Mida oodata, loota või karta tippkohtumistest Korea poolsaarel?

Koreade tippkohtumise ettevalmistamine Panmunjomis
Neil kuudel kirjutatakse Ida-Aasias tõenäoliselt maailma diplomaatia ajalukku järjekordsed eredad peatükid. Richard Nixoni Pekingi visiit saab väärika järje, kui tõepoolest peaks teostuma Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide tippkohtumine. Mida oodata, loota või karta veel kvartal tagasi ulmelistena tundunud algatustest?

Põhja-Korea diplomaatiline offensiiv on täies hoos. Välisminister Ri Yong-ho tuuritab SRÜ riikides, külastades ka Moskvat.  Washingtoni ja Pyognyangi ametnikud peavad loetud nädalate jooksul suutma ettevalmistada tippkohtumise, millise jaoks isegi parimate liitlaste vahel kuluks kuid. Absoluutsest paariast parketikõlbulikuks läbirääkimiste partneriks saamine vaid kolme kuuga vääriks politoloogia erikursust, kuid Kim Jong-un on selle praktikas juba tõestanud.

Olulisim kohtumine on tegelikult juba peetud

Märtsi lõpus toimunud Xi Jinpingi ja Kim Jong-uni tippkohtumine Pekingis andis järgnevatele selgema raamistiku. Hiinata ei sünni selles mängus midagi otsustavat. Ameerika ja Lõuna-Korea, aga ka Jaapan, peavad arvestama taaskord meeldetuletatud Pekingi huvisid Korea poolsaarel. Võimalikud sõjalised aktsioonid ameeriklaste poolt peaksid olema maandatud teadmisega, et esimese Korea sõja otsustasid Hiina nn.vabatahtlikud ning võimalik uus konflikt Ameerika ja Põhja-Korea vahel oleks ka seekord otsekonflikt Hiinaga. Seda ei juhtu.

Naasmine kuuepoolsete kõneluste laua taha saab olla enim, mida eesootavatelt nädalatelt loota. Sellest annab tunnistust ka Moskva kasvanud huvi olukorra vastu. Mõnda aega õhus olnud võimalus Kim Jong-uni ja Vladimir Putini välkkohtumisest on asendunud reaalse Pyongyangi küllakutse heakskiitmisega Vene välisministri Sergei Lavrovi poolt. Sõnum on selge – kuus partnerit on moodustanud teada-tuntud telje. Hiina, Venemaa ja Põhja-Korea ühelt ning Ameerika Ühendriigid, Lõuna-Korea ja Jaapan teiselt poolt.

Sõpruse sild Dandongi ja Sinuiju vahel
Oht läbikukkumiseks?
Donald Trumpi lakkamatult tümitav Ameerika meedia genereerib lugematul hulgal artikleid fookusega võimalikele riskidele ja potentsiaalile läbirääkimiste läbikukkumiseks. Kui poleks ülearu kõrgeid ootusi,ei ole ka ebaõnnestumist vaja karta. On täiesti selge, et paari kuuga sisulist tippkohtumist ette valmistada võimalik ei ole. Eriti Põhja-Koreaga, kellega suhtlemine on niigi raskendatud.  Siiski on märgata osapoolte (Lõuna-Korea ja Põhja-Korea ning Ameerika ja Põhja-Korea) siirast tahet kohtumiste õnnestumiseks ja maksimaalselt laia teemapaketi laualetoomiseks. Tuge selliseks arvamuseks annab Põhja-Korea meedia analüüs, kust on kadunud otsesed ja tavapärased verbaalselt nauditavad rünnakud põlisvaenlaste vastu ja Ameerika Ühendriikide poolt kõneluste eeltingimuste seadmisest loobumine. Lõuna-Korea jätab 27.aprilli kohtumise päevakorrast välja näiteks ebamugavat fooni loova inimõiguste temaatika, mille käsitlemist nõuavad valjuhäälselt inimõiguslaste organisatsioonid ning mis oleks Põhja-Korea korral igati ka õigustatud. Tegemist on endiselt vaatamata olümpiasulale inimnäoliseks muutunud režiimile siiski rahuaja repressiivseima riigiga, kus vaatamata paranenud elatustasemele kuni 40% elanikkonnast vaevleb kroonilises kaloripuuduses igapäevaselt (ÜRO Office for the Coordination of Humanitarian Affairs OCHA 2018.aasta märtsi raporti andmetel).

Mis on denukleariseerimine?
Siiski on Valge Maja poolt (vähem Sinise Palee poolt Soulis) kõlama jäänud Korea poolsaare denukleariseerimisele keskenduv retoorika. See on siinkirjutaja hinnangul ainus tõsine oht juba enne tippkohtumist erimeelsuste tekkeks, mis halvimal juhul võivad viia esialgu rohkem sümboolset väärtust omavate sündmuste ärajäämiseni. Donald Trump ei lepi vähemaga, kui Põhja-Korea tuumaarsenali likvideerimisega. Põhja-Korea ei loobu alates 1960-ndatest arendatud julgeolekugarantiist seni, kuni režiim püsib. Kas kuskil on kesktee? Täielik denukleariseerimine võtaks ka Kim Jong-uni täieliku meeltesegaduse korral dekaadi. Selle jooksul jõuab piirkonnas juhtuda palju ning ka Ameerikas ning Lõuna-Koreas on sel perioodil võim vahetunud. Sarnaste poliittõmbetuulte kätte haigestus lootusetult ka Bill Clintoni 1994.aasta raamkokkulepe Pyongyangiga. 2003-2009 kestnud kuuepoolsed kõnelused sumbusid Põhja-Korea pettustesse (seda kinnitasid 2006. ja 2009.aasta tuumakatsetused) ning võimuvahetusse Soulis, kui Päikesepaiste kustutas sõjakas ja buldooseriks kutsutud Lee Myung-baki võimuletõus. Peame arvestama, et Põhja-Korea armee on olulisel määral sõna otseses mõttes maa alla kaevunud ning muu maailm ei tea isegi tuumarajatiste asukohti riigis. Seetõttu ei oleks Rahvusvahelise Aatomiagentuuri inspektsioonidest teadaolevatesse Yongbyoni keskusesse või Punggye-ri katsepolügonile erilist kasu. Hea ja realistlik tulemus oleks peale tippkohtumiste jada osapoolte edasiste läbirääkimiste jätkumine madalamal tasemel ning Põhja-Korea tuumakatsetuste külmutamine või programmi osaline (muule maailmale nähtav)  desarmeerimine. Võimalik on Iraani tuumaleppele sarnane, piiratud perioodil Pyongyangi  järelevalvele allutav (loe: Põhja-Koreale ajapikendust pakkuv) leping. Sümboolset kaalu lisaks Korea sõda lõpetava lepingu allakirjutamine või sellekohaste läbirääkimiste käivitamine, mis 70 aastat peale sõda reaalpoliitikat kuidagi ei mõjuta. Võimalik on Ameerika sõjaväelaste arvu minimaalne vähendamine Korea poolsaarel, mida on hea tahte märgina ajaloos varem kasutanud president Carter. Siiski ebaõnnestunult.

Korea sula võimalikud põhjused
Kim Jong-uni äkilise suunamuutuse põhjuste kohta saab veeretada mitmeid mõttelõngu, kuid peamine põhjus selleks on majanduskasvu võimalik oluline pidurdumine tõepoolest karmide sanktsioonide tõttu. Äsjalõppenud Kõrgema Rahvaassamblee (Põhja-Korea parlament, tegelikult riiki juhtiva Korea Töölispartei kummitempel) istungil kõlasid valdavalt just majandusteemad. Kim Jong-uni 2016.aastal algatatud viisaastakuplaan arendada üheaegselt tuumarelvi ja tõsta rahva elatusjärge,
Hiina ja Põhja-Korea piir Yalu jõel
on just viimase osas saamas mõningast tagasilööki. Kuigi tippkohtumine Hiina liidriga oli silmnähtavalt majandusliku fookusega ning info piirialadelt räägib hüppeliselt leevenenud olukorrast peale Hiina silma kinnipigistamist piiriülese kaubanduse piiramise osas, on siiski tõsiasi, et meredelt piiravad ja jälgivad Põhja-Korea aluste liikumist ja sanktsioonidest kinnipidamist nii Jaapani, Ameerika kui Ühendkuningriikide laevad. Illegaalsed söe- ja kütusetarned on vähenenud ning olukord on Kim Jong-uni jaoks väga keeruline. Siiski on Põhja-Korea nipiraamat sanktsioonide eiramisest saanud juurde uskumatult mitu lehekülge kavalusi. Nii näiteks on keelatud tööjõust saamas üliõpilased, kelle viibimisele Hiinas sanktsioonid ei laiene, kuid kes tuhandete kaupa uuesti Hiinas tööd teevad. Üliõpilased ju ikka töötavad peale rasket õppepäeva. Vene söe käitlemine Põhja-Korea sadamates ei ole keelatud, aga kui palju sinna sisse ka Korea enda sütt hiljem „eksib“, pole võimalik kontrollida.  Need laevad aga toimetavad olulist maavara lausa Lõuna-Korea sadamatesse! Ameerika Ühendriikide ja Hiina kaubandustüli ei paranda kindlasti Hiina pühendumist Põhja-Korea survestamisel, kuigi Donald Trump on Hiinat tugeva surve kiitnud.

