Lõuna-Korea tuumaprogramm? Päriselt?


Kontinentidevaheline rakett Hwasong15
Põhja-Korea sihikindlus riigi raketi- ja tuumaprogrammi arendamises on olnud tõeliselt muljetavaldav. Juba eelmise sajandi 50ndatel alanud soov võõrustada Nõukogude Liidu või Hiina tuumarelvi oma pinnal sai reaalse tegevuskava 80ndate keskel ning on läbi turbulentsete rahvusvaheliste suhete jõudnud sinna, kuhu Kim Il-sung programmi alustades ilmselt iial ei arvanud jõudvat – tegeliku kaitsevõimeni. Veel 1994.aasta juunis, kuu enne surma, avaldas Kim Il-sung kohtumisel Ameerika Ühendriikide endise presidendi Jimmy Carteriga siirast hämmeldust maailma ebaproportsionaalse reaktsiooni pärast esimeste võimalike tuumatemaatiliste sanktsioonide pärast. Tol ajastul üritas Rahvusvaheline Aatomiagentuur inspekteerida korduvalt dekaad varem satelliidifotodelt tuvastatud Yongbyoni teaduskeskust, kuid Põhja-Korea leidis võimalusi alati inspektsioone takistada uskumatute ja lausa kiuslike peitusemängudega. Lõpuks sai Aatomiagentuuril kõrini ning 1994.aasta alguses teatas võimas asutus oma võimetusest Pyongyangi viguriväntadega konstruktiivselt koostööd teha ning andis edasise tegevuskava otsustamiseks tagasi ÜRO-le ning Ameerika valitsusele. Nendes tingimustes võttis Bill Clinton ette sammud, mis sarnanevad tänase „fire and fury“ retoorika ja pingete reaalse kruvimisega Korea poolsaarel.  Riigisekretär William Perry tellis Pentagonilt Yongbyoni tuumakeskuse täppisründamise plaanid, Korea vettesse liigutati kaks lennukikandjat ning kümme tuhat lisavõitlejat olid valmis kiiresti maabuma Lõuna-Koreas. Sarnaselt tänapäeval toimuvaga räägiti tõsiselt ennetava löögi andmisest Põhja-Koreale ning toimusid Stealth hävitajate ülelennud demilitariseeritud tsoonis. Loodud oli plaanid ameerika kodanike evakueerimiseks Jaapanisse. Esimene Põhja-Korea tuumakriis oli alanud.
Yongbyoni tuumakeskus Põhja-Koreas

Sarnaselt tänase olukorraga oli Põhja-Korea lõpetanud ühe etapi oma tuumaprogrammis – Yongbyoni reaktor suutis toota piisavas koguses plutooniumi 1..2 tuumapommi loomiseks. Põhjakorealased olid olnud kavalad. 80ndate keskpaigast kestnud kõnelustevoorud otse Ameerika Ühendriikidega olid sisuliselt aja võitmiseks tehtud pettemanöövrid. Tegelikud arengud käivitusid 1991.aastal, kui Nõukogude välisminister Eduard Ševarnadze oli sunnitud oma elu ebameeldivaimaks kogemuseks peetud vestlusel Põhja-Korea välisministri Kim Yong-namiga (kes muide on formaalne Põhja-Korea riigijuht tänagi, olles peagi 90-aastane!) teatama Moskva soovist  seada sisse suhted Lõuna-Koreaga. Põhja-Korea reetmiste karikas sai täis, kui sarnase teatega saabus aasta hiljem Hiina välisminister Qian Qichen. Endiste ideloogiliste liitlaste huvid liikusid majandusliku koostöö suunas raketina areneva Lõuna-Koreaga ning sotsialismibloki värske lagunemise järel oli Kim Il-sungil selge, et ellujäämiseks on tuumaprogramm ainus reaalne võimalus. Riigi majandus oli kokkuvarisemise teel ning võimud otsisid ekstreemseid meetmeid. Selleks vajas Kim selgelt ajapikendust ning alustas järjekordseid vestlusvoore Washingtoniga. See on üks tahk, mis eristab tänast kriisi dekaadidetagusest – Kim Jong-un ei otsi kontakti ning ei taha pidada läbirääkimisi. Kui Põhja-Korea  valitsuse ruupor peale kontinentidevahelise raketi Hwasong15 edukat katsetust 29.novembril 2017 kuulutas riigi raketi- ja tuumaprogrammi edukalt finišisse jõudnuks, tuleb maailma avalikkusel siiralt loota,et Pyongyang on nüüd valmis istuma laua taha ja esitama oma nõudmised. Parim, mis sellistelt kõnelustelt (mis tõenäoliselt kestavad aastaid aeg-ajal katkedes ja siis taas jätkudes) loota saab, on olukorra teadlik külmutamine. Sarnaselt tänasega, kus Hiina on selgelt mures Põhja-Korea ärplemise tõttu, oli Jiang Zemin sarnaseid noote esitamas 1994.aasta kriisi eel. Kuid tänasel Hiinal on Põhja-Koreas tunduvalt olulisemad majanduslikud ja poliitilised huvid, kui kaks kümnendit tagasi.

