Korea kriisi süvendavad Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea erimeelsused enam kui Kim Jong-uni ärplemine

Demilitariseeritud tsoon L-Korea poolel
Kuigi pinged poolsaarel tunduvad olevat haripunktis, on endiselt kehtimas selge arusaam – sõjaline lahendus ei ole reaalne. Värvikate liidrite verbaalne mõõduvõtt võib endas sisaldada küll tugevat psühhoogilist mõjutust, kuid nii Washingtoni kui Põhja-Korea naaberriikide pärispoliitikud (Mattis,Tillerson,Moon Jae-in, Xi Jinping jt.) on esinenud aina kainenevate sõnavõttudega. Kahjuks on viimase pool aasta arengud siiski märkimisväärse punktivõidu andnud Pyongyangile ning pigem kinnistanud Kim Jong-uni võimu.

Moon Jae-in, kellel täitus 100 päeva Lõuna-Korea presidendina, on aina avalikumalt kõnelemas erinevatest koostööle kutsuvatest projektidest sõjaka põhjanaabriga. Samas on Lõuna-Korea liider nihutanud „punast joont“ aina edasi, et suuta täita oma lubadusi uuest Päikesepaistepoliitikast. Moon’il ei tasu kindlasti unustada kuivõrd kiiresti ületas Kim Jong-un kontinentidevahelise raketi Hwasong14 (ICBM) eduka katsetusega veel sügisel Trumpi poolt seatu. Tuumarelv ja ICBM Põhja-Koreas on tõsiasjad ja sellega tuleb ilmselt leppida. Samuti on retoorikas Valge Majaga koostööd otsinud Moon’il ameeriklaste agressiivsusest kõrini, mille kinnituseks on sisuliselt vetostamine igasugusele tegevusele Korea poolsaarel. Ameeriklaste aktiivne sekkumine on halvendanud Lõuna-Korea ja Hiina suhteid, pidevalt on õhus Jaapani remilitariseerismprogramm. Sõjaeelne hüsteeria aga sobib ideaalselt Kim Jong-unile, kes seeläbi legitimiseerib oma sõjakat poliitikat just Põhja-Korea ühiskonnas ning võimuvertikaalis. Mida enam süvenevad Washingtoni ja Souli vastuolud, saab Kim Jong-uni režiim ajapikendust. Jälgides igapäevaselt Põhja-Korea meediat, võib väita – meediakajastus ja hüsteeria on pigem Läänemaailma probleem sõjameeleolude õhutamisel. Ameerikavastasus on Põhja-Korea toimimise nurgakivi ning selle serveerimist kodupublikule osatakse filigraanselt. Lisaks on Kim Jong-un lisaks Targa Marssali oreoolile leidnud toetust ka riigi paranenud majandusolukorrast.
Grand Monument Pyongyangis

Mis saab edasi? Põhja-Korea režiim ei kauple oma tuumaprogrammi üle ja ei istu Liibüa saatust arvestades nii pea kellegagi ühise laua taha. Osapoolte pikaajalised huvid, mis peamiselt räägivad Põhja-Korea säilimisest, ei ole muutunud. Vaatamata karmidele sanktsioonidele, mis rohkem kahjustavad Hiinat kui Põhja-Koread, leitakse juba tagauksi kaubavoogude (loe: sularaha) säilitamiseks. Näiteks Venemaa süsi liigub Hiinasse millepärast nüüd läbi Põhja-Korea sadamate ja erimajandustsoonide. Kas vagunitele laetakse lisaks ka Põhja-Korea maapõuest kaevandatud sütt? Venemaa leevendab põhjakorealastest tööjõule (loe: orjadele) ligipääsu oma tööturule märkimisväärselt. Tõenäoliselt võtab Kim Jong-un ette mõningase pingelõdvendusperioodi, kuna ta on saavutanud korraliku vahefiniši võidu. Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea ühisõppused võivad siiski taaskord pingeid ajutiselt tõsta. Põhja-Korea säilimine ei ole ammu olnud nii enesestmõistetav kui praegu. Kim Jong-un võiks enim karta pööret siseringist, mis saaks alguse kindralite majandushuvidest ja nende kitsendamisest. Eliidi hulgast pärit põgenikud on kinnitanud riigipöörde võimalikkust Pyongyangis.  Läänemaailma ning Lõuna-Korea senine mõjutustegevus infoliikumise ja riigi avanemise suunas on olnud üldjoontes edukas. Eesmärk ei pea olema režiimi vahetus, kuivõrd Kim Jong-uni ja tema lähikonna eemaldamine ning kindralitele puutumatuse tagamine tuumaprobleemi külmutamise või rahvusvahelise järelevalve alla viimise vastu. Kogu tuumatemaatika vaates ei tasu unustada Põhja-Korea inimõigustealaseid vajakajäämisi. See riik on endiselt maailma suurim vangla, kus ei ole tagatud ka elementaarsed õigused ja vabadused. Me ei räägi sõnavabadusest vms, vaid õigusest elu kaotamata ühiskonnas toimetada. Koreade liitumine on ebareaalne, Põhja-Koreast saab varem või hiljem Myanmarilaadne üleminekuriik. Seda kõike on võimalik ja vajalik piiride tagant toetada määral, mis tagab eesmärgi rahumeelse saavutamise ja lähinaabrite huvide kaitse. Võib-olla on „do nothing“ antud hetkel  parim strateegia, mida kasutada olukorra stabiliseerimiseks.

No comments:

Post a Comment