Rahvaülestõus Põhja-Koreas. On see võimalik?

Korea Rahvademokraatliku Vabariigi ehk Põhja-Korea nimeline eksperiment on kestnud juba enam kui seitse kümnendit. Selle 21.sajandis võõrkehana tunduva mudeli käigushoidmise raames on inimlikke kannatusi ning vägivaldset lahkumist pidanud tunnistama miljonid. Miks ei teki rahulolematust ning otsustavat plahvatust seespoolt? Millised tingimused on dekaadide kaupa jäänud täitmata võimuvahetuse tekkeks? Kas põhjakorelased on tõesti ajupestud alluv mass nagu neid meediaruumis kujutatakse? Proovin mitmete erinevatest eluvaldkondadest pärit juhtumite näitel viimase väite ümber lükata.

Põhja-Korea režiim on teinud pragmaatilisi valikuid ning olnud edukas kõiges, mis puudutab enese ellu- ja võimulejäämist. Püsima on jäädud fiaskoks kujunenud avantüüris nimega Korea sõda. Perekond Kim hoidis tüüri peale sotsialismileeri lagunemist ning purjetas pärituules sellest tingitud tohutus näljahädas. Kodanikud ei ole ohtlikul määral esitanud küsimusi 1972.aastast majanduslikke tagatulesid näidanud lõunanaabri edu taustal. Kuigi ka Lõuna-Koread valitses kuni 1987.aastani üpriski brutaalne diktatuur, ei ole selle kajastamine Põhja-Koreas tekitanud dilemmasid Pyongyangi enda meetodites. Hirm, kastisüsteem ja lojaalsusele põhinev aineline heaolu juhivad ning hoiavad protsesse koos Põhja-Koreas tänapäevani, kuid lokaalse tähtsusega väljakutseid on esitatud tipp-poliitikas, majanduselus ja sõjaväes. Mässatud on haridusasutustes, infot on atentaadikatsetest kolmele generatsioonile Kimidele. Välispoliitikas on terrorism olnud riiklikult heakskiidetud meetod eesmärkide saavutamisel. Põhja-Korea põgenike nn.eksiilvalitsus on rünnanud Põhja-Korea saatkondi. Põhja-Koreas kääris ja käärib sisse-ja väljapoole suunatult nüüd ja edaspidigi. On sellel kõige taustal mingit lootust?

Hruštšovi sula jäätus Pyongyangis
Märgiliseim ning teadaolevatest kõrgetasemelisem väljakutse Kim Il-sungile esitati 1956.aastal toimunud Korea Töölispartei augustipleenumil. Nikita Hruštšovi sama aasta veebruaris peetud nn.salajase kõne pärituules üritasid neljast huvigrupist koosnevas juhtparteis kaks esitada Kimile
Kim Il-sung 1956.aasta Augustipleenumil
etteheiteid isikukultuse kasvus ning liigses keskendumises rasketööstusele Korea sõja järgses ülesehitustöös. Episood lõppes 1956-1958 toimunud massiliste kaadripoliitiliste vangerdustega ning kombitsad otsiti tuhandete seotud inimeste kaupa üles mistahes elualadelt.Töökoha, sotsiaalse võrgustiku ning võimaluse elada pealinnas kaotasid tuhanded. Hukatute arv on ebaselge, kuid see oli suur. Puhastuslainet proovisid tagasipöörata nii Moskva kui Peking (mõlemad kaotasid episoodi tõttu Korea Töölisparteis igasuguse võimu), kuid 1958.aastaks oli Kim Il-sungi partisanide rühmitus likvideerinud igasuguse parteisisese konkurentsi. 

1956.aasta sündmustest soovitan lugeda Andrei Lankovi raamatut “Crisis in North Korea: The Failure of De-Stalinization”, 1956 (Hawai‘i Studies on Korea).

Sarnane juhtum leidis Töölispartei ladvikus aset 1967.aastal kui Kim Il-sungi endised võitluskaaslased jaapanivastase võitluse päevilt tajusid isikukultuse kasvu absurdini ning sellega kaasnevat stagnatsiooni majanduses. Kapstani intsidendi tulemusel ümbritses Kim end jõuametites pereliikmetega ning tegi sama partei ladvikus. Riigipöördekatses osalenud sooritasid enesetappe, saadeti vangilaagritesse ning kadusid avalikkuse eest igaveseks. Kim Il-sung koostas religioosse sisuga “10 põhimõtet elukorralduse edendamiseks”, millised kehtivad Põhja-Koreas mõningate uuendustega tänapäevalgi. Keskmes on vaid üks Liider. Riiklikkuse leksikasse ilmus ja sinna tsementeerus väljend “monoliitne”, mida kasutakse Liidrile keskendumisele panustamisel ühtse ühiskonna ja löögirusikana. Sel perioodil kadusid Põhja-Korea komberuumist viited Lenini ja Stalini geniaalsusele. Liidrikultus ning võimutäius saavutasid apoteoosi.  

