Huulepulgad,rahutuvid ja tuumapommid

Taliolümpiamängud Lõuna-Koreas on avatud. Sarnaselt poliitilisi värelusi tekitanud spordipidusid tuleb minna otsima ilmselt kolme aastakümne taha, kui poliitika tegi rekordresultaate kõigil aladel Moskvas ja Los Angeleses. 

Kui veel poolteist kuud tagasi ei olnud Põhja-Korea võtnud olümpiamängude teemal sõna mitte üheski kontekstis, siis juba avatseremoonial sisenesid korealased staadionile ühise lipu all. Tulesüütamise eelviimast lüli sõlmisid kahe Korea sportlased koos, tribüünil istusid reastikku Lõuna-Korea president ja Põhja-Korea türanni sugulased ja seltsimehed. Umbes seitsmeaastase aktiivse ettevalmistusperioodi kohta on viimased viis nädalat tulnud Sinisel Paleel Soulis sekkuda mängude orgkomitee töösse ilmselt igapäevaselt. Mida sellest järeldada?

Huulepulga-diplomaatia ei ole kahe Korea suhetes uus nähtus. Ka varasemalt on olnud spordiüritusi, kuhu Kuri-Korea liider on saatnud kohale mitusada piltilusat kisakõri. 2002.aastal Pusanis toimunud Aasia mängudel just nii läks, kui president Kim Da-jung palus Kim Jong-ililt sellekohast tuge ning mängudele oli regioonis tähelepanu tagatud. Sport polnud oluline. Seekord on Pyeongchangis 22 Põhja-Korea atleeti, kuid kogu Põhja-Korea delegatsiooni suuruseks hinnatakse ligi 500 inimest. Kui veel mõned kuud tagasi oli meedias tihti kohata segadust kohanimede Pyeongchang ja Pyongyang kasutamisel, siis nüüd on selline segiajamine sisuliselt aina korrektsem. 

Lõuna-Korea president, vähem kui aasta tagasi võimule tulnud ja leebemat Põhja-Korea poliitikat lubanud Moon Jae-in, on keerulises kahvlis. Uut päikesepaistet (viide 1998-2008 kestnud Souli leevenduspoliitikale Põhja-Korea suhtes) lubanud Moon on pidanud vaatamata rajule sõjaretoorikale USA poolt ning Põhja-Korea raketi- ja tuumakatsetustele valijatele antud sõna. Seetõttu oli Kim

Jong-uni 1.jaanuari avalikus kõnes väljakäidud olümpiapeatükk Moonile suurepärane võimalus võtta olukorrast maksimum. Ühtlasi võttis Moon muidugi meeletu riski. Üheltpoolt võimaluse andmine Kim Jong-unile enda de-demoniseerimiseks (mis on Kimil üsna hästi juba õnnestunud) ning teisalt on küsimus lähimas ja kaugemas tulevikus. Kas tõesti on neid, kes usuvad, et sõjaseisukorraeelsest hüsteeriast kuu ajaga rahutuvide lennutamiseni viinud arengud jäävad kestma pikemalt? Meil ei ole päris selged (pole kunagi olnud) Pyongyangi eesmärgid. Jälgides Mike Pence retoorikat ja käitumist olümpia avamisele eelnenud päevadel Jaapanis ja Lõuna-Koreas, siis üks eesmärk võib olla USA kõrvaletõrjumine või kiilu löömine Souli ja Washingtoni vahele. Olgem ausad, Mooni kohtumine Kim Yong-namiga võiks veel olla tseremoniaalselt mõistetav, kuid Kim Yo-jongi legaliseerimine tundub tõesti kohatu. Tegemist on väga mõjuka niiditõmbajaga, kellele ei ole võõrad kõik Pyongyangi pahed ja kuriteod. See Washingtonile selgelt ei meeldi. Olümpiamängude tõttu katkestatud ühisõppused Lõuna-Korea ja Ühendriikide vahel saavad ilmselt peagi jätku ning päike läheb taas kiiresti looja. Kui Moon proovib õppusi veelgi edasi lükata, tekitab see Valges Majas ilmselt tänamatusele viitavaid säutse, mida küll arvutisse esialgu veel trükkida ei jõuta. Lõuna-Korea ühiskond on USA retoorikat siiski uskumatult viisakalt talunud, kuigi riigi tippjuhtkonnale teeb see selget muret. Pence’i Jaapanis öeldu vaid süvendab seda.

Kui Kim Jong-uni eesmärk on ameeriklastele eriti korralik diplomaatiline käru keerata, peaks ta olema nõus tippkohtumiseks Moon Jae-iniga. Lootus, et Kim Yo-jong venna sellekohase sõnumi kaasa toob, on väike, kuid siiski mitte olematu. Suurteks sõnadeks ja näilisteks tahteavaldusteks spordidiplomaatia raames sobiks see muidugi perfektselt. Samas, Kim Jong-un ei kohtu ju isegi välisriikide suursaadikutega, kes Põhja-Koreasse diplomaatideks määratakse ning põhjuseid imperialiste globaalselt ja marionette Lõunas sõimata leiab ta ka alati. 

Need olid uudised, aga nüüd sport!

Kuidas säilitab Põhja-Korea vaatamata sanktsioonidele režiimile hädavajalikud rahavood?

Sõpruse sillal Dandongi (Hiina) ja Sinuiju (PK) vahel on vaiksed ajad

ÜRO Julgeolekunõukogu Põhja-Korea sanktsioonide ekspertgrupp avaldas veebruari alguses 213-leheküljelise raporti paariariigi globaalsetest pingutustest režiimi rahavoo säilitamiseks. Vaatamata analüütikute ja Põhja-Korea jälgijate teadmisele, et riigi must majandus peale ÜRO resolutsioone 2375 ja 2397 veelgi enam õitsele puhkeb, on tulemused ikkagi ehmatavad. ÜRO, kes Ameerika Ühendriikide eestvedamisel on Põhja-Koread käesolevate piirangute perioodil enda arvates edukalt ohjanud, peab tunnistama tõsiasja, et Pyongyangi režiimi dekaadide pikkused kogemused ja üleilmne võrgustik töötab endistel täistuuridel. Samuti on selge, et eksporditulude äralõikamine nn.valges majanduses kasvatab tulusid põrandaaluses kaubavahetuses ning peamiselt saavad sanktsioonidest pihta tavalised põhjakorealased. Raketi- ja tuumarelvaprogramm, mille arendamine on Pyongyangi sõnul lõpusirgel, vajab järjekordseid katsetusi ning ilmselt peale taliolümpiamängudest tingitud suhtelist vaikelu pinged Korea poolsaarel jätkuvad.

Põhja-Koreal on diplomaatilised suhted ligi 80 riigiga ning üle maailma toimetavad umbes 60 saatkonda  või konsulaaresindust. See on omalaadne aastakümnetega sissetöötatud võrgustik, mille eesmärk erineb märkimisväärselt harjumuspärasest ettekujutusest saatkondade tööst. Põhja-Korea on edukalt kasutanud ära diplomaatilise puutumatuse klauslit, kuid kümned vahelejäämised aastate jooksul lubavad selgelt kinnitada – riigi saatkondade peamine ülesanne on Pyongyangi režiimile rahateenimise võimaluste loomine ja hoidmine.

