Rahuprotsess Korea moodi – võiderelvastumine ja suurenenud kaitse-eelarved

31.detsembril sai ümber Ameerika Ühendriikide ja Korea Vabariigi (Lõuna-Korea) vahel regulaarselt viieks aastaks sõlmitud militaarkoostööd reguleeriv leping. Ametliku nimega Special Measures Agreement, mida tuntakse Koreas paremini selle sisulist poolt iseloomustava nimega – sõjaliste kulude jagamise kokkulepe. 1991.aastast konkretiseerunud lepe määrab Ameerika Ühendriikide toetuse ja baaside pidamise kulude jagamise 50-50 skeemi järgi. Sarnaselt Donald Trumpi (õigustatud ja NATO peasekretäri sõnade kohaselt juba tulemusi näitava) survega NATO liikmetele 2% kaitsekulutuste täitmise osas, on nüüd revideerimise alla sattunud ka seitsme dekaadi pikkuse ajalooga liitlassuhe Korea poolsaarel. Kuidas võiks olukord teistegi regionaalsete liitlassuhete murenemise vaates ning Hiina ja Ameerika kaubandussõja taustal mõjutada alanud Korea sula?

70 aastat koostööd saab ootamatu tagasilöögi
Lõuna-Koreale mõjus külma vett pritsiva äratuskellana Donald Trumpi 12.juunil 2018 Singapuris, vahetult Kim Jong-uniga peetud kohtumisele järgnenud pressikonverentsil kuuldu. Parimas Kuri-Korea murdes teatas Trump provokatiivsete ühisõppuste lõpetamisest demilitariseeritud tsooni lähistel. Detailitäpsuseks olgu siiski mainitud, et sellekohane info jõudis Souli paar tundi enne pressikonverentsi, mis sisulist vahet ei oma. 70-aastases koostöös oli tekkinud arvestatav mõra. Sageli unilateraalset suhtlusvormi eelistav Trump oli andnud Lõuna-Koreale selge sõnumi – teie turvalisus on aina enam teie endi kätes.  Välispoliitikaga tegelemist ilmselgelt tülikaks pidava Ameerika presidendi Korea suunaline poliitika on olnud pehmelt-öeldes asjatundmatu. Jäik surve ehk maximum pressure poliitika tundub küll järjekindlana ning on andnud ka teatud tulemusi, kuid poolsaart tundvaid inimesi administratsioonis (enam) ei ole. Tüüri keeravad kaika- ja müügimehed John Bolton ning Stephen Biegun ning Lõuna-Korea poliitikutel on üha keerukam Washingtoni lärmakale triole meelepärane olla. Ühendriikide totaalse tuumadesaremeerimise nõue Pyongyangile mõraneb, protsessi jäikuses kahtleb ka Lõuna-Korea ning Põhi on olukorda edukalt ära kasutamas. Trump püsib nõude juures endiselt, Boltoni suust on kuuldud leevenduste võimalikkusest. Lõuna-Korea president Moon Jae-in otsib mõningate majanduslikku koostööd takistavate sanktsioonide olulise leevendamise poliitikale toetust kogu maailmast. 