Iseennast kontrolliva süsteemi loomine
Kuidas need kaks teadaolevat ning ajaloolaste poolt põhjalikult läbianalüüsitud juhtumit mõjutavad Põhja-Korea argipäeva täna? Absoluutsete türannide uni ei ole kunagi ilmselt täisväärtuslik.

Kim Jong-uni mõjukas tädi taastas 2019.aastal positsioone
Ähvardavad paleepöörded on võimalikud ning oluline on need suruda maha võimalikult resoluutselt. Mõlemad juhtumid ning ilmselt kümned väiksemad hilisematel kümnenditel on Kimi peremudelisse geneetiliselt juurdunud. Paranoia on kõikehaarav ning viidud jumalike suunamudijate poolt miljoniteni. Kim Jong-uni parteisiseseid vangerdusi ning pidevas muutuses olevas riigijuhtimismudelis torkab selgelt silma hirmu komponendi taasteke – nii Parteis kui
ministeeriumites, kõrgetasemelistes ja olulistes komisjonides (just need juhivad tegelikult Põhja-Koread), sisutühjas parlamendis ning armeejuhtkonnas toimuvad muudatused juhtimisahelates loovad üha vähem võimalusi mingilgi moel Kim Jong-unile Kapstani ja Augustipleenumi sarnastel meetoditel väljakutseid esitada. Kim Jong-un on isa ja vanaisa eeskujul mänginud taas olulisemad ametikohad kätte pereliikmetele ja hõimlastele. Noorenduskuuri asemel on keskmine vanus Keskkomitees, poliitbüroos ja armee juhtkonnas veelgi gerontofeerunud. Kuidas kaasajal Töölispartei Keskkomitee, poliitbüroo ja Kongressi valimissüsteem võib sättida absoluutse Liidri puutumatusse olukorda, kirjeldab äärmiselt põnevate ajalooliste näidete toel Põhja-Korea võimudünaamikat aastaid jälginud Vene ajaloolane Fjodor Tertitski nn.põhjakorealikku demokraatiat analüüsivas loos. Kolm viimast lõiku siinkirjutaja mõttekäigus annavad tunnistust pidevast vajadusest ohjata parteisisest rahulolematust ning see omakorda on otseses sõltuvuses Parteist saadavast ainelisest kasust ning heaolust. Selle tagamine on maailma enim sanktsioonidega koormatud ning nüüd Covid19 hirmus end esimest korda tegelikku isolatsiooni sulgenud Kim Jong-unile aina olulisem, kuid keerukam ülesanne. Koroonapandeemia annab meile elulise katsena aimu, kuidas sanktsioonid tegelikult mõjuda võiksid. Suhtlus ning kaubavahetus Hiinaga on aga pigem taas avanemas ja elavnemas.

Noorus on alati hukas 
1945.aastal, vahetult peale Korea poolsaare vabastamist Jaapani okupatsioonist, alustasid Sinuijus (linn Hiina ja Põhja-Korea piiril) Nõukogude Liidu poolt organiseeritud ning nende kaasajooksikuid eelistava toidujagamissüsteemi vastu mässu sealse ülikooli tudengid. Mäss paisus ning seda toodi maha suruma Punaarmee. Protsessi kaasati ka värskelt Korea põhjaosa (KRDV kuulutati välja alles kolm aastat hiljem) nukuvalitsejaks määratud Kim Il-sung. Hukkus kuni sada noort õppurit.  1989.aastal Pekingi Tiananmeni sündmuste tuules tekkisid rahutused enamikes Pyongyangi ülikoolides protesteerimaks Kim Jong-ili pillava elustiili vastu. Meenutagem, et sel aastal toimusid ülikalleid infrastruktuurirajatisi nõudnud nö alternatiivolümpiapäevad maailma noortele ning Kimi režiim ei saanud aasta varem Lõuna-Koreas toimunud edukatele Souli mängudele moraalselt alla jääda. Festivalil osales üle kolmekümne tuhande välismaalase (sh.kapitalistlikest maadest) ning sportmängude raames toimunud sotsialiseerumist võib liialdamata nimetada üürikeseks vabaduse oaasiks Põhja-Korea tumedas ja pikas ajaloos. Paljuski tuleb tudengite hilisemate rahutuste põhjusi ning julgust otsida just nendest kahest nädalast 1989.aasta suvel. Tuhandetele jäid kõrgem haridus edaspidi kättesaamatuks.
1989.aasta noorsoofestival Pyongyangis