Aafrika – manner, kus liiga palju ei küsita
Viimase kolmekümne aasta jooksul on ainuüksi elevandiluu väljavedudega Aafrika riikidest jäädud vahele 18 korral. Samuti on Lääne-Aafrika riikidest väljasõidul vihjetele tuginedes tabatud korduvalt saadikuid ja diplomaate, kelle kohvritest leitakse kulda ja teemante. 2015.aastal tabati Bangladeshist lahkuva Põhja-Korea saatkonna töötaja pagasist 1,3 miljoni dollari väärtuses kullakange. Vastupidine on liikumissuund narkootikumidega kauplemisel. Põhja-Korea, kui arvestatav metaamfetamiini tootja, on enam kui viiekümnel korral jäänud vahele meelemürkide müügi korraldamisel läbi oma saatkondade viimase kahe dekaadi jooksul. Meenuvad juhtumid Bulgaariast, kus mõnuained liikusid Sofia saatkonna abil Türgi territooriumile ning Austraalias Põhja-Korea aluse Pong-Su kinnipidamisel leitud 125kg heroiini. Peamiselt kasutab Põhja-Korea smuugeldamiseks Aafrika riike, kus globaalne kontroll on nõrk ning võõrustajamaa majandushuvid kattuvad Põhja-Korea pakkumisega. Üllatuslikult on tuvastatud  Pretorias, Lõuna Aafrika Vabariigis asuva Põhja-Korea saatkonna suur käive rahapesuoperatsioonides.

Põhja-Korea kalalaevad Mosambiigis

Näiteks viivad sanktsioonidega keelatud tegevused välja Mosambiigi liidriteni, kelle teadmisel ja vaikival heakskiidul püüavad riigi vetes kala mitmed Põhja-Korea meeskondadega laevad. Namiibias töötab Põhja-Korea ettevõttes „Korea Mining and Development Trading Company“ (edaspidi:KOMID) sadu põhjakorealastest ehitustöölisi, kes eelmisel aastal rajasid Namiibia luure impossantset peakontorit. Kuigi Põhja-Korea tööjõu piiramisega seotud sanktsioonide rakendamiseks on veel aega ligi kaks aastat, ei luba resolutsioon 2397 kehtivaid lepinguid pikendada. Namiibia leidis lahenduse kiiresti – ehitamist jätkab täna Hiina taustaga ühisettevõte, kuid töölised objektil on endiselt põhjakorealased. Oluline tuluallikas on peamiselt hiiglaslike monumentide rajamisel töödleidev Mansudae Art Studio, kes on rajanud ka kurikuulsad Kim Jong-ili ja Kim Il-sungi hiigelkujud Pyongyangis, Mansu mäel. Sarnases stiilis pronksmemoriaale ja Aafrika liidrite hiigelkujusid leiab täna 17-s Aafrika riigis ning sellelaadne koostöö toidab Pyongyangi hinnaguliselt 200-260 miljonilise aastatuluga juba aastakümneid.

Ajaloolised seosed ja võrgustikud toimivad tänaseni
Põhja-Korea koostöö Aafrika riikidega ulatub eelmise sajandi kolmandasse veerandisse, kui Aafrikast sai koloniaalvõimude lahkumisel ideoloogiliste võitluste tallermaa. Pyongyang on toetanud lugematuid nn. rahvademokraatlikku mõtteviisi propageerivaid relvarühmitusi ja režiime. Peamised koostööpartnerid on olnud Angola, Zimbabwe, Kongo DV, Tansaania, Uganda, Sudaan jne. Kokku seob Põhja-Koread 30 erinevat Aafrika riiki, kellest 11 on nüüdse raporti valguses erilise tähelepanu all seoses militaarkoostööga. Mitmed neist (Eritrea, Sudaan ja Kongo DV) ei soovi esitada ÜRO-le kokkulepitud kvartaalseid aruandeid koostööst Põhja-Koreaga.  Uganda president Yoweri Museveni sarjas Põhja-Korea vastast nõiajahti alles 2017.aasta septembris ÜRO Peaassamblee kõnepuldist.

Egiptuse armeele salakaubana saadetud Põhja-Korea relvad

Valdavalt seovad Põhja-Korea ja Aafrika riikide koostööd relvastuse ja armee väljaõpet puudutavad teemad. Nii näiteks treenivad Kongo DV presidendi Joseph Kabila ihukaitsjaid põhjakorealastest spetsialistid. Korea Rahvaarmee eriüksuslased on oodatud treeneriteks mitme riigi erivägede juures (Eritrea, Sudaan) ning ära ei ole öeldud ka abist mässuliste liikumistele näiteks Kongos ja Ugandas. Põhja-Korea „müügiargumendiks“ on odavam hinnatase ning oskus hooldada aastakümneid varem riikidele tarnitud relvasüsteeme ja toota neile varuosi. Isegi Saksamaa luurejuht Hans-Georg Maassen on avaldanud kahtlusi, et Põhja-Korea Berliini saatkond on sarnaste tehingute taga lisaks raketiprogrammi tarbeks vajalike koostisosade hankimisel. Milline on näiteks Ukraina või Valgevene osa Põhja-Korea rakettide edukas lendamises, ei ole tõestatud, kuid kahtlused püsivad.

Häbiväärne vahelejäämine tabas augustis 2016 Egiptuse relvajõude, kui Suessi kanalis peeti Egiptuse piirivalve poolt vihjete alusel kinni roostes söealus Jie Shun, mille trümmidest leiti 30 tuhat Põhja-Korea päritolu RPG’d ehk „rocket-propelled grenades“. Uurimine soikus hetkel, mil niidid tellija kohta viisid otseselt Egiptuse enda kõrgeima kaitsejuhtkonnani. Egiptus neil teemadel kommentaare ei jaga, kuid samal perioodil külmutas Washington varemlubatud militaarotstarbelise rahalise toetuse Kairole.

Üleöö ehitustöölisest spordiinstruktoriks – Aafrikas on kõik võimalik
Palju on kõneldud Põhja-Korea ja Iraani koostööst. On selge kahe riigi raketiprogrammides kasutatava tehnoloogia sarnasus, kuid olgem ausad, vettpidavaid tõendeid tarnete ja infovahetuse kohta ei ole. 2007.aastal avaldas WikiLeaks tõendid, millest avaldub Hiinas vahemaandumise teinud Iraani liinilennuki kinnipidamine, mille pardal veeti raketiosi sihtkohaga Pyongyang. Kahjuks on see üsna ainus faktiliselt kinnituse leidnud juhtum võimalikust koostööst. Küll on Põhja-Korea väga kõrged ametnikud korduvalt külastanud viimase kahe aasta jooksul Teherani ning kaamerate ees teatanud teaduse, hariduse ja tehnoloogiate alase koostöö sõlmimisest, kuid nende klišeelike formularide taha ei ole kellelgi edukalt õnnestunud piiluda. Sarnaseid avalikke esinemisi on Põhja-Korea välispoliitika esindusnägu, 90-aastane Kim Yong-nam, pidanud viimastel aastatel mitmeid. Enamasti taaskord Aafrikas ja Kagu-Aasias, kus sõlmitakse pidevalt koostööalaseid lepinguid küll hariduse, küll spordirindel. Näiteks töötavad eespoolt toodud Põhja-Korea ettevõtte KOMID ehitajad endiselt Angolas, kuid seekord spordiinstruktoritena. Angola on aga üks esimesi Aafrika riike, kes

