Kas Ameerika Ühendriigid üritavad Korea poolsaare puzlet laduda Hiinata?

Ameerika ja Lõuna-Korea välisministrid. (foto:internet)
Vancouveris alanud Korea poolsaare teemadel kõnelev 18 riigi välisministrite foorum tuletab meelde 1943.aastal toimunud ja Koreade jagamise vaatenurgast saatuslikuks saanud kohtumist Kairos. Sarnaselt Kairole on ka sel korral tahtlikult või tahtmatult (osapooled on neis küsimustes esitanud väga erinevaid arusaamu) kohtumisel osalejad jagunenud ideoloogiliste tõekspidamiste järgi. Nimelt ei võta ümarlauast osa Korea küsimuse olulised osapooled Hiina ja Venemaa. Mida sellest järeldada?

Sanktsioonid avaldavad selget mõju. Aga kellele?
Ürituse peamine fookus tundub olevat sanktsioonide sihitum rakendamine, nende kontroll ja vajadusel karmistamine. 2017.aasta jooksul Põhja-Koreale määratud tõsiste sanktsioonide täielikul rakendamisel peaks teoorias ära olema lõigatud 90% paariariigi „valgest“ kaubavahetusest. Kauakaalutud kütuste eksport Põhja-Koreasse on ellu rakendatud. Näiteks bensiini hinnad riigi tanklates ja mustal turul on tõusnud võrreldes aastatagusega ligi kaks korda. Vähesed tunnistused suletud riigist räägivad ametisõidukite silmnähtavast vähenemisest Pyongyangi tänavatel. Mereandide ekspordikeeld on jätnud töötuks olulise osa rannikulinnade elanikkonnast. 2018.aasta algusest ellurakenduv tekstiilitoodete ekspordikeeld, vaatamata rekordekspordile detsembris 2017, tõotab samuti lüüa märkimisväärset osa Kim Jong-uni sissetulekutest (loe:tuhanded jäävad töötuks). Maavarade väljaveoga Põhja-Koreast on statistika vastukäiv, ühe positsiooni nulltulemus balanseerub tihtipeale teise rekordiliste tarnekogustega (kivisüsi versus rauamaak). Ligi miljardilist (hinnangud 500 miljonist 2 miljardini) tulu genereeriv tööjõu eksport Venemaale, Hiinasse ja Araabia riikidesse ning Aafrikasse peab lõppema kahe aasta jooksul. Info Hiina piirilinnadest räägib tuhandetest töölepingu pikendamisest ilma jäänud põhjakorealastest, keda kodumaa sunnib otsima ise illegaalseid tööotsi tulude teenimise säilitamiseks. Venemaa, kes neelab odavast ja suhteliselt oskuslikest (Põhja-Koreas läbivad Venemaal ehitajaks pääsenud õnnelikud kuni kaheaastase kutseoskuste programmi) Põhja-Korea ehitajatest arvestatava majandusliku edumaa, ei ole tänaseni tööjõuga seotud sanktsioonide rakendamist alustanud. Need kuni 100 tuhat põhjakorealast, kes puutuvad kokku kodumaaga võrreldes oluliste vabadustega (mitte kõik neist ei ela meedias kirjeldatud vangistuses ja ahistatuses) ning teenivad vaatamata võimude poolt äravõetud osa märkimisväärsusele, Põhja-Korea mõistes minivaranduse ning hoiavad sadu tuhandeid pereliikmeid ja lähedasi eemal vaesusest. Seda peamiste sanktsioonide mõju kirjeldamist võiks jätkata. On selge, et sanktsioonid omavad selget mõju. Aga kelle vastu?

Põhja-Korea eesmärgid läbirääkimistel ei ole siirad
Kim Jong-uni algatust olümpiaideaalide ja rahu suunal on võetud kui märki sanktsioonide toimimisest. Suhtugem sellesse siiski äärmise ettevaatlikusega. Esiteks suutsid Panmunjomis kohtumisi alustanud läbirääkijad kommunikeerida väga vastuolulisi kommentaare. Samuti on poolte eeldused ja arusaamad kivistunud – tuuma- ja raketiprogrammi teemal arutlemine on välistatud
Põhja-Korea läbirääkijad Panmunjomis. (foto:internet)
Pyongyangi poolt, Souli eesmärk ei ole ei midagi vähemat kui tuumavaba poolsaar. Nendel teemadel järeleandmisi ei tehta. Põhja-Korea läbirääkijad on äärmiselt kogenud ning muster, millega Põhja-Korea aega võita proovib, tuttav kümnetest varasematel dekaadidel toimunud läbirääkimistest. Olümpiale saadab Põhja-Korea mõne üksiku atleedi, kuid kolmekohalise numbriga mõõdetava koguse taidlejaid. Kõneluste tulemusena katkevad küll jõulised võtted mõlemalt poolt ajutiselt (õppused, katsetused jms.) ning Põhja-Korea võib saavutada isegi leevendusi Lõuna-Korea poolsete sanktsioonide osas. Ameerika Ühendriigid küll saadavad piirkonda täiendava lennukikandja ja suurendavad õhuvõitluse võimekust. President Moon Jae-in on lubanud taastada mõningad abiprojektid Põhja-Korea põllumajandussektorisse. Põhja-Korea eesmärk olümpiaga seotud teemade nii avatud käsitlemisel ei ole muud kui kasutada ära globaalne suursündmus propagandistlikel eesmärkidel. Ilmselt saab kogu maailm näha päev enne olümpia avatseremooniat suuri militaarpidustusi Pyongyangis - Korea Rahvaarmeel täitub 8.veebruaril 70 aastat ning seda on sageli tähistatud massiivse paraadiga Kim Il-Sungi väljakul. Karta on, et Pyongyang leiab veel enne olümpiat põhjuse, kuidas imperalistlikud mängijad on kogu rahuidee ja ülla plaani pihuks põrmuks trampinud ning kogu relvaprogramm jätkub. Välistatud ei ole ka olümpial osalemisest loobumine. Punggye-ri tuumapolügonil käivad uute tunnelite kaevamised ning valmimas on kontinentidevahelisi rakette tulistav allveelaev. Kõik vajab katsetamist. Suhteline vaikus relvakatsetustes on seostatav pigem talvega, kui Põhja-Korea on olnud alati neil teemadel rahulikum. 

Hiina on ja jääb Korea küsimuse võtmemängijaks
Tagasi sanktsioonide ja lähteülesande juurde. ÜRO lubas seekord sanktsioonide toimivust kvartaalselt hinnata. Liikmesriigid on kohustatud esitama aruandeid sanktsioonide rakendmise kohta. Kindlasti saame piirangute tulusust hinnata teatud ajadistantsilt, mis hetkel ei ole veel kätte jõudnud. Vaatamata sektoriaalsetele tuntavatele ärakukkumistele (mõni valdkond on kaotanud 100%) hinnatakse 2017.aasta Hiina ja Põhja-Korea vahelist kaubanduse langust kuni 10%-ni. Olgem ausad, see pole
Tankla Pyongyangis (foto:internet)
just ümardamisviga, kuid siiski üsna tagasihoidlik tulemus. Kardan, et illegaalse väliskaubanduse osakaal on samas mahus kasvanud. Teiseks löövad sanktsioonid erinevalt loodetust elanikkonda, mitte eliiti. Signaalid riigi maapiirkondadest räägivad selgest pahameelest Kim Jong-uni aadressil, kuid ka kohustuslikest ja väidetavalt ajutistest panustamisest näidispealinna Pyongyangi elanike ning sõjaväe hüvanguks. Kas põhjakorealased on võimelised kannatama tühja kõhtu nii kaua kuni nende usaldus (loe:hirm) riigi liidrite kukub nulli ja tekitab Korea kevade ning sanktsioonid toovad režiimi vahetuse või kasvõi olulise muutuse? Kahtlen. Peamine - Hiina strateegilised huvid ei ole muutunud endiselt. Hiina on teinud Põhja-Koreasse liiga suuri investeeringuid, et oma raha lõplikult põlema panna. Donald Trumpi Korea poliitika veendunud toetajad näevad Hiina rolli sanktsioonidesse pühendumisel Ameerika Ühendriikide eduka hiinasuunalise surve tulemusena. Pigem on Põhja-Korea ise oma lennukusega ületanud Pekingi valuläve ning Hiina survestab Kim Jong-uni rahunema. Selle mõttekäiguni viivad Pekingi (ja ka Moskva) pidevad üleskutsed olukorra külmutamiseks, sanktsioonide sisu leevendamised (näiteid on mitmeid, kus Ameerika positsioonid on räägitud ÜROs vaatata Nikki Haley kätevehkimisele tunduvalt õhemaks), vahemeheks pakkumised ning asjaolu, et Vancouveri kõnelustel puudub võtmemängija laua tagant sootuks. Samuti ei ole Ameerika Ühendriigid viimas ellu lubatud süsteemaatilisi teise ringi sanktsioone, mis enamikel juhtudel viiks neid vastamisi Hiina taustaga ettevõtete survestamisega ning seeläbi on oht kaubandussõjaks Hiina riigi endaga.

Kairole järgnes küll Teheran, kus ka Nõukogude Liit laua taha tuli – loodame ka ilmselt Hiina enda huvidest lähtuva diplomaatiahuvi suurenemist. Ilma Hiinata Põhja-Korea küsimust ei lahendata. Loodan, et Põhja-Korea osaleb olümpial. Sellist sotsialistlikku woodstocki nagu Pyongyangil on plaanis esitada Lõuna-Korea territooriumil, ei ole maailm enne näinud.