Liiga suur suutäis?
Olulist ohtu edukatele tippkohtumistele võib näha asjaolus, et avanenud diplomaatilise akna kaudu üritakse korraga sisse lükata liiga palju teemasid. Lõuna-Korea agendasse üritatakse mahutada  ühinemiseteemad, kultuurivahetus, denukleariseerimine. Aga ka väga spetsiifilised looduskaitsealalised mured, mis puudutavad näiteks ligi neljasadat Põhja-Korea kaevandustega seotud maapinnareostust, metsade taastamist jne jne. Jaapan üritab Souli lülitama kõnelustesse röövitud jaapanlaste teemat. Inimõiguslased trambivad jalgu, kui Soul keeldus tippkohtumistel tõstatamast inimõiguste arengut Põhja-Koreas. Venemaa tahab rääkida kahte Koread läbivast gaasitorust ja raudteest. Oht palli liigseks paisutamiseks on suur ning loodetavasti leidub tarkust ja Aasiale omast kannatust hilisemate töögruppide moodustamiseks ning esimesi tippkohtumisi võetakse kui teed edasiste kohtumisvõimaluste loomiseks.

Maailma ootused on suured. Võib-olla käitub kõige ettenägelikumalt hoopis Pyongyang, kelle meedia on kinnitanud Koreade, kuid veel mitte Donald Trumpi ja Kim Jong-uni tippkohtumist. Küll ilmub KCNA (Põhja-Korea meediaagentuur) veergudel aina intensiivsemalt uudiseid, mis käsitlevad riigi suhteid Ameerika Ühendriikidega. Pyongyang on jätnud endale võimaluse väärikalt võimalikust kaosest välja astuda. Ees on huvitavad nädalad.


Mida arvata Kim Jong-uni Pekingi visiidist?

Kim Jong-uni visiit Pekingisse võis tulla formaalselt kui välk selgest taevast, kuid Hiina kõrgetasemeline sekkumine Korea poolsaare arengutesse oli möödapääsmatu ja oodatud. 

Eelseisvate Koreade ja Põhja-Korea Ameerika Ühendriikide tippkohtumiste valguses on kohtumine Esimees Xi ja Kim Jong-uni vahel olulisim. Pingete ja protsesside juhtimisel rooli taha kippunud ameeriklased ja lõunakorealased peavad juhtohjad taaskord andma sellele, kellele see tegelikult regioonis on kuulunud – Hiina Rahvavabariigile. Kuigi sümbolitel on Aasias suur roll, siis möödunud tippkohtumise roll on pragmaatiline. Pekingi ja Pyongyangi suhted on ajaloo halvimad. ÜRO sanktsioonid, mida ka Hiina tänu Kim Jong-uni allumatusele üle ootuste innukalt täita üritab, kahjustavad mõlema riigi majandushuvisid. Pikemas perspektiivis võivad need ohtu seada osapoolte strateegilised huvid – Põhja-Korea kui riigi püsimise. Sellele annab kinnituse pikk ja lohisev lause Esimees Xi kõnest. Selles kiidab Xi Kim Jong-uni pooltevalikut, mis olevat ajaloole tuginev, ainuõige ja loogiline ning selline, mis arvestab teada-tuntud regionaalseid ja rahvusvahelisi tavasid.

Hiina soovib kindlustada, et tema positsioonid oleks edasistele läbirääkijatele enne kõneluste toimumist teada. Kindlasti kõneleti Pekingis lisaks tuuma- ja relvateemadele palju majandusest ja võimalikest leevendustest. Põhja-Koreale piisaks isegi sellest, kui Hiina suudaks rohkem silma kinni pigistada piiriülesel smuugeldamisel, mis on selgelt hetkel Hiina kontrolli all ja vähenenud. Info Põhja-Koreast juba räägibki hoogustunud mereandide suuremahulistest vedudest Hiina piirilinnadesse, mis veel mõni nädal tagasi oli võimatu. Majandusteemade hulka võis kuuluda ka investeeringute, pangandussidemete ja kaubavahetuse võimalik taastamine. Nende teemade tõstatamist võib aimata, kui analüüsida Põhja-Korea delegatsiooni koosseisu.

Kim Jong-un kinnitas (väidetavalt) taaskord soovi Korea poolsaare tuumavabaks muutmiseks. Me oleme seda ajaloos kuulnud varemgi. Selgelt kogu riigi nurgakiviks, ning Kimide perekonna poolt dekaadide jooksul loodud alustala lammutada ei kavatseta. Tehniliselt võtaks denukleariseerimine aega minimaalselt kümmekond aastat ning selle perioodi jooksul muutub piirkonnas palju. Asjaolule, et tuumaprogrammi likvideerimine ei ole päriselt Põhja-Korea soov annab kinnitust paariariigi enda ametlik ruupor, mis käesoleva sula perioodil ei ole mitte kordagi rääkinud tuumarelvaprogrammi teemadel, rääkimata Kimi lubadusest sellest lausa loobuda. Kim võib niita muru küll lühemaks, kuid juuri ta välja ei kisu. Kim Jong-un viib ellu 2016.kevadel Korea Töölispartei 7.kongressil sillutatud Suurt Ideed majanduse ja relvastuse koosarendamisest. Relvaprogramm on vahefinišis ning selle mõningase rahustamise tasuks saadavad sanktsioonide leevendused võimaldavad Kim Jong-unil asuda ka majanduse arendamise kallale. Ühtlasti „ostab“ majandusedu vaates relvaarenduse ära nii Põhja-Korea enda publik, kui ka Hiina võimud.  Sanktsioonide leevendamisele kutsub Põhja-Korea meedia ameeriklasi juba aktiivselt üles kaks viimast nädalat. Eelmisel aastal kasvas riigi majandus hinnanguliselt 4..7%, kuid surve jätkudes on edasine kasv küsitav. Selline skeem oli ajaloos kasutusel ka perioodil 2000-2007, kui samuti tehti kuuepoolsete kõneluste käigus koostööd rahvusvahelise üldsusega, Pyongyangi külastasid nii Hu Jintao kui Jiang Zemin. 2006.aastal kärgatas aga vaatamata kõigele esimene tuumapomm.

Edasisi arenguid on võimatu ennustada, kuid tuleb olla valmis olukorraks, kus tippkohtumist Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel ei toimu. Kas tagasi on ajad, kus peremees Pekingis ütleb kuidas käituda tuleb?

Las Ameerika säutsub, Hiina läheb valitud rajal edasi

Donald Trumpi värsked intellektuaalse omandi kaitse- ja karistusmeetmed Hiina vastu, aasta jooksul ühest äärmusest teise kalduv välispoliitika Aasias ning Xi Jinpingi ajastust kõnelevad Pekingi pikaajalised plaanid sunnivad sageli mõtlema, kuidas lääne riikide ja idamaade käsitlused ajast nii erinevad saavad olla? Mida on õpitud ajaloost, kuidas saadakse rivaliteediga hakkama tänapäeval ja mida oodata või lausa karta tulevikult?

