Korea Töölispartei 7.kongressi järelmõjudest

Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) sisuliselt ainuvalitsev Korea Töölispartei pidas maikuus haruldast kongressi, mille otsused ja järelmid on sama saladuslikud nagu kogu Erakliku Kuningriigi olemus. Viie aasta tagant toimuma pidav traditsioon ei ole kunagi plaanitud sagedusega aset leidnud, viimane sellelaadne suurkogu leidis Pyongyangis aset 1980.aastal, kui riigitüüri juures oli riigi rajaja Kim Il-sung. Kim Jong-ili võimuperioodil (vahemikus 1994-2011) ei peetud vajalikuks kordagi kongressi kokku kutsuda. Selguse mõistes olgu mainitud, et kuigi Põhja-Koreas on olemas nii eraldi parlament ja valitsus, siis valdavalt on need segaminiaetavalt sarnase koosseisuga kui juhtpartei võimuorganid ja seeläbi võib kinnitada – Põhja-Koread juhib Korea Töölispartei eesotsas oma sekretäri, Kim Jong-uniga. 

1980.aastal toimunud kongress oli viimane põhjusel, et ka valitsevale režiimile oli selge alanud majandusliku allakäigu pöördumatus ja seeläbi ei olnud enam võimalik anda mõõdetevaid eesmärke ja tagada nende täitmist. Mitte ükski eelnenud viis- või kolmeaastaku plaan ei olnud kunagi saanud soovitud mahus täidetud ja oli selge ka edasiste plaanide täitmise ebareaalsus. Kuid siiski esitas Korea Töölispartei 1980.aastal valdkonniti sihid ja eesmärgid, mis avaldati ka avalikult. Seetõttu oodati ka 2016.aastal toimuvalt kongressilt lõppdokumenti konkreetsete tegevuskavadega. Midagi sellist aga siiani järgnenud ei ole, mis ei sunni noort diktaatorit ka kuidagi moraalselt oma plaanide eest vastutama. Kongress tegeles valdavalt formaalsustega – kinnitati vajadus parandada elanikkonna elujärge, arendada jätkuvalt kaitsevõimet ja Kim Jong-un kinnitati Korea Töölispartei kõrgeimaks juhiks. Sellega tõusis Kim Jong-un oma isa ja vanaisa kõrvale võrdsele pulgale ja räägitakse ametlikust Kim Jong-uni perioodi algusest Põhja-Korea võimutüüri juures. Samuti tehti hulgaliselt manööverdusi juhtorganites, kus vähenes armee roll ja ametisse toodi enam majandustaustaga inimesi.

Põhja-Korea vaatlejatel ei jäänud kahe silma vahele Kim Jong-uni füüsiline olek ja võimekus. Napilt üle 30-aastane mees näis olevat väsinud, luges kõned ette pabereid kõrgele silmade ette tõstes ja häälega, mis kuuluks üle 50-aastasele inimesele. Kimide dünastia tervis on olnud alati fookuses eelkõige salatseva suhtlusstiili tõttu (Kim Jong-il oli pikima perioodina peidus kuni kaks aastat!), kuid mitte kunagi ei ole riigipea otse-eetris olnud nii selgelt kurnatud.
Just otse-eetris, mis on Põhja-Koreale üsna ebatavaline, pidid miljonid põhjakorealased jälgima neli päeva kestnud kuiva näitemängu ja oskama hiljem tsiteerida Kim Jong-uni kõnet ja mõtteteri sõna-sõnalt. Tegelikult ootasid põhjakorealased kongressi küll, kuid vaid põhjusel, et see lõpetaks „70 päevaseks võitluseks“ nimetatud sunniviisilise lööktöö. Just sellise  mobilisatsiooni kuulutas võim välja 3 kuud enne kongressi. Selle ajal piirati meelelahutusasutuste tööd, elu tuiksooneks olevad turud lubati avada vaid kolmeks tunniks päevas. Tehaste juhtkonnad pidid tagama kindla hulga töölisi avalikele ühistöödele, mille käigus rajati infrastruktruurirajatisi, hooneid, aga kaunistati ka niisama linnu ja asumeid. Vahetult kongressi eel kuulutas Korea Töölispartei lööktööprojekti ülimalt õnnestunuks ja taaskord kuulutati Korea rahva vankumatut truudust tulla riigile appi ühise löögirusikana. Kuid tegelikkuses ootas elanikkond orjatöö lõppu ja tavalise elurütmi taastumist, mis võimaldab eluliselt olulisi turu- ja äritegevusi.  Nimelt just turud (koreakeelne väljend „jangmadang“) on tegelik põhjus, miks Põhja-Koreas on elutegevus säilinud ja majandus isegi minimaalsel tõusuteel. Riiklik süsteem ei suuda hoida käigus majandust sel määral, mis tagaks alamate toitmise ja seeläbi jääb võimudel vaid hoida kätt pulsil ja katsuda turgude tegevust ohjata määral, mis ei oleks ohuks võimu säilimisele ning ei tekitaks rahutusi.

