Kas Ameerika Ühendriigid üritavad Korea poolsaare puzlet laduda Hiinata?

Ameerika ja Lõuna-Korea välisministrid. (foto:internet)
Vancouveris alanud Korea poolsaare teemadel kõnelev 18 riigi välisministrite foorum tuletab meelde 1943.aastal toimunud ja Koreade jagamise vaatenurgast saatuslikuks saanud kohtumist Kairos. Sarnaselt Kairole on ka sel korral tahtlikult või tahtmatult (osapooled on neis küsimustes esitanud väga erinevaid arusaamu) kohtumisel osalejad jagunenud ideoloogiliste tõekspidamiste järgi. Nimelt ei võta ümarlauast osa Korea küsimuse olulised osapooled Hiina ja Venemaa. Mida sellest järeldada?

Sanktsioonid avaldavad selget mõju. Aga kellele?
Ürituse peamine fookus tundub olevat sanktsioonide sihitum rakendamine, nende kontroll ja vajadusel karmistamine. 2017.aasta jooksul Põhja-Koreale määratud tõsiste sanktsioonide täielikul rakendamisel peaks teoorias ära olema lõigatud 90% paariariigi „valgest“ kaubavahetusest. Kauakaalutud kütuste eksport Põhja-Koreasse on ellu rakendatud. Näiteks bensiini hinnad riigi tanklates ja mustal turul on tõusnud võrreldes aastatagusega ligi kaks korda. Vähesed tunnistused suletud riigist räägivad ametisõidukite silmnähtavast vähenemisest Pyongyangi tänavatel. Mereandide ekspordikeeld on jätnud töötuks olulise osa rannikulinnade elanikkonnast. 2018.aasta algusest ellurakenduv tekstiilitoodete ekspordikeeld, vaatamata rekordekspordile detsembris 2017, tõotab samuti lüüa märkimisväärset osa Kim Jong-uni sissetulekutest (loe:tuhanded jäävad töötuks). Maavarade väljaveoga Põhja-Koreast on statistika vastukäiv, ühe positsiooni nulltulemus balanseerub tihtipeale teise rekordiliste tarnekogustega (kivisüsi versus rauamaak). Ligi miljardilist (hinnangud 500 miljonist 2 miljardini) tulu genereeriv tööjõu eksport Venemaale, Hiinasse ja Araabia riikidesse ning Aafrikasse peab lõppema kahe aasta jooksul. Info Hiina piirilinnadest räägib tuhandetest töölepingu pikendamisest ilma jäänud põhjakorealastest, keda kodumaa sunnib otsima ise illegaalseid tööotsi tulude teenimise säilitamiseks. Venemaa, kes neelab odavast ja suhteliselt oskuslikest (Põhja-Koreas läbivad Venemaal ehitajaks pääsenud õnnelikud kuni kaheaastase kutseoskuste programmi) Põhja-Korea ehitajatest arvestatava majandusliku edumaa, ei ole tänaseni tööjõuga seotud sanktsioonide rakendamist alustanud. Need kuni 100 tuhat põhjakorealast, kes puutuvad kokku kodumaaga võrreldes oluliste vabadustega (mitte kõik neist ei ela meedias kirjeldatud vangistuses ja ahistatuses) ning teenivad vaatamata võimude poolt äravõetud osa märkimisväärsusele, Põhja-Korea mõistes minivaranduse ning hoiavad sadu tuhandeid pereliikmeid ja lähedasi eemal vaesusest. Seda peamiste sanktsioonide mõju kirjeldamist võiks jätkata. On selge, et sanktsioonid omavad selget mõju. Aga kelle vastu?