Uus tuumariik on tõsiasi. Kui 1994.aastal tundus tuumarelvakõlbuliku toormeni jõudmine maailma avalikkusele absoluutselt vastuvõetamatut taset, siis edasine on ajalugu. Alanud turbulentsused Lähis-idas ning türanniate järjestikused kukkumised ei jätnud Kim Jong-ilile mingeid kahetisi võimalusi. Raketiprogramm, millega sarnaselt tuumarelvaga tegeleti teadlikult alates Iraani-Iraagi sõjast, on jõudnud oma lõpusirgele eriti sõjaka Donald Trumpi valitsusajal. Mitte kunagi ei ole selline tuumavõimekus olnud aga paaria käes, kes ilmselt ei vali oma kliente, vaid korraldab pigem oksjone. Relvakaubandus on ülioluline osa Põhja-Korea sissetulekutest ning selle tegelik sanktsioneerimine on sisuliselt võimatu. Märke Põhja-Korea kasvavast (õigem oleks vist öelda „taasavastatud“) koostööst erinevate relvaliikide teemadel tuleb Egiptusest, Süüriast ja Iraanist. Kuid mitte alati ei ole Korea tuumaprobleemid olnud seotud vaid Põhja-Koreaga. 1970ndatel tuli maid jagada ja sanktsioonidest rääkida hoopiski Souli peremehe, diktaator Park Chung-hee’ga. 
Kindral Park Ching-hee