Põhja-Korea asesiseminister Ri Song-chol Uganda armee laagris

raporteeris oma järjepidevusest Põhja-Korea vastaste sanktsioonide järgimisel. Aafrika riikidel on koostööst Põhja-Koreaga rohkem võita kui kaotada. Aafrika riikide rolli olulisusest räägib ka Ameerika Ühendriikide välisministri Rex Tillersoni Aafrika tuur, kes peale Donald Trumpi „shithole’i“ avaldust peab uuesti suutma Musta Mandri liidreid veenda ka Põhja-Korea küsimuses. Nii mõneski riigis on Tillersonil ilmselt vajalik mainida ka Ameerika Ühendriikide rahalise abi külmutamist juhul, kui koostööd Pyongyangiga hinnatakse liiga kõrgelt (nt. Mosambiigis).

Värske raporti järgi on kinnitatud episoodid kergrelvastuse tarnetest Eritreale ja Kongo DV-le, maa-õhk tüüpi rakettide toimetamisest Mosambiiki, radari ja õhutõrjesüsteemide paigaldamisest Tansaanias ning Põhja-Korea ekspertide osalemisest väljaõppealastes laagrites Ugandas ja Angoolas. Viimastest on olemas ka ametlikud fotoseeriad ajakirjanduse tarbeks. Sõjaline koostöö Põhja-Koreaga on sidumas umbes kolmekümmet Aafrika riiki.

Süürial ja Põhja-Koreal on tihedad suhted

Süüria - keemialabor Põhja-Korea teadlastele
Lisaks Aafrikale on luubi all ka koostöö Süüria ja Myanmariga. 2011.aastal, Süüria kodusõja alguses, ei tehtud saladust Damaskuse ja Pyongyangi koostööst. Korea Rahvaarmee esindajad olid riigis regulaarsed ja avalikult silmapaistvad külalised. Koos avati ausambaid ja peeti pressikonverentse. Vettpidavalt tõestamatu koostöö kahe režiimi vahel algas hiljemalt eelmise sajandi lõpus ja tuli avalikuks 2007.aasta Iisraeli poolt õhurünnakus hävitatud Deir ez-Zori tuumakompleksis, kus töötas väidetavalt kümneid Põhja-Korea tuumateadlasi ja töölisi. Selgemad tõendid ilmesid keemiarelvade loomiseks vajalike komponentide tarnes vahemikus 2012-2017 Süüria Teaduse ja Tehnoloogia Uurimiskeskusele, mis on Bashar Al-Assadi keemiarelvade arendamise keskuseks. Sellel perioodil on kinnitatud ligi 40 erinevat tarnet ja episoodi Põhja-Koreast Süüria sadamatesse. Lisaks tarnib Põhja-Korea Süüriasse, aga ka Myanmari ballistilisi rakette, raketisüsteeme ja varuosi, hooldusteenuseid. Myanmaris on kahtlustatud maa-aluste tunnelite võrgustike loomist pealinna Naypidaw lähistel, kuid sellele väitele faktilist tõestust siiski pole.

Kui enamasti viidatakse Põhja-Korea vastaste sanktsioonide kesises resultatiivsuses Hiina valikulise reageerimise peale, siis käesoleval perioodil tuleb Hiinat pigem kiita. Olgu meenutatud, et hinnanguliselt moodustab kaubavahetus Hiinaga ligi 90% kogu Põhja-Korea ekspordist-impordist ning on suurusjärgus 7 miljardit dollarit aastas. Veelkord olgu meenutatud, et need numbrid on nö.ametliku ja dokumentaalselt tõestatava kaubavahetuse maht. 2017.aasta jooksul on Hiina tõepoolest lõpetanud mitmete oluliste maavarade tarned Põhja-Koreast ning mõnevõrra on vähenenud eksport Põhja-Koreasse. Ametliku Hiina tollistatistika järgi vähenes omavaheline kaubandus 2017.aastal 10%. Kuid veelkord meeletuletuseks, et kogu artikli fookuses on nö.must majandus, mille maht võib olla sarnases suurusjärgus ametlike kaubandusnäitajatega. Trendina on kindel, et sanktsioonide virr-varris selle osakaal vaid kasvab. Hiina strateegiline huvi hoida ära Koreade ühinemine sunnib Pekingit survestama sõnakuulmatut Kim Jong-uni meetmetega, mis varasemalt ideoloogiliste liitlaste vahel olid tundmatud. Ühisel piirialal on Hiina tehased lõpetanud lepingud tuhandete põhjakorealastest töötajatega, piirilinnades populaarsed Põhja-Korea restorianid on suletud ning kuulsal Dandongi Sõpruse sillal on liiklus hõre. Info Põhja-Koreast seest räägib piiriülese kaubandusega tegelevate diilerite ja inimkaubandust ning põhjakorealaste põgenemist organiseerivate grupeeringute kasvanud riskidest ja motivatsioonipuudusest. Hiina valvab piiri Põhja-Koreaga endisest edukamalt, regulaarsed on piiriäärsete alade sulgemised, reidid põgenike ja kaubitsejate tabamiseks ning hooti sagenevad põgenike tagasisaatmiste löökkampaaniad. Põhja-Korea on piiridele paigaldanud uued Vene päritolu (taaskord keelatud kaupade nimistusse kuuluvad tooted)! raadioeetrit kontrollivad jälitusseadmed, mis lubavad paremini kuulata pealt võimalike piiriüleseid kontakte arendavaid kodanikke. Põgenike arv, kes edukalt jõuavad Lõuna-Koreasse, on viimaste aegade madalaim.

Venemaa – Hiina usin kopeerija
Hiina varasemat oskust sanktsioonidega laveerida on aina enam asunud kopeerima Venemaa. ÜRO raporti valguses on fikseeritud episoode Põhja-Korea söealuste laadimisest Vladivostokis ja Nahhodkal. Põhja-Korea Rasoni erimajandustsoonis laetakse väidetavalt Vene sütt ümber Põhja-

Tõestav foto Hiina ja Põhja-Korea tankerite ümberlaadimisest

Korea maismaatranspordile, mis toimetab väärtusliku maavara Hiinasse. See tegevus ei ole keelatud, kuid kui palju tarnetele lisatakse keelatud Põhja-Korea sütt, jääb kontrollimatuks. Tabatud on Hiina taustaga naftatankereid sooritamas kütuse ümberpumpamisi Jaapani merel. Kütust on vedanud Põhja-Koreasse ka Venemaa alused. Söeterminalid Wonsanis ja Nampos laevad endiselt keelatud sütt alustele ning sihtsadamateks on olnud sageli Venemaa, Hiina, Malaisia, Vietnami, aga ka Lõuna-Korea (!!!) sadamad. Selliseid juhtumeid on fikseeritud kolmkümmend, kuid aina enam kasutatakse pealt kinniseid laevu. Seetõttu ei suudeta satelliidifotodega keelatud söevedusid alati fikseerida. Kunagi ei seila need laevad muidugi Põhja-Korea lipu all. Kui enne esimesi olulisi söesanktsioone 2017.aasta augustis võis Põhja-Korea söelaevastiku suuruseks hinnata umbes nelikümmend alust, siis peale piirangute rakendamist lülitas enamik neist transponderid välja ning nüüd näeme jälitussüsteemides vaid seitset. Jaapani rannakaitse üksused ja satelliidid pildistavad siiski oluliselt tihedamat liiklust. Sarnaselt kütusele laetakse Kollasel merel igaöiselt ringi ka tonnide viisi keelatud, kuid Hiina turul kõrges hinnas olevaid mereande. Lisaks on võltsitud tollipaberite tõttu jäänud vahele Venemaa ettevõtted sanktsioneeritud tekstiilitoodete ostmisega Põhja-Koreast. Millised on kontaktid Venemaa ja Põhja-Korea militaarringkondade vahel? See kisub siiski vandenõuteooriate poole, kuid küsimusi võiks siiski esitada.

