Uus raudkindel tuumavihmavari või kõigest suhete “tarkvara uuendus”?

Aprilli viimastel päevadel võeti Washingtonis üle tosina aasta riigivisiidi tasemel vastu Korea Vabariigi (edaspidi: Lõuna-Korea) riigijuhti. President Yoon Suk-yeoli abikaasaga saatis ajaloo suurim, enam kui sajast liikmest koosnenud äridelegatsioon ning riigi absoluutne poliitiline eliit. Loetud päevad vähem kui aasta võimul olnud konservatiivist presidendi jaoks oli sümbolismi väärtustavas Lõuna-Koreas visiidi tase omamoodi töövõit, kuid olgem ausad, tippkohtumisel tähelepanu alla seatud teemade kaalukus nõudis maksimaalset tähelepanu. 70 aasta ühise julgeolekupoliitika raamistiku tähistamise raames toimunud kohtumisel sundis aga reaalpoliitika visiidi järelmeid osapoolte juures vägagi erinevalt tõlgendama. 

Aina mustvalgemaks muutuvad Lõuna-Korea valikud

Tippkohtumise peateemadeks olid eelkõige Lõuna-Korea turvagarantiid, seejärel Korea poolsaare ning lähiregiooni julgeolek laiemalt. Põhja-Korea aina kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid rekordeid kompav tuuma- ja raketiprogramm on vaid paari aastaga fundamentaalselt muutnud Lõuna-Korea tajusid, mis seotud otsese ohuga põhjanaabri poolt. Hiina käitumismustrid lähimeredel ning Venemaa avantüür Ukrainas on julgeolekuküsimused Lõuna-Koreas maalinud mustvalgemaks ning seda mitte vaid poliitikate eest vastutajate, vaid kogu elanikkonna jaoks. Kui veel kaks aastat tagasi oleks mõni arvamusliider Lõuna-Koreas juurelnud iseseisva tuumaprogrammi teemadel, tabanuks teda üldrahvaliku soovitus paluda konsultatsioone lähimas meditsiiniasutuses. 2023.aastal kõnelevad tuumaprogrammi loomise võimalikkusest kõikide parteide juhid, riigi president ning avaliku arvamuse küsitlustes on toetus ületanud 50% piiri. Teema on niivõrk aktuaalne, et leidis üsna selgepiirilise kajastuse artikli fookuses oleva tippkohtumise lõppdokumendis, nn. Washingtoni deklaratsioonis.

Pöördelised muutused julgeolekumeetmete spektrist kõnelemisel Lõuna-Koreas on peidus esmalt Põhja-Korea tegevustes, kes peale 2019.aasta veebruaris saabunud selgushetke Hanois Donald Trumpiga peetud ja luhtunud tippkohtumise järel hülgas olümpiasula pingeleevenduse kokkulepped ning jätkas ennaktempos näiliselt pausil olnud massihävitusrelvaprogrammide arendust. Teiseks valas oodatult õli tulle võimuvahetus Soulis, kus kahe Korea suhetes präänikut eelistava demokraatliku tiiva asemel võttis teatepulga üle piitsa laksutav konservatiivne partei. Võimule tõusnud president Yoon Suk-yeol asus kiiresti taastama Donald Trumpi perioodil kõikuma löönud koostööd kolmnurgas Jaapani ja Ühendriikidega. Eelkõige just viimasega, tajudes Hiina ja Venemaa tegevuste taustal globaalsete ning regionaalsete pingete kasvu ja vajadust selgemaks pooltevalikuks, kuigi Lõuna-Korea on olnud rahvusvahelistes suhetes demokraatiatele ebaharjumuspäraselt pragmaatiline. Just Ukraina sõda on Lõuna-Koreale esmakordselt käesoleval sajandil seletanud väärtuspõhise poliitika selget olemasolu ning otsuste kulukust. Nii näiteks on riik vaatamata soovile äritegevus Venemaal kõigest külmutada, sunnitud nentima 90% automüügi kahanemist turul, kuhu tugeva laienemisootuse tuules ehitatud tehasedki peagi omanikku vahetavad. Olulist kadu tunnetavad ka elektroonikagigandid Samsung ja LG, kuigi viimaste ihalus Venemaal tagab läbi nn.paralleelimpordi Kesk-Aasia, aga ka Türgi kaudu, talutava mahtude kahanemise. Hiina majanduse oodatust aeglasem taastumine on vähendanud ekspordile suunatud Lõuna-Korea majanduskasvu ning häda on ajanud härja kaevu – Hiina asemel muutuvad Lõuna-Korea suurimaks ekspordipartneriks käesoleval aastal esmakordselt ajaloos just Ühendriigid.