Põhja-Korea eesmärgid läbirääkimistel ei ole siirad
Kim Jong-uni algatust olümpiaideaalide ja rahu suunal on võetud kui märki sanktsioonide toimimisest. Suhtugem sellesse siiski äärmise ettevaatlikusega. Esiteks suutsid Panmunjomis kohtumisi alustanud läbirääkijad kommunikeerida väga vastuolulisi kommentaare. Samuti on poolte eeldused ja arusaamad kivistunud – tuuma- ja raketiprogrammi teemal arutlemine on välistatud
Põhja-Korea läbirääkijad Panmunjomis. (foto:internet)
Pyongyangi poolt, Souli eesmärk ei ole ei midagi vähemat kui tuumavaba poolsaar. Nendel teemadel järeleandmisi ei tehta. Põhja-Korea läbirääkijad on äärmiselt kogenud ning muster, millega Põhja-Korea aega võita proovib, tuttav kümnetest varasematel dekaadidel toimunud läbirääkimistest. Olümpiale saadab Põhja-Korea mõne üksiku atleedi, kuid kolmekohalise numbriga mõõdetava koguse taidlejaid. Kõneluste tulemusena katkevad küll jõulised võtted mõlemalt poolt ajutiselt (õppused, katsetused jms.) ning Põhja-Korea võib saavutada isegi leevendusi Lõuna-Korea poolsete sanktsioonide osas. Ameerika Ühendriigid küll saadavad piirkonda täiendava lennukikandja ja suurendavad õhuvõitluse võimekust. President Moon Jae-in on lubanud taastada mõningad abiprojektid Põhja-Korea põllumajandussektorisse. Põhja-Korea eesmärk olümpiaga seotud teemade nii avatud käsitlemisel ei ole muud kui kasutada ära globaalne suursündmus propagandistlikel eesmärkidel. Ilmselt saab kogu maailm näha päev enne olümpia avatseremooniat suuri militaarpidustusi Pyongyangis - Korea Rahvaarmeel täitub 8.veebruaril 70 aastat ning seda on sageli tähistatud massiivse paraadiga Kim Il-Sungi väljakul. Karta on, et Pyongyang leiab veel enne olümpiat põhjuse, kuidas imperalistlikud mängijad on kogu rahuidee ja ülla plaani pihuks põrmuks trampinud ning kogu relvaprogramm jätkub. Välistatud ei ole ka olümpial osalemisest loobumine. Punggye-ri tuumapolügonil käivad uute tunnelite kaevamised ning valmimas on kontinentidevahelisi rakette tulistav allveelaev. Kõik vajab katsetamist. Suhteline vaikus relvakatsetustes on seostatav pigem talvega, kui Põhja-Korea on olnud alati neil teemadel rahulikum. 

Hiina on ja jääb Korea küsimuse võtmemängijaks
Tagasi sanktsioonide ja lähteülesande juurde. ÜRO lubas seekord sanktsioonide toimivust kvartaalselt hinnata. Liikmesriigid on kohustatud esitama aruandeid sanktsioonide rakendmise kohta. Kindlasti saame piirangute tulusust hinnata teatud ajadistantsilt, mis hetkel ei ole veel kätte jõudnud. Vaatamata sektoriaalsetele tuntavatele ärakukkumistele (mõni valdkond on kaotanud 100%) hinnatakse 2017.aasta Hiina ja Põhja-Korea vahelist kaubanduse langust kuni 10%-ni. Olgem ausad, see pole
Tankla Pyongyangis (foto:internet)
just ümardamisviga, kuid siiski üsna tagasihoidlik tulemus. Kardan, et illegaalse väliskaubanduse osakaal on samas mahus kasvanud. Teiseks löövad sanktsioonid erinevalt loodetust elanikkonda, mitte eliiti. Signaalid riigi maapiirkondadest räägivad selgest pahameelest Kim Jong-uni aadressil, kuid ka kohustuslikest ja väidetavalt ajutistest panustamisest näidispealinna Pyongyangi elanike ning sõjaväe hüvanguks. Kas põhjakorealased on võimelised kannatama tühja kõhtu nii kaua kuni nende usaldus (loe:hirm) riigi liidrite kukub nulli ja tekitab Korea kevade ning sanktsioonid toovad režiimi vahetuse või kasvõi olulise muutuse? Kahtlen. Peamine - Hiina strateegilised huvid ei ole muutunud endiselt. Hiina on teinud Põhja-Koreasse liiga suuri investeeringuid, et oma raha lõplikult põlema panna. Donald Trumpi Korea poliitika veendunud toetajad näevad Hiina rolli sanktsioonidesse pühendumisel Ameerika Ühendriikide eduka hiinasuunalise surve tulemusena. Pigem on Põhja-Korea ise oma lennukusega ületanud Pekingi valuläve ning Hiina survestab Kim Jong-uni rahunema. Selle mõttekäiguni viivad Pekingi (ja ka Moskva) pidevad üleskutsed olukorra külmutamiseks, sanktsioonide sisu leevendamised (näiteid on mitmeid, kus Ameerika positsioonid on räägitud ÜROs vaatata Nikki Haley kätevehkimisele tunduvalt õhemaks), vahemeheks pakkumised ning asjaolu, et Vancouveri kõnelustel puudub võtmemängija laua tagant sootuks. Samuti ei ole Ameerika Ühendriigid viimas ellu lubatud süsteemaatilisi teise ringi sanktsioone, mis enamikel juhtudel viiks neid vastamisi Hiina taustaga ettevõtete survestamisega ning seeläbi on oht kaubandussõjaks Hiina riigi endaga.

Kairole järgnes küll Teheran, kus ka Nõukogude Liit laua taha tuli – loodame ka ilmselt Hiina enda huvidest lähtuva diplomaatiahuvi suurenemist. Ilma Hiinata Põhja-Korea küsimust ei lahendata. Loodan, et Põhja-Korea osaleb olümpial. Sellist sotsialistlikku woodstocki nagu Pyongyangil on plaanis esitada Lõuna-Korea territooriumil, ei ole maailm enne näinud.

No comments:

Post a Comment