuametitega. Liikumise kontole võib kanda ka Malaisias mürgitatud Kim Jong-uni poolvenna Kim Jong-nami poja päästmise Põhja-Korea spioonide käest. Eelpoolloetletud näited võivad tunduda küll globaalset pilti vaadates tühistena, kuid Põhja-Korea olemust ja ajalugu arvestades on need vähesed väljaimbunud infokillud olulised ning tõenäoliselt jäämäe veepealne osa. Sektorid, kust info rahulolematustest pärineb, peaksid olema ideoloogiliselt laetud ning režiimi lojaalsusbaasiks. 

On täiesti selge, et mingist “Korea kevadest” veel unistada ei maksa, sest eduka rahvaliikumise käivitamiseks on täitmata kõik eeldused. Kindlasti on olemas massidesse levinud rahulolematus, kuid puudub ühendav alternatiivne ideoloogia, on vaid unistus. Võimalik rakukestel puudub kaasaegses maailmas määrava tähtsusega omavaheline kommunikatsioon, kuna vähenegi intranetisuhtlus on täielikult riigi poolt  monitooritud. Puudub arvestatav dissidentide liikumine, tugi väljastpoolt riiki, ligipääs ning toetus relvajõududelt. Varakevadest alanud selge sõnaseadmine Põhja-Korea meedias, võimupositsioonide vangerdused ning vähene info seestpoolt kinnitavad olulisi ja eksistentsiaalseid murekohti Kimide pereriigi 70 aastase mudeli kestmisele.

Ülevaade Korea Töölispartei kongresside ajaloost

Tuumapokker sai uue mängija - Putin ajas Korea kaardipaki sassi.

25.aprillil Venemaal Vladivostokis kohtunud Põhja-Korea liider Kim Jong-un ja Venemaa president Vladimir Putin teatasid juba enne kohtumist, et siduvaid lepinguid ja ühisavaldusi ei tule. Sellele vaatamata on paaritunniste läbirääkimiste tagasiside ja signaalide hulk suurem kui „We’ll see what happens“ stiilis lõppdokumentidega päädinud Põhja-Korea varasemad kohtumine ameeriklastega Singapuris. Rääkimata tühja kõhu ja tüliga lõppenud laialiminemisest veebruari lõpus Hanois. Vladimir Putini pressikonverents oli avameelne ning kinnitas mitmeid analüütikute julgemaidki spekulatsioone, jättes samas ohtralt  ridavahelist tõlgendamisruumi. Edasine rahuprotsess Korea poolsaarel muutus pigem segasemaks kui selgemaks.