Relvavendadel on ohtlikud relvad
Militaarringkondi on Põhja-Korea kontekstis peetud ekstraordinaarse lojaalsuse ning vankumatu tahte kantsiks. Pragmaatilisemast vaatenurgast on sõjaväkke soovitud minna ka põhjusel, et seal antakse lihtsalt paremini süüa. Ohvitserkonna jaoks avab armee võimaluse ajada mastaapset äri. Põhja-Korea majanduselu avanemine ning esimesed suurtehingud sündisidki armee osalusel. Armee kontrollib olulist osa riigi majanduselust, olemas on riiklikud moonipõllud. Laevandus, kalapüük ning narkoäri on relvajõudude business. Põhja-Koreas teatakse laialdaselt 1996.aastal toimunud riigipöördekatset, mis oli plaanitud vägivaldse võimuvahetusena. Põhja-Hamkyungi provintsist sealsete omavalitsusjuhtide kaasamisel algama pidanud ülestõusust levis siiski eelinfo Pyonyangi ning 40 hukkamist ja 300 vangistamist olid saanud tõsiasjaks. Ülestõusu ajendina peetakse tõenäolisemaks 1996.aastal näljahäda eelõhtul armees valitsevaid kohutavaid olusid ja nälga.  Uudiseid armees toimuvatest intsidentidest immitseb riigist välja sageli ka tänapäeval. 2019.aasta veebruari lõpus, kui Kim Jong-un pidas Hanois luhtuvat tippkohtumist Donald Trumpiga, süüdati idarannikul Hamhungi linnas asuval sõjaväelennuväljal sealsed õhusõidukid. Ebakõlad piirivalves ebainimlike tingimuste tõttu piiri valvavate sõdurite ning piiriülesest kaubandusest kasulõikavate ohvitseride ning omavalitsustegelaste vahel on viinud tulevahetusteni. Näljased piirivalvurid on olnud regulaarsed külalised Hiina piirikülades, kus riisikoti nimel ei peeta paljuks tappa. Need episoodid on põhjustanud (varjatud) diplomaatilisi probleeme kahe naabri vahel. Piirialadel toimuv on saamas tabuteemaks ka Hiina poolel.

Erki Loigom reisilugu Põhja-Korea ja Hiina piirilt (LP, 9.august 2019) https://epl.delfi.ee/lp/kuidas-ma-hiina-piirilt-pohja-koread-piilusin?id=87024399

Tüüpiline turuplats Põhja-Koreas
Turumüüjad on lühikese jutuga….naised.
Tuleohtlikumad paigad Põhja-Koreas on turud, milliseid organiseeritud kujul on üle riigi nelisada (2010), isealgatuslikke aga tuhandeid. Jangmadang (장마당) ehk turuplats on kasvatanud üles terve nn.jangmadangi generatsiooni, kes näljahäda järgsel ajastul õppis päris juchet ehk riiklikult kultiveeritud dogmat igakülgsest isehakkamasaamist. Just need enamasti isetekkelised müügiplatsid on tegelikult Põhja-Korea rahvamajandust elushoidvad, kuid tundlikud ning režiimile ohtlikud paigad. Oluline ei ole mitte jälgida kuivõrd Kim Jong-uni või tema isa režiim rahva heaks teeb või tegi, vaid see mida ei tee. Turgudel toimuva reguleerimine sai alguse juba 2000ndate aastate alguses, kui kehtestati piiranguid müüdavatele toodetele, müüjate vanusele, isegi soole. Enamik turul turumajanduse reegleid omandavaid osalisi on just koduperenaised alates lubatud soliidsest east, viiekümnendatest. Just turgudel tekkinud sotsiaalsed võrgustikud ning oskused on peamiseks põhjuseks, miks enam kui kolmveerand Põhja-Korea põgenikest on alati olnud naissoost.  Katsed ohjeldada režiimile ohtlikku ettevõtlikku meelt (“antisotsialistlik käitumine” on regulaarne käibefraas Põhja-Korea meedias ning selle kasutamine pigem süveneb) on olnud ajutise iseloomuga ning edutud. Turud on kasvanud ning umbkaudu 80% põhjakorealastest sõltuvad oma hakkamasaamises just neist. Seetõttu on igasugused katsed turgudel toimuvat riigi ideoloogiaga sobivates raamides hoida, tekitanud hulgaliselt vastureaktsioone. 2011.aastal kähmlesid sajad turulised politseiga Sinuijus, oli hukkunuid.  Turgudel toimuvaga on otseselt seotud ka 2009.aasta äpardunud rahareform, kui Kim Jong-il üritas taastada kohaliku woni renomeed, keelates välisvaluuta igasuguse kasutamise ja omamise ning devalveeris woni. Põhjakorealased kaotasid säästud. Tekkinud pahameeletormis põletati Kim Il-sungi näopildiga kupüüre, soditi ausambaid ning võimud olid sunnitud Pyongyangis kehtestama komandanditunni päevadeks. Režiim tunnistas reformi äpardumist ning 2010.aastal hukati avalikult patuoinaks tehtud rahandusminister Pak Nam-gi. Edaspidi on võimud üritanud turgude arengut riiklike toetusmeetoditega raamitumalt ohjeldada,  kuid selles protsessis on nii trumm kui pulgad ammu tavaliste kodanike käes. Nendega mängitavad marsid sunnivad Kim Jong-uni kasutama kõrvatroppe. Põhja-Korea tegelik valuuta on juba ammu Hiina jeen, sobib ka Ameerika dollar.  