Enne julgeolekuteemade juurde naasmist olgu nenditud, et tippkohtumise raames sõlmisid Lõuna-Korea ettevõtted üle 20 mastaapse koostööleppe Ameerika Ühendriikide turul tegutsemiseks. Suurimad neist puudutasid energia salvestamise tehnoloogiate, pooljuhtide ja elektroonikaseadmete tootmist USA pinnal. Väiksemas mahus edeneti auto- ja ravimitööstust edendavates kokkulepetes. Lõuna-Korea ja Ühendriikide kõrghariduse vastastikune tunnustamine ning õpilasvahetus lihtsustus. 

Loe lisaks sõlmitud kokkulepete kohta.

Tõlkes kaduma läinud järelmid või liigne soovmõtlemine?

Oluliselt keerukamaks osutus aga tulemuste tõlgendamine, mis puudutab tippkohtumise fookust – Lõuna-Korea julgeolekut. Ühendriikide kaitseminister, korduvalt lähikuudel regioonis viibinud Lloyd Austin on varasemalt kasutanud ning kordas ka nüüd lausete kombinatsiooni, kus lubab selgepiirilist ja kaljukindlat pühendumist Korea Vabariigi kaitsel, kasutades kogu Ameerika militaarset võimekust nii konventsionaalse kui tuumarünnaku korral ning tagades raketitõrjesüsteemide võimeka reageerimise Põhja-Koreast lähtuva ohu korral. Valges Majas kuulis Yoon aga midagi muud, õigemini, ei kuulnud ta Lloyd Austini öeldut kinnitusena Joe Bideni suust. 

Eelpooltoodud teadmine Lõuna-Korea iseseisva tuumaprogrammi loomisega flirtimisest sundis tippkohtumise lõppdokumenti fikseerima hoopis midagi muud. Kuigi president Yoon Suk-yeol oli jõudnud Pentagoni külastuse järel antud pressikonverentsil deklareerida, et Põhja-Korea rünnaku või provotseerimise korral on kogu Ameerika Ühendriikide militaar-, sh.ka tuumavõimekus Lõuna-Korea käsutuses, lükkas Pentagon öeldu kiiresti ümber. Osapooled leppisid kokku NCG (Nuclear Consultation Group) ehk tuumaküsimuste konsultatsioongrupi loomises, millise ülesanne on regulaarsete kohtumiste käigus luua strateegilised ning taktikalised plaanid Põhja-Koreast lähtuvale tuumaohule reageerimiseks. President Yoon jõudis koduriigi meedias NCG-d võrrelda ning pidada formaati võimekamaks NATO NPG-st (Nuclear Planning Group), kuid reaalsuses peavad ühes töögrupis nõu relvade paigutamise ja tegutsemise küsimustes kaitsealliansis tuumarelvi omavad liikmed. Loodavas ja poolsaarele lisatagatisi pakkuvas formaadis aga on vaid üks paluja ning pakkuja. 

Washingtoni deklatatsioon tagab Ameerika Ühendriikide pühendumuse ning võimeka ja põhjendatud reageerimise mistahes Põhja-Koreast lähtuva ohu korral. Selleks suurendatakse Lõuna-Koreaga läbiviidavate õppuste ulatust. Kuigi president Yoon Suk-yeol on maininud Lõuna-Korea võimekust käivitada iseseisev tuumaprogramm kiiresti, lämmatab deklaratsioon mistahes ambitsioonid. Lõuna-Korea pühendub deklaratsiooni järgi rahvusvahelistes tuumarelva piiramise lepingutes kaasalöömisele ning koostöös Ühendriikidega arendatakse rahuotstarbelist tuumatehnoloogiat ehk maakeeli tuumaenergeetikat. Lõuna-Koreast on saamas üks maailma eesrindlikemaid tuumajaamade tehnoloogiate tootja ja tarnija, kuid klausel välistab militaarotstarbelise programmi. Muide, 1970ndatel on Lõuna-Korea koostöös Prantsusmaaga tuumarelvaprogrammiga kätte proovinud, kuid Ühendriikide sanktsioonid mõlema ettevõtmises osalenud riigi vastu sundis avantüürist loobuma. 

