Ameerika Unelm puruneb
1994.aastal Kim Il-sung sureb, olles loetud nädalad enne lahkumist asunud ekspresident Jimmy Carteri abil otsima Washingtoniga rahuliku kooseksisteerimise teed. Kuigi ihaldatud tippkohtumiseni istuva Ameerika presidendiga ei jõudnud ka Kim Jong-il, jäävad tema võimuperioodi vahemikus 1994-2011 lääneriikdie bloki eestvedamisel algatatud kergveereaktorite ehitamise etapp (KEDO), kuuepoolsed kõnelused, kohtumised kõrgete Ameerika esindajatega (Madeleine Albright, Bill Clinton), kuid suhete kõrghetk saabus alles 2018.aasta juunis Singapuris. Kim Jong-un noore, kiiresti õppinud ja nutika, kuid nurkasurutud mängurina tajus ekstravagantses USA presidendis Donald Trumpis suurt võimalust. 2019.aasta veebruariks olid aga mesinädalad läbi ning Hanoi tippkohtumiselt lahkuti uksi paugutades. Ameerika Unelm ja Korea sula olid läbi. Nüüd on venelaste kord.
Venemaale leevendus, Põhja-Koreale võimalus
Küsid palju, vähe saad. Vähe küsid, üldse ei saa. Venemaa kolmepäevane agressioonisõda kestab juba poolteist aastat. Kohati soovmõtlemisena kõlavad arutlused rakettide lõppemisest või agressori innukuse raugemisest ei muuda olematuks teadmist, et vaenlane ei maga. Venemaa ja Põhja-Korea suhted muutusid pöördeliselt kohe esimestel sõjapäevadel, kui Moskva kõik oma saatkonnad üle planeedi ideoloogilist ründetööd rakendama sundis. Nii näiteks viitsis muidu tiksuv ja vagur suursaadik Pyongyangis, Aleksander Matsegora, vaielda sotsiaalmeedias isegi siinkirjutaga, kõvema kaliibriga arvajatest rääkimata. Sõnakaks on regioonis toimetavate Vene saatkondade ühismeedia seinad jäänud tänase päevani. Kuigi 2022.aasta kevadel laskemoonapuudus vene armeed Ukrainas edenemast veel ei takistanud, avati Pyongyangis Vene Föderatsiooni saatkonna väravas ilmselgelt fooniloomiseks paslik fotonäitus Ukraina natside ning kollektiivse Lääne kuritegudest Venemaa vastu. Meenutagem, et põhjakorealased ei tea või vähemalt ei tohi teada, et Venemaa ja Ukraina peavad keset Euroopat Korea sõjaga võrreldavaid tapatalguid. Kui venelaste taolise innukuse taga võib näha ideoloogilise bloki moodustamiseks sobilike sõprade kaasamist, tajus Kim Jong-uni režiim kiiresti suurt võimalust koduse olukorra oluliseks parendamiseks. 2017.aastast igapäevaelu rusuma asunud sanktsioonid (millistele ka Venemaa ja Hiina muide alla kirjutanud olid!) ja koroonast tingitud äärmuslik suletus kuivatasid kokku harjumuspärased tulud näiteks maavarade või mereandide, tekstiili või militaarvaldkonna toodangu ekspordist. Kannatas ka import – isegi hästivarustatud näidispealinna kauplustest kadus kohv, suhkur, puuviljad, kodutehnika ning kosmeetika. Tooret ei jagunud pastapliiatside või tualettpaberi tootmiseks, lõppes šokolaadi tootmine.
Ülikarme, kohati groteskseid koroonapiiranguid Põhja-Koreas asuti leevendama hiliskevadel 2023, kui üksikud piiripunktid avati kaupade liikumiseks. Piiridel kehtib siiski tänaseni “luba tappa” poliitika ning seda rakendatakse niivõrd usinalt, et surma on saanud ka Hiina piirivalvureid. Sadamates taastub tasapisi tegevus. Juulis lubati riiki siseneda uuel Hiina suursaadikul, olles üle kolme aasta esimene riiki saabunud välismaalane. Augustis väisab Isamaa vabastamise sõja (meile tuntud kui Korea sõda) 70.aasta mastaapset paraadi Venemaa kaitseminister, kes 9.mail Moskvas kogetud kahvatuse kõrval tundis end propagandast nõretavatel kontserditel ja vastuvõttudel silmnähtavalt häirituna. Siiski pälvis minister Sergei Šoigu Põhja-Korea meedias olulist tähelepanu. Ainuüksi visiidijärgse Rodong Sinmuni (Põhja-Korea päevaleht) lehekülgedel trükiti ära 55 ministri visiiti kajastanud fotot. Kim Jong-un isiklikult tutvustas Sergei Šoigule relvaekspositsiooni Põhja-Korea suurimate ja uusimate kroonijuveelidega – kontinentidevaheline ja tahkel kütusel töötav ballistiline hiiglane Hwasong18, mehitamata ründedroonid, allveedroonid ja –ballistika, tiibraketid jpm. Enam pole võimalik pigistada silma kinni asjaolu ees, et Põhja-Korea arsenal on teinud kas juche (isehakkamasaamise filosoofia) või tundmatute abistajate toel läbi olulise arenguhüppe. Nn.rumala raua ja seni valdavalt suurtükisõjale fokusseerunud kaitsepoliitika on asendumas tehnoloogiliselt arenenumate lahendustega. Põhja-Korea mehitamata luuredroonid kimbutasid kevadel lõunanaabri kõige turvatumat hoonet, presidendi residentsi ehk Sinist paleed pealinnas Soulis. Maailma suurimaks mürsulaoks nimetatud Põhja-Korea jaoks on Venemaa huvi nõukogude relvadele sobilike kaliibritega laskemoona vastu kahepoolselt kasulik ning aastakümneid ladustatud ja riknema kippuva kauba sihtotstarbeline realiseerimine kümnesse tabav investeering.