Rändrahnud, tankitõrjesüsteemid või riiklikud poplaulud?

Mihhail Lotman kirjutas 2018.aasta jaanuari esimestel päevadel propaganda pugemisest nii sügavale, kust seda on raske märgata. „Tekitab nördimust, et igas pakutavas teleprogrammi paketis on kohustuslikus korras tasuta terve hulk Venemaa kanaleid“, kirjutab semiootik ja poliitik oma blogis. Kas olete märganud, et lisaks Russia Today kõrval on kogu maailma telepakketides sageli Korea telekanal ArirangTV? Kas kahe protsendi panustamisele kõvasse terasesse riigikaitses õnnestub ka muul moel edukalt luua riikidele kuvandit ja pakkuda kaitset? Üks selline edulugu on tuua Lõuna-Koreast.

Pidevates sisekonfliktides ja sõjalis-majanduslikult kordi võimekamate naabrite kõrval elades ei paistnud Korea Vabariik (edaspidi Lõuna-Korea) enne eelmise sajandi lõppu suurt millegagi silma. Edukad Souli olümpiamängud olid maa küll avalikkusele avanud, kuid peale naljanumbrina tuntud KIA ja Hyundai sõiduautode riigil midagi maailmale pakkuda ei olnud. Olulise murrangu tõi 1997.aastal Aasiat räsinud majanduskriis. Varasemalt tuletikkudest naftatankeriteni tootnud konglomeraadid (tuntud ka kui chaebolid) Samsung ja LG sunniti riiklike saneerimiskavade tulemusena valima kitsamaid valdkondi, mis avas riigi siseturu paljudele väiksematele ettevõtetele
Girl's Generation on relv Põhja-Korea vastu - nende muusikat
kasutatakse valjuhääldite sõjas kahe Korea piiril sagedasti
erinevates sektorites.  Riikliku majanduspoliitika suunamise tulemusel keskendusid eelpooltoodud hiiglased just tehnoloogiatega tegelemisele, kuid samalaadsed poolkohustuslikud soovitused anti ka teistes valdkondades – näiteks terasetööstuses, laeva- ja autotööstuses. See oli võimalik, kuna kogu Koreale (ja varasemalt ka Jaapanile) majandusedu toonud süsteem põhines Ameerika Ühendriikide rahalise abi jagamises riigi toel loodud ja eelistatud ärihiidudele. Kuid sajandi lõpu majanduskriisis jäi senitoiminud majandusmudel ajale jalgu. 

Samasse perioodi jäi mitmete loomingulisi vabadusi piiravate seaduste tühistamine ning juba paar aastat varem olid kaotatud lõunakorealaste reisikeelud. Läbi nende arengute sattusid kümned tuhanded noored õpingutele välismaale ning naastes kodumaale hakkas juhtuma. Loomingulistest kammitsatest pääsenud loojad alustasid Aasias uudsete elementide kasutamist filmikunstis, televisioonis ja muusikas. Senised tabuteemad sattusid nii suurtele kui teleekraanidele, muusikas ühendati Läänes võidukäiku nautiv rap- ja r&b muusika koreapäraste elementidega ning edasine on juba ajalugu. Korea laine ehk hallyu oli sündinud.

1999.aastast alates vallutasid Lõuna-Korea filmid ja teleseebid lisaks koduturule kiiresti miljonite vaatajate südamed Hiinas, Vietnamis, Taiwanis, Jaapanis ning Singapuris. Hallyu edu võti põhines toodete uuenduslikus lähenemises nii sisulisest vaatenurgast, kuid ka tehnoloogiate eelisarendamine lubas tulemuse kvaliteeti võrrelda Hollywoodi endaga. See oli kogu Ida- ja Kagu-Aasia regioonis revolutsiooniline. Aastatega „hapuks“ läinud Jaapani mangadele ja animakunstile lisas Korea popkultuur modernsust ja kõneles elulistel teemadel – lihtne armastus, kodused suhted, noorte probleemid. Taustaks moodne muusika ning kaasaegsem pildikeel. Lõuna-Korea valitsus haaras võimalusest kinni– riiklikult asuti investeerima popkultuuri ning seeläbi hallyu levikut hüppeliselt laiendama. Tänapäeval on Lõuna-Korea maailma suuruselt teine riik oma kultuuri levitamisele panustamise vaatenurgast. Eesmärgiks sarnaselt meie kaitsekulutustele on Lõuna-Korea seadnud hallyu toetamiseks kulutada 2% riigieelarvest. 2017.aastal hinnati selle investeeringu otseseks tuluks kuni 11 miljardit dollarit läbi erinevate valdkondade. Siia lisanduvad mõõdetamatud tulud lisandunud töökohtadest ja turismi kasvust.

Lisaks teleseebile, filmikunstile ning muusikale kuuluvad hallyu alla moetooted, koomiksid, arvutimängud, animakunst, toidukultuur, ilutööstus ja meditsiin. Läbi sädeleva ekraani jõudsid sadade miljonite Aasia elanikeni Korea superstaarid, kelle välimusest sai uus ilu- ja moestandard regiooni
Populaarne iluoperatsioon on topeltlaugude tekitamine
nooremate elanike jaoks. Erakordse arenguhüppe läbis kosmeetikatööstus ning esteetilise kirurgia valdkond. Kaasajal hinnatakse Lõuna-Koreasse reisinud ning end kirurgiliselt kohendada palunud Aasia naiste arvuks neli miljonit! Silmalaugude kohendamise läbinud noore naise silmavaade on kultuslik ning ihaldusväärne.  Harva näeme reklaamides, filmides või muusikavideotes seda lihtsat operatsiooni mitteläbinud staare või modelle. Hullus on levinud isegi Põhja-Koreasse, kus sarnaseid lõikuseid sooritatakse kahjuks nurgataguste meetoditega ja tüsistused on tavalised.

Korea laine rullib üle maailma
2016.aastal Koread külastanud turistide hulgas läbiviidud küsitluses tunnistas neist 60% hallyu mõju Lõuna-Koreasse reisimisel. Kuigi poliitilised pinged poolsaarel vähendasid 2017.aastal oluliselt Hiina turistide osakaalu, on tegemist siiski ajutise nähtusega. Mõneks kuuks koomale tõmmatud Lõuna-Korea seriaalid jooksevad Hiina ekraanidel taas ning Hiina, kuid ka Jaapan ja Taiwan, otsivad Lõuna-Koreaga kontakte, et hallyu’st ise kasu lõigata. Näiteks on Jaapan kuulutanud välja Cool Japanprogrammi, mis hallyule sarnaste lahendustega üritab taastada kunagist Jaapani pehme jõu hiilgust. Kuid Lõuna-Korea on kaugel ees ning korealaste eesmärk ei ole midagi vähemat kui kogu maailm!

Ära tuleb märkida Lõuna-Korea popkultuuri tugev mõju Põhja-Korea suletud ühiskonnale. Seoses väikeste meediakandjate levikuga ei ole enam põhjakorealast, kes ei oleks näinud mõnda Lõunas toodetud filmi või seriaali. Laupäeva õhtul Hiinas või Lõuna-Koreas eetris olnud seebiseriaali episood on Põhja-Koreas mälupulkadel levimas tavaliselt pühapäeva pärastlõunaks. Enamik põhjakorealastest põgenikke mainib hallyu otsest mõju põgenemisotsuse lõplikul langetamisel. Lõuna-Korea staaride soengumood on Põhja tulnud, et jääda. Selline pehmete mõjude levik on Kim Jong-uni suurim hirm ning Põhja-Korea on eelpooltoodud ilmingute laienemise tõttu suurendanud karistusmäärasid võõrmeedia tarbimise korral oluliselt.

Korea restoran Vilniuses
Üle maailma hinnatakse otseselt Korea kultuuri ekspordiga seotuks ligi 40 miljonit fanaatikut, kes on moodustanud tuhandeid Korea popile keskendunud klubisid ja kultuurikeskusi. Ainuüksi Ungaris tegutseb üle saja k-popi (Korea popmuusika enamlevinud väljend) viljelemisega seotud muusika- ja tantsuklubi. Maailma metropolides peetakse regulaarselt k-popi festivale. Sageli on nende toimumise aeg seotud näiteks Lõuna-Korea presidendi visiidiga, kes siis „juhuslikult“ üritusi külastab. Riikliku poliitikaga seotust kinnitab ka asjaolu, et Lõuna-Korea president ja valitsusliikmed kasutavad kohtumistel alati elemente Korea popkultuurist – taustapildid ja -videod esitlusslaidides, avalikud külastused Korea kultuuriga seotud üritustele või kohtumiste korraldamised Korea taustaga asutustes. Üle maailma tegutseb rohkem kui 300 Korea kultuuri levikule panustavat ülikooli või keskust. Tallinnas saab  Koreaga tutvust teha King Sejongi Instituudis TTÜ ruumides, kus õpetatakse keelt ja toimuvad Korea käsitöö ja köögiga seotud töötoad. King Sejongi Instituut on hea näide Korea era- ja riigisektori koostööst ühise eesmärgi nimel. Korea popmuusika ei ole Eesti noorte hulgas enam tundmatu. Filme ja seriaale meie telekanalites siiski veel näidatud ei ole, kuid kinofilmid on PÖFF-i kavas regulaarselt juba aastaid ning olulised hallyu filmišedöövrid paljudel eestlastel nähtud. Koreas tegutsevad kümned uurimisasutused, mis tegelevad Korea köögi populariseerimisega ning just vitamiinirikka marineeritud kapsasalati kimchi levitamine on üks hallyu oluline osa.