“Joonistame selle paksule värdjale Hitleri vuntsid!”
Erinevad monumentide rikkumised, režiimivastaste tänavamaalingute ilmumised ning nendest tekkinud asulate sulgemised on uudiskünnist ületanud korduvalt. Tuntuim episood pärineb aastast 2011, kui Pyongyangist leitud graffiti “Kim Jong-il – türann, kes suretab meid kõiki nälga” peale suleti pealinn kolmeks päevaks ning viidi läbi ulatuslik käekirjakontroll.  Oluline on märkida ära ka üleriiklikult paljudes asulates avaldanud Kim Jong-uni vastaste sõnumitega lendlehtede kampaania 2016.aastal.  2017.aastal pidi režiim teiste küsimuste seas käsitlema ulatuslikku monumentide rikkumise ja sodimise lainet. 

Ryongchoni asula peale plahvatust
Väetiserongi plahvatus Kim Jong-ili koduteel. Või ikkagi juutide vandenõu?
Väidetavalt on kiputud ka liidrite elude kallale. 2004.aastal Hiinast plaanitust mõned tunnid varem kodumaale naasnud Kim Jong-il pääses soomusrongiga Ryongchoni raudteejaama läbides mõned tunnid hiljem (esmase plaanitud saabumise ajal) toimunud hiigelplahvatusest, mis muutis rusudeks sadu hooneid, tappis tuhandeid ning plahvatusjäätmed lendasid üle piiri Hiinassegi. Õnnetuses hukkus sealhulgas hulk süürlasi (!), kelle eesmärgid Koreas viibimisel on segased. Väga visad on kaduma analüüsid, mis kinnitavad Iisraeli osalust juhtunus.  Riik suleti välismaailmale hermeetiliselt (sh.telefoniliinid) ning kogu sõjaväejuhtkond vahetati loetud nädalatega välja. Samuti on infot Kim Jong-unile plaanitud atentaadist 2012.aastal Pyongyangis, kui tema marsruudilt leiti täies valmiduses laskepesa kuulipildujaga. 

2019.aastal tõstsid mässu sajad pakases Samjiyoni näidisasulat ehitavad töölised. Ülestõusud ja mässud vabrikutes, ehitusplatsidel, kaevandustes on vangilaagritesse või riiklikult korraldatud hukatusse viinud tuhandeid inimesi. 

Tühja kõhuga revolutsiooni ei tehta!
Eelpooltoodud pikaks veninud näited on vajalikud mõistmaks seda jõuetut, kuid siiski kuskil pakitsevat  lootust,mis teatud eeltingimuste täitumisel võivad kutsuda esile muutusi. Jään siiski oma 2015.aasta raamatus “Nälg, hirm ja maailma suurim vangla”  toodud tulevikustsenaariumi juurde, mille kohaselt transformeerub Põhja-Korea tasapisi millekski Kuuba või Laose sarnaseks.
Turumajanduslik majandusmudel on riiki tulnud, et jääda ja areneda. Mälupulgad on Kimi režiimile ohtlikumad kui konventsionaalne relvapark Lõuna-Koreas, Jaapanis või kaugel Ameerika Ühendriikides.  Eduka rahvaülestõusu eeltingimused on Põhja-Koreas siiski endiselt täitmata ning selles tuleb tunnistada režiimi tarkust. Riigis puudub igasugune oluline välissuhtlus eraisikute, rääkimata organisatsioonide tasemel, pole internetiühendust, välismaale helistamise võimalust. Riigisisese intraneti sisu loob riik. Mobiilsed sidevahendid leiavad küll aina enamat kasutust ning on põhjakorealaste seas hinnatud, kuid nende riist- ja tarkvara loomist kontrollib riik. Sotsiaalmeediat olemas ei ole, füüsilised kontaktid üle territooriumi on kontrollitud ja minimaalsed. Peamine eeldus laiemateks intsidentideks on siiski täidetud. Olemas on mastaapne rahuolematus võimude saamatusega heaolu taganud lubaduste täitmiseks (2017.lubas Kim tuumaprogrammi peatselt lõppemisel täie innukusega keskenduda rahva heaolule) ning see on oluline, kuid kahjuks ebapiisav. Puuduvad võimalikud liidrid, ühine arusaam või ideoloogia tulevikust, igasugune väline toetus või dissidentide liikumine jne. Kehtib ütlus “kaasajal tühja kõhuga revolutsiooni ei tee”. Põhjakorealased oskavad arvestada 70 aasta jooksul kogetud hirmu ning võimalikke fataalseid tagajärgi. Siinkirjutaja arvamuse kohaselt mingeid vapustusi vaatamata enneolematule välissurvele, nii inim- kui loodustekkelisele (kumba alla see koroonaviirus ses vaates üldse liigitub?), oodata ja loota ei saa.

