Kas uus kosmoseriik või pelgalt piiksuvaid pappkaste orbiidile saatev pabertiiger?


Põhja-Korea, kelle sagedased raketikatsetused ülearu tihti globaalset meediakünnist enam ei ületa, suutis seda siiski 21.novembril, kui esmavaatlusel õnnestunult toimetati orbiidile riigi esimene luuresatelliit Malligyong-1 (Teleskoop-1). Katsetusele olid eelnenud ebaõnnestumised mais ja augustis. Põhja-Korea kosmoseprogrammi alged pärinevad 1980ndatest, kuid süstemaatilist arendustööd alustati 1993.aastal vahetult pärast Lõuna-Korea satelliitide Uribyol-1 ja Uribyol-2 edukaid orbiidile lennutamisi. 1998.aastal raporteeritigi riigi esimese satelliidi Kwangmyŏngsŏng (tõlkes “särav täht”) orbiteerimisest, kuid nii seda kui 2009.aastal järgnenud samalaadset võidukat uudist asjaomased asutused mujal maailmas ei kinnitanud. Põhja-Korea poolt nimetatud lennumasinaid kosmoses tuvastada lihtsalt ei suudetud. 2012.aastal katsetus õnnestus ning satelliit Kwangmyŏngsŏng-3 edastas maalastele hümne Kim Il-sungist ning Kim Jong-ilist. 

Kui kõikvõimalikke Põhja-Korea tehnoloogilisi arenguid ja väljakutseid on saatnud huvitatud osapoolte sageli põhjendatud pilked, on nii riigi tuuma- jt.massihävitusrelvade programm, nende kohaletoimetamise võimekus ning kosmose hõivamise soovid jõudnud just viimasel kümnendil tõsiseltvõetavate ning käegakatsutavate tulemusteni. Seitsmel korral Põhja-Korea kutsel riigi tuumaprogrammi arengut jälgima kutstud Los Alamose kompleksi kunagine juht Sigfried Hecker on oma Põhja-Korea kogemusi valgustavas raamatus “Murdepunktid” nentinud Ameerika Ühendriikide, aga ka Hiina ja Venemaa äpardunud poliitikaid ülivaese Ida-Aasia paaria poolt enesele loodud julgeolekugarantiide hindamisel. Heckeri sõnul tajuti Põhja-Korea potentsiaali või pigem ohutaset regiooni jaoks viimati realistlikult Bill Clintoni administratsioonis. Edasiste administratsioonide käitumine on olnud kantud teistest globaalsetest vapustutest (9/11, Afganistan, Iraak, ISIS jne.) ning kuigi Põhja-Korea on vaatamata mistahes kokkulepetele jätkanud mingil moel režiimi säilimist kindlustavate tegevustega, on peaaegu alati haprad lepped olnud katkestatud pigem Valge Maja initsiatiivil. Jäägu Heckerile tema arvamus, kuid fakt on, et kui Põhja-Korea küsimuses “strateegilist kannatust” eelistanud Barack Obama võimuperioodi alguseks oli Põhja-Korea viinud läbi ühe väga küsitava sisuga tuumakatsetuse, siis võimu fotokaameraid armastanud Trumpile üleandes oli neid toimunud juba viis. Trumpi perioodi hektilisus on Põhja-Korea tuuma- ja massihävitusrelvade võimekuse vaatmata näilisele vaikelule 2018.aasta nn.Korea sula perioodil toonud punkti, kus Pyongyangi seatud prioriteetide üle ironiseerimine pole enam tõesti võimalik. Regionaalsed väljakutsed ning naaberriikide kaitsepoliitikate tektoonilised ümberkujundamised (Lõuna-Korea ja Jaapani kaitsekulud, relvatööstuse areng, hambad-ristis julgeolekuliitude tekked jms.) on Põhja-Koreast lähtuva ohu tajumise selgeks kinnituseks.