Hallyu levik on haaranud ligi sada riiki üle maakera. Mõistetavalt on enamik Korea pehmest jõust mõjutamas Aasiat, kuid märkimisväärset menu nauditakse ka Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Konservatiivses Lähis-idas on hallyu levik keerukam, kuid kummalised erandid on näiteks Iraak ja Usbekistan. Lõuna-Ameerikas on üle saja fännklubi Peruus. 

Hallyu eduloo väljakutsed tulevikus
Mis on hallyu leviku laiemad mõjud ja võimalused Korea kui riigi jaoks ning millised väljakutsed ootavad seda fenomenaalset nähtust ees? Läbi moodsa kunsti ja popkultuuri on haaratud masse just nooremate ning rohkem reisivate inimeste hulgast. Selle tulemusena on Lõuna-Korea turismisektor läbinud tohutu arenguhüppe ning esmalt boybändide särast haaratud noored tutvuvad huviga ka Korea vanema kultuuri ja ajalooga, eelistavad koduturul Korea tänaseks premiumklassi brände (Samsung, LG), armastavad Korea kööki.  Visuaal- ja audiokunstide levik, sotsiaalmeedia haaratus on tootnud koreateemalistele infomaterjalidele sadu miljardeid klikke ja vaatamisi-kuulamisi. Sadade üle maailma loodud kultuurikeskuste kaudu tunnevad korealased sealseid sihtturge ka muudel teemadel rohkem kui keegi teine. Korea ülikoolides õpib kümneid tuhandeid välismaalasi, kellele jääb Korea mõju külge kogu edasiseks eluks. Nad eelistavad tarbida ja mõjutada tarbima oma lähedasi Korea tooteid, reisima Koreasse. Arvutimängurid on ostnud Korea videomänge hinnanguliselt 100 miljardi dollari eest. Hallyu on loonud sadu tuhandeid töökohti ning annab olulise osa Lõuna-Korea sisemajanduse koguproduktist. 

Suhteliselt korruptiivses Lõuna-Korea ühiskonnas ei ole ka meelelahutussektor jäänud puutumata võimude ja ärihiidude omakasupüüdlikest tehingutest. Aeg-ajalt vapustavad korealasi nende iidolite enesetapud ja presidendid proovivad ArirangTV ekraanile ennast paremas valguses sättida. ArirangTV juht Bang Shuk-ho vabastati töölt peale riigieelarveliste vahendite kasutamist perereisideks ja tuhandete dollarite väärtuses kaaviariõhtute korraldamise eest sõpradele. Hallyu edasine edu sõltub, kas Korea valitsus püsib jätkuvalt valdkonna rahastamise taga ning kas kas loojad suudavad olla endiselt innovatiivsed, vältida staaride üleekspluateerimist ning kuidas suudetakse tõrjuda naaberriikide sarnased katsed pehme jõu arendamisel. 

Mida saab õppida Eesti Korea kogemusest? Esmalt, et sihtrühm turundustegevustes tuleb suunata noortele tarbijatele ja innovaatilistele lahendustele. Võime ilmselt isegi kinnitada, et Eesti edulood on tihti seotud uuendusmeelsete rakendustega. Samuti on mitmed Eesti noored muusikakollektiivid saavutanud suhtelist edu võrreldes traditsioonilise Eesti kultuuri promoprogrammidega. Oluliselt tuleks suurendada Aasiale orienteeritust, Eestis võiks turistile abipakkuvad sildid olla ka hiinlasele loetavad. Rändrahnust ei saanud isegi eestlased ise suurt aru.

Küll oleks meeldiv, kui Russia Today vaatamine sunniks miljoneid inimesi külastama Vene restorane või vaatama Vene filme, mitte mõtlema alateadvuses tanki- ja raketitõrjesüsteemidele. Lisaks aruteludele ETV+ olemuse üle võiks tulevikus näiteks Pekingis hotellis telekanaleid vahetades jõuda Eesti kanalini Kaerajaan24. ArirangTV nimi tuleneb samuti iidsest korea rahvalaulust. Ahjaa, samuti sõjakas naabruses elav Lõuna-Korea kulutab militaarsele riigikaitsele 2,7% SKP-st, ainult laulust ja tantsust ei piisa.

Oo sport, sa oled rahu! Kas ka Pyeongchangis aastal 2018?

Souli mängude avatseremoonia
Tekst on kirjutatud mõned päevad enne Kim Jong-uni uusaastakõnet ning tema avaldust osalemisest talimängudel.

Pierre de Coubertin alustas esimesi olümpiamänge avades hüüatusega: "Oo sport, sa oled rahu!" Kas see õilis avastus kehtib ka peagi algavatel taliolümpiamängudel Pyeongchangis, Lõuna-Koreas, napilt 80 kilomeetri kaugusel Põhja-Korea piirist? Millised on ohud ja võimalused hetkel maailma ühes peamises pingekoldes, kus retooriline tuumasõda on käinud juba aastapäevade jagu?

Souli olümpiamängud – suur võimalus Lõuna-Koreale
Olümpiamängud toimuvad Lõuna-Koreas teistkordselt. Souli suvemängud 1988.aastal olid äärmiselt märgilised. Lõuna-Korea oli väljumas neli dekaadi kestnud turbulentsidest ning alustamas pöörast majanduskasvu. Jõuliselt eemalduti perioodist, mida iseloomustasid diktatuur, sõjaväelised riigipöörded ja veresaunad elanikkonna vastu. Kuigi 1987.aastal esimeste tõeliselt vabade valimiste tulemusel võimule tõusnud Roh Tae-woo oli endine riigipööraja ja kindral, kelle käed olid määritud ligi 200 tudengi verega 1980.aasta Gwangju veresauna korraldamise tõttu, õnnestus tal tänu opositsiooni killustatusele minevikust jõuliselt distantseeruda ning osutuda valituks. Tudengid ja poliitiliselt tundlikum elanikkond tundis, et taaskord on võimul sõjaväeline juht ning 1987.aastat iseloomustasid Lõuna-Koread taas lakkamatud meeleavaldused ja vägivald tänavatel. Olukord sundis Juan Antonio Samaranchi, Rahvusvahelise Olümpiakomitee tollast juhti, tegema president Roh suunas ultimatiivseid avaldusi  - segaduste jätkumisel jäävad mängud Soulis ära. Lõuna-Koreale tehti ettepanek kandideerida 1988.aasta mängudeks juba dekaad varem, millest tollane diktaator Park Chung-hee koheselt kinni haaras. Vaatamata türanlikule valitsemisele mõistis riigi majandusedule alusepanija (mis tuli läbi suurkorporatsioonide ja sõbralike ärihaide eelistamise) süllekukkuvat võimalust Korea Vabariigi jaoks. Olümpiamängude promomise alla pandi kogu poliitiline ja majanduslik võimekus. Riiki esindasid mängude reklaamimisel rahvusvahelises suhtluses peaminister, suured ärikorporatsioonid (Hyundai, Daewoo jt.), kogu välissaatkondade võrgustik ning oma panust anti kuni Korea Airlines lennusaatjateni välja. 1981.aastal Lausannes olümpialinna väljakuulutamise gaalal edestaski Soul selgelt Jaapani linna Nagoyat.

Põhja-Korea frustratsioon ja terror
Lisaks Lõuna-Koreale proovis haarata võimalusest kinni ka aina enam majanduslikult sohu vajuv Põhja-Korea. Kim Il-sung asus läbi vahendajate kiiresti läbirääkimistesse Souli valitsejatega kogu Koread hõlmavate mängude korraldamiseks. Tema hinnangul ei pidanuks mängud kandma vaid Souli, vaid Korea olümpiamängude nime. Kim Il-sung pakkus välja idee, et lauatennise turniir, võrkpalli ja jalgpalliturniiride alagruppide mängud toimuksid Pyongyangis. Selle kinnituseks asus
Põhja-Koreas tekitas viha ka asjaolu, et Lõuna-Korea mängudel lubasid osaleda peaaegu kõik sotsialismibloki riigid. 1986.aastal asus Soul sellel suunal tööle Ungari valitsusega, kes laenude lubamise toel asus sisse seadma diplomaatilisi suhteid Lõuna-Koreaga ning kellele doominokividena järgnesid teised bloki maad kuni Nõukogude Liiduni välja. Souli mängudelt jäi kõrvale vaid Kuuba, kuid peale poliitiseeritud Moskva ja Los Angelese mänge osales Souli spordipeol 160 riiki! Lõuna-Korea ponnistused enda maailmale avamiseks ja teadvustamiseks olid kandnud vilja.
Rungrado Maistaadion Pyongyangis
Põhja-Korea koheselt rajama maailma suurimaks tituleeritud Rungrado Maistaadionit, kuhu mahub 150 tuhat pealtvaatajat. Oma võimekuse tõestamiseks alustati ikoonilise Ryugyongi hotelli rajamist pealinna. See kolmnurkne ja poolelijäänud betoonmonstrum oli Põhja-Korea viletsuse häbiväärne sümbol järgmised kaks kümnendit. 2013.aastaks sai hoone siiski Egiptuse telekommunikatsiooniettevõtte Orascom abil kaasaaegse klaasfassaadi, kuid seisab tühjana tänaseni. Rungrado staadion on küll valmis ja värskelt uuendatud, kuid on selgelt spordiürituste korraldamiseks liiga massiivne ning enamasti kasutatakse seda propagandistlikel eesmärkidel massishowde etendamiseks. Rungradol on korraldatud ka avalikke hukkamisi. Kim oli valmis tagama kõik ligipääsud maismaalt ning avama lennujaamad, kuid Lõuna-Korea ning ROK soovisid enamat – liikumisvabadust riigi territooriumil, otseülekandeid kohalikus televisioonis ning propagandavabat kajastust. Läbirääkimised jooksid kiiresti liiva ning Põhja-Korea boikoteeris mänge. Frustratsiooni väljendamiseks tellis Kim Jong-il oma salateenistustelt Korea Airlines lennuki õhkimise Andamani mere kohal, mis viis märga hauda 115 lõunakorealast ning Põhja-Korea kanti terrorit toetavate riikide nimistusse. Rünnaku eesmärk oli nõrgestada Souli võimekust tagada turvalised mängud.