Inimõiguste olukorraga tutvumiseks soovitan lugeda värsket ÜRO Inimõiguste Komitee 25.veebruaril 2020.aastal ilmunud raportit olukorrast Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis. Tekst on ladusas kirjastiilis, kuid emotsionaalselt raske lugemine. Tuleb siiski mainida, et kõik viimaste aastate samad raportid on olnud kahetsusväärselt sarnase sisuga. Kaasaja jõhkraim inimkatse jätkub. 

PS. Artiklis kasutatud viited on sageli pärit Wikipediast, RadioFreeAsiast või mõnest teisest tavapäraselt küsitava kredibiilsusega allikast põhjusel, et lugeja saaks kergelt loetava ülevaate juhtunust. Paljudest märgilisest intsidentidest on kirjutatud pakse raamatuid, kraadiõppe lõputöid, ajaloolaste koostatud süvaanalüüse. Siiski on Põhja-Koreaga seotud uudisvoog alati sisuliselt kontrollimatu ning seeläbi ei oma väljundkanali usaldusväärsus selle riigiga seotud uudiste tõesuse osas kahetsusväärselt suurel määral erilist tähtsust.

Võimalik rahulolematus seespoolt? Vara veel...

Palju on juureldud võimaluste kohta rahuolematuse kriitiliseks kasvuks Põhja-Koreas. Üldine arusaam põhjakorealastest räägib ajupestud massist ning vaikivast allumisest. Päris nii see ei ole, pole kunagi olnud. Infot riigist seest on vähe, seda on võimatu kontrollida. Siiski annavad sajad ajaloos aset leidnud ning mitmest allikast kinnituse saanud juhtumid teadmise, et rahuolematust ning ebalojaalsust on Põhja-Korea piisavalt. Seni pole oht režiimile realiseerunud, sest puudub kriitiline mass, puudub koordineeritud juhtimine, välisabi. Samuti kehtib ütlemine, et tühja kõhuga revolutsiooni kaasajal ei algatata.

PS. Viited allpool on sageli Wikipediast ja RFA-st, mõnest tabloidist põhjusel, et lugeja saaks kerge ja kiire ülevaate juhtunust. Paljudest märgilisest intsidentidest on olemas pakse raamatuid, kraadiõppe lõputöid, ajaloolaste analüüse. Siiski on Põhja-Koreaga seotud uudisvoog alati sisuliselt kontrollimatu ning seeläbi ei oma väljundkanali usaldusväärsus selle riigiga seotud uudiste tõesuse osas erilist tähtsust.


1945 Sinuiju intsident. Hiina ja Põhja-Korea piirilinnas Korea poolel puhkesid sotsiaalset staatust arvestava toidujagamise süsteemi ebavõrdsust tunnetanud üliõpilaste poolt rahutused. Nõukogude nõuandjad koos värskelt riiki toodud Kim Il Sungiga surusid rahutused maha kuni 100 hukkunu hinnaga. https://en.wikipedia.org/wiki/Sinuiju_incident

1956 augustipleenumi intsident ehk Nikita Hruštšovi kõnest inspireeritud riigipöördekatse. Väga oluline pöördepunkt mõistmaks Põhja-Korea kestmist tänapäevani. Neljas fraktsioonist koosnenud Korea Töölispartei omavaheline võimuvõitlus, millisest 1958.aastaks väljus kõige edukamalt ning lõplikult Kim Il Sungi partisanidest koosnev fraktsioon. Hiina ja Nõukogude taustaga konkurendid ellimineeriti nii, et isegi doonorriigid ei suutnud toimunut ohjeldada. https://en.wikipedia.org/wiki/August_Faction_Incident
Parim raamat toimunust: https://www.amazon.com/Crisis-North-Korea-Failure-Stalinization/dp/0824832078

1966 Kapsani intsident. Taaskord riigipöördekatse Kim Il Sungi enda siseringist. Töölispartei II kongressil esitati kahtlusi Kim Il Sungi majanduspoliitika ja isikukultuse osas. Juhtum lahendati ning sellest perioodist muutus Kim Il Sungi kultus absurdseks. Võimutäiuse saavutamine. Tekkis väljend “monoliitne”. Kehtestati 10 käsku ehk kümme põhimõtet monoliitse ideoloogilise korrektse elukorralduse sisseseadmiseks. Lenin ja Stalin kadusid PK ruumist – jäi vaid Üks Liider. https://en.wikipedia.org/wiki/Kapsan_Faction_Incident

1989 avaldasid enamike suuremate ja olulisemate Pyongyangi ülikoolide tudengid meelt Kimide režiimi enesearmastuse vastu. Sündmus leidis aset Tiananmeni sündmuste kiiluvees. https://www.dailynk.com/english/antigovt-students-of-pyongyang-in/

1996 aastast pärineb info sõjaväest alanud ja vägivaldsena plaanitud riigipöördekatsest. Seda episoodi teatakse Põhja-Koreas üsna laialdaselt: https://www.dailynk.com/english/remembering-the-coup-detat-in-1996/

