Miks Põhja-Korea diktaatori tervis on oluline?

Päikesepäev Mansu mäel

Põhja-Koread nimetatakse maailma kõige avatumaks suletud riigiks. 21.sajandi ühiskonnakorraldusse raskesti paigutatav sotsialistlik rudiment püsib pidevalt maailma huviorbiidis. Enamasti küll kurioosumitega rubriigis “Kirev gloobus”, kuid eelmisel kümnendil noore liidri juhtimise all tõsiseltvõetavuse skaalas tiigrihüppe teinuna ka kaasaegsemates ja olulisemates kategooriates. Miks peaksime huvituma Põhja-Koreas toimuvast, selle ekstravagantse türanni käekäigust ning kuidas leida balanss põneva idamaade muinasjutu ja loogilisema argielu vahel?

Kim Jong-uni puudumine riigi tähtsaimal pühal, riigi rajaja ja vanaisa Kim Il-sungi sünnipäeval ehk Päikesepäeval 15.aprillil on järgnenud ning hämmastavaid stsenaariumi genereerinud episoodi kõige tähelepanuväärsem seik. Tõepoolest, sellel päeval ei ole Kim Jong-un mitte kunagi varem pildilt puudunud. Tribüün on jäänud tühjaks nii Korea sõjaga seotud tähtpäevadel, armeeaastapäeval, Töölispartei asutamise aastapäeval, kuid ei iial 15.aprillil. Kim Jong-uni isal, vaikival despoodil Kim Jong-ilil oli taoline käitumismudel tavapärane. Siinkohal võiksimegi leppida selgitusega, et see ongi lihtsalt Põhja-Koreale omane ning tagab Kim Jong-ili kunagise unelma – püsida pidevalt maailma huviorbiidis. Muide, ka riigi pressiteadete mahlaka sõnavara taga peitub KCNA (Põhja-Korea uudisteagentuur) endise töötaja ja nüüdse põgeniku sõnul teadlik tahe ületada obsöönsuste ja solvangutega muu maailma uudistekünnised.

Kas Kim Jong-un loob enda ajastut?

Kas panused on aetud tõesti nii kõrgeks, et Kim Jong-un julgeb esitada väljakutseid vanaisa

Kim Yo-jong, venna mainekujundaja

pärandile? Selline argument on kõlanud mõnegi Põhja-Korea vaatleja mõtteavaldustes. Mõttekäigule lisab kinnitust ka 15.aprillil riigi pühaima monumendi, Mansu mäel seisvate hiigelliidrite jalge eest puudunud Kim Jong-uni initsiaalidega pärg. Igal aastal on pärg olnud kohalikus teleprogrammis suures plaanis, sel aastal mitte. Kim Jong-uni imago taga on tema õde, mõned aastad (selline ongi Põhja-Koreaga seotud luure tase, me ei tea isegi liidrite vanuseid) noorem ja Kimile väga oluline Kim Yo-jong (hääldus:kim jodžong). Peale 1994-2011 kestnud sõna otseses mõttes kestnud vaikivat ajastut, kus Kim Jong-ili suust kuulis avalikkus vaid ühte kolmesõnalist hüüdlauset, valiti kodanikkonna poolehoiu kiiremaks võitmiseks Kim Jong-unile uus tee – eduka vanaisa kuvand. Kuid tänapäeval on täisealiseks saamas põlvkond, keda Kim Il-sungi kunagine paradiis enam kuidagi ei kõneta – nad pole selles ajastus oma kogemustega viibinud. 2014.aastast avalikkuse ette tõusnud ning aina kõrgemaid ametiposte täitma asunud Kim Yo-jongi peetaksegi kuvandi autoriks ning Kim Jong-uni isikukultuse elushoidjaks, arendajaks. Riigi Propaganda ja Agitatsiooniministeeriumit juhtiv Kim Yo-jong on olnud oma töös edukas – vennast on saanud pidevalt pildis püsiv, riigi hiilgeaegu ning kaasaegset maailma kombineeriv rahvamees, kellel on ette näidata ka tõsiseltvõetavuse musternäidised muule maailmale – riigi raketi- ja tuumaprogramm. Valgel hobusel Paektule ratsutamine kõneleb samuti just perekonna rolli taastähtsustamisest ning seda ka laiema kodupubliku jaoks.