Diplomaatiliste suhete katkestamine kui võimalus
Põhja-Korea survestamises on kandev roll olnud Ameerika Ühendriikidel, kuid omavahelise kaubanduse puudumise tõttu on nende surve pigem moraalne. Päriselt õnnestub Põhja-Korea majanduslikult suruda põlvili vaid kahel, kuid utoopilisel moel. Esiteks tuleks astuda Washingtonil Pekingiga tõelisesse kaubandussõtta (meenutage aga korraks Hiina strateegilisi huvisid Korea poolsaarel ning asjaolu, et kas Korea nimel kaks maailma majandusliidrit ikka tahavad päriselt tülli minna?). Teiseks tuleks leida lahendus, mis suudaks ohjeldada illegaalset kaubandust. Ilmselt peaksid need meetmed omakorda olema üsna valgustkartvad. Esmalt võiks alustada nõudest Põhja-Korea diplomaatiliste esinduste sulgemisest kogu maailmas. Sanktsioonid ei mõjuta Kim Jong-uni relvaprojekte, kuna nende maksumus ei ole niivõrd kolossaalne, kui läänemaailm seda arvab. Tavaliste põhjakorealaste oskus , peamiselt kartusest võimude repressiivse käitumise ees, jätta vahele palju söögikordi võib kesta veel pikki aastaid.

Kas Ameerika Ühendriigid üritavad Korea poolsaare puzlet laduda Hiinata?

Ameerika ja Lõuna-Korea välisministrid. (foto:internet)

Vancouveris alanud Korea poolsaare teemadel kõnelev 18 riigi välisministrite foorum tuletab meelde 1943.aastal toimunud ja Koreade jagamise vaatenurgast saatuslikuks saanud kohtumist Kairos. Sarnaselt Kairole on ka sel korral tahtlikult või tahtmatult (osapooled on neis küsimustes esitanud väga erinevaid arusaamu) kohtumisel osalejad jagunenud ideoloogiliste tõekspidamiste järgi. Nimelt ei võta ümarlauast osa Korea küsimuse olulised osapooled Hiina ja Venemaa. Mida sellest järeldada?

Sanktsioonid avaldavad selget mõju. Aga kellele?

Ürituse peamine fookus tundub olevat sanktsioonide sihitum rakendamine, nende kontroll ja vajadusel karmistamine. 2017.aasta jooksul Põhja-Koreale määratud tõsiste sanktsioonide täielikul rakendamisel peaks teoorias ära olema lõigatud 90% paariariigi „valgest“ kaubavahetusest. Kauakaalutud kütuste eksport Põhja-Koreasse on ellu rakendatud. Näiteks bensiini hinnad riigi tanklates ja mustal turul on tõusnud võrreldes aastatagusega ligi kaks korda. Vähesed tunnistused suletud riigist räägivad ametisõidukite silmnähtavast vähenemisest Pyongyangi tänavatel. Mereandide ekspordikeeld on jätnud töötuks olulise osa rannikulinnade elanikkonnast. 2018.aasta algusest ellurakenduv tekstiilitoodete ekspordikeeld, vaatamata rekordekspordile detsembris 2017, tõotab samuti lüüa märkimisväärset osa Kim Jong-uni sissetulekutest (loe:tuhanded jäävad töötuks). Maavarade väljaveoga Põhja-Koreast on statistika vastukäiv, ühe positsiooni nulltulemus balanseerub tihtipeale teise rekordiliste tarnekogustega (kivisüsi versus rauamaak). Ligi miljardilist (hinnangud 500 miljonist 2 miljardini) tulu genereeriv tööjõu eksport Venemaale, Hiinasse ja Araabia riikidesse ning Aafrikasse peab lõppema kahe aasta jooksul. Info Hiina piirilinnadest räägib tuhandetest töölepingu pikendamisest ilma jäänud põhjakorealastest, keda kodumaa sunnib otsima ise illegaalseid tööotsi tulude teenimise säilitamiseks. Venemaa, kes neelab odavast ja suhteliselt oskuslikest (Põhja-Koreas läbivad Venemaal ehitajaks pääsenud õnnelikud kuni kaheaastase kutseoskuste programmi) Põhja-Korea ehitajatest arvestatava majandusliku edumaa, ei ole tänaseni tööjõuga seotud sanktsioonide rakendamist alustanud. Need kuni 100 tuhat põhjakorealast, kes puutuvad kokku kodumaaga võrreldes oluliste vabadustega (mitte kõik neist ei ela meedias kirjeldatud vangistuses ja ahistatuses) ning teenivad vaatamata võimude poolt äravõetud osa märkimisväärsusele, Põhja-Korea mõistes minivaranduse ning hoiavad sadu tuhandeid pereliikmeid ja lähedasi eemal vaesusest. Seda peamiste sanktsioonide mõju kirjeldamist võiks jätkata. On selge, et sanktsioonid omavad selget mõju. Aga kelle vastu?

Põhja-Korea eesmärgid läbirääkimistel ei ole siirad
Kim Jong-uni algatust olümpiaideaalide ja rahu suunal on võetud kui märki sanktsioonide toimimisest. Suhtugem sellesse siiski äärmise ettevaatlikusega. Esiteks suutsid Panmunjomis kohtumisi alustanud läbirääkijad kommunikeerida väga vastuolulisi kommentaare. Samuti on poolte eeldused ja arusaamad kivistunud – tuuma- ja raketiprogrammi teemal arutlemine on välistatud

Põhja-Korea läbirääkijad Panmunjomis. (foto:internet)