Pyeongchangi mängude turvalisus küsimärgi all?
Kuidas on lood 2018.aasta talimängudega? Sarnaselt 1988.aastaga otsiti ROKi vahendusel kahe Korea ühisosa ürituse korraldamisel. Kuid seekord oli palujaks pooleks Põhjaga tihedamat läbikäimist lubanud ja propageeriv Lõuna-Korea president Moon Jae-in. Pyongyangile pakuti võimalust viia läbi mäesuusaprogramm  vaatamata karmidele sanktsioonidele ikkagi tippvarustusega
Masikryongi suusakeskus Põhja-Koreas
Masikryongi suusakeskuses. Samuti ühise hokinaiskonna loomist ning naiste hokiturniiri korraldamist Põhja-Korea pealinnas. Kuigi Põhja-Koreal on ettenäidata korralik meistriklass uisualadel ning riigi spordisaavutused propagandarindel olulised, otsustas ametlik Pyongyang mänge siiski boikoteerida. Paljuski nähakse oma osalejate saatmist põlisvaenlase mängudele Lõuna-Korea valitsuse aktsepteerimisena. Põhja-Korea meedia ei ole peaaegu mingil moel reageerinud talimängude toimumisele naaberriigis. Ainsad kanded Pyongyangi ruupori (KCNA uudisteagentuur) veebilehel ja televisioonis neil teemadel kajastavad, kuidas Ameerika Ühendriigid on õilsa spordipeo kaaperdanud oma imperialistlike eesmärkide saavutamiseks. Selge, et sellistel mängudel ei sobi põhjakorealastel esineda. Kahjuks kannatavad selle otsuse tõttu ka ainsana mängudele kvalifitseerunud atleedid - iluuisutajad Ryom Tae-ok ja Kim Ju-sik.

Poliitikavaatlejad ja analüütikud üritavad mängude boikoteerimist selgitada Pyongyangi sooviga esineda spordipeo ajal provokatsioonidega. Kuigi stsenaariumeid järjekordse tuumkatsetusega lausa atmosfääris või piirüleste intsidentidega on mitmeid, tundub realistlikumana küberrünnaku võimalus. Kuid siiski, 2002.aastal peeti just Lõuna-Korea jalgpalli MM-i ajal maha fataalne merelahing, kus hukkus kokku ligi paarkümmend mereväelast mõlemalt poolt. Seega ei ole sõjalised provokatsioonid välistatud, kuigi nii Soul kui Pyongyang on lubanud rahu ja stabiilsust. Hea tahte märgina on Soul jätmas ära kahte iga-aastast suurtükiväe ühisõppust Ameerika Ühendriikidega ning Põhja-Korea spordiminister kinnitab rahumeelset lähenemist. Erandiks tuuakse vaid Ameerika Ühendriikide provokatiivseid samme ja nendega kaasnevaid riske. Tihenenud diplomaatilised kontaktid Pyongyangiga (ROK, Hiina valitsuse eriesindaja visiit, ÜRO kõrge ametniku külastus detsembri alguses) annavad lootust, et nende kõneluste käigus on puudutatud vajadust tagada rahu mängude perioodil. Sarnase visiidi võttis 1988.aastal ette  Nõukogude Liidu välisminister Eduard Ševarnadze, kes manitses neil teemadel Pyongyangis Kim Il-sungi ennast. Vaid aasta varem oli Kim pidanud mõjuvaks vahendiks lõunanaabri reisilennuki õhkimisega olukorda pingestada. Ševarnadzel oli selle visiidi käigus Kimile hulgaliselt halbu sõnumeid (peamiselt Moskva suhete arengust Souli suunal) ning hiljem on grusiinist riigimees meenutanud neid vestlusi kui elu ebameeldivamaid.

Kuigi müümata on pooled piletid, on korraldajad optimistlikud. Lõunakorealaste töökust tunnistades ei lepita millegi muu, kui täieliku õnnestumisega. Kuid Põhja-Korea olemus ja tegevus jäävad piirkonda saatma veel pikaks perioodiks, kuna 2020.aastal toimuvad suvemängud Tokios ja kaks aastat hiljem talvel Pekingis. See kõik sunnib Coubertini idee elushoidmiseks ebainimlikele pingutustele, kuid rahu on seda väärt.

Lõuna-Korea tuumaprogramm? Päriselt?


Kontinentidevaheline rakett Hwasong15
Põhja-Korea sihikindlus riigi raketi- ja tuumaprogrammi arendamises on olnud tõeliselt muljetavaldav. Juba eelmise sajandi 50ndatel alanud soov võõrustada Nõukogude Liidu või Hiina tuumarelvi oma pinnal sai reaalse tegevuskava 80ndate keskel ning on läbi turbulentsete rahvusvaheliste suhete jõudnud sinna, kuhu Kim Il-sung programmi alustades ilmselt iial ei arvanud jõudvat – tegeliku kaitsevõimeni. Veel 1994.aasta juunis, kuu enne surma, avaldas Kim Il-sung kohtumisel Ameerika Ühendriikide endise presidendi Jimmy Carteriga siirast hämmeldust maailma ebaproportsionaalse reaktsiooni pärast esimeste võimalike tuumatemaatiliste sanktsioonide pärast. Tol ajastul üritas Rahvusvaheline Aatomiagentuur inspekteerida korduvalt dekaad varem satelliidifotodelt tuvastatud Yongbyoni teaduskeskust, kuid Põhja-Korea leidis võimalusi alati inspektsioone takistada uskumatute ja lausa kiuslike peitusemängudega. Lõpuks sai Aatomiagentuuril kõrini ning 1994.aasta alguses teatas võimas asutus oma võimetusest Pyongyangi viguriväntadega konstruktiivselt koostööd teha ning andis edasise tegevuskava otsustamiseks tagasi ÜRO-le ning Ameerika valitsusele. Nendes tingimustes võttis Bill Clinton ette sammud, mis sarnanevad tänase „fire and fury“ retoorika ja pingete reaalse kruvimisega Korea poolsaarel.  Riigisekretär William Perry tellis Pentagonilt Yongbyoni tuumakeskuse täppisründamise plaanid, Korea vettesse liigutati kaks lennukikandjat ning kümme tuhat lisavõitlejat olid valmis kiiresti maabuma Lõuna-Koreas. Sarnaselt tänapäeval toimuvaga räägiti tõsiselt ennetava löögi andmisest Põhja-Koreale ning toimusid Stealth hävitajate ülelennud demilitariseeritud tsoonis. Loodud oli plaanid ameerika kodanike evakueerimiseks Jaapanisse. Esimene Põhja-Korea tuumakriis oli alanud.
Yongbyoni tuumakeskus Põhja-Koreas

Sarnaselt tänase olukorraga oli Põhja-Korea lõpetanud ühe etapi oma tuumaprogrammis – Yongbyoni reaktor suutis toota piisavas koguses plutooniumi 1..2 tuumapommi loomiseks. Põhjakorealased olid olnud kavalad. 80ndate keskpaigast kestnud kõnelustevoorud otse Ameerika Ühendriikidega olid sisuliselt aja võitmiseks tehtud pettemanöövrid. Tegelikud arengud käivitusid 1991.aastal, kui Nõukogude välisminister Eduard Ševarnadze oli sunnitud oma elu ebameeldivaimaks kogemuseks peetud vestlusel Põhja-Korea välisministri Kim Yong-namiga (kes muide on formaalne Põhja-Korea riigijuht tänagi, olles peagi 90-aastane!) teatama Moskva soovist  seada sisse suhted Lõuna-Koreaga. Põhja-Korea reetmiste karikas sai täis, kui sarnase teatega saabus aasta hiljem Hiina välisminister Qian Qichen. Endiste ideloogiliste liitlaste huvid liikusid majandusliku koostöö suunas raketina areneva Lõuna-Koreaga ning sotsialismibloki värske lagunemise järel oli Kim Il-sungil selge, et ellujäämiseks on tuumaprogramm ainus reaalne võimalus. Riigi majandus oli kokkuvarisemise teel ning võimud otsisid ekstreemseid meetmeid. Selleks vajas Kim selgelt ajapikendust ning alustas järjekordseid vestlusvoore Washingtoniga. See on üks tahk, mis eristab tänast kriisi dekaadidetagusest – Kim Jong-un ei otsi kontakti ning ei taha pidada läbirääkimisi. Kui Põhja-Korea  valitsuse ruupor peale kontinentidevahelise raketi Hwasong15 edukat katsetust 29.novembril 2017 kuulutas riigi raketi- ja tuumaprogrammi edukalt finišisse jõudnuks, tuleb maailma avalikkusel siiralt loota,et Pyongyang on nüüd valmis istuma laua taha ja esitama oma nõudmised. Parim, mis sellistelt kõnelustelt (mis tõenäoliselt kestavad aastaid aeg-ajal katkedes ja siis taas jätkudes) loota saab, on olukorra teadlik külmutamine. Sarnaselt tänasega, kus Hiina on selgelt mures Põhja-Korea ärplemise tõttu, oli Jiang Zemin sarnaseid noote esitamas 1994.aasta kriisi eel. Kuid tänasel Hiinal on Põhja-Koreas tunduvalt olulisemad majanduslikud ja poliitilised huvid, kui kaks kümnendit tagasi.