21.sajandi mänguasjad 18.sajandi mängijate käes

Just viimane on peamine ning võib-olla isegi ainus tahk, mille pärast võiksime meiegi oma kaugel laiuskraadil mõnevõrra tähelepanelikud olla. Põhja-Korea naabrid peavad muretsema ka tavarelvastuse kontrollimise stabiilsuse üle. 2019.aastal taasalanud ning käesoleval aastal jätkunud keskmaarakettide sage katsetamine ei jäta mingit kahtlust – kokkulepitud ja seni täidetud moratooriumi alusel vaikima sunnitud kontinentidevahelised raketid ning tuumarelvad vajavad alternatiivi ning Põhja-Korea julgeolekugarantii peab säilima mistahes vahenditega. Võimalik ebastabiilsus riigi tippjuhtkonnas või Liidri kadumine tõstaks ajutiselt ohutaset regioonis, kuid Põhja-Korea elaks sellegi vapustuse üle. Meid kõnetaks võimalik konflikt majanduslikult ning liitlaste tähelepanu keskenduks enam kaugel Aasias toimuvale.

Vangerdused kontrollorganites ja võimutäius

Kim Jong-uni vangerdusi riiki kontrollivas ja sisuliselt juhtivas Töölispartei Poliitbüroos on analüütikute poolt alati kommenteeritud ning proovitud aimata sammude dünaamikat. Üks on selge, 2016.aastast on Kim Jong-un suutnud end riigiaparaadis ümbritseda lojalistidega. Kummitemplina

Kim ja Choe Ryong-he

töötavat parlamenti ehk Suurt Rahvaassambleed juhib õe Yo-jongi äi Choe Ryong-he, keda peetakse esmaseks asendajaks Liidri võimaliku töövõimetuse korral. Armeed kontrollib tegevustasandil riigi raketiprogrammi aju ja eestvedaja, Kimi lähikondlane kindral Pak Jong-chon. Mees oli ka üks Poliitbüroo uueks liikmeks määratu, mis kõneleb jõuametite positsiooni tugevnemisest esindusorganis.  Ülejäänud kaks liiget Poliitbüroos on endine suursaadik Venemaal ning Kimi meelisprojektide, Samjiyoni ja Wonsani kuurortide ehitustööde juht. 

Poliitbüroost olulisem on siiski jälgida ka konstitutsiooniliselt riigi kõrgeima organi, Riigiasjade Korraldamise Komisjoni (RKK) koosseisu. 2019.aastal muutis Rahvaassamblee riigi põhiseadust, asetades just RKK ja selle eestvedaja riigijuhiks, mis peegeldas tegelikku olukorda juba aastaid. Komisjoni esimees ehk nüüdsest ka nominaalne ja tegelik riigipea on Kim Jong-un. Tähelepanuväärne on ka RKK koosseisu “valimise” korra muudatus. Kui varem oli see Töölispartei Kongressi pädevus, siis 2019.aastast alates selle kitsama ringi ehk Keskkomitee oma. Viimane koosneb võrreldes ligi 700 liikmelise kongressi asemel vaid sajakonnast liikmest, mis muudab Liidrile ohu mingistki ebalojaalsusest absoluutselt olematuks. RKK kooseisu kinnitab Töölispartei Keskkomitee ettepanekul Rahvaassamblee. RKK praegune koosseis koosneb absoluutsest raskekahurväest, kes viimase kümnendi jooksul on läbinu keeruka kadaliku tagamaks stabiilse balansi isiklike ja Kimi perekonna huvide vahel. Kim Jong-un on saavutanud võimutäiuse ning selle süsteemi äkiline lagunemine tekitaks märkimisväärse segaduse aastateks. Spekuleerime?

Kolm arengustsenaariumi

Kim Jong-uni teovõimetuse korral on režiimil kolm arenguteed. Tõenäolisem eelistus on pereliini jätkamine. Kimide perekond on kirjutatud sisse riigi konstitutsiooni, mille preambul kõneleb kimilsungismist, kimjongilismist, songunist (armee ennekõike) ning määrab kahe vanema Kimi viimse puhkepaiga Kumsusani palees kui riikliku alustala. Põhiseaduse paragraafidest leiab viited Paektu liinile, mis on otsene side Kimide kui perekonnaga. Igapäevaelus on põhiseadusest kõrgemal 10 printsiipi, kristliku maailma jaoks tuttavas formaadis 10 käsku, mis kõik kõnelevad nimeliselt toetusest Kim Il-sungile ja Kim Jong-ilile. Põhja-Korea valitsemismudel on konstitutsioonis mainituna (rahva)demokraatlik diktaatorlus, kuigi selle koreakeelne sõnastus ei mõju nii karmilt nagu meie eelpooltoodud jaburat väljendit tajume. Seega on peremudel ja Paektu vereliini jätkamine režiimi esmane valik. 