Pyongyangi poolt, Souli eesmärk ei ole ei midagi vähemat kui tuumavaba poolsaar. Nendel teemadel järeleandmisi ei tehta. Põhja-Korea läbirääkijad on äärmiselt kogenud ning muster, millega Põhja-Korea aega võita proovib, tuttav kümnetest varasematel dekaadidel toimunud läbirääkimistest. Olümpiale saadab Põhja-Korea mõne üksiku atleedi, kuid kolmekohalise numbriga mõõdetava koguse taidlejaid. Kõneluste tulemusena katkevad küll jõulised võtted mõlemalt poolt ajutiselt (õppused, katsetused jms.) ning Põhja-Korea võib saavutada isegi leevendusi Lõuna-Korea poolsete sanktsioonide osas. Ameerika Ühendriigid küll saadavad piirkonda täiendava lennukikandja ja suurendavad õhuvõitluse võimekust. President Moon Jae-in on lubanud taastada mõningad abiprojektid Põhja-Korea põllumajandussektorisse. Põhja-Korea eesmärk olümpiaga seotud teemade nii avatud käsitlemisel ei ole muud kui kasutada ära globaalne suursündmus propagandistlikel eesmärkidel. Ilmselt saab kogu maailm näha päev enne olümpia avatseremooniat suuri militaarpidustusi Pyongyangis - Korea Rahvaarmeel täitub 8.veebruaril 70 aastat ning seda on sageli tähistatud massiivse paraadiga Kim Il-Sungi väljakul. Karta on, et Pyongyang leiab veel enne olümpiat põhjuse, kuidas imperalistlikud mängijad on kogu rahuidee ja ülla plaani pihuks põrmuks trampinud ning kogu relvaprogramm jätkub. Välistatud ei ole ka olümpial osalemisest loobumine. Punggye-ri tuumapolügonil käivad uute tunnelite kaevamised ning valmimas on kontinentidevahelisi rakette tulistav allveelaev. Kõik vajab katsetamist. Suhteline vaikus relvakatsetustes on seostatav pigem talvega, kui Põhja-Korea on olnud alati neil teemadel rahulikum. 

Hiina on ja jääb Korea küsimuse võtmemängijaks

Tagasi sanktsioonide ja lähteülesande juurde. ÜRO lubas seekord sanktsioonide toimivust kvartaalselt hinnata. Liikmesriigid on kohustatud esitama aruandeid sanktsioonide rakendmise kohta. Kindlasti saame piirangute tulusust hinnata teatud ajadistantsilt, mis hetkel ei ole veel kätte jõudnud. Vaatamata sektoriaalsetele tuntavatele ärakukkumistele (mõni valdkond on kaotanud 100%) hinnatakse 2017.aasta Hiina ja Põhja-Korea vahelist kaubanduse langust kuni 10%-ni. Olgem ausad, see pole

Tankla Pyongyangis (foto:internet)

just ümardamisviga, kuid siiski üsna tagasihoidlik tulemus. Kardan, et illegaalse väliskaubanduse osakaal on samas mahus kasvanud. Teiseks löövad sanktsioonid erinevalt loodetust elanikkonda, mitte eliiti. Signaalid riigi maapiirkondadest räägivad selgest pahameelest Kim Jong-uni aadressil, kuid ka kohustuslikest ja väidetavalt ajutistest panustamisest näidispealinna Pyongyangi elanike ning sõjaväe hüvanguks. Kas põhjakorealased on võimelised kannatama tühja kõhtu nii kaua kuni nende usaldus (loe:hirm) riigi liidrite kukub nulli ja tekitab Korea kevade ning sanktsioonid toovad režiimi vahetuse või kasvõi olulise muutuse? Kahtlen. Peamine - Hiina strateegilised huvid ei ole muutunud endiselt. Hiina on teinud Põhja-Koreasse liiga suuri investeeringuid, et oma raha lõplikult põlema panna. Donald Trumpi Korea poliitika veendunud toetajad näevad Hiina rolli sanktsioonidesse pühendumisel Ameerika Ühendriikide eduka hiinasuunalise surve tulemusena. Pigem on Põhja-Korea ise oma lennukusega ületanud Pekingi valuläve ning Hiina survestab Kim Jong-uni rahunema. Selle mõttekäiguni viivad Pekingi (ja ka Moskva) pidevad üleskutsed olukorra külmutamiseks, sanktsioonide sisu leevendamised (näiteid on mitmeid, kus Ameerika positsioonid on räägitud ÜROs vaatata Nikki Haley kätevehkimisele tunduvalt õhemaks), vahemeheks pakkumised ning asjaolu, et Vancouveri kõnelustel puudub võtmemängija laua tagant sootuks. Samuti ei ole Ameerika Ühendriigid viimas ellu lubatud süsteemaatilisi teise ringi sanktsioone, mis enamikel juhtudel viiks neid vastamisi Hiina taustaga ettevõtete survestamisega ning seeläbi on oht kaubandussõjaks Hiina riigi endaga.

Kairole järgnes küll Teheran, kus ka Nõukogude Liit laua taha tuli – loodame ka ilmselt Hiina enda huvidest lähtuva diplomaatiahuvi suurenemist. Ilma Hiinata Põhja-Korea küsimust ei lahendata. Loodan, et Põhja-Korea osaleb olümpial. Sellist sotsialistlikku woodstocki nagu Pyongyangil on plaanis esitada Lõuna-Korea territooriumil, ei ole maailm enne näinud.

Rändrahnud, tankitõrjesüsteemid või riiklikud poplaulud?

Mihhail Lotman kirjutas 2018.aasta jaanuari esimestel päevadel propaganda pugemisest nii sügavale, kust seda on raske märgata. „Tekitab nördimust, et igas pakutavas teleprogrammi paketis on kohustuslikus korras tasuta terve hulk Venemaa kanaleid“, kirjutab semiootik ja poliitik oma blogis. Kas olete märganud, et lisaks Russia Today kõrval on kogu maailma telepakketides sageli Korea telekanal ArirangTV? Kas kahe protsendi panustamisele kõvasse terasesse riigikaitses õnnestub ka muul moel edukalt luua riikidele kuvandit ja pakkuda kaitset? Üks selline edulugu on tuua Lõuna-Koreast.

Pidevates sisekonfliktides ja sõjalis-majanduslikult kordi võimekamate naabrite kõrval elades ei paistnud Korea Vabariik (edaspidi Lõuna-Korea) enne eelmise sajandi lõppu suurt millegagi silma. Edukad Souli olümpiamängud olid maa küll avalikkusele avanud, kuid peale naljanumbrina tuntud KIA ja Hyundai sõiduautode riigil midagi maailmale pakkuda ei olnud. Olulise murrangu tõi 1997.aastal Aasiat räsinud majanduskriis. Varasemalt tuletikkudest naftatankeriteni tootnud konglomeraadid (tuntud ka kui chaebolid) Samsung ja LG sunniti riiklike saneerimiskavade tulemusena valima kitsamaid valdkondi, mis avas riigi siseturu paljudele väiksematele ettevõtetele

Girl's Generation on relv Põhja-Korea vastu - nende muusikat
kasutatakse valjuhääldite sõjas kahe Korea piiril sagedasti

erinevates sektorites.  Riikliku majanduspoliitika suunamise tulemusel keskendusid eelpooltoodud hiiglased just tehnoloogiatega tegelemisele, kuid samalaadsed poolkohustuslikud soovitused anti ka teistes valdkondades – näiteks terasetööstuses, laeva- ja autotööstuses. See oli võimalik, kuna kogu Koreale (ja varasemalt ka Jaapanile) majandusedu toonud süsteem põhines Ameerika Ühendriikide rahalise abi jagamises riigi toel loodud ja eelistatud ärihiidudele. Kuid sajandi lõpu majanduskriisis jäi senitoiminud majandusmudel ajale jalgu. 