Uus tuumariik on tõsiasi. Kui 1994.aastal tundus tuumarelvakõlbuliku toormeni jõudmine maailma avalikkusele absoluutselt vastuvõetamatut taset, siis edasine on ajalugu. Alanud turbulentsused Lähis-idas ning türanniate järjestikused kukkumised ei jätnud Kim Jong-ilile mingeid kahetisi võimalusi. Raketiprogramm, millega sarnaselt tuumarelvaga tegeleti teadlikult alates Iraani-Iraagi sõjast, on jõudnud oma lõpusirgele eriti sõjaka Donald Trumpi valitsusajal. Mitte kunagi ei ole selline tuumavõimekus olnud aga paaria käes, kes ilmselt ei vali oma kliente, vaid korraldab pigem oksjone. Relvakaubandus on ülioluline osa Põhja-Korea sissetulekutest ning selle tegelik sanktsioneerimine on sisuliselt võimatu. Märke Põhja-Korea kasvavast (õigem oleks vist öelda „taasavastatud“) koostööst erinevate relvaliikide teemadel tuleb Egiptusest, Süüriast ja Iraanist. Kuid mitte alati ei ole Korea tuumaprobleemid olnud seotud vaid Põhja-Koreaga. 1970ndatel tuli maid jagada ja sanktsioonidest rääkida hoopiski Souli peremehe, diktaator Park Chung-hee’ga. 
Kindral Park Ching-hee

1970.aastaks oli Parkil selge Põhja-Korea kiire kaitsevõime areng. Samuti muretses sõjaväelise riigipöördega võimu haaranud Park Richard Nixoni plaani üle tõmmata poolsaarelt välja olulise võitlusvõimega Ameerika VII division. Parki nõustaja tuumaküsimustes Oh Won-chol on küll hiljem proovinud peremehe tollaseid uljaid mõtteid pehmendada, rääkides vaid plaanidest olla valmis tuumarelva tootmiseks, kuid edasised arengud ei suuda selliseid argumente kinnitada. 1972.aastal sõlmis Lõuna-Korea koostöölepingu relvade tootmiseks sobilike seadmete ja tehnoloogia ostuks Prantsusmaaga. 1974.aastaks olnuks Taedukis asuv nn.Kaitsealaste arengute agentuur võimeline tootma 20 kilogrammi plutooniumit, mis võimaldanuks toota kuni kaks tuumapommi võimsusega, mis sarnanenuks Ameerika Ühendriikide poolt Jaapanile heidetutega. Algas diplomaatiline mõjutustöö, mida Ameerika suursaadik Lõuna-Koreas,Richard Snider, iseloomustas lausega – „nad teadsid, et me teame. Kõik teadsid“. Kindral Park kinnitas oma strateegilisele liitlasele korduvalt, et „meil on see võimekus“, kuid ei enamat. Ameerika Ühendriigid oli kahvlis. Üheltpoolt vastas tõele Parki kahtlus ameerika tuumavihmavarju kadumisest (lõpuks Jimmy Carter tõepoolest viis 2/3 Koreas asuvatest lõhkepeadest ju minema), teisalt oli Ameerikal Koread vaja rohkemgi kui vastupidi. Henry Kissinger teatas oma siseringile, et küsimus ei ole niivõrd Koreas, kui kogu regiooni ja maailmarahu säilimises. Kas see tähelepanek ei ole asjakohane mitte ka tänapäevases kontekstis? Koduvalt kutsuti vaibale Korea suursaadik Washingtonis, seejärel mõjutati lepingut prantslastega katkestama osapooli Pariisis. Käiku läksid esimesed sanktsioonid Prantsuse ja Koread finantseerivate Prantsuse pankade vastu. Ameerika kaitseministriks tõusnud Donald Rumsfeldi suu läbi saabus ultimatiivne lahendus. Peale ähvardust määrata nii Soulile kui Pariisile oluliselt majanduslikku koostööd ja kaitseplaane kahjustavad piirangud, rebis kindral Park lepingu prantslastega puruks. Seda tehti kogu maailma eest varjatuna, nagu tuumaprogrammi poleks olnudki. Ameerika Ühendriikide
Kim Jong-un on rahul
tuumavihmavari umbes  750 tuumalõhkepeaga Korea poolsaarel jätkas oma kaitsvat tööd. Peale Parki tabanud atentaati ja Jimmy Carteri tagasitõmbamispoliitikaid vähendati lõhkepeade arvu 250ni ning need toodi kokku sõjaväebaasi pealinna Souli lähistel. Kuid Souli plaane tuumavõimekusest lõplikult lahti öelda toimunu lõplikult ei mõjutanud. Teadlased jätkasid uurimistööd plutooniumi tootmise teemadel. 1978.aastal tuli ameeriklastel taas mõjutada prantslasi uute kontaktide katkestamise teemadel korealastega ning 2000ndate keskel on leidnud dokumentaalset tõestust 1983ndal aastal läbiviidud relvatootmisele suunatus katsed plutooniumiga. 1991.aastal teatas Ameerika president George Bush kõikide taktikaliste tuumarelvade likvideerimisest Korea poolsaarel ja selle ümbruse vetest. Veel 2013.aastal kummutas Lõuna-Korea peaminister Chung Hong-won sisemaiste kaitsepoliitika eest vastutavate mõttekodade uitmõtte Ameerika tuumarelvade taaspaigutamisest Koreasse, kuid juba 2017.aasta suvel teatas kaitseminister vajadusest vaadata see seisukoht üle. Kahjuks on võidurelvastumine regioonis taas alanud ning mängijate panused tehnoloogilise mätta otsast vaadatuna aina paranenud. Loodetavasti annab Põhja-Korea teade tuuma- ja raketiprogrammi lõplikust edust lootust võimalike nõudmiste tekkest ning soovist alustada taaskord diplomaatiat.

Ida-Aasia üritab Põhja-Koreaga hakkama saada ilma Trumpita


Ameerikavastased meeleavaldused Soulis
Vaatamata Põhja-Korea näilisele tagasitõmbumisele raketikatsetuste tempos, on arengud Ida-Aasias ja Korea poolsaarel endiselt äärmiselt hektilised. Käesolevad read on kirjutatud vahetult enne Donald Trumpi suure Aasia-turnee algust, kuid regiooni riikide omavahelistes suhetes toimunud arengud võimaldavad juba enne ajaloolisteks nimetatud kohtumisi ühtteist arvata.

Pole ju saladus, et Trumpi poliitika kannab lipukirja „America first!“ („Ameerika ennekõike!“). Ning sellest on ta tõepoolest ka lähtunud.  Valge Maja võimalikku strateegiat ja suhtumist Põhja-Korea ohjeldamiseks kirjeldab õõvastaval moel senaator Lindsey Graham, kelle sõnul on Donald Trump suletud uste taga öelnud: „Kui seal tuleb sõda, siis tuleb see seal. Kui surevad tuhanded, siis surevad nad seal, mitte siin“. Ameerika presidendi ringreisi üks peamistest teemadest peakski puudutama Põhja-Koreaga seonduvat. Samas on mitmeid arenguid, mis sunnivad tõdema – Trump on piirkonna riikidele paras peavalu ning seeläbi on asutud rahustama omavahel kiiva kiskunud suhteid.

Trump Jaapanis
Lõuna-Korea eksistentsiaalsed kahtlused
Lõuna-Korea president ja ühiskond on omalaadses kahvlis. 70 aastat julgeolekut garanteerinud liitlane ei hooli lõunakorealaste turvalisusest senisel määral. President Moon Jae-in on sunnitud kasutama küll Valge Maja sõnavara Põhja-Korea suunal, kuid igapäevaselt otsib ta rahumeelsemaid lahendusi pingete lõdvendamisel. Vaatlejatele on jäänud silma ka tõsiasi, et Trump viibib Lõuna-Koreas vaid ühe, kui mujal 2-3 päeva. Lõuna-Koreas läbiviidud uuringute järgi on vastumeelsus USA tegevuse ja meetodite osas 2014.aasta 18%-lt tõusnud 75-ni käesoleval aastal! Ameerika baaside vastu oli veel kaks aasta tagasi vaevu viiendik rahvastikust, siis nüüd leiavad nende kohalviibimise mõtetu olevat juba kolmandik. Sõjaseisukorras operatiivjuhtimise ülevõtmine korealaste poolt kogub aina enam toetust nii rahva kui võimude seas. Soulis toimuvad enne Trumpi visiiti meeleavaldused, kus küsitakse aina valjemini – kas meil on vaja sellist liitlast, kes meie julgeolekuga niiviisi mängib? Novembri esimestel päevadel külastas Lõuna-Koread ja demilitariseeritud tsooni NATO peasekretär Jens Stoltenberg ning just NATO rolli kasvus näevad Souli strateegid munade asetamist erinevatesse korvidesse. 