Lõuna-Korea suurendab hüppeliselt kaitsekulutusi
Lõuna-Korea, kes kulutab kaitsele 4,9% SKP-st, plaanib perioodil 2019-2024 kasvatada näitajat 7,5-ni. Uue viisaastaku kaitseplaan räägib selgelt valdkonna tugevamast haaramisest Souli kontrolli alla. Varasem kolmeteljeline (tõrje-vastulöök-ellimineerimine) selgesõnaliselt Põhja-Korea suunaline kaitseplaan saab umbmäärasema pealkirja, kuid veel selgema sisuga asenduse. Nn.Kaitsereform 2.0 plaan ei maini arvestades Korea sula retoorilist fookust kordagi ohuna põhjanaabrit,  kuid fookuste nihutamine raketitõrje  ja -ründevõimekuste kasvule ning tuumatemaatika domineerine ilmselgelt kaitseplaani suunatust varjata ei kavatse. Olulisel kohal on ka droonidega teostatava kaitse-, luure- ja ründevõimekuse oluline kasv ning korduvalt jääb silma vajadus luua moderniseeritud armee (erakordselt vähe räägitakse vaid kaitsevõimest), mis on võimeline seisma vastu mistahes rünnakule mistahes suunast. See lause kirjeldab olukorda Ida-Aasias päris realistlikult. Järsult on halvenenud suhted näiteks Jaapaniga. Saareriigi ründelennukid on sooritanud viimastel nädalatel kolm provotseerivat madalat ülelendu Lõuna-Korea sõjalaevadest, millised on omakorda lukustanud lennukid õhutõrjerelvi juhtivatesse radaritesse. Vaatamata kiirelt ja korduvalt kogunenud töögrupid, ei ole siiski liitlasteks peetavad naabrid probleemi suutnud lahendada. Õli lisab tulle ka Jaapani osalusega ettevõtte PNR (Lõuna-Korea ja Jaapani suurte metallitootjate Posco ja Nippon Steel’i ühisettevõte) varade arestimine Lõuna-Koreas kohtuvõimu poolt. Otsus tugineb nelja korealase pretensioonil nende kasutamisena orjatööjõuna II maailmasõja perioodil, kui Korea poolsaart laastas ränk Jaapani okupatsioon. Kuigi 1965.aastal normaliseerisid riigid suhted, Jaapan on korduvalt tasunud hüvitisi ja vabandanud, rebenevad sõjahaavad Koreas endiselt üsna selge regulaarsusega ka kõige kõrgemal tasemel. Jaapani enda kaitsedoktriini muudatused viimastel aastatel on selgelt regiooni mängijatele teada ning rahuedendavate algatustega kindlasti tegemist ei ole. 

Lõuna-Korea president ja võimukoalitsioon hoomavad täielikult koostöövajadust Ameerika Ühendriikidega. Kui roosade prillidega president Obama ajal kasvas hüppeliselt nende parlamentääride hulk mõlemalt poolt koalitsioonipiiri, kes nõudsid kogu OPCON juhtimist (sõjaseisukorras juhib protsesse Koreas Ameerika väejuhatus) Lõuna-Korea armeele, siis täna on leerid selgelt pooleks. Kahjuks kasutab tulises Lõuna-Korea sisepoliitikas opositsioon suunatud lekkeid meediasse ning ühiskonnaga manipuleerimine takistab vajaliku toetuse saavutamist eluliselt oluliste julgeolekuotsuste saavutamiseks. Excelis on asjad lihtsad. Lõuna-Korea ostab Ameerikast viie järgmise aasta jooksul 3 miljardi dollari eest relvastust ning tagab samas summas baaside toimimise jaoks vajalikku infrastruktuuri. Kulutuste eest sadamate, lennujaamade ja raudtee kasutamisel ning elektri-vee eest tasub Lõuna-Korea maksumaksja. Donald Trumpi jutt militaarkulutuste räigest kalduolekust tasakaalustub neid kuluridu liites-lahutades oluliselt. Lõuna-Korea ühiskonnas on toetus kaitsekulutuste niivõrd olulisele kasvule visa tekkima, kuid opositsioonil napib aina enam argumente ning arusaam kulude jagamise õiglasest jagamisest leiab ilmselt vajaliku toetuse. Donald Trumpi vägikaikavedu NATO liikmetega on Soulile omamoodi kasuks tulnud – Lõuna-Korea ei soovi samalaadset debatti oma julgeoleku teemadel. Lepingu kiire uuendamise ja oma panuse olulise suurendamise vajadust kinnitavad ka Trumpi mõtteavaldused teemadel „mida me seal Koreas üldse teeme?“ ning vankumatu soov minna võimalikult kiirelt vabakaubandusleppe tühistamise suunas. Kui James Mattise vastus presidendile üritas seletada vajadust Koreas viibida kolmanda maailmasõja ärahoidmisega, kuuldu Trumpile ei meeldinud. Viimane reaalse Aasia kogemusega Korea asjatundja ning julge debateerija Trumpi meeskonnas oli vallandatud.