2004 Ryongchoni (룡천) katastroof – Hiinast plaanide muutuse tõttu varem naasnud Kim Jong-ili soomusrong pääses varasemaks toodud reisigraafiku tõttu Ryongchoni jaamas toimunud plahvatusest. Ametlikult väetiserongi plahvatuseks nimetatud juhtum hävitas sadu maju ja hukkus tuhandeid. Põnev on teada, et hukkus palju süürlasi (!). Vandenõuteooriad USA ja Iisraeli seotusest on visad kaduma. Kindel on, et peale episoodi vahetus Põhja-Korea liiderkonnas, eriti militaarsektoris tohutu hulk ametnikke. https://en.wikipedia.org/wiki/Ryongchon_disaster

2009 äpardunud rahareform. Kim Jong-il üritas ohjeldada turge ja valuuta kasutamist. Tulemuseks päevi kestnud rahutused, Kimide kujude sodimised, Kim Il sungi näopildiga rahatähtede põletamised. Hiljem hukati avalikult patuoinaks tehtud rahandusminister Pak Nam-gi, kelle oma silmaga nähtud avalikku hukkamist kinnitavad isegi giidid lääne turistidele (oma kogemus aastast 2010). https://www.piie.com/commentary/op-eds/north-koreas-failed-currency-reform

2010 veebruaris leiti Wikileaksi andmetel Pyongyangi-Pekingi reisirongist pomm. https://www.ibtimes.com/civil-unrest-north-korea-south-officials-notify-us-wikileaks-248716

18.02.2011 Sinuiju rahutused. Turul alanud massiivne mäsu Kim Jong-ili majanduspoliitika vastu. Turud on Põhja-Koreas tuleohtlikud paigad, kus olmekonflikt võib võtta munitsipaal- ja riikliku poliitika vastased mõõtmed. Episoode on kirjeldatud läbi ajaloo sadu. Käesolev juhtum võis olla seotud Araabia kevade meeleoludega. http://www.asianews.it/news-en/Sinuiju:-Hundreds-of-North-Koreans-against-the-police,-dead-and-wounded-20864.html

2011 suvel leiti Pyongyangis Kim Jong-ili vastaseid seinamaalinguid, mis nimetasid juhti “diktaatoriks, kes suretab meid nälga”. Järgnes linna sulgemine ja ulatuslik käekirjakontroll. https://www.dailynk.com/english/antikim-graffiti-found-in-pyongyan/

2012 üritati sooritada atendaati Kim Jong-unile. Kimi marsruudil Pyongayangis leiti täies valmiduses laskepesa kuulipildujaga.  https://sinonk.com/2014/11/17/under-the-juniper-tree-the-2012-assassination-attempt-on-kim-jong-un/

2016 leiti Kim Jong-uni vastaseid lendlehti mitmetest raudteejaamadest üle kogu riigi, sh.enamikes suurilinnades.: https://www.rfa.org/english/news/korea/north-korean-authorities-step-up-probes-of-anti-kim-leaflets-and-graffiti-03252016112241.html

2017 leidis aset mitu monumentide sodimise ja rikkumise episoodi: https://www.express.co.uk/news/world/871598/north-korea-civil-war-uprising-kim-jong-un-protest

2019 Hanoi tippkohtumise ajal juhtus miskit lennuväebaasis Põhja-Korea idarannikul. Selle juhtumi kohta on palju infot ning üha enam leiab kinnitust süütamise versioon. https://www.dailynk.com/english/fire-outbreak-at-north-korean-air-force-base-during-hanoi-summit/

2019 mässasid Samjiyoni turismiküla ehitavad töölised karmide töötingimuste vastu: https://www.dailynk.com/english/north-korean-workers-rebel-against-orders-to-work-at-the-samjiyon-construction-site/

KUKU Välismääraja, 22.märts 2020

Rääkisime Hannes Hansoga Korea poolsaare teemadel. Koroonaviiruse mõjudest Põhja-Koreale, suhetest naabrite ning Ameerika Ühendriikidega. Kas 2018.aastal alanud "Korea sula" on lõppenud? Sanktsioonide mõjust. Jaapani ja Koreade kaubandustüli. Mis toimub Põhja-Koreas sees?

http://podcast.kuku.postimees.ee/podcast/valismaaraja-2020-03-22/

Viirused mõjutavad Põhja-Koread rohkem kui sanktsioonid

Hiinast alanud ning mitmeid maailma riike puudutaval uudsel alumiste hingamisteede viirusel COVID-19 on arvestatav poliitiline mõju Põhja-Korea režiimile. Aastakümneid pidevas blokaadis edukalt ellujäämist harjutanud režiimile võib globaalselt piiresulgev nakkushaigus kujutada isegi eksistentsiaalset ohtu. Erakordsetele väljakutsetele sanktsiooniderežiimi tingimustes viitas Kim Jong Un detsembri lõpus peetud Korea Töölispartei pleenumil ning arengult hoopis ellujäämisele kutsuvad üles isegi värsked postmargid. Viirusepuhang regioonis jätab alles üsna kasinad valikud.