Suhetes Hiinaga on Lõuna-Koreas toimunud oluline pingeleevendus. Ameerika raketipüüdursüsteemi THAAD edasine püstitamine on peatatud ja Lõuna-Korea välisminister Kang Kyung-hwa on andnud mõista Lõuna-Korea enda sarnase süsteemi arendusplaanidest. See omakorda on rahustanud Pekingit, kelle jaoks kujutas THAAD-i võimekus tuvastada ka enamikke Hiina territooriumil asetsevate raketisüsteeme, julgeolekuriski. Peking on lõpetamas piiranguid Lõuna-Korea ärihiidude tegevusele, impordile Lõuna-Koreast ning ei keela hiinlastel taas miljonite kaupa Lõuna-Koreas reisimas käia. Samal ajal räägib Ameerika president vabakaubanduslepingu lõpetamisest Lõuna-Koreaga.

Peking võib haarata ohjad
On ajalooline muster, et Hiina president peale teise ametiaja pikendamist Hiina Kommunistliku Partei kongressil asub taas agressiivsemalt välispoliitilist põldu kündma. Arengud selles osas on veel olematud, kuid suhete parandamine mõlema Koreaga peaks olema korralik näpuviibutus Washingtoni linalakale – me saame siinkandis oma asjadega ise hakkama. Kuigi just Kim Jong-un oli esimene, kes aastatepikkuse vaikimise õnnitlustelegrammide saatmise pikas ajaloos katkestas ja Xi Jinpingi meeles pidas, kuid  veelgi olulisem on Xi vastus Kim Jong-unile. Kui diplomaatilise keele ja kommete olulisus poliitikas on oluline, siis nende kahe ideoloogilise liitlase (kuigi see on iganenud väljend) omavaheline sõnumivahetus kannab erilist rolli.  Hiina, kelle huvides on Põhja-Korea püsimine ning kes on kaasa tulnud oluliste survevahenditega Pyongyangi ohjeldamiseks, otsib võimalusi strateegilist suhet säilitada. Sanktsioonid, mida Hiina rakendab, kahjustavad suurel määral Hiinat ennast. Alternatiiviks on kaubandussõda Ameerika Ühendriikidega, mis samuti Pekingi arenguplaanidesse ei sobi. Seetõttu on Xi Jinpingi tervitus Kim Jong-unile oluline märk, mis saab ilmselt kinnitust järgmisel Pyongyangis toimuval paraadil. Kui seni on massiivsetel propagandaüritustel viibinud vaid Hiina viies mees, siis nüüd on oodata ilmselt kõrgemat taset. Ühtlasi võib Pekingi käitumises oodata suuremat läbikäimist paariarežiimiga, et kinnistada oma peremeherolli, mis kippus kaduma Ameerika Ühendriikide ähvarduste ja agressiivsuse taha. Hiina tegelikku pühendumist sanktsioonidesse saame hinnata ehk aasta pärast. Kindel on see, et Põhja-Korea teeb meeletuid ponnistusi leidmaks valuutat režiimi toimimiseks ja võtted lähevad aina räpasemaks. Relvade müük Lähis-Idasse on juba leidnud faktilise tõestuse Egiptuses ja Süürias. Sanktsioonide alla langenud Põhja-Korea ravimitööstuse palutud erandit ÜRO neile ei tee – ravimite tootmisega koos on tööstused korduvalt jäänud vahele narkootikumide valmistamisega. 

Jaapani punane joon läheb aina jämedamaks
Donald Trumpile on jäänud veel Jaapan, kes kannatlikult proovib tema „sõnaosavusega“ sammu pidada. Kuid sarnaselt Hiinale ja Lõuna-Koreale on Jaapan andnud mõista enda rolli kasvust haaramaks Põhja-Korea probleemiga tegelemine enda kätesse. Samas soovitaks Jaapanil lisaks sümboolsetele sanktsioonidele muuta oma haridusseadustikus ära punkt, mis sunnib kinni maksma kõikide erakoolide elukorraldus. Selle iganenud seaduse raames maksab Jaapani maksumaksja tänaseni kinni Põhja-Korea koolid Jaapanis, kus õppetöö toimub endiselt kahe vanema Kimi pildi all. Jaapanis on arvestatav hulk Põhja-Koreaga seotud korealasi ja nende kogukond on endiselt toimiv.
.
Pingetele lisab hoogu juurde ka teadmine Ameerika Ühendriikide võimekuse kasvatamisest regioonis. Seda nii veepeal, kui baasides maismaal. Hetkel tuleb seda võtta kindlasti kui heidutuse tugevdamist, sest sõjaline lahendus on vaatamata Trumpi „strateegilise kannatuse katkemisele“ endiselt üliväike.

Inimõiguste olukord Põhja-Koreas püsib muutumatuna
Põhja-Korea inimõiguste olukord ei näita paranemise märke
Ameerika Ühendriike tuleb siiski kiita inimõigusalaste rikkumiste tõttu määratud sanktsioonide kehtestamise eest. See on ajaloos teine kord, kui Washington (aga muide ka Seoul) määrab konkreetsetele persoonidele seoses inimsusevastaste kuritegudega liikumis- ja finantspiirangud. 2001.aastal loodud ja Põhja-Korea inimõigustega tegelev Human Rights in North Korea (https://www.hrnk.org) värskele aruandele tuginedes tuvastati põgenike tunnistuste järgi teistkümned vangilaagrite käitamisega seotud ametnikud ja julgeolekutöötajad. Satelliidifotod ei jäta kahtlusteks ruumi – Põhja-Korea laiendab olemasolevate jõhkrate sunnitöölaagrite territooriume. Rajatakse uusi elublokke, uuendatakse piirderajatisi ning muid infrastruktuure. Neis eelmise sajandi keskpaiga sadistlikumatel meetoditel toimivates asutustes viibib endiselt orienteeruvalt 100 – 120 tuhat asukat. Põhja-Korea karistusseadustiku täiendused määratlevad nüüdsest riigivastaste tegevuste eest eluaegse vangistuse või surmanuhtluse. Sellise karistusmäära teenib ära ka agitatsiooni ja propaganda edastamise eest. Oluliselt on karmistatud võõrriigi meedia tarbimise eest määratud karistusi. Majanduskuritegude eest on karistusi seevastu leevendatud.

Kas sanktsioonid mõjutavad Põhja-Koread?

Põhja-Korea on hetkel maailmas enim sanktsioneeritud riik. Režiimi püsimise kindlustamiseks tehtud edusammud tuuma- ja raketiprogrammides on pälvinud erakordse globaalse pahameele ning viinud nii ideoloogilisse kui pragmaatilisse vastasseisu mitmed suurjõud ning Korea naabrid. Mida võib  järeldada sanktsioonide toimimisest ja mida oodata lähitulevikult?