Samasse perioodi jäi mitmete loomingulisi vabadusi piiravate seaduste tühistamine ning juba paar aastat varem olid kaotatud lõunakorealaste reisikeelud. Läbi nende arengute sattusid kümned tuhanded noored õpingutele välismaale ning naastes kodumaale hakkas juhtuma. Loomingulistest kammitsatest pääsenud loojad alustasid Aasias uudsete elementide kasutamist filmikunstis, televisioonis ja muusikas. Senised tabuteemad sattusid nii suurtele kui teleekraanidele, muusikas ühendati Läänes võidukäiku nautiv rap- ja r&b muusika koreapäraste elementidega ning edasine on juba ajalugu. Korea laine ehk hallyu oli sündinud.

1999.aastast alates vallutasid Lõuna-Korea filmid ja teleseebid lisaks koduturule kiiresti miljonite vaatajate südamed Hiinas, Vietnamis, Taiwanis, Jaapanis ning Singapuris. Hallyu edu võti põhines toodete uuenduslikus lähenemises nii sisulisest vaatenurgast, kuid ka tehnoloogiate eelisarendamine lubas tulemuse kvaliteeti võrrelda Hollywoodi endaga. See oli kogu Ida- ja Kagu-Aasia regioonis revolutsiooniline. Aastatega „hapuks“ läinud Jaapani mangadele ja animakunstile lisas Korea popkultuur modernsust ja kõneles elulistel teemadel – lihtne armastus, kodused suhted, noorte probleemid. Taustaks moodne muusika ning kaasaegsem pildikeel. Lõuna-Korea valitsus haaras võimalusest kinni– riiklikult asuti investeerima popkultuuri ning seeläbi hallyu levikut hüppeliselt laiendama. Tänapäeval on Lõuna-Korea maailma suuruselt teine riik oma kultuuri levitamisele panustamise vaatenurgast. Eesmärgiks sarnaselt meie kaitsekulutustele on Lõuna-Korea seadnud hallyu toetamiseks kulutada 2% riigieelarvest. 2017.aastal hinnati selle investeeringu otseseks tuluks kuni 11 miljardit dollarit läbi erinevate valdkondade. Siia lisanduvad mõõdetamatud tulud lisandunud töökohtadest ja turismi kasvust.

Lisaks teleseebile, filmikunstile ning muusikale kuuluvad hallyu alla moetooted, koomiksid, arvutimängud, animakunst, toidukultuur, ilutööstus ja meditsiin. Läbi sädeleva ekraani jõudsid sadade miljonite Aasia elanikeni Korea superstaarid, kelle välimusest sai uus ilu- ja moestandard regiooni

Populaarne iluoperatsioon on topeltlaugude tekitamine

nooremate elanike jaoks. Erakordse arenguhüppe läbis kosmeetikatööstus ning esteetilise kirurgia valdkond. Kaasajal hinnatakse Lõuna-Koreasse reisinud ning end kirurgiliselt kohendada palunud Aasia naiste arvuks neli miljonit! Silmalaugude kohendamise läbinud noore naise silmavaade on kultuslik ning ihaldusväärne.  Harva näeme reklaamides, filmides või muusikavideotes seda lihtsat operatsiooni mitteläbinud staare või modelle. Hullus on levinud isegi Põhja-Koreasse, kus sarnaseid lõikuseid sooritatakse kahjuks nurgataguste meetoditega ja tüsistused on tavalised.

Korea laine rullib üle maailma
2016.aastal Koread külastanud turistide hulgas läbiviidud küsitluses tunnistas neist 60% hallyu mõju Lõuna-Koreasse reisimisel. Kuigi poliitilised pinged poolsaarel vähendasid 2017.aastal oluliselt Hiina turistide osakaalu, on tegemist siiski ajutise nähtusega. Mõneks kuuks koomale tõmmatud Lõuna-Korea seriaalid jooksevad Hiina ekraanidel taas ning Hiina, kuid ka Jaapan ja Taiwan, otsivad Lõuna-Koreaga kontakte, et hallyu’st ise kasu lõigata. Näiteks on Jaapan kuulutanud välja Cool Japanprogrammi, mis hallyule sarnaste lahendustega üritab taastada kunagist Jaapani pehme jõu hiilgust. Kuid Lõuna-Korea on kaugel ees ning korealaste eesmärk ei ole midagi vähemat kui kogu maailm!

Ära tuleb märkida Lõuna-Korea popkultuuri tugev mõju Põhja-Korea suletud ühiskonnale. Seoses väikeste meediakandjate levikuga ei ole enam põhjakorealast, kes ei oleks näinud mõnda Lõunas toodetud filmi või seriaali. Laupäeva õhtul Hiinas või Lõuna-Koreas eetris olnud seebiseriaali episood on Põhja-Koreas mälupulkadel levimas tavaliselt pühapäeva pärastlõunaks. Enamik põhjakorealastest põgenikke mainib hallyu otsest mõju põgenemisotsuse lõplikul langetamisel. Lõuna-Korea staaride soengumood on Põhja tulnud, et jääda. Selline pehmete mõjude levik on Kim Jong-uni suurim hirm ning Põhja-Korea on eelpooltoodud ilmingute laienemise tõttu suurendanud karistusmäärasid võõrmeedia tarbimise korral oluliselt.

Korea restoran Vilniuses

Üle maailma hinnatakse otseselt Korea kultuuri ekspordiga seotuks ligi 40 miljonit fanaatikut, kes on moodustanud tuhandeid Korea popile keskendunud klubisid ja kultuurikeskusi. Ainuüksi Ungaris tegutseb üle saja k-popi (Korea popmuusika enamlevinud väljend) viljelemisega seotud muusika- ja tantsuklubi. Maailma metropolides peetakse regulaarselt k-popi festivale. Sageli on nende toimumise aeg seotud näiteks Lõuna-Korea presidendi visiidiga, kes siis „juhuslikult“ üritusi külastab. Riikliku poliitikaga seotust kinnitab ka asjaolu, et Lõuna-Korea president ja valitsusliikmed kasutavad kohtumistel alati elemente Korea popkultuurist – taustapildid ja -videod esitlusslaidides, avalikud külastused Korea kultuuriga seotud üritustele või kohtumiste korraldamised Korea taustaga asutustes. Üle maailma tegutseb rohkem kui 300 Korea kultuuri levikule panustavat ülikooli või keskust. Tallinnas saab  Koreaga tutvust teha King Sejongi Instituudis TTÜ ruumides, kus õpetatakse keelt ja toimuvad Korea käsitöö ja köögiga seotud töötoad. King Sejongi Instituut on hea näide Korea era- ja riigisektori koostööst ühise eesmärgi nimel. Korea popmuusika ei ole Eesti noorte hulgas enam tundmatu. Filme ja seriaale meie telekanalites siiski veel näidatud ei ole, kuid kinofilmid on PÖFF-i kavas regulaarselt juba aastaid ning olulised hallyu filmišedöövrid paljudel eestlastel nähtud. Koreas tegutsevad kümned uurimisasutused, mis tegelevad Korea köögi populariseerimisega ning just vitamiinirikka marineeritud kapsasalati kimchi levitamine on üks hallyu oluline osa.