Äsjailmunud viiest propagandast nõretavast postmargist detsembripleenumi otsuste toetuseks kaks kõnelevad esmakordselt otsesõnu kannatustest. Sõnapaar “제재” (sanktsioonid) ning “봉쇄” (blokaad) ei kuulu üldiselt isehakkamasaamist fundamentaalseks alustalaks pidava režiimi leksikasse. Kuigi margiseeria kujundajad on kirevad ja sõltumatust rõhutavad taiesed loonud tõenäoliselt enne kurikuulsa viiruse puhangut, annab loetud retoorika tausta võimalikele mõjudele, mida niigi suletud riigi tegelik kinnipitseerimine tähendada võib.

Põhja-Korea sõltuvus Hiinast on pigem kasvamas
Vaatamata tuuma- ja raketiprogrammi edenemisega seotud sanktsioonidele on Põhja-Korea majandus ja ellujäämine Hiinast suuremas sõltuvuses kui kunagi varem. Kim Jong Un võib majandusliku sõltumatuse saavutamise vajadusest ning sellega seotud edusammudest kõneleda, kuid päriseluga on sellel vähe pistmist. 2019.aastal moodustasid Põhja-Korea ametlikust (sanktsioonideta toodete ja tooraine) impordist Hiinast suurema osa toidusaadused ning  kerge- ja toidutööstusega seotud sisseseade. Hiina osakaalu Põhja-Korea väliskaubanduses hinnatakse endiselt suurusjärgus
90%. Halli tsooni jääva omavahelise kaubanduse osakaal on niivõrd oluline, et seda sobib endiselt nimetada Põhja-Korea “eluliiniks”. 2017.aastast alates, kui on kehtinud ajaloo karmimad piirangud, on keelatud kaubandus jätkunud ning põhjakorealaste hakkamasaamine ning elujärg olnud stabiilne, kui mitte suunaga paranemise poole. Äsjalahvatanud viirusepuhang on toonud aga kiired ning  drastilised muutused.

Välisabi kui häbiasi
Põhja-Korea käitumine on olnud nüüd ning ka varasemate globaalsete epideemiate (2003 SARS, 2014 ebola ning 2015 MERS) korral näiliselt resoluutne. Ilmselgelt olematu meditsiiinilise võimekusega riik on siiski tunnistanud olukorra ohtlikkust ning kasutanud sel korral lausa väljendit “oht rahvuslikult kestmajäämisele”. Veel novembris 2019 nõudis Kim Jong Un riigi meditsiinisüsteemi radikaalset reformimist ning sisseseade kiiret kaasajastamist. Põhja-Korea propaganda armastab tänaseni kiidelda tasuta tervishoiusüsteemiga, kuid midagi tõest kaugemat on raske isegi fantaseerida. Üksikud Pyongyangi eliithaiglad suudavad täna pakkuda küll uue viiruse testimist, kuid pealinnast väljapoole jäävad ligi 22 miljonit elanikku peavad vajalikel operatsioonidel kasutatavad anesteetikumidki ise muretsema. Krooniline puudus vaheldusrikkas toitumises on muutnud elanike immuunsüsteemid nakkushaigustele erakordselt haavatavaks. Seda kinnitab kasvõi tuberkuloosi juba veerandsajandit kestnud epideemia, mida hoitakse kontrolli all vaid välisabi toel. 1995.aastast tegutseb riigis Ameerika päritolu, kuid Lõuna-Korea ja etniliste korealaste toetusel tegutsev Eugene Belli Fond, kes oma tosina ravikeskusega üle kogu maa on aidanud elule tagasi tuhandeid ränga kopsutõve poolt surmamõistetud inimesi. Kuigi võimude vaikiva tunnustuse pälvinud, tuleb fondil pidevalt pista rinda poliitiliste taktistuste ning väljakutsetega. Kehtivatesse ÜRO sanktsioonidesse erandi kauplemine on erakordselt keeruline isegi niivõrd staažikale heategevusorganisatsioonile. Käesoleva viirusepuhangu ajal on Põhja-Koreale abikätt pakkunud mitmed riigid ning valitsusvälised organisatsioonid, kuid põrgates sanktsioonidele ning Pyongyangi võimude vastuseisule, ei ole sisuliste arenguteni jõutud. WHO-gi ei kinnita ega lükka ümber Põhja-Korea väiteid viiruse puudumisest riigis, sest enamikule riigi territooriumist puudub ligipääs. Nakatumised on kinnitust leidnud Põhja-Koreaga piirnevates Hiina linnades Tumenis ning Dandongis.