1967.aastal kirjutas president Nixon ajakirjas Foreign Affairs, et „Maailmas ei ole senikaua turvalisust, kuniks Hiina ei muutu“. Ameerika presidendil oli seda lauset öeldes põhjuseid piisavalt. Hiina kodusõjas valiti kaotajate pool, Koreas taastasid status quo taaskord hiinlased ning Vietnami hiidpikk sõda oli järgus, kus aina enam tuli selgelt Hiina toetusega Põhja-Vietnami vägedele allajäämisi tunnistada. Kui lääne demokraatiates muutuvad poliitikad valdavalt skeemi 5+5 aastat järgi, siis Aasias peetakse plaane perspektiivis 50+50.

Tehnoloogia areng pigem sulgeb Hiinat
Deng Xiaopingi Hiina maailmale avamise poliitika tähistas pöördelist muutust. Kuid alates käesoleva sajandi algusest on Hiina nii liberaalne areng pigem pidurdunud. Dengi teooria paarist avatud akna kaudu tuppa lendavast kärbsest osutus kontrolli alt väljuma kippuvaks putukate paljunemiseks ning Hiina asus olukorda kontrolli alla võtma. Tehnoloogia areng ja info vabam liikumine tundus kaasa toovat pöördumatud mõjud majanduslikule ja poliitilisele liberaliseerumisele, kuid Hiina võimud oskasid näha vabaturumajanduse hukutavat mõju autoritaarsele riigivalitsemismudelile Lõuna-Korea ja Taiwani näitel, olid kursis Nõukogude Liidu lagunemise põhjustega. Vladimir Putin peab sarnast olukorda tagantjärele lappima ja seda proovivad hiinlased vältida.

Mao ja Xi mõtted, on neis midagi sarnast?

Kui juba Dengi avanemise perioodil kasutati riikliku subsideerimise poliitikat vajalike ettevõtete suhtes, anti suunatud laene ning kiusati liialt vabaturust mõtlejaid, siis käesoleval ajal on olukord veelgi süvenenud. Hiina Kommunistlik Partei on üha kindlakäelisemalt turureegleid kontrollima asunud. See on toonud kaasa harjumuspärase suure majanduskasvu olulise aeglustumise, mis omakorda süvendab korruptsiooni nii majandusringkondades, aga ka armees ja riigiaparaadis. Võitlus korruptsiooniga tundub olevat ka nn Xi ajastu üks prioriteete. Lood kodus hallitama läinud sularahavarudega parteitippudest ning kullakangide raskuse all kokkuvajunud kindralite majadest on Hiina Kommunistliku Partei jaoks olnud häbiväärsed. Hiina eliiti hirmutab lisaks hüvede seaduslikkuse kohta tekkivate küsimuste osas kindlasti ka asjaolu, et kiirest majandusedust ja üleüldisest heaolu kasvust ei ole osa saanud ligi pool, enamasti maal elav populatsioon. Öeldakse, et Mao putitas Hiina üles, Deng tõi majandusedu ning Xi teeb Hiina suureks. Seeläbi ongi erinevalt Maost, kes valitses Hiinat läbi kaose, valinud Xi korra abil valitsemise idee. Kui sageli üritatakse nüüdsest Hiina põhiseadusesse sissekirjutatud „Xi mõtteid“ seostada Mao omadega, siis võrdlus Maoga Xi-le kindlasti ei meeldi ning pigem kohtame Xi kõnedes viiteid Mao peaministrile, Zhou Enlaile, kes vaatamata kolmekordsele kõrvaldamisele ametist, tuli ikka ja jälle tagasi ning üritas Mao poolt loodud kaoses korda luua.

„Made in China“ ja teised küsitavad majandusmeetmed
Majandust edendava turukäitumise ja sotsialismist rääkiva Kommunistliku Partei vahel on tasakaalu leidmine väga keeruline. Seetõttu näeme Hiinas endiselt erakordselt ahistavaid ning kohati lausa varastamisel põhinevaid majandusmeetmeid. Ning just need ärritavad Lääne liidreid ja majandustegelasi juba dekaade. Nii näiteks on endiselt välismaisel ettevõtjal ilma hiinlastega ühisettevõtet avamata võimatu pääseda Hiina turule. See aga tähendab ärisaladuste ja teadmiste j
agamist ning on suuresti põhjuseks, miks on Hiina endiselt tooteid ja tehnoloogiaid kopeeriv maa. Vaatamata hiiglaslikule inimressursile ei suudeta endiselt edukate kaubamärkide osas võidelda näiteks kümneid kordi väiksema elanikkonnaga Jaapani või Lõuna-Koreaga. Endiselt kehtib Hiinas nn „first to file“ (kes ees, see mees) põhimõte kaubamärkide registreerimisel. See võimaldab suvalisel ettevõtjal enda nimele registreerida mõni tuntud kaubamärk ning see hiljem kaubamärgi tegelikule omanikule maha müüa. Probleemi all kannatavad isegi ettevõtted, kes kunagi Hiina turule ei plaani siseneda, kuid kelle kopeeritud kaubamärk on saanud Hiinas niivõrd populaarseks, et seda tarbivad isegi välismaalased, kes kaubamärgis oma armastatud toote või teenuse ära tunnevad. Nii on juhtunud peamiselt Läänes tuntud toitlustuskettidega. Hinnanguliselt moodustavad Hiina ekpsordist üle 10% võltsitud või eelpoolkirjeldatud skeemide läbi loodud tooted või teenused. Kaubamärgi kaitse saamiseks Hiinas tuleb läbida sürreaalne bürokraatlik ahel. Erinevate kaitsemehhanismidega tegelevad erinevad ametkonnad. Kui visuaalsele kaitsele on võimalik saada dokumendid kolme kuuga, siis teinekord selle eelduseks oleva patendi jaoks kulub kaks aastat. Üldse ei ole võimalik kaitsta helilist identiteeti või maitseid. Hiina on WTO liige, kuid täidab organisatsiooni miinimumnõudeid vaevu isegi paberil. Reaalsed ja kohalikud seadused muudavad välismaiste ettevõtjate elu aga põrguks. Turukaitset ei saa Hiinale kindlasti ette heita, kuid intellektuaalse omandi kasutamise teemadel võiks muu maailm Ameerika presidendi katset sellele jõuliselt tähelepanu juhtida küll pigem toetada. Kohalike ettevõtjate, aga ka intellektuaalide ja aktivistide elu Xi ajastu koidikul ei tõota samuti midagi meeldivat. Kui mõned aastat tagasi tuli jutuks nn Social Credit Systemi loomine, siis tundus see stasilik või kgb-lik ulme. Tänaseks on inimese sotsiaalset, ärilist ja poliitilist aktiivust ning meelsust hindav süsteem töösse rakendamisel. Esimesed karistusedki määratud. Tehnoloogia areng, kaamerate võrgustik ning näotuvastussüsteemid võimaldavad organitel tuvastada inimeste liikumist, asukohta ja tegevusi. Sotsiaalmeedia ja interneti leviku piirangud on Hiinas pigem reeglid kui erandid ning trend piiranguteks on pigem kasvav. Kas see on aga Lääne asi Hiinale ette heita või mitte, on lugeja väärtushinnangute küsimus.

Xi’l on rahva toetus
Selge on, et Hiina teeb midagi siiski väga õigesti. Heaolu kiire kasv on vaid paari dekaadiga tekitanud arvuka keskklassi, linnastumine käib ennaktempos ning miljonid elavad-töötavad-õpivad Läänes. Sajandi alguses kõikumalöönud enesehinnang on asendunud natsionalismi puhanguga ning Hiina üle uhkust tundvaid kodanikke on aina enam ka noorte hulgas. Xi Jingping ning tema poliitika leiab enamike hiinlaste hulgas siirast toetust ja imetlust. Seetõttu ei kohta arvestatavat vastumeelsust ühiskonnas ka Xi plaan saada eluaegseks valitsejaks ning tema ideed, senikaua kuni see toodab heaolu, kestku kauemgi. Donald Trumpil on Ameerikat aega suureks teha dekaadi jagu, kuid Xi vajab enamat ning seetõttu on tema „mõtte“ lisamine põhiseadusesse meie komberuumis diktaatorlikult mõjuv, kuid Hiina vajab stabiilset arengut ja plaani pikaks ajaks. Xi otsuse üle on avalikku kadedust näidanud lausa Donald Trump ise.
Kuigi Hiina Rahvavabastusarmee arendamine tundub Xi Jinpingi jaoks olema oluline, tuleb ka temal seista silmitsi teadmisega, et nii suure armee kaasajastamine on kallis ja aeganõudev protsess. Sarnaselt Kremli päkapiku multifilmides nähtuga, arendab ka Hiina eelisjärjekorras ultramoodsaid ja hetkel vaenlase vastuseta relvi. Hiinal on erinevalt Moskvast olemas nende arendamiseks ka raha. Sarnasusi võib tõmmata ka Põhja-Korea tuuma- ja raketiprogrammiga, mis pakuvad neile riikidele võimalikku parimat kaitset ja tõsiseltvõetavust võimalikult lühikese perioodi ja kulude juures. Hiina kasvav militaarne agressiivsus regioonis on märgatav. Kuid siinkirjutaja arusaamade järgi toetab see kõik siiski prioriteetsemat majandusliku maailmavallutuse plaani.