Hallyu levik on haaranud ligi sada riiki üle maakera. Mõistetavalt on enamik Korea pehmest jõust mõjutamas Aasiat, kuid märkimisväärset menu nauditakse ka Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Konservatiivses Lähis-idas on hallyu levik keerukam, kuid kummalised erandid on näiteks Iraak ja Usbekistan. Lõuna-Ameerikas on üle saja fännklubi Peruus. 

Hallyu eduloo väljakutsed tulevikus
Mis on hallyu leviku laiemad mõjud ja võimalused Korea kui riigi jaoks ning millised väljakutsed ootavad seda fenomenaalset nähtust ees? Läbi moodsa kunsti ja popkultuuri on haaratud masse just nooremate ning rohkem reisivate inimeste hulgast. Selle tulemusena on Lõuna-Korea turismisektor läbinud tohutu arenguhüppe ning esmalt boybändide särast haaratud noored tutvuvad huviga ka Korea vanema kultuuri ja ajalooga, eelistavad koduturul Korea tänaseks premiumklassi brände (Samsung, LG), armastavad Korea kööki.  Visuaal- ja audiokunstide levik, sotsiaalmeedia haaratus on tootnud koreateemalistele infomaterjalidele sadu miljardeid klikke ja vaatamisi-kuulamisi. Sadade üle maailma loodud kultuurikeskuste kaudu tunnevad korealased sealseid sihtturge ka muudel teemadel rohkem kui keegi teine. Korea ülikoolides õpib kümneid tuhandeid välismaalasi, kellele jääb Korea mõju külge kogu edasiseks eluks. Nad eelistavad tarbida ja mõjutada tarbima oma lähedasi Korea tooteid, reisima Koreasse. Arvutimängurid on ostnud Korea videomänge hinnanguliselt 100 miljardi dollari eest. Hallyu on loonud sadu tuhandeid töökohti ning annab olulise osa Lõuna-Korea sisemajanduse koguproduktist. 

Suhteliselt korruptiivses Lõuna-Korea ühiskonnas ei ole ka meelelahutussektor jäänud puutumata võimude ja ärihiidude omakasupüüdlikest tehingutest. Aeg-ajalt vapustavad korealasi nende iidolite enesetapud ja presidendid proovivad ArirangTV ekraanile ennast paremas valguses sättida. ArirangTV juht Bang Shuk-ho vabastati töölt peale riigieelarveliste vahendite kasutamist perereisideks ja tuhandete dollarite väärtuses kaaviariõhtute korraldamise eest sõpradele. Hallyu edasine edu sõltub, kas Korea valitsus püsib jätkuvalt valdkonna rahastamise taga ning kas kas loojad suudavad olla endiselt innovatiivsed, vältida staaride üleekspluateerimist ning kuidas suudetakse tõrjuda naaberriikide sarnased katsed pehme jõu arendamisel. 

Mida saab õppida Eesti Korea kogemusest? Esmalt, et sihtrühm turundustegevustes tuleb suunata noortele tarbijatele ja innovaatilistele lahendustele. Võime ilmselt isegi kinnitada, et Eesti edulood on tihti seotud uuendusmeelsete rakendustega. Samuti on mitmed Eesti noored muusikakollektiivid saavutanud suhtelist edu võrreldes traditsioonilise Eesti kultuuri promoprogrammidega. Oluliselt tuleks suurendada Aasiale orienteeritust, Eestis võiks turistile abipakkuvad sildid olla ka hiinlasele loetavad. Rändrahnust ei saanud isegi eestlased ise suurt aru.

Küll oleks meeldiv, kui Russia Today vaatamine sunniks miljoneid inimesi külastama Vene restorane või vaatama Vene filme, mitte mõtlema alateadvuses tanki- ja raketitõrjesüsteemidele. Lisaks aruteludele ETV+ olemuse üle võiks tulevikus näiteks Pekingis hotellis telekanaleid vahetades jõuda Eesti kanalini Kaerajaan24. ArirangTV nimi tuleneb samuti iidsest korea rahvalaulust. Ahjaa, samuti sõjakas naabruses elav Lõuna-Korea kulutab militaarsele riigikaitsele 2,7% SKP-st, ainult laulust ja tantsust ei piisa.

Oo sport, sa oled rahu! Kas ka Pyeongchangis aastal 2018?

Souli mängude avatseremoonia

Tekst on kirjutatud mõned päevad enne Kim Jong-uni uusaastakõnet ning tema avaldust osalemisest talimängudel.

Pierre de Coubertin alustas esimesi olümpiamänge avades hüüatusega: "Oo sport, sa oled rahu!" Kas see õilis avastus kehtib ka peagi algavatel taliolümpiamängudel Pyeongchangis, Lõuna-Koreas, napilt 80 kilomeetri kaugusel Põhja-Korea piirist? Millised on ohud ja võimalused hetkel maailma ühes peamises pingekoldes, kus retooriline tuumasõda on käinud juba aastapäevade jagu?

Souli olümpiamängud – suur võimalus Lõuna-Koreale
Olümpiamängud toimuvad Lõuna-Koreas teistkordselt. Souli suvemängud 1988.aastal olid äärmiselt märgilised. Lõuna-Korea oli väljumas neli dekaadi kestnud turbulentsidest ning alustamas pöörast majanduskasvu. Jõuliselt eemalduti perioodist, mida iseloomustasid diktatuur, sõjaväelised riigipöörded ja veresaunad elanikkonna vastu. Kuigi 1987.aastal esimeste tõeliselt vabade valimiste tulemusel võimule tõusnud Roh Tae-woo oli endine riigipööraja ja kindral, kelle käed olid määritud ligi 200 tudengi verega 1980.aasta Gwangju veresauna korraldamise tõttu, õnnestus tal tänu opositsiooni killustatusele minevikust jõuliselt distantseeruda ning osutuda valituks. Tudengid ja poliitiliselt tundlikum elanikkond tundis, et taaskord on võimul sõjaväeline juht ning 1987.aastat iseloomustasid Lõuna-Koread taas lakkamatud meeleavaldused ja vägivald tänavatel. Olukord sundis Juan Antonio Samaranchi, Rahvusvahelise Olümpiakomitee tollast juhti, tegema president Roh suunas ultimatiivseid avaldusi  - segaduste jätkumisel jäävad mängud Soulis ära. Lõuna-Koreale tehti ettepanek kandideerida 1988.aasta mängudeks juba dekaad varem, millest tollane diktaator Park Chung-hee koheselt kinni haaras. Vaatamata türanlikule valitsemisele mõistis riigi majandusedule alusepanija (mis tuli läbi suurkorporatsioonide ja sõbralike ärihaide eelistamise) süllekukkuvat võimalust Korea Vabariigi jaoks. Olümpiamängude promomise alla pandi kogu poliitiline ja majanduslik võimekus. Riiki esindasid mängude reklaamimisel rahvusvahelises suhtluses peaminister, suured ärikorporatsioonid (Hyundai, Daewoo jt.), kogu välissaatkondade võrgustik ning oma panust anti kuni Korea Airlines lennusaatjateni välja. 1981.aastal Lausannes olümpialinna väljakuulutamise gaalal edestaski Soul selgelt Jaapani linna Nagoyat.