Kim Han-sol

Isikkoosseisulisi valikuid ei ole palju. Supp Kim Jong-uni kõrval on jäänud lahjaks. Kim Jong-unil on vanem vend Kim Jong-chol, keda riigijuhtimine ning poliitika polevat kunagi köitnud, tegemist on kunstnikuhingega. Kuala-Lumpuris 2017.aastal närvigaasiga VX põhjakorealastest agentide poolt korraldatud atendaadis kõrvaldatud poolvennal Kim Jong-namil on meesliinilt pakkuda poeg Kim Han-sol, kuid kõigile on selge, et Han-solil pole selles elus Pyongyangi enam asja. Peale isa mürgitamist on Han-sol eksiilliikumise Free Joseon (sama rühmitus ründas 2019.aastal Põhja-Korea saatkond Madridis) abil teadmata maakera punkti turvaliselt avalikkuse ja Põhja-Korea agentide eest peitu saadetud. Kim Jong-uni enda lapsed on alles mudilased. Enim on spekuleeritud Kim Yo-jongi võimaluste üle. Olemata orientalist on selge naisküsimuse problemaatika Põhja-Korea liiderkonnas ning selletõttu kandidaadi tõsiseltvõetavus, kuid usun, et režiimi pragmaatilised huvid domineeriks teatud tingimustel traditsioonide üle ning Kim Yo-jong vaatamata oma soole ning noorusele aitaks säilitada parima võimaliku stabiilsuse. Kindlasti ei võimalda eelpoolmainitud kitsendused saavutada absoluutse monarhi kvaliteeti ning valitsemismudelis saaksid olulisema rolli nii RKK kui Poliitbüroo liikmed. Paljud neist muide kattuvad. Meenutagem, et isegi Kim Jong-il oli sunnitud peale Kim Il-sungi surma 1994.aastal tegema olulisi järeleandmisi ning Põhja-Korea esindusorganid värvusid kiiresti hallide ülikondade asemel mundritest tumerohelisteks. Samas oli Kim Jong-ilil olnud aega üleminekuks ning lojaalsusbaasi garanteerimiseks ligi 20 aastat!  Kim Jong-unile jäid vaid loetud aastad, kuid Kim Yo-jong on olnud venna kõrval aktiivselt riigi tippjuhtkonnas aastast 2014, omades märkimisväärseid sidemeid ja kogemust, sealhulgas maailmapoliitika areenil. Proua seltsimees Kim on kohtunud nii Hiina, Ameerika Ühendriikide kui Lõuna-Korea presidentidega.

Naisküsimuses tuleb Kim Yo-jongile appi tema enda igapäevatöö ja Põhja-Korea 70-aastane kogemus

Paremal fotol Kim Jong-suk

propaganda loomisel. Samuti leiame kaugemast ja mitmeks kuningriigiks jagatud Korea ajaloost päris mitu naisimperaatorit, kelle tegevuse ja eesmärgid põhjakorealikku kastmesse sättida annab. 632-647 Silla kuningriiki valitsenud kuninganna Sondoki elust ja tegevusest leiaks mitmeid sobilikke episoode. Tangi dünastia Hiinas küll keeldus Sondoki aktsepteerimast põhjusel, et tegemist on naisega, kuid Sondok oli edukas löömaks tagasi kõik Sillat ohustanud välisvaenlaste rünnakud. Kaasaja “revolutsioonilise ema”, Kim Jong-uni ja Kim Yo-jongi vanaema Kim Jong-suki pildid ripuvad tänaseni Põhja-Korea kodudes ja ametiasutustes. Lood Kim Il-sungi ja Kim Jong-suki revolutsiooniromantikast jaapanivastastes vägitegudes on tänaseni hoitud toimivana. Kuigi peale Kim Jong-suki surma sünnitusel ei ole Kim Il-sung ega Kim Jong-il oma abikaasasid mingil moel avalikkuse ette toonud, siis Kim Jong-uni ajal on olnud muutus märkimisväärne. Tiitleid kannavad nii abikaasa Ri Sol-ju kui õde Yo-jong, kuni Poliitbürooni löövad kaasa mitmed võimekad daamid. Pragmaatiliste valikute korral on võimalik Konfuutsiuse maailmanägemusest paindlikult mööda vaadata. Cash is king!