1970.aastaks oli Parkil selge Põhja-Korea kiire kaitsevõime areng. Samuti muretses sõjaväelise riigipöördega võimu haaranud Park Richard Nixoni plaani üle tõmmata poolsaarelt välja olulise võitlusvõimega Ameerika VII division. Parki nõustaja tuumaküsimustes Oh Won-chol on küll hiljem proovinud peremehe tollaseid uljaid mõtteid pehmendada, rääkides vaid plaanidest olla valmis tuumarelva tootmiseks, kuid edasised arengud ei suuda selliseid argumente kinnitada. 1972.aastal sõlmis Lõuna-Korea koostöölepingu relvade tootmiseks sobilike seadmete ja tehnoloogia ostuks Prantsusmaaga. 1974.aastaks olnuks Taedukis asuv nn.Kaitsealaste arengute agentuur võimeline tootma 20 kilogrammi plutooniumit, mis võimaldanuks toota kuni kaks tuumapommi võimsusega, mis sarnanenuks Ameerika Ühendriikide poolt Jaapanile heidetutega. Algas diplomaatiline mõjutustöö, mida Ameerika suursaadik Lõuna-Koreas,Richard Snider, iseloomustas lausega – „nad teadsid, et me teame. Kõik teadsid“. Kindral Park kinnitas oma strateegilisele liitlasele korduvalt, et „meil on see võimekus“, kuid ei enamat. Ameerika Ühendriigid oli kahvlis. Üheltpoolt vastas tõele Parki kahtlus ameerika tuumavihmavarju kadumisest (lõpuks Jimmy Carter tõepoolest viis 2/3 Koreas asuvatest lõhkepeadest ju minema), teisalt oli Ameerikal Koread vaja rohkemgi kui vastupidi. Henry Kissinger teatas oma siseringile, et küsimus ei ole niivõrd Koreas, kui kogu regiooni ja maailmarahu säilimises. Kas see tähelepanek ei ole asjakohane mitte ka tänapäevases kontekstis? Koduvalt kutsuti vaibale Korea suursaadik Washingtonis, seejärel mõjutati lepingut prantslastega katkestama osapooli Pariisis. Käiku läksid esimesed sanktsioonid Prantsuse ja Koread finantseerivate Prantsuse pankade vastu. Ameerika kaitseministriks tõusnud Donald Rumsfeldi suu läbi saabus ultimatiivne lahendus. Peale ähvardust määrata nii Soulile kui Pariisile oluliselt majanduslikku koostööd ja kaitseplaane kahjustavad piirangud, rebis kindral Park lepingu prantslastega puruks. Seda tehti kogu maailma eest varjatuna, nagu tuumaprogrammi poleks olnudki. Ameerika Ühendriikide
Kim Jong-un on rahul
tuumavihmavari umbes  750 tuumalõhkepeaga Korea poolsaarel jätkas oma kaitsvat tööd. Peale Parki tabanud atentaati ja Jimmy Carteri tagasitõmbamispoliitikaid vähendati lõhkepeade arvu 250ni ning need toodi kokku sõjaväebaasi pealinna Souli lähistel. Kuid Souli plaane tuumavõimekusest lõplikult lahti öelda toimunu lõplikult ei mõjutanud. Teadlased jätkasid uurimistööd plutooniumi tootmise teemadel. 1978.aastal tuli ameeriklastel taas mõjutada prantslasi uute kontaktide katkestamise teemadel korealastega ning 2000ndate keskel on leidnud dokumentaalset tõestust 1983ndal aastal läbiviidud relvatootmisele suunatus katsed plutooniumiga. 1991.aastal teatas Ameerika president George Bush kõikide taktikaliste tuumarelvade likvideerimisest Korea poolsaarel ja selle ümbruse vetest. Veel 2013.aastal kummutas Lõuna-Korea peaminister Chung Hong-won sisemaiste kaitsepoliitika eest vastutavate mõttekodade uitmõtte Ameerika tuumarelvade taaspaigutamisest Koreasse, kuid juba 2017.aasta suvel teatas kaitseminister vajadusest vaadata see seisukoht üle. Kahjuks on võidurelvastumine regioonis taas alanud ning mängijate panused tehnoloogilise mätta otsast vaadatuna aina paranenud. Loodetavasti annab Põhja-Korea teade tuuma- ja raketiprogrammi lõplikust edust lootust võimalike nõudmiste tekkest ning soovist alustada taaskord diplomaatiat.

Ida-Aasia üritab Põhja-Koreaga hakkama saada ilma Trumpita


Ameerikavastased meeleavaldused Soulis
Vaatamata Põhja-Korea näilisele tagasitõmbumisele raketikatsetuste tempos, on arengud Ida-Aasias ja Korea poolsaarel endiselt äärmiselt hektilised. Käesolevad read on kirjutatud vahetult enne Donald Trumpi suure Aasia-turnee algust, kuid regiooni riikide omavahelistes suhetes toimunud arengud võimaldavad juba enne ajaloolisteks nimetatud kohtumisi ühtteist arvata.

Pole ju saladus, et Trumpi poliitika kannab lipukirja „America first!“ („Ameerika ennekõike!“). Ning sellest on ta tõepoolest ka lähtunud.  Valge Maja võimalikku strateegiat ja suhtumist Põhja-Korea ohjeldamiseks kirjeldab õõvastaval moel senaator Lindsey Graham, kelle sõnul on Donald Trump suletud uste taga öelnud: „Kui seal tuleb sõda, siis tuleb see seal. Kui surevad tuhanded, siis surevad nad seal, mitte siin“. Ameerika presidendi ringreisi üks peamistest teemadest peakski puudutama Põhja-Koreaga seonduvat. Samas on mitmeid arenguid, mis sunnivad tõdema – Trump on piirkonna riikidele paras peavalu ning seeläbi on asutud rahustama omavahel kiiva kiskunud suhteid.