Põhja-Korea frustratsioon ja terror
Lisaks Lõuna-Koreale proovis haarata võimalusest kinni ka aina enam majanduslikult sohu vajuv Põhja-Korea. Kim Il-sung asus läbi vahendajate kiiresti läbirääkimistesse Souli valitsejatega kogu Koread hõlmavate mängude korraldamiseks. Tema hinnangul ei pidanuks mängud kandma vaid Souli, vaid Korea olümpiamängude nime. Kim Il-sung pakkus välja idee, et lauatennise turniir, võrkpalli ja jalgpalliturniiride alagruppide mängud toimuksid Pyongyangis. Selle kinnituseks asus
Põhja-Koreas tekitas viha ka asjaolu, et Lõuna-Korea mängudel lubasid osaleda peaaegu kõik sotsialismibloki riigid. 1986.aastal asus Soul sellel suunal tööle Ungari valitsusega, kes laenude lubamise toel asus sisse seadma diplomaatilisi suhteid Lõuna-Koreaga ning kellele doominokividena järgnesid teised bloki maad kuni Nõukogude Liiduni välja. Souli mängudelt jäi kõrvale vaid Kuuba, kuid peale poliitiseeritud Moskva ja Los Angelese mänge osales Souli spordipeol 160 riiki! Lõuna-Korea ponnistused enda maailmale avamiseks ja teadvustamiseks olid kandnud vilja.

Rungrado Maistaadion Pyongyangis

Põhja-Korea koheselt rajama maailma suurimaks tituleeritud Rungrado Maistaadionit, kuhu mahub 150 tuhat pealtvaatajat. Oma võimekuse tõestamiseks alustati ikoonilise Ryugyongi hotelli rajamist pealinna. See kolmnurkne ja poolelijäänud betoonmonstrum oli Põhja-Korea viletsuse häbiväärne sümbol järgmised kaks kümnendit. 2013.aastaks sai hoone siiski Egiptuse telekommunikatsiooniettevõtte Orascom abil kaasaaegse klaasfassaadi, kuid seisab tühjana tänaseni. Rungrado staadion on küll valmis ja värskelt uuendatud, kuid on selgelt spordiürituste korraldamiseks liiga massiivne ning enamasti kasutatakse seda propagandistlikel eesmärkidel massishowde etendamiseks. Rungradol on korraldatud ka avalikke hukkamisi. Kim oli valmis tagama kõik ligipääsud maismaalt ning avama lennujaamad, kuid Lõuna-Korea ning ROK soovisid enamat – liikumisvabadust riigi territooriumil, otseülekandeid kohalikus televisioonis ning propagandavabat kajastust. Läbirääkimised jooksid kiiresti liiva ning Põhja-Korea boikoteeris mänge. Frustratsiooni väljendamiseks tellis Kim Jong-il oma salateenistustelt Korea Airlines lennuki õhkimise Andamani mere kohal, mis viis märga hauda 115 lõunakorealast ning Põhja-Korea kanti terrorit toetavate riikide nimistusse. Rünnaku eesmärk oli nõrgestada Souli võimekust tagada turvalised mängud.

Pyeongchangi mängude turvalisus küsimärgi all?
Kuidas on lood 2018.aasta talimängudega? Sarnaselt 1988.aastaga otsiti ROKi vahendusel kahe Korea ühisosa ürituse korraldamisel. Kuid seekord oli palujaks pooleks Põhjaga tihedamat läbikäimist lubanud ja propageeriv Lõuna-Korea president Moon Jae-in. Pyongyangile pakuti võimalust viia läbi mäesuusaprogramm  vaatamata karmidele sanktsioonidele ikkagi tippvarustusega

Masikryongi suusakeskus Põhja-Koreas

Masikryongi suusakeskuses. Samuti ühise hokinaiskonna loomist ning naiste hokiturniiri korraldamist Põhja-Korea pealinnas. Kuigi Põhja-Koreal on ettenäidata korralik meistriklass uisualadel ning riigi spordisaavutused propagandarindel olulised, otsustas ametlik Pyongyang mänge siiski boikoteerida. Paljuski nähakse oma osalejate saatmist põlisvaenlase mängudele Lõuna-Korea valitsuse aktsepteerimisena. Põhja-Korea meedia ei ole peaaegu mingil moel reageerinud talimängude toimumisele naaberriigis. Ainsad kanded Pyongyangi ruupori (KCNA uudisteagentuur) veebilehel ja televisioonis neil teemadel kajastavad, kuidas Ameerika Ühendriigid on õilsa spordipeo kaaperdanud oma imperialistlike eesmärkide saavutamiseks. Selge, et sellistel mängudel ei sobi põhjakorealastel esineda. Kahjuks kannatavad selle otsuse tõttu ka ainsana mängudele kvalifitseerunud atleedid - iluuisutajad Ryom Tae-ok ja Kim Ju-sik.

Poliitikavaatlejad ja analüütikud üritavad mängude boikoteerimist selgitada Pyongyangi sooviga esineda spordipeo ajal provokatsioonidega. Kuigi stsenaariumeid järjekordse tuumkatsetusega lausa atmosfääris või piirüleste intsidentidega on mitmeid, tundub realistlikumana küberrünnaku võimalus. Kuid siiski, 2002.aastal peeti just Lõuna-Korea jalgpalli MM-i ajal maha fataalne merelahing, kus hukkus kokku ligi paarkümmend mereväelast mõlemalt poolt. Seega ei ole sõjalised provokatsioonid välistatud, kuigi nii Soul kui Pyongyang on lubanud rahu ja stabiilsust. Hea tahte märgina on Soul jätmas ära kahte iga-aastast suurtükiväe ühisõppust Ameerika Ühendriikidega ning Põhja-Korea spordiminister kinnitab rahumeelset lähenemist. Erandiks tuuakse vaid Ameerika Ühendriikide provokatiivseid samme ja nendega kaasnevaid riske. Tihenenud diplomaatilised kontaktid Pyongyangiga (ROK, Hiina valitsuse eriesindaja visiit, ÜRO kõrge ametniku külastus detsembri alguses) annavad lootust, et nende kõneluste käigus on puudutatud vajadust tagada rahu mängude perioodil. Sarnase visiidi võttis 1988.aastal ette  Nõukogude Liidu välisminister Eduard Ševarnadze, kes manitses neil teemadel Pyongyangis Kim Il-sungi ennast. Vaid aasta varem oli Kim pidanud mõjuvaks vahendiks lõunanaabri reisilennuki õhkimisega olukorda pingestada. Ševarnadzel oli selle visiidi käigus Kimile hulgaliselt halbu sõnumeid (peamiselt Moskva suhete arengust Souli suunal) ning hiljem on grusiinist riigimees meenutanud neid vestlusi kui elu ebameeldivamaid.

Kuigi müümata on pooled piletid, on korraldajad optimistlikud. Lõunakorealaste töökust tunnistades ei lepita millegi muu, kui täieliku õnnestumisega. Kuid Põhja-Korea olemus ja tegevus jäävad piirkonda saatma veel pikaks perioodiks, kuna 2020.aastal toimuvad suvemängud Tokios ja kaks aastat hiljem talvel Pekingis. See kõik sunnib Coubertini idee elushoidmiseks ebainimlikele pingutustele, kuid rahu on seda väärt.