Teine võimalik arengustsenaarium kõneleb Põhja-Korea režiimi transformeerumisest kollektiivse juhtimismudeli suunas, mida näeme näiteks Laoses ja Vietnamis. Selle eelduseks on Kimi perekonna kõrvaleheitmine, mis seab lati kastist väljamõtlemisele hetkel veel liiga kõrgele. Kirjeldatud areng saab teostuda vaid õnnetuse või mõne muu perekonda tabava vapustuse toimumisel. Korea Töölispartei imagoloogilised sidemed lõigatakse läbi, partei nimetakse ümber ning viited Kimide ülemuslikkusele jäävad tahaplaanile. Kirjeldan taolist võimalust pikemalt oma 2015.aasta raamatus “Põhja-Korea. Nälg, hirm ja maailma suurim vangla”.

Eeskuju noortele sportlastele

Kolmas võimalus on kaos, millise arengut on võimatu süsteemselt analüüsida, sest Põhja-Koreas puuduvad kaasaja revolutsioonidele iseloomulikud ja vajalikud eeldused ning kogemused. Ilmselt on selge, et peataolek paneb esmalt erisuunaliselt liikuma nii poliitbüroo kui armee, ärieliidi ja kohaliku taseme funktsionäärid. Selle stsenaariumi tõenäosus on siiski väga madal isegi sunnitud liidrivahetuse korral. Rahvaülestõusust Põhja-Koreas kõnelemine on samuti ennatlik. 

Nagu Põhja-Koreaga seotud arengustsenaariumitele omane, osutub õigeks neljas, mida mistahes kogemusega vaatleja enamasti käsitleda ei oska. Käesolev vandenõuteooriad loov ning piirkondlikku niigi habrast stabiilsust ohustav episood saab selge lõpu vaid Kim Jong-uni mistahes kombel taas avalikkuse ette ilmumisega. Kaua enam ootama ei pea.

Rahvaülestõus Põhja-Koreas. On see võimalik?

Korea Rahvademokraatliku Vabariigi ehk Põhja-Korea nimeline eksperiment on kestnud juba enam kui seitse kümnendit. Selle 21.sajandis võõrkehana tunduva mudeli käigushoidmise raames on inimlikke kannatusi ning vägivaldset lahkumist pidanud tunnistama miljonid. Miks ei teki rahulolematust ning otsustavat plahvatust seespoolt? Millised tingimused on dekaadide kaupa jäänud täitmata võimuvahetuse tekkeks? Kas põhjakorelased on tõesti ajupestud alluv mass nagu neid meediaruumis kujutatakse? Proovin mitmete erinevatest eluvaldkondadest pärit juhtumite näitel viimase väite ümber lükata.

Põhja-Korea režiim on teinud pragmaatilisi valikuid ning olnud edukas kõiges, mis puudutab enese ellu- ja võimulejäämist. Püsima on jäädud fiaskoks kujunenud avantüüris nimega Korea sõda. Perekond Kim hoidis tüüri peale sotsialismileeri lagunemist ning purjetas pärituules sellest tingitud tohutus näljahädas. Kodanikud ei ole ohtlikul määral esitanud küsimusi 1972.aastast majanduslikke tagatulesid näidanud lõunanaabri edu taustal. Kuigi ka Lõuna-Koread valitses kuni 1987.aastani üpriski brutaalne diktatuur, ei ole selle kajastamine Põhja-Koreas tekitanud dilemmasid Pyongyangi enda meetodites. Hirm, kastisüsteem ja lojaalsusele põhinev aineline heaolu juhivad ning hoiavad protsesse koos Põhja-Koreas tänapäevani, kuid lokaalse tähtsusega väljakutseid on esitatud tipp-poliitikas, majanduselus ja sõjaväes. Mässatud on haridusasutustes, infot on atentaadikatsetest kolmele generatsioonile Kimidele. Välispoliitikas on terrorism olnud riiklikult heakskiidetud meetod eesmärkide saavutamisel. Põhja-Korea põgenike nn.eksiilvalitsus on rünnanud Põhja-Korea saatkondi. Põhja-Koreas kääris ja käärib sisse-ja väljapoole suunatult nüüd ja edaspidigi. On sellel kõige taustal mingit lootust?