Kuid juhtus hullem, mida inimesed vaevalt oodata oskasid ja tahtsid. Töökampaaniat, kui ainsat meedet majanduse elavdamiseks, mida Korea Töölispartei veel kasutada oskab ja mis ka ideoloogiliselt sobib, pikendati veel 200 päeva!  Juunist kuni detsembrini tuleb kogu riigi töövõimelisel elanikkonnal rabada kuus päeva nädalas tasuta. Edasi jäävad kehtima piirangud, mis puudutavad töövälist aega ja tegevusi. Suletud on turud ja meelelahutus on lubatud vaid pühapäeval.  Käesoleval aastal möödub 5 aastat Kalli Juhi Kim Jong-ili surmast ja Põhja-Korea on ümmargusi tähtpäevi alati erksalt meeles pidanud. Seetõttu kuulutati need 200 võitluslikku kannatuspäeva tööks Kim Jong-ili auks. Töökohustus puudutab lisaks niigi töötavale kihile ka näiteks üliõpilasi, koduperenaisi ja loomulikult sõjaväge. Farmerid, kes rabavad riikliku toidujagamissüsteemi täitmiseks, said kaela lisakvoodid. Olgu mainitud, et Maailma Toiduabi Programm ennustab alanud aastaks Põhja-Korea võimet toota riisi enda tarbeks vajaminevast vaid kolmandiku! See on madalaim näitaja viimase 20 aasta jooksul. Samas ei ole Põhja-Koreas enam aastaid reaalset näljaprobleemi, kuna kõik esmatarbeks vajalik ujutatakse kohale üle Yalu ja Tumeni jõe Hiinast.
Seoses Hiinaga tuleb peatuda Põhja-Koreale kehtestatud sanktsioonide toimivusel. Nimelt on maailma üldsus peale Kim Jong-uni neljandat tuumakatsetust ja arvukaid raketikatsetusi üritanud režiimi survestada ajaloo karmimate piirangutega, milliste eesmärk on lõigata läbi riigile kõige olulisemad varustuskanalid ja valdkonnad. Kuid nagu kogu Põhja-Korea tulevik on Hiina kätes, on ka sanktsioonide edukus otseses sõltuvuses Hiina valmisolekust ja tahtest nendega kaasa tulla. Siiani liiga tõsist pühendumist Pekingi poolt märgata ei ole olnud. Kütteõli voolab Dandongist Sinuijusse kulgevas torujuhtmes juba Mao aegadest katkematult, Sõpruse sillal toimub pidev liiklus ja piiriülene poollegaalne  salakaubandus ei näita vaibumise märke.  Ametlikel andmetel on küll dramaatiliselt vähenenud Põhja-Korea ainsa tõeliselt kvaliteetse maavara, kivisöe, eksport Hiinasse, kuid selle mõju režiimi toimimisele on veel vara hinnata. Lisaks puudub Põhja-Korea ekspordi ja impordi kohta igasugune tõsiseltvõetav statistika, mida võtta analüüsi aluseks sanktsioonide mõjususe hindamisel. Vaid kongressi perioodil katkestati kaubaveod, kuid siinkohal oli tegemist pigem turvalisuse tagamisega ja elanikkonna pühendumise kasvatamisega suursündmuse õnnestumiseks. On fakt, et Põhja-Korea majandus kasvab minimaalselt juba mitmendat aastat järjest.