Üks on selge - Kim Jong-uni režiim on hädas. ÜRO sanktsioonidepakett on tõhus ning vankumatu. Sellega on liitunud ja surve avaldamises Pyongyangile osalevad ka Hiina ja Venemaa. Peale  kõneluste katkemist ameeriklastega ning umbusalduse kerkimist kahe Korea vahel on avanenud aken just Venemaale, kelles Kim otsib uut kaaslast teda ahistavate piirangute leevendamiseks. Kimi uueks loodetud päästerõngaks on Putin, kelle huvi Põhja-Korea kaudu Ida-Aasia suurtesse mängudesse naasta on kasvanud alates 2018.aasta maikuust hüppeliselt. 1990.aastal olid Nõukogude Liit ja Hiina Põhja-Koreale võrdse suurusega kaubanduspartnerid, kuid juba loetud aastad hiljem Venemaa panus sisuliselt lakkas. Tänapäeval hinnatakse kaubavahetuse mahu erinevuseks kahe endise strateegilise liitlase vahel kuni 60 korda ja seda vaid ametlikes paberites kajastuvate numbrite järgi. 2018.aastal vahetasid Venemaa ja Põhja-Korea kaupu vaid 30 miljoni dollari ulatuses. Olulise osa Põhja-Korea eluliinist tagav illegaalne kauplemine on sisuliselt sajaprotsendiliselt Hiina poole kaldu. Aprillikuus veeti üle Yalu jõe Põhja-Koreasse parvedel juba vanu Hiina liinibusse! Põhja-Korea keelatud söeostudega jäi lühikese perioodi vältel vahele juba teine Lõuna-Korea ettevõte. Venemaa suhteliselt lennukat toimetamist vaikimisi jälgiv Hiina endisaegset ping-pongi mängu ei karda. Vanaisa Kim Il-sungil oli kombeks liitlasi kordamööda teineteise vastu tülli ajada ja ise koor riisuda, kuid hetkel Kim Jong-unil selline võimalus puudub. Hiina ja Venemaa strateegilised huvid kattuvad endiselt – mõlemat rahuldab (tuumarelvadega) Põhja-Korea seni, kuni see püsib stabiilsena ning rahulikuna.
Ehitajast treeneriks, maalrist õpetajaks!
Vaatamata olematule omavahelisele kaubavahetusele kujunes Vladivostoki kohtumise peamiseks teemaks ikkagi majanduskoostöö. Lähemas perspektiivis vaevab osapooli teadmine, et 22.detsembril 2019 peavad kõik põhjakorealastest töötajad olema saadetud tagasi kodumaale. Veel aastapäevad tagasi töötas Venemaa Kaug-idas ligi viiskümmend tuhat põhjakorealasest ehitajat. Sarnaselt hiinlastele, kes kontrollivad regioonis põllumajandust, haldavad ehitussektorit Põhja-Korea
ettevõtted. Põhjakorealased on oskuslikud, soodsad ja seaduskuulelikud töötajad, kes peavad Venemaal toimetamist saama jätkata ka peale detsembrit. Just sedasi kõlas pressikonverentsil Putini sõnum. Märtsis Pyongyangi külastanud Riigiduuma delegatsiooni liige, Õiglase Venemaa saadik, Sahhalinilt päris Fedot Tumusov kõneles lihtsas keeles põhjakorealaste inimlikku soovi leida mudel, mis võimaldab ka peale 22.detsembrit töötajatel Venemaal jätkata. Sanktsioonidest möödavaatava vormi otsimine sai kinnitust nüüd ka Putini sõnade läbi, kes käsitleb teemat kui humanitaarküsimust. Tegelikult ei ole väljakutse ei vähemas ega enamas kui ehitushindade stabiilsuses Venemaa Kaug-idas ning kümnete miljonite dollarite teenimises Põhja-Korea jaoks. Edaspidi võime põhjakorealasi kohata ilmselt ametinimedega „treener“, „juhendaja“ või „õpetaja“. Sarnast petumudelit on Pyongyang rakendanud mõnes Aafrika riigis, näiteks Senegalis.

Koreade ja Venemaa kattuvad huvid
Üllatuslikult avameelselt tunnistas Vene president ka kümmekond aastat laual ja vahepeal lauasahtlis vedelenud gaasitoru ehitamise vajadust Venemaalt Lõuna-Koreasse. Küll jõudis Putin võimalik, et Venemaa peamise huviküsimuse juurde Koreas, väga omapärasel moel. Kirjeldades Korea
tuumadesarmeerimise protsessi kui kõigi regioonis asuvate riikide ühist panust nõudvat, leidis Vene riigipea, et hetkel on nii kiirete arengute jaoks veel vara ning piisavat usaldust osapoolte vahel ei jagu. Selle sujuvaks tekitamiseks vajabki Põhja-Korea mitmeid koostööprojekte, milliste hulka Venemaa gaasitoru ja raudteeprojektid suurepäraselt sobiksid. Samuti pidas Putin oluliseks meenutada, et tuumakriisi ei lahendata vaid kahepoolseid lepinguid sõlmides. Sellega meenutas president vajadust naasta kuuepoolsete kõneluste juurde. Olukorras, kus kasvamas on üleüldine usaldamatus Lõuna- ja Põhja-Korea ning Ameerika Ühendriikide vahel, võimaldaks varasemalt ebaõnnestunud (põhja lasi selle 2009.aastal Pyongyang) formaat naasta ka Moskval rahutuvina suurde mängu. Vaatame korra gloobust. Kas gaasitoru läbi Põhja-Korea ja üle demilitariseeritud tsooni Lõunasse vaatav ots ka ameeriklaste heakskiidu saaks ning energiavarustuse vaatenurgast saareriigiks liigituv Lõuna-Korea tuntavat energia hinnalangust saaks nautida, on vara spekuleerida. President Moon Jae-in on teinud põhjanaabriga veidi enam kui aastaga ära tohutu kahepoolse eeltöö ning loonud valmiduse Vene energia kasutuselevõtuks. Leevendusteta sanktsioonides jääb see kõik siiski fantaasiaks. Erandite ja leevenduste saavutamine on seega nii Venemaa kui Lõuna-Korea huvides ning sobivad ka Hiinale. Pressikonverentsil tuletas Putin Washingtonile otsesõnu meelde vajadust siira edasiliikumissoovi korral samm-sammulist (loe: olukorra külmutamist), mitte täielikku, kohest ja tõendatud Põhja-Korea desarmeerimist. Venemaad ei häirinud tegelikult Põhja-Korea tuumarelvad isegi siis, kui nende katsetuste tulemusel klirisesid aknaklaasid majadel kuni Vladivostokini välja. Putin meenutas pressile sedagi, et Moskva ei tunnista Põhja-Koread kunagi tuumariigina. Nagu ka Pakistani, Indiat ja Iisraeli. Viimast loetelu ta siiski Vladivostokis ette ei lugenud.