Korea sula lõplik jäätumine

DMZ 

21.novembri kosmoselend on tekitanud regioonis lisapingeid veelgi. Kuigi Põhja-Korea soov omada luurevõimekust ka kosmoses, pole midagi ootamatut, oli õnnestumine omamoodi heleroosa joon, aga samas ka võimalus retooriliselt astuda taaskord samm edasi reaalse olukorra fikseerimiseks mõlemale Koreale. Pean silmas 2018.aasta septembris suhete sula tipus Pyongyangis toiminud suurejoonelise tippkohtumise ajal sõlmitud militaarlepet (CMA ehk Comprehensive Military Agreement), millega mõlemad Koread võtsid ette reaalseid samme demilitariseeritud piiritsoonis (DMZ) pingete lõdvendamiseks. Leppe tulemusel laiendati harjumuspärasele 4 km laiusele puhvertsoonile ala, milles ei teostata näiteks luurelende, sõjaväeõppusi ning lepiti kokku teatud relvagruppide liigutamises DMZ piiridelt eemale. Fotokaamerate ees surusid defacto piirijoonel kätt kahe riigi sõjaväejuhid ning õhiti mõnikümmend vaatlusposti, millseid DMZ on mõlemal pool piiri vaatamata sellel endiselt mitusada. Siinkirjutajal oli oktoobris harukordne võimalus külastada mitmeid vaatlusposte Lõuna-Korea poolel ning vaatamata CMA leppele kõnelesid nähtud-kuuldud faktid midagi muud – Põhja-Korea on vaatlusposte taastanud, neid liigutanud kokkulepitud 2 km marketist kohati mitusada meetrit demarkatsioonijoonele lähemale ning teatud lõikudes oleks võimalik luua ohtlikke provokatsioone ka käsirelvadest. Meenutagem, et 1953.aasta lepe demilitariseeritud tsooni loomisest keelab alal raskerelvastuse hoidmise, kuid selle täitmist suudab ÜRO väejuhatus, kellel on DMZ-s täidesaatev võim, kontrollida vaid piirijoone lõunapoolsel ribal. Kui Lõuna-Korea 21.novembril teatas Põhja-Korea satelliidiuudisele vastuseks CMA-s teatud kokkulepitud punktide hülgamisest (loobuti lennupiirangustest DMZ lähistel), vastas Põhi kogu lepingu ülesütlemisega. Maakeeles kõnelduna toob Põhja-Korea DMZ põhjajoonele täiendava relvaarsenali, taastab luurelennud ja õppused ning loob uusi relvastatud vaatlusposte. Kim Jong-uni ja Moon Jae-ini romanss ning Korea Sula kroonijuveeli, milleks CMA lepet peeti, ajastu on lõplikult läbi saanud. Millised saavad olema Põhja-Korea reaktsioonid omakorda Lõuna-Korea esimest iseseisvat luuresatelliiti orbiidile toimetava kanderaketi stardile, saame teada lähinädalatel. 

Rohkem infot on alati hea?

Kui asjaomaste Lääne ja Lõuna-Korea poliitikute seisukoht Põhja-Korea edenemisele ka kosmoses on selgelt negatiivne, siis poliitanalüütikud või näiteks militaarküsimustega tegelevate teadlaste seisukohad lahknevad. On neid, kes näevad Põhja-Korea ponnistustes vaid propagandaväärtust, kui neid, kes leiavad toimuvas ka piirkondlikule julgeolekule stabiliseerivat mõju lisavaid argumente. Fakt on, et üks luuresatelliit, mis satub huvipakkuvaid objekte pildistama kaks korda ööpäevas, ei oma per se erilist väärtust ning tarvis on tervet võrgustikku. Kui Lõuna-Korea samalaadne ja peagi esimese kosmoselennuga tegelikkusesse startiv programm peab andma kinnitust riigi iseseisvast võimekusest ja sõltumatusest Ameerika luureandmetest, on Põhja-Korea jaoks tegemist uusi võimalusi pakkuva tehnilise arenguhüppega. Just viimases nähakse positiivset stsenaariumi, mille järgi tekib Põhja-Koreal järgmiste satelliitide edukal lennutamisel ja toimiva võrgustiku töölesaamisel väärtuslik analüütiline tööriist kainemate otsuste langetamisel. Ilma naljata, seni on Põhja-Korea pildistanud poolsaart atmosfääri piirilt õhupallidelt ning ilmselgelt on Pyongyangi sõjalistel otsustajatel puudunud selge ülevaade paljukirutud Ameerika Ühendriikide ja Korea Vabariigi (Lõuna-Korea) ühisõppuste olemusest, vägede paiknemisest DMZ-s jne. Kindlasti ei muutu midagi Põhja-Korea retoorikas, mille järgi eelpooltoodud reeturitest lõunanaabrite ja imperialistidest-vereimejatest peremeeste koostöö on peamine julgeolekurisk, kuid Korea Rahvaarmee (Põhja-Korea armee nimetus) otsustajatest taustajõududele on kõrglahutusega sateliidipildid kindlasti asjalikuks tööriistakasti täienduseks. 