Piirialadele on kongress siiski avaldanud tuntavat mõju. Kõik, mis puudutab piiriülest salajast suhtlust (sest ega lubatud see kuidagi ju polegi), on võimude teravdatud tähelepanu all. Pyongyang on kogu Kim Jong-uni võimu ajal üritanud kontrollida piiriülest liikumist, salaja tehtud telefonikõnesid ja miinimumini on viidud põgenike hulk, kes riigist Hiina suunas pöördumatult putku üritavad panna. Kuid just kongressi perioodil tabas võime tohutu maineline tagasilöök. Nimelt põgenes Hiinast Põhja-Korea võimude poolt peetavast restoranist 12 töötajat. See on ajaloo esimene nii suur ühispõgenemine. Restoranid on Pyongyangi üks ametlikest rahamasinatest režiimi käigushoidmiseks ja oluline tuluallikas. Nende asutuste personal on rangelt valitud ja seda hullem oli mainekahju, mida sellelaadne ettevõtmine kongressi pidavale parteile põhjustas. Kiires vastuses süüdistas Põhja-Korea oma lõunanaabrit inimeste sunniviisilises röövimises, kuigi Lõuna-Korea teatel ei soovi mitte üks põgenik oma eelmisest kodumaast midagi kuulda. Hetkel on Lõuna-Korea andnud oma piirivetel kalastavatele kaluritele hoiatuse täiendavaks tähelepanuks, kuna on karta Põhja-Korea poolt lähtuvaid inimröövi katseid. Inimröövide osas on Põhja-Korea aga väga vilunud ja seeläbi väljapressimiste poliitika rakendamine on neile igapäevase PR-töö rutiinne osa. Lisaks andis Hiina hoiatuse Lõuna-Korea kodanikele mitte reisida Hiina aladel Põhja-Korea piiridele. Viimase kuu jooksul on regioonis tapetud lõunakorealasest pastor ja kadunud on endine põhjakorealane, kellel oli tänaseks küll Lõuna-Korea pass. Mõlemas intsidendis on väidetavalt mängus Põhja-Korea julgeolekuagentide käsi. Kahjuks ei ole abi ka Hiina võimude tegevusest, kelle huvides on hoopis Põhja-Korea põgenikke endiselt tagasi saata. Just kongressi päevil põgenes kümneliikmeline seltskond Hoeryongi piirilinnast,nad tabati Hiinas ja saadeti tagasi Põhja-Koreasse. Kui tavaliselt järgneb sellisel juhul umbes pooleaastane vangistus, siis selle põgenemiskatse ajastus ja ulatus annavad kardetavasti tunduvalt tõsisema lõpptulemuse. On selge, et piiride pidamine on Kim Jong-unile auasi ja seetõttu on investeeringud piiriüleste tegevuste jälgimiseks prioriteetsed. Muretsetud on tehnilisi vahendeid mobiilikõnede jälitamiseks ja lokaliseerimiseks, rajatud hulgaliselt kõnede segamiseks mõeldud ülekandemaste (mille üle Hiinagi on juba esitanud protsesti, kuna kõnekvaliteeti pärssiv mõju toimib ka Hiina territooriumil) ja rajatud on uus piiritara. Inimeste vaba liikumine jõekallastel on piiratud ulatuses, mida varem tunnistatud ei ole.