Logisevad liitlassuhted on vesi Põhja-Korea veskile
Kiiret kasu on debatist lõikamas ka Põhja-Korea. 1972.aastal sõlmisid Põhja- ja Lõuna-Korea Punase Risti vahendamisel legendaarse ning tagantjärele mitmel korral Pyongyangile kasulikke sõnaseadmisi võimaldanud ühiskommünikee. Üks selle kolmest printsiibist räägib vajadusest lahendada Koreade omavahelised probleemi välise sekkumiseta ning teine nõuab selle teostamist rahumeelsel teel.  Just neid klausleid on Pyongyang asunud viimastel nädalatel usinalt esile tõstma. Paariariigiga peetavate läbirääkimiste ajalugu detailsemalt tundvad analüütikud ei suuda uskuda kaasaegset ajajoont. 2017.aasta tuumasõjaohust on vähem kui aastaga saanud vähemalt retoorikas igakülgne koostöö ja rahualgatus ning Põhja-Korea juhtpartei häälekandja kirjutab 2019.aasta jaanuaris nõuetest lõpetada kõik Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide ühisõppused! Neljast suuremahulisest ühisõppusest kaks ongi juba lakanud maastikul toimumast, neid viiakse läbi arvutisimulatsiooni toel. Vahetult peale eeldatavat

Kimi ja Trumpi tippkohtumist veebruari lõpus peaks toimuma maailma suurimaks militaarõppuseks peetav Foal Eagle, kuid selle sündmuse toimumine on suure küsimärgi all. Samuti on Pyongyang jõudnud nõudmisteni lõpetada riiki ahistavad sanktsioonid. Nõudmiste esitamiste nii kiire areng on mõnevõrra ootamatu, kuid kinnitab Põhja-Korea kavatsust kasutada ära iga avanenud diplomaatiline ajaaken. Samuti vaatab protsessist vastu neljas Kim Jong-uni ja Xi Jinpingi kohtumine jaanuari esimestel päevadel Pekingis. Hiina tugi Põhja-Koreale on kantud Hiina enda huvidest ja Pyongyangist on saamas taas Pekingi tööriist. Arvestades Hiina lähiajaloo tasakaalustatud arengut, ollakse peale majanduse jaluleaitamist jõutud militaarsektori olulise uuendamiseni ning igasugune surve, mis aitab Ameerika Ühendriike Aasiast tõrjuda, sobib. Eeloleva tippkohtumise raames kõneldakse palju võimalusest Korea sõja lõpetava rahulepingu sõlmimisest, kuid vaevalt see kõigi osapoolte huvides on. Sisepoliitiliselt on enim võita Kim Jong-unil, kuid rahuleping võib tekitada lisasurve Lõuna-Koreale Ameerika baaside vajaduse ja rahuprotsessi takistava rakursi tõttu. Juriidiliselt ei ole samuti päris selge, kelle vahel rahuleping üldse sõlmida tuleks. Sümbolismi olulisuse vaatenurgast oleks Korea sõja lõpetamine kahtlemata võimas sõnum, kuid päriselus ei muud see Korea poolsaarel mitte midagi. 

Olgem ausad, ühtegi sisuliselt arvestatavat tulemust tuumadesarmeerimise protsessis astutud ei ole. Lõuna-Korea uus kaitseplaan kannab realismitunnetuslikku sõnumit – põhjanaaber oma olemise tugisambaid ei lõhu, naabrid Hiinas ja ülemere relvistuvad ning peamise liitlaste tugi võib vankuma lüüa. Võidurelvastumine Ida-Aasias on tõsiasi, liitlassuhteid ei saa enam võtta enesestmõistetavana ning kaitsealased väljakutsed kipuvad jääma üha enam osaliste endi õlule. Suurriikide huvid põrkuvad väiksemate maalappidel aga endiselt.