Trump Jaapanis
Lõuna-Korea eksistentsiaalsed kahtlused
Lõuna-Korea president ja ühiskond on omalaadses kahvlis. 70 aastat julgeolekut garanteerinud liitlane ei hooli lõunakorealaste turvalisusest senisel määral. President Moon Jae-in on sunnitud kasutama küll Valge Maja sõnavara Põhja-Korea suunal, kuid igapäevaselt otsib ta rahumeelsemaid lahendusi pingete lõdvendamisel. Vaatlejatele on jäänud silma ka tõsiasi, et Trump viibib Lõuna-Koreas vaid ühe, kui mujal 2-3 päeva. Lõuna-Koreas läbiviidud uuringute järgi on vastumeelsus USA tegevuse ja meetodite osas 2014.aasta 18%-lt tõusnud 75-ni käesoleval aastal! Ameerika baaside vastu oli veel kaks aasta tagasi vaevu viiendik rahvastikust, siis nüüd leiavad nende kohalviibimise mõtetu olevat juba kolmandik. Sõjaseisukorras operatiivjuhtimise ülevõtmine korealaste poolt kogub aina enam toetust nii rahva kui võimude seas. Soulis toimuvad enne Trumpi visiiti meeleavaldused, kus küsitakse aina valjemini – kas meil on vaja sellist liitlast, kes meie julgeolekuga niiviisi mängib? Novembri esimestel päevadel külastas Lõuna-Koread ja demilitariseeritud tsooni NATO peasekretär Jens Stoltenberg ning just NATO rolli kasvus näevad Souli strateegid munade asetamist erinevatesse korvidesse. 

Suhetes Hiinaga on Lõuna-Koreas toimunud oluline pingeleevendus. Ameerika raketipüüdursüsteemi THAAD edasine püstitamine on peatatud ja Lõuna-Korea välisminister Kang Kyung-hwa on andnud mõista Lõuna-Korea enda sarnase süsteemi arendusplaanidest. See omakorda on rahustanud Pekingit, kelle jaoks kujutas THAAD-i võimekus tuvastada ka enamikke Hiina territooriumil asetsevate raketisüsteeme, julgeolekuriski. Peking on lõpetamas piiranguid Lõuna-Korea ärihiidude tegevusele, impordile Lõuna-Koreast ning ei keela hiinlastel taas miljonite kaupa Lõuna-Koreas reisimas käia. Samal ajal räägib Ameerika president vabakaubanduslepingu lõpetamisest Lõuna-Koreaga.

Peking võib haarata ohjad
On ajalooline muster, et Hiina president peale teise ametiaja pikendamist Hiina Kommunistliku Partei kongressil asub taas agressiivsemalt välispoliitilist põldu kündma. Arengud selles osas on veel olematud, kuid suhete parandamine mõlema Koreaga peaks olema korralik näpuviibutus Washingtoni linalakale – me saame siinkandis oma asjadega ise hakkama. Kuigi just Kim Jong-un oli esimene, kes aastatepikkuse vaikimise õnnitlustelegrammide saatmise pikas ajaloos katkestas ja Xi Jinpingi meeles pidas, kuid  veelgi olulisem on Xi vastus Kim Jong-unile. Kui diplomaatilise keele ja kommete olulisus poliitikas on oluline, siis nende kahe ideoloogilise liitlase (kuigi see on iganenud väljend) omavaheline sõnumivahetus kannab erilist rolli.  Hiina, kelle huvides on Põhja-Korea püsimine ning kes on kaasa tulnud oluliste survevahenditega Pyongyangi ohjeldamiseks, otsib võimalusi strateegilist suhet säilitada. Sanktsioonid, mida Hiina rakendab, kahjustavad suurel määral Hiinat ennast. Alternatiiviks on kaubandussõda Ameerika Ühendriikidega, mis samuti Pekingi arenguplaanidesse ei sobi. Seetõttu on Xi Jinpingi tervitus Kim Jong-unile oluline märk, mis saab ilmselt kinnitust järgmisel Pyongyangis toimuval paraadil. Kui seni on massiivsetel propagandaüritustel viibinud vaid Hiina viies mees, siis nüüd on oodata ilmselt kõrgemat taset. Ühtlasi võib Pekingi käitumises oodata suuremat läbikäimist paariarežiimiga, et kinnistada oma peremeherolli, mis kippus kaduma Ameerika Ühendriikide ähvarduste ja agressiivsuse taha. Hiina tegelikku pühendumist sanktsioonidesse saame hinnata ehk aasta pärast. Kindel on see, et Põhja-Korea teeb meeletuid ponnistusi leidmaks valuutat režiimi toimimiseks ja võtted lähevad aina räpasemaks. Relvade müük Lähis-Idasse on juba leidnud faktilise tõestuse Egiptuses ja Süürias. Sanktsioonide alla langenud Põhja-Korea ravimitööstuse palutud erandit ÜRO neile ei tee – ravimite tootmisega koos on tööstused korduvalt jäänud vahele narkootikumide valmistamisega. 