Majandusküsimustes kõnelesid liidrid ühise ärifoorumi formaadi jätkuvast edendamisest, silla- ja teedeehitusest kahe riigi vahel, erimajandustsoonide käekäigust ning Põhja-Korea lennufirmale Air Koryo uue reisilennuki ostust-müügist. Delegatsioonide koosseisud andsid tunnistust keskendumisest taristuprojektidele ja energeetikale. 

Mida tähendab tuumadesarmeerimine?
Endiselt valitseb suur segadus mõiste „tuumadesarmeerimine“ tõlgendamises. Vladimir Putin andis ridade vahelt mõista, et tema jaoks käib jutt kogu poolsaare kohta. Põhja-Korea vajab tuuma- ja raketiprogrammist loobumiseks selget garantiid režiimi säilimisele. Kõikide osapoolte ühise panuse vajadusele viitamine kannab sõnumit Ameerika Ühendriikidele, kelle tuumavihmavari peab sellisel juhul kaduma ka Lõuna-Koreast. Milline võimas garantii peab see olema, mida Pyongyangile anda saaks? Kes selle anda suudab? Venemaa on erinevaid mudeleid katsetamas Süürias, Liibüas ja Venezuelas. Kas  sarnase mudeli rakendamine oleks võimalik ka Koreas? Kuidas suhestub pilti Hiina kasvav agressiivsus ja võimekus? Millal muutub kõneluste objektiks tavarelvastus?

Harjumuspärased jõujooned, borš ja pelmeenid
Washingtonis vaadatakse Vladivostoki järelkajadele ilmselt üsna nõutus jõuetuses. Hanoi äpardumise järel oli Venemaa agressiivsem mängutulek aimatav. Kim, kes väldib Trumpi kritiseerimast, on nõudnud John Boltoni ja Mike Pompeo kõrvaldamist tuumakõnelustelt. Ameeriklastel seisavad ees põhimõttelised valikud edasiste kõneluste strateegia kujundamisel. Põhja-Korea pidi olema Trumpi välispoliitiline edulugu siseturul tarbimiseks. Oluline on lisada, et Venemaa on Pyongyangi suunal näidanud ise kasvavat initsiatiivi (https://arvamus.postimees.ee/6567130/erki-loigom-mida-teeb-venemaa-korea-poolsaarel) ning äsjane kohtumine toimus just Moskva pealekäimisel. Õhus on Hiina presidendi Xi Jinpingi esimene Pyongyangi visiit, mis võib toimuda juba maikuu teises pooles.
Põhja-Koreast on saamas Belt and Road Initiative osaline samuti kaasajastatud raudteevõrgu, seekord Hiina toetusel rajatava abil. Isa tuleb koju ja vanad sõbrad saavad kokku.

Kohtumisel suhtles pressiga otse ka (esmakordselt ajaloos üldse!)  Kim Jong-un, kellele saabumisel Vladivostokki torgati nina alla kolmevärviline Venemaa televisiooni mikrofon, millesse üsna kohmetu liider  lausus paarikümne sekundi jooksul Venemaad kiitvad, kuid üsna takerduvad laused. Põhja-Koreas on Suure Juhi jaoks sellised kooskõlastamata olukorrad välistatud ning reporterite hilisemate päringute peale mees lihtsalt vaikis. Milline reaktsioon võiks sarnasele reporteri „matslikkusele“ järgneda Põhja-Koreas, ei pea pikalt mõistatama. Äsja kaotas töö Kim Jong-uni fotograaf, kelle välgusähvatus jättis fotole valguslaigu keset Austatud Marssali kaela. Erinevalt varasematest visiitidest Singapuri ja Vietnami, ei külastanud Kim kohalikke ettevõtteid, mis on pretsedenditu. Millise mulje jätsid Kimile borš ja pelmeenid ei ole teada, kuid Venemaale saabumisel pakutud traditsioonilised sai ja sool käisid rafineeritud maitsemeelega gurmaani suus silmnähtavalt ringi.

Visiidi tulemuslikkust saab hinnata lähinädalate ja -kuude jooksul jälgides Venemaa tegevusi ÜRO-s Korea küsimustes. Tegutsema asutakse ka Washingtonis, ootel on Tokyo.