Põhja-Korea kui Hiina koloonia
Piirangud, mis paariariiki tugevalt mõjutama peaks, on valdavalt seotud loodusvaradega. ÜRO sanktsioonide pakett 2371 keelab selgesõnaliselt kivisöe, rauamaagi, tsingi, plii ja mõnede mineraalide impordi Põhja-Koreast. Eeldatav puudujääk eelarvesse peaks osaliste täielikul pühendumisel olema Pyongyangi jaoks ligi 3 miljardit dollarit aastas.  Kuidas on lood tegelikult? Seekord on see eriti kohane küsimus, kuna ÜRO lubas kvartaalselt sanktsioonide täitmist kontrollima asuda. Kuigi Hiina ametlik ruupor räägib söeostude lõpetamisest alates 2017. aasta algusest, osteti vahetult enne aastavahetust Põhja-Koreast rekordkoguseid. Enne ÜRO resolutsiooni täielikku jõustumist 5.septembril tarniti veel võimalikult suured mahud ka rauamaaki ja pliid. Hiina, kes energia eksportijast on saanud energia importijaks, on oma kirdeprovintsides suures energiadefitsiidis ning see pakub võimaluse Venemaale. Hiina ja Põhja-Korea, skeemitamise maailmameistrid, peavad
Rasoni erimajandustsoon Hiina,P-Korea ja Venemaa piiril
aga leidma väljundi Korea maavarade edasiseks tarnimiseks, kuna teadaolevalt kuuluvad sealsed kaevandused olulisel määral just Hiinaga seotud ettevõtetele. Seosed viivad lausa riikliku tipptasemeni. Põhja-Koreas asuvad väärtuslikud maavarad maapinna lähistel, mistõttu on Hiinale eluliselt oluline odava omahinnaga toorme edasine tarbimine ning enda investeeringute kaitse. Pildi udustamiseks on Hiina koostoel loodud Põhja-Korea põhjaossa mitmeid erimajandustsoone. Nende abil tarnib tänasel päeval oma maavarasid Hiinasse aga  hoopis Venemaa. Kui palju segatakse Rasoni erimajandustsooni sadamates Vene päritolu söele sisse ka  Põhja-Korea oma, ei suuda kontrollida keegi. Hiina asjatundja Leslie Leino on teinud tähelepaneku, et peamine Põhja-Koreas kaevandusi haldav ettevõte China Minmetals Corporation asub Pekingis samas paigas Hiina välisministeeriumi ja Põhja-Korea rahvusliku lennukompaniiga ning seeläbi ei ole Pekingil võimalik väita, et ei olda kursis Põhja-Korea kaevandustes toimuvaga. Kuid just seda nad regulaarselt maailma üldsusele kommunikeerida üritavad. Pyongyang andnud sajaks aastaks rendile ka mitmed oma kullakaevandused. Sellised argumendid annavad selge vihje, miks Hiinal on tarvis olla vaoshoitud ja leida meetodeid Kim Jong-uni rahustamiseks ning tagada Põhja-Korea stabiilsus. Pika ajalooga on muster, kus enne olulist Hiina Kommunistliku Partei kongressi hoitakse Pekingis alati madalat joont ning peale mandaadi uuendamist (loe:määramist) pöördutakse tagasi oma huvide häälekama kaitse juurde. Arvestades Hiina retoorika olulist muutust sõjakuse suunas Xi Jinpingi valitsusperioodi ajal, on oodata ilmselt ka survestust Kim Jong-uni aadressil, kuid teatud piirini. Hetkel, enne sisemaist suursündmust, ei saa Hiina liider Põhja-Korea ohjeldamatusest tekkivat ebakindlust endale lubada. Kim Jong-un on Hiinat selgelt solvanud ning kahe riigi suhted on ajaloo halvimas seisus. Pragmaatika kaalub erimeelsused siiski ülesse ja nii näeme katseid sanktsioone murda ilmselt samas tempos jätkuvat. Paljuräägitud ja võimsaim hoob, naftaembargo, ei ole tõeks saanud. Venemaa tankerid maabuvad Rasonis ja teistest sarnaste võimekustega Põhja-Korea sadamates aina sagedamini ning toorkütus voolab peamises torujuhtmes Dandongist Hiinas Sinuijusse Koreas endise survega. Nii juba Mao aegadest.

Toiduainete- ja tekstiilitööstuse piirangud on vähesed, mis reaalselt toimivad
ÜRO resolutsioonis 2371 on kirjas täielik keeld tarnida Põhja-Koreast mereande ja tekstiilitööstuse tooteid ning pooltooteid. Mõlema valdkonna ekspordikeeld peaks olema hinnalipikuga umbes miljard dollarit aastas. Mereandide äri oli üks esimesi, mis viis turumajandusliku majandusmudeli seni plaanimajanduses elanud riiki. 1990.aastatel tekkisid  eralaevastikud ja kalurid ning vahendajad.
Sellised külmikautode järjekorrad piiridel on nüüdseks ajalugu
Peamine kasusaaja ning organisaator oli Korea Rahvaarmee, kelle üks tegevusharu lisaks kaitseotstarbele juba aastaid on olnud just mereanniäri. Seetõttu on käesolev piirang ellurakendudes tekitanud kohese vastureaktsiooni. Esmalt, kalatooted riknevad kiirelt ning neid ei anna ka piiriüleselt smuugeldada kahju kandmata. Luureandmed mitmetest Põhja-Korea ja Hiina piiripunktidest kinnitavad, et külmikautode järjekorrad neis on kadunud. Laevastikud seisavad sadamates ja töötlemisettevõtted on suletud. Samalaadne mõju on olnud tekstiilitööstusele, kust tulevaid tooteid Hiina tõepoolest oma territooriumile hetkel ei luba. Tekstiilitööstus on üks valdkondadest, kus maailm aktsepteerib Põhja-Korea tooteid. Lisaks valgele alale moodustas tõenäoliselt vägagi märkimisväärse osa „hall“ tekstiil allhanke näol tuntud maailma rõivabrändidele. Tekstiilitööstuse sanktsioneerimine on oluline, kui jutuks tuleb piirangute reaalne mõju tavaelanikkonnale. Rõivatööstusega seotud asulatest raporteeritakse oluliselt vähenenud turutegevustest ning tuhandetest töötuks jäänud naistest. Aga just naised on Põhja-Korea ühiskonnas traditsioonilised leiva lauale toojad ja koduse majanduselu korraldajad ning turgudel toimuv Põhja-Korea tegelik Eluliin.

Hiina ametlikel andmetel on import Põhja-Koreast vähenenud 17% võrreldes eelmise aasta sama perioodiga, kuid eksport paariariiki on kasvanud ligi viiendiku. Kust see raha tuleb? Analüütikud on täheldanud ka rahumeelsetel perioodidel väliskaubanduse defitsiiti ligi miljard dollarit aastas. Siin tuleb mängu Põhja-Korea majanduse tumedam, kuid ilmselt mahukam tahk.

Illegaalse majanduse osakaalu hüppeline kasv on tõsiasi
Mõned päevad tagasi näidati Korea Kesktelevisioonis väidetavalt Vene päritolu uhkete hobustega peetud võiduajamisi Pyongyangi lähistel Mirim Horse Riding Clubis, mis peab olema järjekordne propagandasõnum nii kodupublikule raskuste võitmise kohta, aga ka välismaistele „imperialistidele“.
Seni keelatud ajaviide tõestab nüüdisajal riigi hakkamasaamist
Varasemate riigijuhtide luksuslik elustiil jäi kiivalt kodanike eest varjatuks, kuid Kim Jong-un on teinud sellistest demonstratsioonidest oma sõnumiedastamise regulaarse viisi. Näeme ju regulaarselt Pyongyangis avatavaid teatreid, veeparke, spordirajatisi, uusi elamurajoone, kohvikud ja baare, pizzakioske jne. Millal oli Lääne meedias viimati lugeda midagi vähegi usaldusväärset maapiirkondades toimuvast? On fakt, et Põhja-Koreaga kaupleb üle 150 riigi maailmas. Täiesti selge on, et Pyongyang on õppinud halli ja musta majandust käsitsema üliosavalt, punudes võrgustikke üle kogu maailma. Mida enam Põhja-Koread suruda, seda enam lähevad käiku illegaalsed kanalid. Hiina ja Põhja-Korea piiril asuvast Hyesani linnast tulevad teated linnapea Park Chul-kwangi  tasemel aetavast narkoärist ning sellega seotud organiseeritud kuritegevuse kasvust ning piiriülesest agressiivsusest. Väidetavalt on kogu kalatööstusest saamata jääva kasumi teenimiseks võetud eesmärgiks katta puudujääk narkootikumide tootmise suurendamisega. Üle 2,5 miljardilist aastatulu taganud võõrtööjõud (sisuliselt on tegemist globaalselt orjatööjõu kasutamisega) on vaatamata töökohtade kaotamisele (sanktsioonide tõttu ei saa nende töölube enam pikendada) sunnitud jääma sihtkohariikidesse ning leidma rakendust illegaalselt. Piiriäärsete Hiina linnade tänavatel jõlgub hetkel tuhandeid töötuks jäänud põhjakorealasi, kes üritavad meeleheitlikult rakendust leida, kuna Pyongyang ei luba neil tagasi koju pöörduda.  Põhjakorealasi töötab üle maailma hinnanguliselt 50-60 tuhat. Alates jaanuarist keelab Hiina kõigi Põhja-Koreaga loodud ühisettevõtete tegevuse Hiinas. See puudutab ka gurmaanidele meelepäraseid Põhja-Korea taustaga restorane, milliseid on Aasias üle saja. Samas, trendiks on Hiina taustaga kasiinode avamine Põhja-Korea territooriumil asetsevates erimajandustsoonides. Kõik see on siiski peenraha globaalse julgeoleku vaates, kui süveneda mõnesse viimase poolaasta jooksul toimunud episoodi. Need annavad  selge kinnituse kahtlusele Põhja-Korea relvaäri edenemisest üle maailma.

Sõjaline koostöö Iraaniga – spekulatsioon või tegelikkus?
Koostöö raketitehnoloogiate alal Iraaniga on spekulatiivset laadi. Mõlema riigi raketid on asjatundjate sõnul väga sarnased. NoDong (kohati nimega Rodong) on identne Iraani raketiga Shebab3 ning sarnasusi korea  ja pärsiapäraste letaalsete torude juures on ebanormaalselt palju. Kindlasti on fakt, et Põhja-Korea ja Iraani koostöö raketitehnoloogia alal sai alguse juba Iraani-Iraagi
Kim Yong-nam kohtumas Iraani liidriga Teheranis
sõja perioodil, kui Egiptusest ostetud nõukogude Scud-B raketid muteerusid Hwasongideks ning siis Shabab2-ks. Samuti on fakt, et põhjakorealastel on huvi võimalikult kõrgel tasemel külastada regulaarselt Teherani. Viimati küll väidetavalt avamas uut ruumikat Põhja-Korea saatkonda, kuid Korea Rahvusassamblee kauaaegse juhi ja riigi välispoliitika esindusnäo Kim Yong-nami (seltsimees saab sel aastal 90-aastaseks!) vahendusel sõlmiti mitmed koostöölepingud. Nimetuste järgi midagi karta ei ole - tehnoloogia ja teaduse vallas sõlmivad koostööleppeid kõik maailma riigid, kuid antud juhul on fantaasiale vaja ruumi oluliselt rohkem. Teada on ka Iraani edu tahkel kütusel töötavate raketimootorite katsetamisel ning Korea Kesktelevisioon uhkeldab juba avalikult sarnaste jõuallikate olulisusega stalinistliku riigi enda raketiprogrammi eduloos.