Kui esmaste infokildude peale võimalikust tippkohtumisest Venemaa ja Põhja-Korea diktaatorite vahel levis arvamus, ehk pole Kim Jong-un kaamerate ees isegi Putinile veel kõige parketikõlblikum partner, üllatas 13.septembril nähtu otsekohesusega. Päev enne tippkohtumist oli Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov kirjeldanud Vladivostoki majandusfoorumi raames asetleidvaid kahe riigi delegatsioonide kohtumisi, kus vajadusel võiks leida aset ka liidrite jutuajamine, oli Kim Jong-uni soomusrongi jälgivatel taevasilmadel kiiresti selge, et rööpad viivad Vladivostokist väga kaugele. Majandusfoorumist tuhat kilomeetrit eemal asuvas Vostotšnõi kosmosekeskuses alanud visiit ja läbirääkimised andsid sõnadeta edasi osapoolte eesmärgid. Suvel kahel katsel edutult luuresatelliite orbiidile lennutada üritanud Põhja-Korea võib Venemaas leida partneri kanderakettide teenusepakkujana, aga ka tehnoloogiate tutvustamise näol. Põhja-Korea ajaloos on Nõukogude Liidu teaduslik-tehniline tugi aidanud luua riigi tuumatehnoloogiaalase kompetentsi ning olemas on selge side raketiprogrammide edenemisel. Nüüd on uus võimalus sooritada arenguhüpe näiteks kosmosetehnoloogias või modernsemate massihävitusrelvade edendamisel. Põhja-Korea oleks ka Venemaale huvipakkuv katselabor. Konkreetsemalt huvitab Põhja-Koread tuumalõhkepäid kandvate rakettide turvaline atmosfääri naasmine, luuresatelliitide arendamine ja ohjamine ning hüpersoonilised relvad. Maalähedasemates valdkondades on puudu veerand kuni kolmandik toiduvarust, igapäevastest kütustest ja väetistest.
ÜRO julgeolekunõukogu kustunud autoriteet
Venemaa kahepalgelisuses ei kahtle Läänes enam keegi. Siiski on tänane Vladimir Putini suusõnaline, kuid selge kinnitus Põhja-Koreale kosmoseprogrammis abikäe ulatamisel uus tase allakäigutrepil. ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikmena on Venemaa ise 2016.aastal allkirjastanud resolutsiooni 2270, mis just taolisi arendusi Põhja-Korea jaoks piirama peaks. Lõuna-Korea president ning Valge Maja on rõhunud Venemaa vähestele allesjäänud rahvusvahelistele kohustustele, millele Putin 13.septembril ainsa lausega veel hulga saastunud vett peale tõmbas. Milline on töögruppide ja kahe liidri vahel sõlmitud laiem kokkulepe, puudub muidugi igasugune info. Tippkohtumisel usinalt kaamerate ees selgitusi jaganud Kremli esiruupor Peskovi sõnul oleks relvadiil niivõrd delikaatne dokument, mille olemasolugi kohta poleks soliidne avalikkust informeerida, detailidest rääkimata. Veel püstitas Peskov keeruka konstruktsiooni mainides, et Moskva jääb Põhja-Koreale kehtestatud sanktsioonide taha, kuid need ei tohtivat segada kahepoolseid võimalikke sõbralikke suhteid. Kim Jong-uni jutt Venemaa ja Põhja-Korea ühisest missioonist imperialismiga võitlemisel tundub mõnevõrra arusaadavam.
Taaskord haaratakse hiina õlekõrrest
Valges Majas on (loodetavasti ajutine) peataolek. On selge, et sanktsioonide lisamine Põhja-Koread ja Venemaad liialt ei morjenda. Sanktsioonide mõlema riigi vastu toimivad, kuid kiireid lahendusi pole. Ameerika võimalus sekkuda on suurendada abi ja toetust Lõuna-Koreale ja Jaapanile. Taaskord proovitakse Põhja-Koread ohjeldada Hiina kaasabil. Kindlasti on olukord Hiina jaoks delikaatne ning ebamugav, sest Pekingile pole Põhja-Korea isepäine välispoliitika, relvaprogrammid ning kahepoolsed suhted regioonis olulist rolli etendavate kolmandate riikidega kunagi meeltmööda olnud. Hiina jaoks on olulisim stabiilse status quo püsimine, sest iga Põhja-Korea algatust (jah, Pyongayngil on siinkirjutaja arvamusel olemas oma sõltumatu välispoliitika) võidakse globaalsel areenil tajuda kui Pekingi vaikivat heakskiitu. Võimaliku vene-kurikorea relvadiili tulemusel Ukraina lahinguväljadel kasutusele võetav Põhja-Korea moon on seeläbi omamoodi Hiina tunnustusega. Seetõttu on asjaolu diplomaatiline meenutamine Hiinale vajalik ning Lääneriigid, aga ka Lõuna-Korea ja Jaapan sellekohased noodid Pekingi poole läbi erinevate formaatide, näiteks ASEANi tippkohtumise, juba läkitanud. Pyongyang on Nõukogude Liitu ja Hiinat ajaloos korduvalt johtuvalt enda huvidest teineteise vastu mänginud.
Põhja-Korea ei ole Venemaale Ukrainas pöördeline lahendus, küll aga on Venemaas potentsiaali olla lahendus Põhja-Koreale.
Lugu ilmus ajalehes Postimees, 14.09.2023 - https://arvamus.postimees.ee/7854936/erki-loigom-pohja-koreas-algas-vene-aeg