Hruštšovi sula jäätus Pyongyangis

Märgiliseim ning teadaolevatest kõrgetasemelisem väljakutse Kim Il-sungile esitati 1956.aastal toimunud Korea Töölispartei augustipleenumil. Nikita Hruštšovi sama aasta veebruaris peetud nn.salajase kõne pärituules üritasid neljast huvigrupist koosnevas juhtparteis kaks esitada Kimile

Kim Il-sung 1956.aasta Augustipleenumil

etteheiteid isikukultuse kasvus ning liigses keskendumises rasketööstusele Korea sõja järgses ülesehitustöös. Episood lõppes 1956-1958 toimunud massiliste kaadripoliitiliste vangerdustega ning kombitsad otsiti tuhandete seotud inimeste kaupa üles mistahes elualadelt.Töökoha, sotsiaalse võrgustiku ning võimaluse elada pealinnas kaotasid tuhanded. Hukatute arv on ebaselge, kuid see oli suur. Puhastuslainet proovisid tagasipöörata nii Moskva kui Peking (mõlemad kaotasid episoodi tõttu Korea Töölisparteis igasuguse võimu), kuid 1958.aastaks oli Kim Il-sungi partisanide rühmitus likvideerinud igasuguse parteisisese konkurentsi. 

1956.aasta sündmustest soovitan lugeda Andrei Lankovi raamatut “Crisis in North Korea: The Failure of De-Stalinization”, 1956 (Hawai‘i Studies on Korea).

Sarnane juhtum leidis Töölispartei ladvikus aset 1967.aastal kui Kim Il-sungi endised võitluskaaslased jaapanivastase võitluse päevilt tajusid isikukultuse kasvu absurdini ning sellega kaasnevat stagnatsiooni majanduses. Kapstani intsidendi tulemusel ümbritses Kim end jõuametites pereliikmetega ning tegi sama partei ladvikus. Riigipöördekatses osalenud sooritasid enesetappe, saadeti vangilaagritesse ning kadusid avalikkuse eest igaveseks. Kim Il-sung koostas religioosse sisuga “10 põhimõtet elukorralduse edendamiseks”, millised kehtivad Põhja-Koreas mõningate uuendustega tänapäevalgi. Keskmes on vaid üks Liider. Riiklikkuse leksikasse ilmus ja sinna tsementeerus väljend “monoliitne”, mida kasutakse Liidrile keskendumisele panustamisel ühtse ühiskonna ja löögirusikana. Sel perioodil kadusid Põhja-Korea komberuumist viited Lenini ja Stalini geniaalsusele. Liidrikultus ning võimutäius saavutasid apoteoosi.  

Iseennast kontrolliva süsteemi loomine

Kuidas need kaks teadaolevat ning ajaloolaste poolt põhjalikult läbianalüüsitud juhtumit mõjutavad Põhja-Korea argipäeva täna? Absoluutsete türannide uni ei ole kunagi ilmselt täisväärtuslik.

Kim Jong-uni mõjukas tädi taastas 2019.aastal positsioone

Ähvardavad paleepöörded on võimalikud ning oluline on need suruda maha võimalikult resoluutselt. Mõlemad juhtumid ning ilmselt kümned väiksemad hilisematel kümnenditel on Kimi peremudelisse geneetiliselt juurdunud. Paranoia on kõikehaarav ning viidud jumalike suunamudijate poolt miljoniteni. Kim Jong-uni parteisiseseid vangerdusi ning pidevas muutuses olevas riigijuhtimismudelis torkab selgelt silma hirmu komponendi taasteke – nii Parteis kui

ministeeriumites, kõrgetasemelistes ja olulistes komisjonides (just need juhivad tegelikult Põhja-Koread), sisutühjas parlamendis ning armeejuhtkonnas toimuvad muudatused juhtimisahelates loovad üha vähem võimalusi mingilgi moel Kim Jong-unile Kapstani ja Augustipleenumi sarnastel meetoditel väljakutseid esitada. Kim Jong-un on isa ja vanaisa eeskujul mänginud taas olulisemad ametikohad kätte pereliikmetele ja hõimlastele. Noorenduskuuri asemel on keskmine vanus Keskkomitees, poliitbüroos ja armee juhtkonnas veelgi gerontofeerunud. Kuidas kaasajal Töölispartei Keskkomitee, poliitbüroo ja Kongressi valimissüsteem võib sättida absoluutse Liidri puutumatusse olukorda, kirjeldab äärmiselt põnevate ajalooliste näidete toel Põhja-Korea võimudünaamikat aastaid jälginud Vene ajaloolane Fjodor Tertitski nn.põhjakorealikku demokraatiat analüüsivas loos. Kolm viimast lõiku siinkirjutaja mõttekäigus annavad tunnistust pidevast vajadusest ohjata parteisisest rahulolematust ning see omakorda on otseses sõltuvuses Parteist saadavast ainelisest kasust ning heaolust. Selle tagamine on maailma enim sanktsioonidega koormatud ning nüüd Covid19 hirmus end esimest korda tegelikku isolatsiooni sulgenud Kim Jong-unile aina olulisem, kuid keerukam ülesanne. Koroonapandeemia annab meile elulise katsena aimu, kuidas sanktsioonid tegelikult mõjuda võiksid. Suhtlus ning kaubavahetus Hiinaga on aga pigem taas avanemas ja elavnemas.