Kui teiste loodud maailmast jääb puudu, loome selle endale ise
Hiina on tasapisi liitunud kõigi maailma „klubidega“. Ollakse ÜRO, WTO, ASEANi liige. Töötatakse Vaikse Ookeani majanduskoostöö formaadis, osaletakse Iraani ja Põhja-Korea tuumaprogrammide ohjamises, lepiti tuumarelvade piiramise leppega. Kuid sellest on vähe. Hiina on loomas iseendale paralleelorganisatsioone, kus reeglid kehtestab Peking. Tuntumad neist on riikide ühendus BRICS, New Development Bank ja Asia Infrastructure Investment Bank. Viimasega on liitunud juba üle 80 riigi. Lisaks majanduslikele meetmetele ei unustata ka pehmemat jõudu. Erinevalt Russia Today stiilist avab Hiina peamiselt kultuuri ja haridusega seotud keskusi üle maailma ning tänu rahumeelsemale ning pingevabamale ajagraafikule on Hiina toidud, kombed, arusaamad ja teadmised aina populaarsemad ning propaganda maitseta. Küll aga ei räägita Hiina taustaga keskustes ja õppeasutustes kunagi näiteks tiibetlaste või moslemite tavadest Hiina Rahvavabariigis.

Hun Sen ja Xi Jinping
 Aina enam näeme Hiinat, kes Venemaa toel laseb vee peale ÜRO julgeolekunõukogu otsustele, mis sageli puudutavad Hiinale huvipakkuvaid riike nagu Sudaan, Süüria, mitmed Aafrika riigid ning muidugi Põhja-Korea. On selge, et Hiinale meeldib enda ümber näha Hiinast sõltuvaid vasalle. Kasahstan, Põhja-Korea, Laos, Kamobodža jne. Muide, sarnast filosoofiat tundub jagavat ka Vladimir Putin. Erinevalt sõjakast Putinist kasutab Hiina nn sõbralikku sisepoliitikasse sekkumist, esmalt peamiselt läbi prääniku. Laos on koloniseerimisel läbi mõlemile riigile olulise raudtee ehitamise, mille lõppsihtmärk tundub olevat Tai rannik. Kambodžas oldi üle kolme dekaadi valitsenud ja Ameerika tuge nautinud peaminister Hun Seniga küll vaenujalal, kuid piisas Hun Senil füüsiliselt likvideerida opositsioon, kui endise punakhmeeri poolt Kambodžat aina enam vaesusse tüüriv valitsus Pekingile sobima hakkas. Majanduskoostöö riikide vahel sai uue hoo peale Ameerika Ühendriikide ähvardust vabu valimisi jalgeallatrampiva Hun Seni toetamise lõpetamisest.

Hiina Rahvakongressi veebruari kuukiri kirjutab otse – „Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid esitavad Aafrika riikidele vaid ahistavaid tingimusi, aga meie teeme ära!“ Kogu uue Siiditee algatuse olemus tundub olevat läbi logistiliste investeeringute hilisema mõju suurendamine regioonis ja kaugemal. Programm võimaldab ka karmistunud keskkonnanõuete tõttu konkurentsieeliseid kaotavate ja lagastavate tootmiste väljaviimist Hiina territooriumilt, tarnekiirust seejuures kaotamata. Selliste arengutega tuleb olla targalt ettevaatlik meilgi. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on maininud, et rumal oleks loodusseadusi mitte ära kasutada, pidades silmas sulavast Põhja-Jäämerest tekkivad uusi kaubandusteid Hiinast Euroopasse. Kuid olgem tähelepanelikud ning kasutagem hiinlaste enda meetodeid, kui jutuks tuleb näiteks Tallinn-Helsingi tunneli finantseerimine või Rail Balticu ehitus. Läbi ühisettevõtte tagame olukorra, kus tunneli või rongipileti eest saab maksta eurodes, mitte jüaanides. Vastasel juhul realiseerub paremkonservatiivide hoiatus Eesti suveräänsuse kadumisest erinevalt Euroopa Liidu ponnistustest ka päriselt.

Kopeerija kõiges, ka mõjutamises
Sarnased mõjutusmeetmed ei ole muidugi Hiina väljamõeldised. Kuigi Partei häälekandja Renmin Ribao on korra Xi’d juba Tüürimeheks nimetanud ning Aasia julgeoleku uueks arhitektiks peab ta end isegi, on eelpooltoodud lahendused ajaloos tuttavad peamiselt Ameerika, Jaapani ja Nõukogude
Liidu varasalvest. Teame ju Ameerika mõjutustegevusi läbi puuviljaäri Ladina- ja Lõuna-Ameerikas, laenu- ja julgeolekuprogramme samas piirkonnas. Jaapan aitas tõsimeeli 20.sajandi alguses vaatamata  räigele okupatsioonile jalule haridus- ja tööstuselu pea kõigis okupeeritud riikides. Nõukogude mõjutusmeetmeid artikli keskeast vanemale lugejale ilmselt meenutama ei pea. Sarnane on ka karistuspoliitika mõjutustest kõrvalehiilijatele. Ameerikast meenuvad sanktsioonid Kuubale, karistusoperatsioonid Nikaraguas. Nõukogude Liit nüpeldas kasvatusele mittealluvaid Jugoslaaviat, Rumeeniat ja Albaaniat. Hiina on kaasajal sidunud karistusmeetmed sageli Dalai-laama tegevuse ja külastustega. Mongooliaga ei suheldud seni, kuni kuulsaima tiibetlase visiidid lakkasid. Eestigi lakub viimase pühamehe külastuse haavu. Filipiinide presidenti Dutertet premeeriti paranenud käitumise eest ja Washingtoniga eriarvamustele jäämise eest 24 miljardi dollarilise laenuga Pekingist. 

Aasia, Lähis-ida ja Aafrika riigid on selgelt ristteel. Kaugele võib siis Hiinaga koostöö nimel minna? Mida tähendab näiteks Hiina esimene välismaine sõjaväebaas Djiboutis? On see ähvardus Aafrikale? Kuigi pinged Korea poolsaarel on toonud Jaapani ja Hiina poliitikud sagedamini laua taha, on pigem Hiina kasvav mõju põhjuseks, miks Jaapan aina enam kõneleb patsifistliku ja kaitsevõimele rõhuva põhiseaduse muutmisest rünnakuvõimeliseks. Lõuna-Korea kõneleb taas tuumarelvaprogrammist või vähemalt tuumarelva olemasolust riigi territooriumil. Kuigi enamasti nähakse nende sündmuste taga Põhja-Korea ärplemist, on omajagu õigus ka nendel analüütikutel, kes näevad Ida-Aasia pingete taga Hiina pilukil silmi. Ameerika Ühendriikidele ja Läänemaailmale soovitaks aga nende silmade pilkumist veidi rahulikumalt jälgda ning meenutada, et 5+5 on Aasias 50+50.

Kas Korea suhetes on tõesti põhjust optimismiks?

Viimased kaks kuud on pakkunud Korea poolsaarel toimuvat jälgivatele analüütikutele ja huvilistele peaaegu igapäevast mõttegümnastikat. Avalikult vaid paari kuuga (taustal on diplomaatia toimunud ilmselt mõnevõrra kauem) on kohe puhkeda võinud tuumasõjast saanud ühised õhtusöögid Pyongyangis  seni igasuguse isikliku välissuhtluseta hakkamasaanud türanni ja tema vihavaenlaste vahel. Mida oodata, millised on osapoolte huvid ja kas on tõesti põhjust optimismiks?