Jaapani punane joon läheb aina jämedamaks
Donald Trumpile on jäänud veel Jaapan, kes kannatlikult proovib tema „sõnaosavusega“ sammu pidada. Kuid sarnaselt Hiinale ja Lõuna-Koreale on Jaapan andnud mõista enda rolli kasvust haaramaks Põhja-Korea probleemiga tegelemine enda kätesse. Samas soovitaks Jaapanil lisaks sümboolsetele sanktsioonidele muuta oma haridusseadustikus ära punkt, mis sunnib kinni maksma kõikide erakoolide elukorraldus. Selle iganenud seaduse raames maksab Jaapani maksumaksja tänaseni kinni Põhja-Korea koolid Jaapanis, kus õppetöö toimub endiselt kahe vanema Kimi pildi all. Jaapanis on arvestatav hulk Põhja-Koreaga seotud korealasi ja nende kogukond on endiselt toimiv.
.
Pingetele lisab hoogu juurde ka teadmine Ameerika Ühendriikide võimekuse kasvatamisest regioonis. Seda nii veepeal, kui baasides maismaal. Hetkel tuleb seda võtta kindlasti kui heidutuse tugevdamist, sest sõjaline lahendus on vaatamata Trumpi „strateegilise kannatuse katkemisele“ endiselt üliväike.

Inimõiguste olukord Põhja-Koreas püsib muutumatuna
Põhja-Korea inimõiguste olukord ei näita paranemise märke
Ameerika Ühendriike tuleb siiski kiita inimõigusalaste rikkumiste tõttu määratud sanktsioonide kehtestamise eest. See on ajaloos teine kord, kui Washington (aga muide ka Seoul) määrab konkreetsetele persoonidele seoses inimsusevastaste kuritegudega liikumis- ja finantspiirangud. 2001.aastal loodud ja Põhja-Korea inimõigustega tegelev Human Rights in North Korea (https://www.hrnk.org) värskele aruandele tuginedes tuvastati põgenike tunnistuste järgi teistkümned vangilaagrite käitamisega seotud ametnikud ja julgeolekutöötajad. Satelliidifotod ei jäta kahtlusteks ruumi – Põhja-Korea laiendab olemasolevate jõhkrate sunnitöölaagrite territooriume. Rajatakse uusi elublokke, uuendatakse piirderajatisi ning muid infrastruktuure. Neis eelmise sajandi keskpaiga sadistlikumatel meetoditel toimivates asutustes viibib endiselt orienteeruvalt 100 – 120 tuhat asukat. Põhja-Korea karistusseadustiku täiendused määratlevad nüüdsest riigivastaste tegevuste eest eluaegse vangistuse või surmanuhtluse. Sellise karistusmäära teenib ära ka agitatsiooni ja propaganda edastamise eest. Oluliselt on karmistatud võõrriigi meedia tarbimise eest määratud karistusi. Majanduskuritegude eest on karistusi seevastu leevendatud.