Põhja-Korea peab haruldast parteikongressi

6.mail algab Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) pealinnas Pyongyangis valitseva Korea Töölispartei kongress, millist ei ole toimunud juba 36 aastat. Kuigi 1946.aastal toimunud esimesel kongressil määrati juhtivale jõule suunda näitav üritus toimuma iga viie aasta tagant, on tegelik elu olnud oluliselt kaootilisem. Nagu mainitud, toimus eelmine, 6.kongress 1980.aastal ja peale seda ei ole riigi peaaegu kuningakoja mõõtu juhtorganid pidanud suuremalt seltskonnalt nõu küsimist vajalikuks. Millest siis nüüd selline meelemuutus ja vajadus kutsuda kokku konstitutsiooniliselt üks tähtsamaid organeid riigi niigi keerukas valitsemismudelis? Ei vajanud eelmine liider Kim Jong-il (võimul 1994-2011) mingit parteikongressi oma võimu kinnitamiseks, kuid Põhja-Koread on tabanud mitmed muudatused, mis vajaksid riigijuhile ja partei liidrile Kim Jong-ile  suurema mandaadi andmist ajutiste raskuste ületamiseks. Millised on siis väljakutsed, mis diktatuuririigi valitsemisel kongressilt suunavat viidet ootavad? Olgu mainitud, et mingit konkreetset päevakava või eelinformatsiooni salatsevale riigile omaselt väljapoole tilkunud ei ole ja järgnevad punktid on asjatundjate ennustused.


Esmalt on oodata parteiorganisatsiooni koosseisu mõningasi vangerdusi. Kuigi nende tegemiseks ei ole perekond Kimil kunagi tarvis olnud kellegi heakskiitu, on siiski Kim Jong-ili ajal tumeroheliseks värvunud Töölisparteis ees mõningane verevahetus. Nimelt oli Kim Jong-il sunnitud 1994.aastal peale Kim Il-sungi surma lubama enda kehtestamiseks ja toetuse tagamiseks suurendama sõjaväe rolli riigi juhtimises. Kim Jong-il tõstis sõjaväe kiiresti prioriteetseks valdkonnaks ja sõjaväest on tänaseks saanud võimas poliitiline ja majanduslik mõjur, milleta riigi arengutes midagi ei toimu. Kim Jong-uni peetakse aga liidriks, kes küll praalib kaitsevõimega, kuid tegelikkuses hoomab ka majandusmeetodite uuendamise vajalikkust. Seetõttu on oodatav mõningane sõjaväelaste hulga vähenemine partei juhtorganites, peamiselt Keskkomitees.  Ootuspärane oleks majanduspoliitiliste arengute ja uuenduste kinnitamine, mis annaks Põhja-Korea farmeritele ja ettevõtetele suurema vabaduse toorme ja toodangu planeerimisel ning põllumaalt saadava toodangu eratarbimisse andmisel. Niinimetatud 28.juuni meetmed (Põhja-Korea väldib sõna „reform“), mis 4 aastat tagasi katsemeetoditel piiratud ulatuses kasutusele võeti, lubades just eespooltoodud ettevõtlusvabadusi, olevat nüüdseks läbinud ka rangemate kontrollide kadalipu ja oht režiimi püsimisele on minimaalne. Kas ja mis mahus 28.juuni meetmed kongressil heakskiidu saavad, näitab lähinädal. Põhja-Korea põllumehed on ametlikku luba kasvatada kolmandik saagist enda tarbeks, oodanud juba pikalt. Vahepeal mahamaetud lootus tärkas taas Kim Jong-uni aastavahetuse kõnega, kus noor riigijuht meetmeid taaskord meenutas ja nende tähtsust riigi võimsaks põllumajandusjõuks tõusmisel rõhutas. 
Majanduslikest teemadest võib kongressilt oodata ka uudiseid riikliku pangandussüsteemi arendamise kohta. Samuti oodatakse seisukohavõttu maksusüsteemi kaasajastamise kohta, mis küll peamiselt saaks olema musta turu taaskordse reguleerimise katse, milles seni on oldud ligi 30 aasta jooksul üsna jõetud. Olgem ausad, mustad turud on ka ainsad reaalsed hoovad, mis enamusele põhjakorealastele toidu ja katte tagavad ja riik ei ole seni väga tahtnudki sellega tegeleda. Kuid on selge, et võim näeb siinkohal selget võimalust turgutada sanktsioonide tõttu kasinaks jäänud rahavaru. Seda kinnitab ka plaan riigis massiliselt vohava valuutapoodide ja –asutuste järelevalve ja riiklikule juhtimisele allutamise plaan. Mõned vaatlejad on avaldanud arvamust, et viimane võib tekitada 2009.aasta rahutustega sarnaseid reaktsioone. Tookord nullis ebaõnnestunud rahareform enamiku elanikkonna säästud ja nähti harvaesinevaid rahvarahutusi ja isegi Kim Il-sungi piltide põletamisi mitmes riigi linnas.