Noorus on alati hukas 

1945.aastal, vahetult peale Korea poolsaare vabastamist Jaapani okupatsioonist, alustasid Sinuijus (linn Hiina ja Põhja-Korea piiril) Nõukogude Liidu poolt organiseeritud ning nende kaasajooksikuid eelistava toidujagamissüsteemi vastu mässu sealse ülikooli tudengid. Mäss paisus ning seda toodi maha suruma Punaarmee. Protsessi kaasati ka värskelt Korea põhjaosa (KRDV kuulutati välja alles kolm aastat hiljem) nukuvalitsejaks määratud Kim Il-sung. Hukkus kuni sada noort õppurit.  1989.aastal Pekingi Tiananmeni sündmuste tuules tekkisid rahutused enamikes Pyongyangi ülikoolides protesteerimaks Kim Jong-ili pillava elustiili vastu. Meenutagem, et sel aastal toimusid ülikalleid infrastruktuurirajatisi nõudnud nö alternatiivolümpiapäevad maailma noortele ning Kimi režiim ei saanud aasta varem Lõuna-Koreas toimunud edukatele Souli mängudele moraalselt alla jääda. Festivalil osales üle kolmekümne tuhande välismaalase (sh.kapitalistlikest maadest) ning sportmängude raames toimunud sotsialiseerumist võib liialdamata nimetada üürikeseks vabaduse oaasiks Põhja-Korea tumedas ja pikas ajaloos. Paljuski tuleb tudengite hilisemate rahutuste põhjusi ning julgust otsida just nendest kahest nädalast 1989.aasta suvel. Tuhandetele jäid kõrgem haridus edaspidi kättesaamatuks.

1989.aasta noorsoofestival Pyongyangis

Relvavendadel on ohtlikud relvad

Militaarringkondi on Põhja-Korea kontekstis peetud ekstraordinaarse lojaalsuse ning vankumatu tahte kantsiks. Pragmaatilisemast vaatenurgast on sõjaväkke soovitud minna ka põhjusel, et seal antakse lihtsalt paremini süüa. Ohvitserkonna jaoks avab armee võimaluse ajada mastaapset äri. Põhja-Korea majanduselu avanemine ning esimesed suurtehingud sündisidki armee osalusel. Armee kontrollib olulist osa riigi majanduselust, olemas on riiklikud moonipõllud. Laevandus, kalapüük ning narkoäri on relvajõudude business. Põhja-Koreas teatakse laialdaselt 1996.aastal toimunud riigipöördekatset, mis oli plaanitud vägivaldse võimuvahetusena. Põhja-Hamkyungi provintsist sealsete omavalitsusjuhtide kaasamisel algama pidanud ülestõusust levis siiski eelinfo Pyonyangi ning 40 hukkamist ja 300 vangistamist olid saanud tõsiasjaks. Ülestõusu ajendina peetakse tõenäolisemaks 1996.aastal näljahäda eelõhtul armees valitsevaid kohutavaid olusid ja nälga.  Uudiseid armees toimuvatest intsidentidest immitseb riigist välja sageli ka tänapäeval. 2019.aasta veebruari lõpus, kui Kim Jong-un pidas Hanois luhtuvat tippkohtumist Donald Trumpiga, süüdati idarannikul Hamhungi linnas asuval sõjaväelennuväljal sealsed õhusõidukid. Ebakõlad piirivalves ebainimlike tingimuste tõttu piiri valvavate sõdurite ning piiriülesest kaubandusest kasulõikavate ohvitseride ning omavalitsustegelaste vahel on viinud tulevahetusteni. Näljased piirivalvurid on olnud regulaarsed külalised Hiina piirikülades, kus riisikoti nimel ei peeta paljuks tappa. Need episoodid on põhjustanud (varjatud) diplomaatilisi probleeme kahe naabri vahel. Piirialadel toimuv on saamas tabuteemaks ka Hiina poolel.

Erki Loigom reisilugu Põhja-Korea ja Hiina piirilt (LP, 9.august 2019) https://epl.delfi.ee/lp/kuidas-ma-hiina-piirilt-pohja-koread-piilusin?id=87024399

Tüüpiline turuplats Põhja-Koreas

Turumüüjad on lühikese jutuga….naised.