Lisaks lubavad Ühendriigid sagedamini saata tuumaallveelaevu Lõuna-Korea vetesse, mis on küll pelgalt sümboolne samm Põhja-Korea vihastamiseks, sest ega pole erilist vahet, kas vastuseks väljatulistatav ballistika alustab teed mõnest Lõuna-Korea sadamast või tuhandete kilomeetrite kauguselt Vaiksest ookeanist. Küll aga on selge retoorika tuum – Ühendriigid ei kavatse enam Lõuna-Korea territooriumile paigaldada taktikalisi tuumarelvi, milliseid seal kuni 1991.aastani oli sadu. 

Kõigest "seniilne, tulevikuta vanamees" ehk Põhja-Korea jaoks üllatust ei tulnud

Sarnaselt jahedale reaktsioonile Lõuna-Korea meedias, on visiidile olnud jahe ka Põhja-Korea kommentaar. Riigi välispoliitilisi röögatusi eetrisse paiskav Kim Jong-uni õde Kim Yo-jong ärritus tõsiselt vaid Joe Bideni viitele režiimi võimalikust lõpust mistahes Lõuna-Korea suunas tehtava rünnaku korral. Kui “seniilne ja tulevikuta vanamees” ei tajuvat enam reaalsust, siis tajub Põhja-Koread valitsev perekond, et Washingtonis toimus Ühendriikide ja Lõuna-Korea omavahelistes suhetes pelgalt “tarkvara uuendus”. 

Põhja-Korea küsimus tõusis visiidil keskmisest teravamalt esile inimõiguste vaates, kui president Yoon tavatult otsekoheselt Kongressis peetud kõnes puudutas Põhja-Korea naiste õigusi , koroonameetmeid (sh.mainis Yoon piiridel “hoiatamata luba tappa” poliitika, mis kasutusel tänaseni), avalikke hukkamisi karistuseks välismeedia tarbimiselt tabamisel ning vangilaagrite olemasolu ja olukorda. Lisaks külastas esileedi Kim Keon-hee Põhja-Koreas propagandaplakati maharebimisel sisuliselt elu kaotanud Otto Warmbieri perekonda. Washingtoni deklaratsioon mainib ka Koreade ühendamist, kus lausete kasutus ei jäta kahtepidi mõistmist – Põhja-Korea tänast mudelit ja juhtkonda selles pildis pole. Yoon Suk-yeoli kõnedeski kasutatud koreakeelne leksika räägib “meie inimestest” kogu poolsaare geograafia ulatuses. 

Muide, keelte ja tõlgete korrektsuse kontekst osutus käesoleva tippkohtumise vaates hämmastavalt
Kim Keon-hee kohtumas Otto Warmbieri emaga
oluliseks. Korea keele spetsialistide sõnul on president Yooni kohati liialt optimistlikud tõlgendused eelkõige Lloyd Austini seisukohtadest peidus just kaheldava väärtusega tõlgetes, mis omavahel segasid näiteks termineid “militaar” ja “tuuma”. “Kui tarvis, on Korea käsutuses kogu USA võimekus” või “kogu USA võimekus on kasutusel Koreas, kui selleks peab vajadus tekkima” on sisult siiski üsna erinevad lubadused. Siit õppetund Eestigi jaoks - väikese, kuid nüansirikka keele tõttu tasub eksistentsiaalseid leppeid erakordse põhjalikkusega lihvida. Saatan peitub detailides.

Lõuna-Korea potentsiaal mängumuutjana Ukrainas

Ukraina küsimus? Tippkohtumise avalikus järelkajas lubavad Ühendriigid austada Korea Vabariigi kui suveräänse riigi valikut otsese relvaabi tarnimises. Seni Lõuna-Korea Ukrainale surmavaid relvi tarninud pole, kuid maailma kiireimini areneva relvatootjana oleks Souli poliitika avalik muutus oluline mängumuutja. Seni tarnib Lõuna-Korea Ühendriikidele Ukrainaski kasutamiseks sobilikes läbimõõtudes mürske, kuid ilmselgelt on taolise peitusemängu aeg möödumas. Mitme Ida-Euroopa riigi, sh.Poola ja ka Eesti kaitsevõime uueneb tuginedes peamiselt Lõuna-Korea uutele relvadele ning ilmselgelt on väärtuspõhise poliitika olulisuse parem tajumine Soulile tegemas lihtsamaks ka oma militaartoodete reaalses lahingolukorras proovile panemise. 

Artikkel ilmus Postimehes 3.mail 2023