Lisaks sõjaväelaste osakaalu vähenemisele oodatakse parteikongressilt ka juhtorganite liikmete
vahetumist nooremate inimeste vastu. Keskmine vanus Keskkomitees läheneb 85-le eluaastale ja Kim Jong-un mõistab selgelt, et isegi nii kinnises riigis võib selline nekrofiilne seltskond tema energilist tegutsemist takistama asuda. Väidet kinnitab ka viimase poolaasta jooksul provintsides toimunud samalaadsete vangerduste hulk ja iseloom. Loomulikult tuleb Kim Jong-uni personalipoliitikat vaadelda tema enda võimukindluse ja –täiuse saavutamise vaatenurgast. Kõikide seniste kongresside kandev retoorika on rääkinud geniaalsele juhile monoliitse toetuse suurendamisest. Ennustatakse ka võimalust, et Kim Jong-un nimetab end kongressi käigus Korea Töölispartei esimeheks, sest see tiitel tal veel puudub. Seni kandis seda tiitlit 2011.aastal surnud Kim Jong-il.

Kindlasti oodatakse kongressilt heakskiitu Kim Jong-uni briljantsele kaitsepoliitikale, mille mahukus ja ressursikulukus on muljetavaldavad. Väidetevalt kõmmutab Kim Jong-un aastas taevasse tulevärki summas, millega võiks kogu elanikkonnale tagada sooja toiduga söögikorrad aastaringselt. Andmed Põhja-Koreast räägivad laialdasest rahulolematusest lisaks lihtrahvale ka parteiaparaadi seas - pommid süüa ei kõlbavat. Vaevalt küll kongress kaitsepoliitika meetodite kohta hääletama asub, pigem aplodeeritakse neile kestvalt ja kiitvalt pikki minuteid.

Välispoliitiliste avalduste osas oodatakse midagi suhete kohta Hiinaga,mis on ajaloo halvimas seisus. Lisaks on Töölispartei kongress alati võtnud seisukoha Korea poolsaare olukorra kohta ja avaldanud head tahet poolsaare ühendamise kohta. Sel korral ei ole pääsu keskendumisest ebaõiglaste sanktsioonide aadressil, millega maailm sel korral Põhja-Koread üsna edukalt karistama on asunud. Üritus on kindlasti valdavalt sisepoliitiliseks tarbimiseks, kuid sel korral lubatakse kongressi kajastama ka ohtralt välisajakirjanikke.

Tavalistele põhjakorealastele aga ei tähenda Korea Töölispartei 7.kongress muud, kui taaskordseid kannatusi ja ohverdusi. Nimelt on iga põhjakorealane pidanud eraldama ürituse õnnestumise tarbeks reaalset sularaha, osalema lugematutel poliitüritustel ja kogunemistel, dekoreerima maju ja tänavaid, maalima seintele lilli. Lisaks on Põhja-Korea pealinnas aprillikuus peetud kinni tuhandeid inimesi, kes julgeolekuasutuste arvates võiksid oma kohalviibimisega ürituse edenemist takistada. Sellised kahjulikud elemendid viibivad pealinnast kongressi toimumise perioodil eemal. Lisaks on kogu pealinna ligipääs olnud juba nädalaid raskendatud. Linnas on lõpetatud reaalset elu veepealhoidvate mustade turgude tegevus.

Ülevaade kongressist ETV saates Ringvaade