Teise Päikesepaistepoliitika (esimene leidis aset vahemikus 2000-2007) tulek ei ole uudis, küll on seda arengute tempo. Lubas Lõuna-Korea president Moon Jae-in leebemat poliitikat stalinistliku ja sõjaka põhjanaabriga juba oma valimisprogrammis ning tegemist on lubaduse suurelennulise elluviimisega. President Moon kõnnib aga libedal pinnal. Eelmine pingeleevenduspoliitika lõppes üldtunnustatud arvamuse kohaselt siiski läbikukkumisega. Vahetult näljahädajärgsele Põhja-Koreale ja tema režiimile oli Lõuna-Korea presidendi Kim Dae-jungi algatus nagu ootamatu päästerõngas, mis aitas kollapsi veerel vaakuva riigi sisuliselt säilitada. Ka sel perioodil olid ootused väga kõrged, 2003.aasta räägiti esmakordselt mõlemapoolselt Korea poolsaare tuumavabaks muutmisest. Tagantjärele tarkusena teame, et just sel perioodil arendas Pyongyang ennaktempos oma relvaprogramme. Selliste pettemanöövritega ollakse Soulis ja Washingtonis ilmselt sellel korral paremini arvestatud.

Põhja-Korea motiivid, pilk ajalukku
Millised võiksid olla Põhja-Korea režiimi motiivid antud pingelõdvenduses eestvedajaks olemisel? Olgu etteruttavalt öeldud, et jutud siirast rahuinitsiatiivist siinkirjutajat kindlasti ei veena. Põhja-Koreaga peetud läbirääkimiste ajalugu on sadu lehekülgi pikk paks raamat, mille resümee mahub ühele leheküljele – Põhja-Korea on alati taustal läbirääkimiste partnereid petnud ning režiim on võimeline kannapöördeks loetud tundide jooksul. Seetõttu on väga oluline hoida mõõdukat
pessimismi tänaste uudiste osas ning arvestada tagasilöökidega kui osapooled esitavad läbirääkimisteks omad tingimused. Põhja-Korea on külmutanud tuumaprogrammi ajutiselt ennegi. 1990ndate keskpaigas toimunud vägikaikaveod Rahvusvahelise Aatomiagentuuriga on legendaarsed, kuid lõppesid tulemusteta. 2003 – 2007 peetud kuuepoolsed läbirääkimised lõppesid tõdemusega, et neli aastat on Pyongyang saanud rahulikku ajapikendust ning arengud raketi- ja tuumaprogrammiga on olnud selged. Just nende kõneluste ajal, 2006.aasta oktoobris, viis Põhja-Korea läbi oma esimese tuumakatsetuse. Päikesepaiste „õnnetuseks“ on Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriigid demokraatiad, kus välispoliitiline fookus ja huvid võivad muutuda valimistega oluliselt. Lee Myung-baki ja George W Bushi perioodil jäätusid Koreade suhted sootuks. Seega tuleb arvestada asjaoluga, et Põhja-Korea peamine motiiv on ajapikenduse väljarääkimine ja relvaprogrammide näilisest külmutamisest tingitud majanduslike piirangute leevendamine. Kui see õnnestub, ei ole imestada, et lähimad aastad on Korea poolsaarel olukord oluliselt rahulikum. Kuid olukord võib muutuda ka päevadega.

Meediasse jõudnud julgeolekugarantii tagamine režiimi säilimiseks on niivõrd naiivne, et seda ei võta loodetavasti tõsiselt ükski osapool. Kim Jong-uni režiim ning tema mõnekümnetuhandeline lojalistide ring ei ole unustanud täpselt samasuguseid garantiisid uskunud Muammar Gaddafi näidet. See on eksistentsiaalne küsimus.

Kindlasti tuleb ära mainida Ameerika Ühendriikide roll. On juba Kim Jong-il öelnud, et Põhja-Korea on tõsiseltvõetav vaid siis, kui nende vastu tunneb huvi Ameerika ise. Seekord on selline olukord käegakatsutavas kauguses, kuid nüüd on lisaks tuumanuppude suuruse võrdlemisele vaja teha samm edasi ning Kim Jong-uni suurim diplomaatiline võit oleks just otsekõneluste alustamine ameeriklastega. Kuigi Donald Trump on rääkinud eeltingimustena tuumadesarmeerimise reaalsest alustamisest, on ootamatustega harjunud Ameerika president ilmselt valmis oma tingimusi käigult muutma ning ennustaksin ostekõneluste alustamist juba lähikuudel. Eeltöö selleks on tehtud, kohtumised Põhja- ja Lõuna-Korea kõrgete delegatsioonide vahel on koordineeritud selgelt ka Washingtonis. Esmalt olümpiadiplomaatiaks peetud kõnelused sügis-talvel ÜRO ja ROK-i ametnike vahel Pyongyangis ja Pekingis sisaldasid tugevasti ka ameeriklaste vaateid ja huvisid tulevikuks. Seda, et Põhja-Korea läbirääkimiste laua taha soovib tulla, oli oodata peale režiimi teadet, et nende tuuma- ja raketiprogramm on valmis. Tugevad kaardid laualeasetamiseks olid sellega kättesegatud.

Sanktsioonid mõjuvad, aga kellele?
Kindlasti tuleb mainida sanktsioonide võimalikku mõju. Info Põhja-Koreast räägib kohaliku valuuta väärtuse kukkumisest 20% euro suhtes aastaga, peamiste toiduainete hinnatõusust 30% ning kütuse kallinemisest ja kättesaadavuse olulisest halvenemisest. Põhjakorealaste märkimisväärselt paranenud elatustase (majanduskasv 2017 aastal vahemikus 4...7%) hakkab analüütikute sõnul käesoleva aasta teises pooles tuntavalt langema. Kodumaale naasevad tuhanded ja tuhanded piiriülesed töötajad, nn moodsa aja orjad, kes tegelikult on Põhja-Korea mõistes üsnagi priviligeeritud ja rahakad kodanikud. Põhja-Koreale on välistööjõu kaotuse hinnaks hinnatud kuni 300 miljonit dollarit. Olulisem on aga hoop elanike rahulolu pihta. Piiriülene salakaubandus Hiinaga on kordi vähenenud, kontroll mõlemal pool piiri karmistunud. Tekstiili – ja kalatööstuse sanktsioneerimise tulemusel on riigisiseselt tekkinud kümneid tuhandeid töötuid. Olukorra selline halvenemine ja muidu muru sööma harjunud põhjakorealased teavad majandusliku arengu ja rohujuurekapitalisimi hüvesid ning nendest loobumine võib tekitada probleeme võimudele. „Korea kevadet“ on kindlasti vara oodata, kuid info seespoolt räägib üsna olulistest vabadustest, mida võimude tegevuse turuplatsil või koduköögis kritiseerimine Põhja-Korea kontekstis kindlasti on. Märtsikuus ilmub ÜRO paarisajaleheküljeline raport Põhja-Korea illegaalsest tegevusest globaalselt ning selle lugemise järgi on riik kasutamas ära pea kõiki oma diplomaatilisi suhteid ligi poolte maailma riikidega. Juba faktiliselt tõestatud näited on õõvastavad, rääkimata kuuldustest. Relvakaubandus Egiptuse relvajõududega, kalalaevastiku pidamised Tansaanias ja Mozambiigis, relvahooldusega seotu mitme Kesk-Aafrika riigiga, keemiarelvaalaste saadetiste kinnipidamine teel Süüriasse jne jne. Ida-Aasia regiooni meredel toimuvad kütuse-, söe- ja mereandide ümberlaadimistega on seotud lisaks Hiina ja Venemaa päritolu aluste veel ligi 20 riigi lippu kandvad laevad ning järelevalvet teostav Jaapani mereväel kipub tõestusfotode pildistamisel juba film täis saama. Sanktsioonid on vajalikud, kuid tõeks on saanud kartused – need ei takista relvaprogrammide arengut, küll aga mõjutavad miljoneid põhjakorealasi. Muide, Yongbyonis tuumakompleksi korstnad tossavad, Punggye-ri polügonil kaevatakse tunneleid ja Sinpo sadama dokkides valmib keskmaarakettide tulistamise  võimekusega allveelaev Gorae. 