Viirus sai hakkama, kus sanktsioonid äpardusid – esmatarbekaupade ehmatav hinnatõus
Edasi kõnekatest faktidest. Just Dandongi ja Sinuiju (Põhja-Korea linn Yalu piirijõe idakaldal) vahelise silla ja sadamate sulgemised kõnelevad Põhja-Korea hirmudest suurte trükitähtedega. Kahte linna läbib kuni kolmveerand Hiina ja Põhja-Korea kaubandusest ja veelgi enam turismist. Lõpetatud on igasugune inimeste läbikäimine. Põhja-Korea on loobumas olulisest valuutaallikast, turismist. Hiinast ei soovita tagasi isegi seal kinnipeetud põgenikke. Põhjakorealastest tööjõudu kodumaale tagasi ei lubata. Eelmisel aastal külastas riiki pool miljonit turisti, peaaegu kõik neist Hiinast. Riik on suletud turismile õhust, maalt ja veelt. Kehtestatud on 30-päevane karantiin nii välissaatkondadele kui riiki naasvatele põhjakorealastele. Piirilinnade majutusasutused on muudetud karantiinikeskusteks. Kuuajalisele kinnipidamisele ja jälgimisele peavad alluma ka kõige kõrgemad võimurid ning diplomaatiline ringkond. Kogu piirialal Hiinaga, mis mööda Yalu ja Tumeni jõgesid mõõtes on enam kui 1500 km pikkune, on tugevdatud sõjaväestatud valvet välistamaks igasugust legaalselt või illegaalselt piiriületust. Olles kursis looduslike tingimuste (jõed on ülemjooksudel kohati mõne meetri laiused nired) ning sularaha tuimestaval mõjul võib meetmete täiuslikus toimimises muidugi mõnevõrra kahelda, kuid andmed regioonist kõnelevad ka muud. Kui ÜRO ja mitmete riikide ühepoolsed sanktsioonid (isegi Hiina kinnitab Põhja-Korea survestamisele pühendumist täiel määral) pole suutnud mõjutada toiduainete ning kütuste hindu, siis viirus COVID-19 sai sellega hakkama olulisel määral, andes tunnistust piiriülese kaubanduse olulisest vähenemisest. Nii näiteks on Hiina riisi ja bensiini hind tõusnud vaid kahe nädalaga 30 ning diisel lausa 60%. Dollari hind Korea woni suhtes on stabiilne, kuna selle ostujõud ei ole puuduse tingimustes tõusnud. Tehased, mis kogu toorme hankisid Hiinast, on jäänud või jäämas seisma. Olukord on vaid loetud nädalatega niivõrd halvenenud, et partei häälekandja Rodong Sinmun on sunnitud tunnistama vajadust riiklikult sekkuda turgudel kujunenud esmatarbekaupade hinnakujundusse. Just sellised eluliste kaupade ning tegevuste nii olulised hinnakõikumised või tegevuspiirangud tekitavad Põhja-Korea elanikes olulisi rahulolematuse ilminguid, mida režiim läbi ajaloo endale ohtlikuks on pidanud. Vaatamata 2019.aastal hoogustunud ja sisemaiseks tarbimiseks mõeldud isehakkamasaamise poliitilise retoorika vaates tunnevad põhjakorealased eriti nüüd oma täielikku sõltuvust Hiina toest. 

Kas näomask väldib näokaotust?
Kahtlusi liidrite võimetuses süvendab ka Kim Jong Uni avalikkuse eest peidusolek alates 25.jaanuarist. Sarnaselt Hiina võimude käitumisele on ka Põhja-Koreas taudi poliitilisest tipust saadetud avalikkuse jaoks lahendama peaminister Kim Jae Ryong, kes maskides peab telekoosolekuid piiriäärsetes karantiinikeskustes. Kodanikke õpetatakse pesema käsi ning meediafookuse teravik suunatakse probleemidele välismaal.  Põhja-Korea teleprogramm kirjeldab uhkusega ulatuslikku abiprogrammi Hiinale näomaskide ennaktempos tootmise ja tarnimise näol. Samas on leidnud kinnitust fakt armee jaoks sadade tuhandete Lõuna-Korea näomaskide smuugeldamisest riiki, sest omatoodangut ei jätku ning selle kvaliteedis kaheldakse. Näomaskidest on saanud kiratsevate turupäevade tulusamaid kaubaartikleid.

Põhja-Korea võimude võimet mistahes mastaabis kriise ületada oleme saanud ajaloos näha korduvalt. 1996.aastal alanud, kolm aastat kestnud ning üle miljoni surmanud näljahäda ei suutnud katkestada isegi riigi tuumaprogrammi vääramatut kurssi. Tõenäosus viirushaigustest tingitud ohust valitsevale eliidile on küll madal, kuid väljakutse iseloom taaskord puudutamas tavainimesele tundlikke keeli – täis kõhtu,head tervist ja sooja tuba. Arvatavasti ei väära ohtlik nohu-köha ka Põhja-Korea relvaprogramme, milliste vägev edu saab kohalikus meedias summutama kõik doktor vassiljevid.