Tuleohtlikumad paigad Põhja-Koreas on turud, milliseid organiseeritud kujul on üle riigi nelisada (2010), isealgatuslikke aga tuhandeid. Jangmadang (장마당) ehk turuplats on kasvatanud üles terve nn.jangmadangi generatsiooni, kes näljahäda järgsel ajastul õppis päris juchet ehk riiklikult kultiveeritud dogmat igakülgsest isehakkamasaamist. Just need enamasti isetekkelised müügiplatsid on tegelikult Põhja-Korea rahvamajandust elushoidvad, kuid tundlikud ning režiimile ohtlikud paigad. Oluline ei ole mitte jälgida kuivõrd Kim Jong-uni või tema isa režiim rahva heaks teeb või tegi, vaid see mida ei tee. Turgudel toimuva reguleerimine sai alguse juba 2000ndate aastate alguses, kui kehtestati piiranguid müüdavatele toodetele, müüjate vanusele, isegi soole. Enamik turul turumajanduse reegleid omandavaid osalisi on just koduperenaised alates lubatud soliidsest east, viiekümnendatest. Just turgudel tekkinud sotsiaalsed võrgustikud ning oskused on peamiseks põhjuseks, miks enam kui kolmveerand Põhja-Korea põgenikest on alati olnud naissoost.  Katsed ohjeldada režiimile ohtlikku ettevõtlikku meelt (“antisotsialistlik käitumine” on regulaarne käibefraas Põhja-Korea meedias ning selle kasutamine pigem süveneb) on olnud ajutise iseloomuga ning edutud. Turud on kasvanud ning umbkaudu 80% põhjakorealastest sõltuvad oma hakkamasaamises just neist. Seetõttu on igasugused katsed turgudel toimuvat riigi ideoloogiaga sobivates raamides hoida, tekitanud hulgaliselt vastureaktsioone. 2011.aastal kähmlesid sajad turulised politseiga Sinuijus, oli hukkunuid.  Turgudel toimuvaga on otseselt seotud ka 2009.aasta äpardunud rahareform, kui Kim Jong-il üritas taastada kohaliku woni renomeed, keelates välisvaluuta igasuguse kasutamise ja omamise ning devalveeris woni. Põhjakorealased kaotasid säästud. Tekkinud pahameeletormis põletati Kim Il-sungi näopildiga kupüüre, soditi ausambaid ning võimud olid sunnitud Pyongyangis kehtestama komandanditunni päevadeks. Režiim tunnistas reformi äpardumist ning 2010.aastal hukati avalikult patuoinaks tehtud rahandusminister Pak Nam-gi. Edaspidi on võimud üritanud turgude arengut riiklike toetusmeetoditega raamitumalt ohjeldada,  kuid selles protsessis on nii trumm kui pulgad ammu tavaliste kodanike käes. Nendega mängitavad marsid sunnivad Kim Jong-uni kasutama kõrvatroppe. Põhja-Korea tegelik valuuta on juba ammu Hiina jüaän, sobib ka Ameerika dollar. Vonni populaarsus on siiski tõusuteel. 

“Joonistame selle paksule värdjale Hitleri vuntsid!”

Erinevad monumentide rikkumised, režiimivastaste tänavamaalingute ilmumised ning nendest tekkinud asulate sulgemised on uudiskünnist ületanud korduvalt. Tuntuim episood pärineb aastast 2011, kui Pyongyangist leitud graffiti “Kim Jong-il – türann, kes suretab meid kõiki nälga” peale suleti pealinn kolmeks päevaks ning viidi läbi ulatuslik käekirjakontroll.  Oluline on märkida ära ka üleriiklikult paljudes asulates avaldanud Kim Jong-uni vastaste sõnumitega lendlehtede kampaania 2016.aastal.  2017.aastal pidi režiim teiste küsimuste seas käsitlema ulatuslikku monumentide rikkumise ja sodimise lainet. 

Ryongchoni asula peale plahvatust

Väetiserongi plahvatus Kim Jong-ili koduteel. Või ikkagi juutide vandenõu?