Blokid tsementeeruvad

Eelpoolkirjeldatu on vaid üks episood kiiretes regionaalsetes julgeolekupoliitilistes arengutes, kus märksõnadeks on endistest liitlastest taasavastatud blokkide tsementeerumine, selge pooltevalik, võidurelvastumine jms. Markeeritagum ära näiteks novembri keskel Soulis toimunud esmakordne ÜRO väejuhatuses kaasalöövate 16 riigi välisministrite ning Lõuna-Korea kohtumine. Kuigi ÜRO väejuhatus peaks olema neutraalne keha kahe Korea piiritsooni ohjamisel, pole see olnud nii alates 70ndate keskpaigast, kui toimusid verised kokkupõrked Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide sõdurite vahel. Olgu mainitud, et alates 1953.aasta vaherahust on kahe Korea piirialal toimunud intsidentides hukkunud ligi 20 000 sõjaväelast ainuüksi Lõuna-Korea poolel. Seeläbi on väejuhatus jäänud kontrollima vaid lõunapoolset riba DMZ-st, mis omakorda on Pyongyangile andnud võimaluse pidevalt süüdistada julgeolekuformaati olemaks mõtetu ja sõda õhutav rudiment. Kusjuures väitega nõustus omal vaiksel moel ka oktoobris DMZ-s kohatud ning kaks päeva saatjaks olnud endine vähejuhatuse asejuht – ÜRO mudel rahutagajana nii kiire võidurelvastumise ning blokkide taaskujunemise perioodil võib olla võimetu eilne päev.

Roostes mürsud ja “Luikede järv”

Meie regiooni jaoks on oluline teadvustada ka Venemaa rolli Korea poolsaarel toimuvas. Õigemini
Prof.Andrei Lankov
vastupidi, Põhja-Korea rolli Venemaa peetavas vallutussõjas Ukrainas. Kahe riigi kiire suhete sättimine peale kolme dekaadi pikkust vaikelu on muljetavaldav. Kõrged delegatsioonid lendavad Venemaalt Pyongyangi regulaarselt. Relvatarned on tõsiasi ning mastaabid ehk suuremadki, kui ennustatatud. Põhja-Korea raudteevõrgustikus on kuni konteinerite värvitoonideni tuvastatud ešelonide kulgemised peamistest teadaolevatest sõjatehastest Rajini sadamasse idarannikul, kust neli Vene kaubaalust toimetavad juba nädalaid regulaarreise Nahhodka lähistele Dunai sõjasadamasse. Seal viib raudtee viib tapva moona Ukraina piiride lähistele Rostovis. Levinud ja ilmselt õige on arvamus, et Põhja-Korea moon, aga ilmselt ka lühimaaraketid, pole Ukrainas Venemaa jaoks mängumuutja, räägime siiski mitmekuisest “leevendusest” ja võimekusest tapvat tuld jätkata. Venemaa roll artikli fookuses olevas kosmoseprogrammis on küsitav. Kuigi Kim Jong-un külastas hiljuti vene diktaatorigaga peetud tippkohtumise raames moodsat kosmodroomi Siberis, on ajaline distants sisuka vene abi vaates olnud liiga lühike. Oktoobrikuisel Korea reisil kohtumisel Põhja-Korea küsimuste kauaaegse eksperdi, Kookmini Ülikooli professori Andrei Lankoviga, pole tema sõnul  realistlik, et Moskva jagaks Pyongyangile spetsiifilisi teadmisi pelgalt mõne miljoni vanakooli suurtükimürsu vastu. Küll aga võib Moskva Lankovi sõnul olla toeks teatud kosmoselennu analüütiliste lõikude või lihtsamate tehniliste kitsaskohtade, näiteks kanderakettide toimimine, lahendamisel. Meenutagem, et kaks viimast katsetust just kanderakettide kasina funktsioneerimise tõttu äpardusidki.

Põhja-Korea on võtnud olukorrast maksimumi. Riigi uudisteagentuuri KCNA lakooniline teade kõrgetasemeliste majandusküsimustes kõnelevate töögruppide kohtumisest Pyongyangis ning edasisest koostööst majanduse, teaduse ja kultuurisidemete edendamisel ei konkretiseeri just palju. Vene poole ametlikud kommentaarid delegatsiooni juhi ja loodusvarade ministri Aleksander Kozlovi suu läbi olid sõnaselged - haruldaste maavarade, kulla ja metallide maakide vastu saadetakse maisi, toiduõli ja sealiha. Nii palju siis 2017.aasta sanktsioonidest, millistele Moskva ÜRO JN-s pooltkäe tõstis. Venemaalastele tutvustati visiidi käigus ka põhjapoolse Korea rahva saavutuste näitust ning riiki külastavad peagi Vene baleriinid ning ornitoloogid. "Luikede järve" aeg võiks juba käes olla tõesti. 

Ilmus ajalehes Postimees, 26.11.2023


No comments:

Post a Comment