Sanktsioonidele pühendumisest Egiptuse näitel
Augustis saabus Kairo ametnikeni turvatud kanaleid mööda signaal Washingtonist – Suessi kanalisse siseneb vanarauaks paslik ja Kambodža lipu all seilav Põhja-Korea pargas Jie Shun. Laeva jälgiti alates selle laadimisest Põhja-Koreas. Saadetiseks märgitud rauamaagi õhukese kihi alt leiti laeva
Jie Shuni pardalt leitud keelatud saadetis
kontrollimisel jahmatav leid – 30 tuhat õlaltlastavat nn RPG-d ehk väga võimekat tankitõrjerelva. Suurimaks üllatuseks avastasid juhtumi uurijad asjaolu, et relvasaadetise oli tellinud Egiptuse enda relvajõud! Antud episood on üks põhjusi, miks USA administratsioon keeldus ja külmutas sügisel ligi 300-miljonilise militaarabi Egiptuse Araabia Vabariigile. Saadetise väärtuseks hinnati 23 miljonit dollarit. Sarnaseid tõestatud episoode on viimase dekaadi jooksul esinenud kaubandussuhetes Iraaniga, Myanmariga, Kuuba, Jeemeni, Liibüa ja Eritreaga. Koostöö Süüriaga tundub olevat juba avalik – Damaskuses on nähtud suuri Põhja-Korea delegatsioone, mõlema riigiga seotud sõjaväeliidrid avavad koos monumente ning käesoleval aastal on  rajalt mahavõetud juba kaks Korea laevasaadetist keemiasõja kaitsevahenditega sihtkohaga Süürias. Kaugemast ajaloost meenub Iraani reisilennuki vahelejäämine Pekingi lennujaamas, kui reisijate asemel pakuti lennureisi raketiosadele Teheranist Pyongyangi.

Uus reaalsus – relvamüük oksjonil?
Põhja-Korea ümber on alati olnud hoomamatul määral müstifikatsioone, kuid Kim Jong-uni valitsusperioodi jooksul ennaktempos areneva raketi- ja tuumaprogrammi tingimustes kehtestatud sanktsioonid sunnivad tunnistama muutunud reaalsust – Kim Jong-uni nälg valuuta järele võib teda sundima müüma oma teadmisi ja riistvara kellele iganes.



Tark Marssal, kuri geenius või karmide mänguasjadega hull?

Foto: Eesti Ekspress
Mida tahab 25miljonilise kesise toidulauaga rahva liider Kim Jong-un, kes laseb taevasse ja matab maavärinaid tekitava metallkesta sisse raha, millest kogu riik saaks terve aasta korralikult söönuks?

Korea Rahvademokraatlikku Vabariiki (edaspidi Põhja-Koread) on peetud maailma kõige suletumaks ja eraklikumaks kuningriigiks. Enamasti kajastasid varasemalt riigist tulnud vähesed uudised ulmelisi lugusid kuulipildujatules hukatud teisitimõtlejatest, püksrihma keetmisest maisisupi maitsestamiseks või ülevaated, kui palju Kim Jong-il (praeguse liidri isa, Kallis Juht) pärast kurtisaanidega hullamist kõhutuuli armastas lasta. Põhja-Korea ja tema liidrid olid maailma meedia müstikud, kelle ärplemised naabritega või maailma üldsusega tundusid halenaljakatena. Kuid Aasias tehakse plaane mitte ainult viisaastakute kaupa, vaid poolsada aastat ja enamgi ette. Riigi rajaja ja tänase liidri vanaisa Kim Il-sung tundis tuumaambitsiooni pakitsemas juba 1950ndate lõpus. Mängides ideoloogilisi partnereid Hiinast ja NSV Liidust edukalt teineteise vastu, ei õnnestunud Suurel Juhil enamat kui tuumakompleksi ehitus Yongbyoni asulasse nõukogude teadlaste abil ning sadade kimilsungismist nakatunud noorte tuumateadlaste koolitamine Moskvas. Seeme oli idanema pandud. Hiljem on riik edukalt jäljendanud või täiustanud Nõukogude relvastust, hankinud Pakistanist piisava partii tehnoloogiat uraani ning valetanud maailma silmad ja suud täis rahuotstarbelisest elektrienergiatootmisest. Yongbyonist pole kunagi ükski elektriliin elektrivõrku viinud. Tuumaläbirääkimistel on Põhja-Korea alati sohki teinud. Alati!

Kimide dünastia kolme liidrit on peetud veidrikeks, mida nad keskaegsele kuningakojale sarnaselt ongi. Kuid milline sotsialismileeri riik on suutnud üle elada bloki lagunemise, mitu miljonit inimest tapnud näljahäda, lakkamatud majandussanktsioonid ning näitab ikkagi ette arvestataval tasemel kaitsevõime kõige hävitavamate relvade näol? 
Püha Kolmainsus Põhja-Koreas

Samas käib maailma suurima vanarauast armee uuendamine riigile selgelt üle jõu. Ülirepressiivne režiim on olnud väga ratsionaalne. „Ähvarda relvadega ja palu toiduabi“-välispoliitikaga peeti riiki aastakümneid üleval. Hirmuvalitsust rakendati edukamalt kui Jossif Stalin seda suutis ning see hoiab siiani põhjakorealasi maailma suurimas vanglas. Ent Kim Jong-uni suurim mure on mitte enam sanktsioonid, kuivõrd mälupulgad, mis toovad infot välisilmast aina sügavamale Põhja-Korea ühiskonda. Praeguseks pole riigis enam tõsisusklikke Targa Marssali uskujaid. „Püha Kolmainsuse“ piltidelt pühitakse endiselt kord päevas tolmu, aga pelgalt kohusetundest. Riigis eksisteerib majandushuvidega eliit, kelle Marssal on usaldanud majandust juhtima kõige läänelikemate turumajanduse reeglite järgi. Nende jaoks režiimi on säilimine elu ja surma küsimus, nagu Kim Jong-unile endalegi.

Ma ei tunne talle kaasa, aga teadmata sünniajaga, kuid aasia arusaamu arvestades verinoor „prints“ jäeti peale isa äkilist surma 2011. aastal äärmiselt raske ülesande küüsi. Enda kui tõsiseltvõetava Juhina kehtestamine on nõudnud viis aastat paleepöörete ennetamist, sugulaste hukkamist, armee puhastamist, piiride kinninõelumist (v.a.majandustegevustele), infoleviku tõkestamist ning teisi võikaid ja 21. sajandisse mittekuuluvaid lahendusi. Tuumarelvade ja rakettide müra kõrval kipub tahaplaanile vajuma inimõiguste teema. Kim Jong-uni ajal on vangilaagrite hulk vähenenud, kuid olemaolevate pindala ja riigivaenuliku tegevuse eest karistadasaanute hulk suurenenud. Kim Jong-un kardab oma elu pärast. See on märgatav kasvõi tema kehakaalus ja olekus. Kindlasti on kergem olla maailma naerualune leivakombinaadis barankasid vaadates või sõjaväeosa sigalat inspekteerida kui ära hoida välissurvet ja kõrvaldada sisevaenlasi. Kõike vaid selleks, et tagada enda ja umbes miljonilise uuseliidi heaolu. Panused on aga läinud globaalseks!

Mis saab edasi? Põhja-Korea on saavutanud tõsiseltvõetava taseme. Ilmselt näeme ka tulevikus, kuidas kontinentidevahelised raketid katsetuste ajal üle Jaapani lendavad. Sellega tuleb uute, paariariiki ohjeldada püüdvate poliitikate loomisel arvestada. Samuti tuleb leppida tõsiasjaga, et Hiina aitab olukorda lahendada hetkeni, mil Põhja-Koread ähvardab kadumine. Hiinal on endiselt, ka viiesaja aasta perspektiivis, Põhja-Koread vaja, Kim Jong-uniga või ilma. Venemaa naudib süllesadanud võimalust naasta kõrgesse mängu Kaug-Idas. 

Põhja-Korea relvi on nähtud ligi poolesajas relvakonfliktis üle ilma. Karmide sanktsioonide valguses on sulaselge, et Pyongyang üritab teenida kõva valuutat, müües raketitehnoloogiat jumal teab kellele. Olgem ausad, USA, keda ähvardused puudutavad geograafilistel põhjustel umbes sama palju kui Saue valda, pruugib retoorikat, mis veel aasta tagasi kõlas ainult Pyongyangi ruuporeist. Kumb tundub teile suurem kloun? Kas Paks Poiss, kes sõda õhutavas hüsteerias naudib kasvavat riigisisest poolehoidu või Washingtoni Linalakk, kelle säutse Mattis ja Tillerson päev hiljem maailmale tõlkima peavad?

Eesti Ekspress, 6.09.2017