Väidetavalt on kiputud ka liidrite elude kallale. 2004.aastal Hiinast plaanitust mõned tunnid varem kodumaale naasnud Kim Jong-il pääses soomusrongiga Ryongchoni raudteejaama läbides mõned tunnid hiljem (esmase plaanitud saabumise ajal) toimunud hiigelplahvatusest, mis muutis rusudeks sadu hooneid, tappis tuhandeid ning plahvatusjäätmed lendasid üle piiri Hiinassegi. Õnnetuses hukkus sealhulgas hulk süürlasi (!), kelle eesmärgid Koreas viibimisel on segased. Väga visad on kaduma analüüsid, mis kinnitavad Iisraeli osalust juhtunus.  Riik suleti välismaailmale hermeetiliselt (sh.telefoniliinid) ning kogu sõjaväejuhtkond vahetati loetud nädalatega välja. Samuti on infot Kim Jong-unile plaanitud atentaadist 2012.aastal Pyongyangis, kui tema marsruudilt leiti täies valmiduses laskepesa kuulipildujaga. 

2019.aastal tõstsid mässu sajad pakases Samjiyoni näidisasulat ehitavad töölised. Ülestõusud ja mässud vabrikutes, ehitusplatsidel, kaevandustes on vangilaagritesse või riiklikult korraldatud hukatusse viinud tuhandeid inimesi. 

Tühja kõhuga revolutsiooni ei tehta!

Eelpooltoodud pikaks veninud näited on vajalikud mõistmaks seda jõuetut, kuid siiski kuskil pakitsevat  lootust,mis teatud eeltingimuste täitumisel võivad kutsuda esile muutusi. Jään siiski oma 2015.aasta raamatus “Nälg, hirm ja maailma suurim vangla”  toodud tulevikustsenaariumi juurde, mille kohaselt transformeerub Põhja-Korea tasapisi millekski Kuuba või Laose sarnaseks.

Turumajanduslik majandusmudel on riiki tulnud, et jääda ja areneda. Mälupulgad on Kimi režiimile ohtlikumad kui konventsionaalne relvapark Lõuna-Koreas, Jaapanis või kaugel Ameerika Ühendriikides.  Eduka rahvaülestõusu eeltingimused on Põhja-Koreas siiski endiselt täitmata ning selles tuleb tunnistada režiimi tarkust. Riigis puudub igasugune oluline välissuhtlus eraisikute, rääkimata organisatsioonide tasemel, pole internetiühendust, välismaale helistamise võimalust. Riigisisese intraneti sisu loob riik. Mobiilsed sidevahendid leiavad küll aina enamat kasutust ning on põhjakorealaste seas hinnatud, kuid nende riist- ja tarkvara loomist kontrollib riik. Sotsiaalmeediat olemas ei ole, füüsilised kontaktid üle territooriumi on kontrollitud ja minimaalsed. Peamine eeldus laiemateks intsidentideks on siiski täidetud. Olemas on mastaapne rahuolematus võimude saamatusega heaolu taganud lubaduste täitmiseks (2017.lubas Kim tuumaprogrammi peatselt lõppemisel täie innukusega keskenduda rahva heaolule) ning see on oluline, kuid kahjuks ebapiisav. Puuduvad võimalikud liidrid, ühine arusaam või ideoloogia tulevikust, igasugune väline toetus või dissidentide liikumine jne. Kehtib ütlus “kaasajal tühja kõhuga revolutsiooni ei tee”. Põhjakorealased oskavad arvestada 70 aasta jooksul kogetud hirmu ning võimalikke fataalseid tagajärgi. Siinkirjutaja arvamuse kohaselt mingeid vapustusi vaatamata enneolematule välissurvele, nii inim- kui loodustekkelisele (kumba alla see koroonaviirus ses vaates üldse liigitub?), oodata ja loota ei saa.

Inimõiguste olukorraga tutvumiseks soovitan lugeda värsket ÜRO Inimõiguste Komitee 25.veebruaril 2020.aastal ilmunud raportit olukorrast Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis. Tekst on ladusas kirjastiilis, kuid emotsionaalselt raske lugemine. Tuleb siiski mainida, et kõik viimaste aastate samad raportid on olnud kahetsusväärselt sarnase sisuga. Kaasaja jõhkraim inimkatse jätkub. 

PS. Artiklis kasutatud viited on sageli pärit Wikipediast, RadioFreeAsiast või mõnest teisest tavapäraselt küsitava kredibiilsusega allikast põhjusel, et lugeja saaks kergelt loetava ülevaate juhtunust. Paljudest märgilisest intsidentidest on kirjutatud pakse raamatuid, kraadiõppe lõputöid, ajaloolaste koostatud süvaanalüüse. Siiski on Põhja-Koreaga seotud uudisvoog alati sisuliselt kontrollimatu ning seeläbi ei oma väljundkanali usaldusväärsus selle riigiga seotud uudiste tõesuse osas kahetsusväärselt suurel määral erilist tähtsust.