Põhja-Korea algatus kõnelusteks ja tippkohtumiseks kahe Korea liidri vahel tuleb kindlasti vastu võtta, kuid unustada ei tohi lähiajaloos toimunut. Oluline on Põhja-Korea poolsete ettepanekute ja tingimuste taga näha nende võimalikke tegelikke huvisid. Kui Pyongyang hakkab rääkima sanktsioonide leevendamisest, on endistel aegadel edutoonud „ähvarda ja palu“ poliitika arsenalis tagasi ning tulemused kahjuks etteennustatavad. Sel korral võivad leevendustest aga osa võtta ka Hiina ning Venemaa, kes hetkel on võimaluste piires ÜRO sanktsioone üldiselt järginud. Mereblokaadi idee peale tõmbas Hiina ÜROs siiski mõttele juba rasvase kriipsu – Hiina raha põleb Põhja-Koreas niigi liiga ereda leegiga. Jääksin hetkel toimuva suhtes mõõdukalt pessimistiks, kuid avanenud lühike aken tuleb diplomaatiliselt kindlasti ära kasutada.

Huulepulgad,rahutuvid ja tuumapommid

Taliolümpiamängud Lõuna-Koreas on avatud. Sarnaselt poliitilisi värelusi tekitanud spordipidusid tuleb minna otsima ilmselt kolme aastakümne taha, kui poliitika tegi rekordresultaate kõigil aladel Moskvas ja Los Angeleses. 

Kui veel poolteist kuud tagasi ei olnud Põhja-Korea võtnud olümpiamängude teemal sõna mitte üheski kontekstis, siis juba avatseremoonial sisenesid korealased staadionile ühise lipu all. Tulesüütamise eelviimast lüli sõlmisid kahe Korea sportlased koos, tribüünil istusid reastikku Lõuna-Korea president ja Põhja-Korea türanni sugulased ja seltsimehed. Umbes seitsmeaastase aktiivse ettevalmistusperioodi kohta on viimased viis nädalat tulnud Sinisel Paleel Soulis sekkuda mängude orgkomitee töösse ilmselt igapäevaselt. Mida sellest järeldada?

Huulepulga-diplomaatia ei ole kahe Korea suhetes uus nähtus. Ka varasemalt on olnud spordiüritusi, kuhu Kuri-Korea liider on saatnud kohale mitusada piltilusat kisakõri. 2002.aastal Pusanis toimunud Aasia mängudel just nii läks, kui president Kim Da-jung palus Kim Jong-ililt sellekohast tuge ning mängudele oli regioonis tähelepanu tagatud. Sport polnud oluline. Seekord on Pyeongchangis 22 Põhja-Korea atleeti, kuid kogu Põhja-Korea delegatsiooni suuruseks hinnatakse ligi 500 inimest. Kui veel mõned kuud tagasi oli meedias tihti kohata segadust kohanimede Pyeongchang ja Pyongyang kasutamisel, siis nüüd on selline segiajamine sisuliselt aina korrektsem. 

Lõuna-Korea president, vähem kui aasta tagasi võimule tulnud ja leebemat Põhja-Korea poliitikat lubanud Moon Jae-in, on keerulises kahvlis. Uut päikesepaistet (viide 1998-2008 kestnud Souli leevenduspoliitikale Põhja-Korea suhtes) lubanud Moon on pidanud vaatamata rajule sõjaretoorikale USA poolt ning Põhja-Korea raketi- ja tuumakatsetustele valijatele antud sõna. Seetõttu oli Kim
Jong-uni 1.jaanuari avalikus kõnes väljakäidud olümpiapeatükk Moonile suurepärane võimalus võtta olukorrast maksimum. Ühtlasi võttis Moon muidugi meeletu riski. Üheltpoolt võimaluse andmine Kim Jong-unile enda de-demoniseerimiseks (mis on Kimil üsna hästi juba õnnestunud) ning teisalt on küsimus lähimas ja kaugemas tulevikus. Kas tõesti on neid, kes usuvad, et sõjaseisukorraeelsest hüsteeriast kuu ajaga rahutuvide lennutamiseni viinud arengud jäävad kestma pikemalt? Meil ei ole päris selged (pole kunagi olnud) Pyongyangi eesmärgid. Jälgides Mike Pence retoorikat ja käitumist olümpia avamisele eelnenud päevadel Jaapanis ja Lõuna-Koreas, siis üks eesmärk võib olla USA kõrvaletõrjumine või kiilu löömine Souli ja Washingtoni vahele. Olgem ausad, Mooni kohtumine Kim Yong-namiga võiks veel olla tseremoniaalselt mõistetav, kuid Kim Yo-jongi legaliseerimine tundub tõesti kohatu. Tegemist on väga mõjuka niiditõmbajaga, kellele ei ole võõrad kõik Pyongyangi pahed ja kuriteod. See Washingtonile selgelt ei meeldi. Olümpiamängude tõttu katkestatud ühisõppused Lõuna-Korea ja Ühendriikide vahel saavad ilmselt peagi jätku ning päike läheb taas kiiresti looja. Kui Moon proovib õppusi veelgi edasi lükata, tekitab see Valges Majas ilmselt tänamatusele viitavaid säutse, mida küll arvutisse esialgu veel trükkida ei jõuta. Lõuna-Korea ühiskond on USA retoorikat siiski uskumatult viisakalt talunud, kuigi riigi tippjuhtkonnale teeb see selget muret. Pence’i Jaapanis öeldu vaid süvendab seda.

Kui Kim Jong-uni eesmärk on ameeriklastele eriti korralik diplomaatiline käru keerata, peaks ta olema nõus tippkohtumiseks Moon Jae-iniga. Lootus, et Kim Yo-jong venna sellekohase sõnumi kaasa toob, on väike, kuid siiski mitte olematu. Suurteks sõnadeks ja näilisteks tahteavaldusteks spordidiplomaatia raames sobiks see muidugi perfektselt. Samas, Kim Jong-un ei kohtu ju isegi välisriikide suursaadikutega, kes Põhja-Koreasse diplomaatideks määratakse ning põhjuseid imperialiste globaalselt ja marionette Lõunas sõimata leiab ta ka alati. 

Need olid uudised, aga nüüd sport!

Kuidas säilitab Põhja-Korea vaatamata sanktsioonidele režiimile hädavajalikud rahavood?

Sõpruse sillal Dandongi (Hiina) ja Sinuiju (PK) vahel on vaiksed ajad
ÜRO Julgeolekunõukogu Põhja-Korea sanktsioonide ekspertgrupp avaldas veebruari alguses 213-leheküljelise raporti paariariigi globaalsetest pingutustest režiimi rahavoo säilitamiseks. Vaatamata analüütikute ja Põhja-Korea jälgijate teadmisele, et riigi must majandus peale ÜRO resolutsioone 2375 ja 2397 veelgi enam õitsele puhkeb, on tulemused ikkagi ehmatavad. ÜRO, kes Ameerika Ühendriikide eestvedamisel on Põhja-Koread käesolevate piirangute perioodil enda arvates edukalt ohjanud, peab tunnistama tõsiasja, et Pyongyangi režiimi dekaadide pikkused kogemused ja üleilmne võrgustik töötab endistel täistuuridel. Samuti on selge, et eksporditulude äralõikamine nn.valges majanduses kasvatab tulusid põrandaaluses kaubavahetuses ning peamiselt saavad sanktsioonidest pihta tavalised põhjakorealased. Raketi- ja tuumarelvaprogramm, mille arendamine on Pyongyangi sõnul lõpusirgel, vajab järjekordseid katsetusi ning ilmselt peale taliolümpiamängudest tingitud suhtelist vaikelu pinged Korea poolsaarel jätkuvad.

Põhja-Koreal on diplomaatilised suhted ligi 80 riigiga ning üle maailma toimetavad umbes 60 saatkonda  või konsulaaresindust. See on omalaadne aastakümnetega sissetöötatud võrgustik, mille eesmärk erineb märkimisväärselt harjumuspärasest ettekujutusest saatkondade tööst. Põhja-Korea on edukalt kasutanud ära diplomaatilise puutumatuse klauslit, kuid kümned vahelejäämised aastate jooksul lubavad selgelt kinnitada – riigi saatkondade peamine ülesanne on Pyongyangi režiimile rahateenimise võimaluste loomine ja hoidmine.

Aafrika – manner, kus liiga palju ei küsita
Viimase kolmekümne aasta jooksul on ainuüksi elevandiluu väljavedudega Aafrika riikidest jäädud vahele 18 korral. Samuti on Lääne-Aafrika riikidest väljasõidul vihjetele tuginedes tabatud korduvalt saadikuid ja diplomaate, kelle kohvritest leitakse kulda ja teemante. 2015.aastal tabati Bangladeshist lahkuva Põhja-Korea saatkonna töötaja pagasist 1,3 miljoni dollari väärtuses kullakange. Vastupidine on liikumissuund narkootikumidega kauplemisel. Põhja-Korea, kui arvestatav metaamfetamiini tootja, on enam kui viiekümnel korral jäänud vahele meelemürkide müügi korraldamisel läbi oma saatkondade viimase kahe dekaadi jooksul. Meenuvad juhtumid Bulgaariast, kus mõnuained liikusid Sofia saatkonna abil Türgi territooriumile ning Austraalias Põhja-Korea aluse Pong-Su kinnipidamisel leitud 125kg heroiini. Peamiselt kasutab Põhja-Korea smuugeldamiseks Aafrika riike, kus globaalne kontroll on nõrk ning võõrustajamaa majandushuvid kattuvad Põhja-Korea pakkumisega. Üllatuslikult on tuvastatud  Pretorias, Lõuna Aafrika Vabariigis asuva Põhja-Korea saatkonna suur käive rahapesuoperatsioonides.

Põhja-Korea kalalaevad Mosambiigis
Näiteks viivad sanktsioonidega keelatud tegevused välja Mosambiigi liidriteni, kelle teadmisel ja vaikival heakskiidul püüavad riigi vetes kala mitmed Põhja-Korea meeskondadega laevad. Namiibias töötab Põhja-Korea ettevõttes „Korea Mining and Development Trading Company“ (edaspidi:KOMID) sadu põhjakorealastest ehitustöölisi, kes eelmisel aastal rajasid Namiibia luure impossantset peakontorit. Kuigi Põhja-Korea tööjõu piiramisega seotud sanktsioonide rakendamiseks on veel aega ligi kaks aastat, ei luba resolutsioon 2397 kehtivaid lepinguid pikendada. Namiibia leidis lahenduse kiiresti – ehitamist jätkab täna Hiina taustaga ühisettevõte, kuid töölised objektil on endiselt põhjakorealased. Oluline tuluallikas on peamiselt hiiglaslike monumentide rajamisel töödleidev Mansudae Art Studio, kes on rajanud ka kurikuulsad Kim Jong-ili ja Kim Il-sungi hiigelkujud Pyongyangis, Mansu mäel. Sarnases stiilis pronksmemoriaale ja Aafrika liidrite hiigelkujusid leiab täna 17-s Aafrika riigis ning sellelaadne koostöö toidab Pyongyangi hinnaguliselt 200-260 miljonilise aastatuluga juba aastakümneid.

Ajaloolised seosed ja võrgustikud toimivad tänaseni
Põhja-Korea koostöö Aafrika riikidega ulatub eelmise sajandi kolmandasse veerandisse, kui Aafrikast sai koloniaalvõimude lahkumisel ideoloogiliste võitluste tallermaa. Pyongyang on toetanud lugematuid nn. rahvademokraatlikku mõtteviisi propageerivaid relvarühmitusi ja režiime. Peamised koostööpartnerid on olnud Angola, Zimbabwe, Kongo DV, Tansaania, Uganda, Sudaan jne. Kokku seob Põhja-Koread 30 erinevat Aafrika riiki, kellest 11 on nüüdse raporti valguses erilise tähelepanu all seoses militaarkoostööga. Mitmed neist (Eritrea, Sudaan ja Kongo DV) ei soovi esitada ÜRO-le kokkulepitud kvartaalseid aruandeid koostööst Põhja-Koreaga.  Uganda president Yoweri Museveni sarjas Põhja-Korea vastast nõiajahti alles 2017.aasta septembris ÜRO Peaassamblee kõnepuldist.
Egiptuse armeele salakaubana saadetud Põhja-Korea relvad
Valdavalt seovad Põhja-Korea ja Aafrika riikide koostööd relvastuse ja armee väljaõpet puudutavad teemad. Nii näiteks treenivad Kongo DV presidendi Joseph Kabila ihukaitsjaid põhjakorealastest spetsialistid. Korea Rahvaarmee eriüksuslased on oodatud treeneriteks mitme riigi erivägede juures (Eritrea, Sudaan) ning ära ei ole öeldud ka abist mässuliste liikumistele näiteks Kongos ja Ugandas. Põhja-Korea „müügiargumendiks“ on odavam hinnatase ning oskus hooldada aastakümneid varem riikidele tarnitud relvasüsteeme ja toota neile varuosi. Isegi Saksamaa luurejuht Hans-Georg Maassen on avaldanud kahtlusi, et Põhja-Korea Berliini saatkond on sarnaste tehingute taga lisaks raketiprogrammi tarbeks vajalike koostisosade hankimisel. Milline on näiteks Ukraina või Valgevene osa Põhja-Korea rakettide edukas lendamises, ei ole tõestatud, kuid kahtlused püsivad.

Häbiväärne vahelejäämine tabas augustis 2016 Egiptuse relvajõude, kui Suessi kanalis peeti Egiptuse piirivalve poolt vihjete alusel kinni roostes söealus Jie Shun, mille trümmidest leiti 30 tuhat Põhja-Korea päritolu RPG’d ehk „rocket-propelled grenades“. Uurimine soikus hetkel, mil niidid tellija kohta viisid otseselt Egiptuse enda kõrgeima kaitsejuhtkonnani. Egiptus neil teemadel kommentaare ei jaga, kuid samal perioodil külmutas Washington varemlubatud militaarotstarbelise rahalise toetuse Kairole.

Üleöö ehitustöölisest spordiinstruktoriks – Aafrikas on kõik võimalik
Palju on kõneldud Põhja-Korea ja Iraani koostööst. On selge kahe riigi raketiprogrammides kasutatava tehnoloogia sarnasus, kuid olgem ausad, vettpidavaid tõendeid tarnete ja infovahetuse kohta ei ole. 2007.aastal avaldas WikiLeaks tõendid, millest avaldub Hiinas vahemaandumise teinud Iraani liinilennuki kinnipidamine, mille pardal veeti raketiosi sihtkohaga Pyongyang. Kahjuks on see üsna ainus faktiliselt kinnituse leidnud juhtum võimalikust koostööst. Küll on Põhja-Korea väga kõrged ametnikud korduvalt külastanud viimase kahe aasta jooksul Teherani ning kaamerate ees teatanud teaduse, hariduse ja tehnoloogiate alase koostöö sõlmimisest, kuid nende klišeelike formularide taha ei ole kellelgi edukalt õnnestunud piiluda. Sarnaseid avalikke esinemisi on Põhja-Korea välispoliitika esindusnägu, 90-aastane Kim Yong-nam, pidanud viimastel aastatel mitmeid. Enamasti taaskord Aafrikas ja Kagu-Aasias, kus sõlmitakse pidevalt koostööalaseid lepinguid küll hariduse, küll spordirindel. Näiteks töötavad eespoolt toodud Põhja-Korea ettevõtte KOMID ehitajad endiselt Angolas, kuid seekord spordiinstruktoritena. Angola on aga üks esimesi Aafrika riike, kes
Põhja-Korea asesiseminister Ri Song-chol Uganda armee laagris
raporteeris oma järjepidevusest Põhja-Korea vastaste sanktsioonide järgimisel. Aafrika riikidel on koostööst Põhja-Koreaga rohkem võita kui kaotada. Aafrika riikide rolli olulisusest räägib ka Ameerika Ühendriikide välisministri Rex Tillersoni Aafrika tuur, kes peale Donald Trumpi „shithole’i“ avaldust peab uuesti suutma Musta Mandri liidreid veenda ka Põhja-Korea küsimuses. Nii mõneski riigis on Tillersonil ilmselt vajalik mainida ka Ameerika Ühendriikide rahalise abi külmutamist juhul, kui koostööd Pyongyangiga hinnatakse liiga kõrgelt (nt. Mosambiigis).

Värske raporti järgi on kinnitatud episoodid kergrelvastuse tarnetest Eritreale ja Kongo DV-le, maa-õhk tüüpi rakettide toimetamisest Mosambiiki, radari ja õhutõrjesüsteemide paigaldamisest Tansaanias ning Põhja-Korea ekspertide osalemisest väljaõppealastes laagrites Ugandas ja Angoolas. Viimastest on olemas ka ametlikud fotoseeriad ajakirjanduse tarbeks. Sõjaline koostöö Põhja-Koreaga on sidumas umbes kolmekümmet Aafrika riiki.

Süürial ja Põhja-Koreal on tihedad suhted
Süüria - keemialabor Põhja-Korea teadlastele
Lisaks Aafrikale on luubi all ka koostöö Süüria ja Myanmariga. 2011.aastal, Süüria kodusõja alguses, ei tehtud saladust Damaskuse ja Pyongyangi koostööst. Korea Rahvaarmee esindajad olid riigis regulaarsed ja avalikult silmapaistvad külalised. Koos avati ausambaid ja peeti pressikonverentse. Vettpidavalt tõestamatu koostöö kahe režiimi vahel algas hiljemalt eelmise sajandi lõpus ja tuli avalikuks 2007.aasta Iisraeli poolt õhurünnakus hävitatud Deir ez-Zori tuumakompleksis, kus töötas väidetavalt kümneid Põhja-Korea tuumateadlasi ja töölisi. Selgemad tõendid ilmesid keemiarelvade loomiseks vajalike komponentide tarnes vahemikus 2012-2017 Süüria Teaduse ja Tehnoloogia Uurimiskeskusele, mis on Bashar Al-Assadi keemiarelvade arendamise keskuseks. Sellel perioodil on kinnitatud ligi 40 erinevat tarnet ja episoodi Põhja-Koreast Süüria sadamatesse. Lisaks tarnib Põhja-Korea Süüriasse, aga ka Myanmari ballistilisi rakette, raketisüsteeme ja varuosi, hooldusteenuseid. Myanmaris on kahtlustatud maa-aluste tunnelite võrgustike loomist pealinna Naypidaw lähistel, kuid sellele väitele faktilist tõestust siiski pole.

Kui enamasti viidatakse Põhja-Korea vastaste sanktsioonide kesises resultatiivsuses Hiina valikulise reageerimise peale, siis käesoleval perioodil tuleb Hiinat pigem kiita. Olgu meenutatud, et hinnanguliselt moodustab kaubavahetus Hiinaga ligi 90% kogu Põhja-Korea ekspordist-impordist ning on suurusjärgus 7 miljardit dollarit aastas. Veelkord olgu meenutatud, et need numbrid on nö.ametliku ja dokumentaalselt tõestatava kaubavahetuse maht. 2017.aasta jooksul on Hiina tõepoolest lõpetanud mitmete oluliste maavarade tarned Põhja-Koreast ning mõnevõrra on vähenenud eksport Põhja-Koreasse. Ametliku Hiina tollistatistika järgi vähenes omavaheline kaubandus 2017.aastal 10%. Kuid veelkord meeletuletuseks, et kogu artikli fookuses on nö.must majandus, mille maht võib olla sarnases suurusjärgus ametlike kaubandusnäitajatega. Trendina on kindel, et sanktsioonide virr-varris selle osakaal vaid kasvab. Hiina strateegiline huvi hoida ära Koreade ühinemine sunnib Pekingit survestama sõnakuulmatut Kim Jong-uni meetmetega, mis varasemalt ideoloogiliste liitlaste vahel olid tundmatud. Ühisel piirialal on Hiina tehased lõpetanud lepingud tuhandete põhjakorealastest töötajatega, piirilinnades populaarsed Põhja-Korea restorianid on suletud ning kuulsal Dandongi Sõpruse sillal on liiklus hõre. Info Põhja-Koreast seest räägib piiriülese kaubandusega tegelevate diilerite ja inimkaubandust ning põhjakorealaste põgenemist organiseerivate grupeeringute kasvanud riskidest ja motivatsioonipuudusest. Hiina valvab piiri Põhja-Koreaga endisest edukamalt, regulaarsed on piiriäärsete alade sulgemised, reidid põgenike ja kaubitsejate tabamiseks ning hooti sagenevad põgenike tagasisaatmiste löökkampaaniad. Põhja-Korea on piiridele paigaldanud uued Vene päritolu (taaskord keelatud kaupade nimistusse kuuluvad tooted)! raadioeetrit kontrollivad jälitusseadmed, mis lubavad paremini kuulata pealt võimalike piiriüleseid kontakte arendavaid kodanikke. Põgenike arv, kes edukalt jõuavad Lõuna-Koreasse, on viimaste aegade madalaim.

Venemaa – Hiina usin kopeerija
Hiina varasemat oskust sanktsioonidega laveerida on aina enam asunud kopeerima Venemaa. ÜRO raporti valguses on fikseeritud episoode Põhja-Korea söealuste laadimisest Vladivostokis ja Nahhodkal. Põhja-Korea Rasoni erimajandustsoonis laetakse väidetavalt Vene sütt ümber Põhja-
Tõestav foto Hiina ja Põhja-Korea tankerite ümberlaadimisest
Korea maismaatranspordile, mis toimetab väärtusliku maavara Hiinasse. See tegevus ei ole keelatud, kuid kui palju tarnetele lisatakse keelatud Põhja-Korea sütt, jääb kontrollimatuks. Tabatud on Hiina taustaga naftatankereid sooritamas kütuse ümberpumpamisi Jaapani merel. Kütust on vedanud Põhja-Koreasse ka Venemaa alused. Söeterminalid Wonsanis ja Nampos laevad endiselt keelatud sütt alustele ning sihtsadamateks on olnud sageli Venemaa, Hiina, Malaisia, Vietnami, aga ka Lõuna-Korea (!!!) sadamad. Selliseid juhtumeid on fikseeritud kolmkümmend, kuid aina enam kasutatakse pealt kinniseid laevu. Seetõttu ei suudeta satelliidifotodega keelatud söevedusid alati fikseerida. Kunagi ei seila need laevad muidugi Põhja-Korea lipu all. Kui enne esimesi olulisi söesanktsioone 2017.aasta augustis võis Põhja-Korea söelaevastiku suuruseks hinnata umbes nelikümmend alust, siis peale piirangute rakendamist lülitas enamik neist transponderid välja ning nüüd näeme jälitussüsteemides vaid seitset. Jaapani rannakaitse üksused ja satelliidid pildistavad siiski oluliselt tihedamat liiklust. Sarnaselt kütusele laetakse Kollasel merel igaöiselt ringi ka tonnide viisi keelatud, kuid Hiina turul kõrges hinnas olevaid mereande. Lisaks on võltsitud tollipaberite tõttu jäänud vahele Venemaa ettevõtted sanktsioneeritud tekstiilitoodete ostmisega Põhja-Koreast. Millised on kontaktid Venemaa ja Põhja-Korea militaarringkondade vahel? See kisub siiski vandenõuteooriate poole, kuid küsimusi võiks siiski esitada.

Diplomaatiliste suhete katkestamine kui võimalus

Põhja-Korea survestamises on kandev roll olnud Ameerika Ühendriikidel, kuid omavahelise kaubanduse puudumise tõttu on nende surve pigem moraalne. Päriselt õnnestub Põhja-Korea majanduslikult suruda põlvili vaid kahel, kuid utoopilisel moel. Esiteks tuleks astuda Washingtonil Pekingiga tõelisesse kaubandussõtta (meenutage aga korraks Hiina strateegilisi huvisid Korea poolsaarel ning asjaolu, et kas Korea nimel kaks maailma majandusliidrit ikka tahavad päriselt tülli minna?). Teiseks tuleks leida lahendus, mis suudaks ohjeldada illegaalset kaubandust. Ilmselt peaksid need meetmed omakorda olema üsna valgustkartvad. Esmalt võiks alustada nõudest Põhja-Korea diplomaatiliste esinduste sulgemisest kogu maailmas. Sanktsioonid ei mõjuta Kim Jong-uni relvaprojekte, kuna nende maksumus ei ole niivõrd kolossaalne, kui läänemaailm seda arvab. Tavaliste põhjakorealaste oskus , peamiselt kartusest võimude repressiivse käitumise ees, jätta vahele palju söögikordi võib kesta veel pikki aastaid.