Miks Põhja-Koreas midagi ei muutu?

Põhja-Korea ajalugu on nagu ribadeks kuulatud heliplaat, mis lõputult viskama jääb. Ainult millegipärast kuulajad loodavad ikka ja jälle, et lugu läheks edasi õnneliku lõpuni. Mida arvata viimase vesinikupommi katsetuse valguses Põhja-Korea käitumisest, üldsuse reaktsioonidest ja tulevikust, kirjutab Põhja-Korea käekäiku pikalt jälginud ja sellest raamatu kirjutanud Erki Loigom.
Põhja-Korea või ametlikult Korea Rahvademokraatlik Vabariik on müstiline fossiil, kes ei mõista ikka veel välja surra ja rikub oma naabrite rahu juba aastast 1948. Kuna Korea sõja järel aastast 1953 tegelesid mõlemad Koread riikide taastamisega hädapärasele tasemele, siis jäi vähe aega teineteise tümitamisele ja ähvardamisele.

Kuigi Põhja-Korea ei avalda mingeid ametlikke statistilisi näitajaid oma majanduse kohta juba 1960ndate algusest, on siiski selge, et vaatamata esmalt kommunistlikule maailmakäsitlusele (millest nüüdseks on saanud äärmuslik natsionalism, kommunismi ei mainita isegi enam riigi põhiseaduses), dikteerib sellegi riigi elu ja ideoloogiat raha. Raha neil aga alates 1970ndatest pole, sest Kim Il Sungi võimuleupitajate loodud monstrum ja tema isehakkamasaamise filosoofia hakkas lonkama oma mõlemat jalga juba selle loomisest. Põhja-Korea riiklik isehakkamasaamise filosoofia juche lubab ja nõuab riigil hakkama saada kõigis valdkondades omal jõul, kuid teist niivõrd välismaailmast sõltuvat riiki annab moodsas maailmas leida. Lisaks sellele tuleb vaadata kõiki Põhja-Korea protsesse ja sündmusi alati Kim Jong-uni ja tema perekonna ning lähiringi võimusäilitamise võtmes.

Elu Põhja-Koreas
Kuni 1990ndate keskpaiga näljahädani (kõrgaeg 1997-1998) püsis repressiivne süsteem äärmiselt edukalt koos, siis peale seda sadu tuhandeid kuni miljoneid hukkunuid nõudnud õudust on põhjakorealased üha enam hakanud mõistma riigi kadunud tuge igapäevases elus.
Lootusetult lagunes riiklik toidujagamissüsteem (Põhja-Koreas ei ole toidupoode), mis ei ole taastunud tänapäevani, kohalik raha won on vaatamata korduvatele päästmiskatsetele muutunud väärtusetuks. Riiklik palk (2-3 dollarit kuus) ei kajasta enam ammu reaalseid hindu ja ellujäämiseks hädavajalikku summat, milleks 2014. aastal peeti 25-30 dollarit kuus.
Kim Jong-un on apaatse isa, Kim Jong-ili surma järel alates aastast 2012 tõesti astunud samme, mis on reaalses elus ja hakkamasaamises olnud tuntavad – lisaks näidispealinna Pyongyangi potjomkinlikule ülesvuntsimisele on loodud uusi elamispindu, koostöös naabritega uuendatud hädapäraselt raudteid, loodud veevarustuslahendusi jne. Siiski, peamine võti seisneb Kim Jong-uni teadlikus tegematajätmises.

Põhja-Korea majanduse arteriteks ja veenideks on must turumajandus. Seda riik enam kontrollida ei suuda ega tahagi – ilma sureks rahvas nälga või hakkaks esinema rahulolematuse ilminguid. Aeg-ajalt üritab valitsev Korea Töölisparteid luua piiranguid ja regulatsioone turgude toimimise ohjeldamiseks, kuid enamasti on need olukorra fikseerimiseks paberil ja tagantjärele tarkused ning loodud eriti jultunud ärimeeste represseerimiseks. Teiseks reaalmajandust toimimas hoidvaks nurgakiviks on riigivarade erastamised. Põhja-Koreas eraomandit ametlikult ei ole, kuid tegelikult on riigis viimase kümne aastaga tekkinud arvukas uusrikaste klass, kes 2-dollarilise palga juures elavad 30 000 dollarit maksvates Pyongyangi uusrajoonide korterites ja naudivad kõiki läänemaailma hüvesid peale reisimise. Riigivarade erastamine skeem on lihtne – lojaalne funktsionäär määratakse mõne ettevõtte direktoriks kuupalgaga 2 dollarit. Kuid tegelikult lastakse ettevõtet juhtida, nagu meie seda tunneme, vaid kasumist 30 protsenti tuleb tasuda Töölisparteile ja kõik on rahul – inimesed on tööga hõivatud, tehas töötab, Kim Jong-unil on kõht täis ja lojaalsed kaaslased kinkidega varustatud.
Ametlik Põhja-Korea eksport on olematu, kuid reaalselt liigub riigist välja märkimisväärne hulk maavarasid, tekstiilitooteid jpm. Lisaks on riigi majanduse oluliseks osaks narkootikumide tootmine, salasigaretid ja muidugi relvakaubandus. Viimasele tänapäeval turgu jätkub ja lähiajaloo jooksul on Põhja-Korea relvi leitud ligi neljakümnes relvakonfliktis üle maailma.

Siinkohal tulebki sisse tuua vesinikpommi katsetus ja tugevad retoorilised reaktsioonid naabritelt ning kogu maailmast. Kõik vaatavad praegu otsa Hiinale ja loodavad sealt tugevaid jätkutegevusi, kuid olgem ausad, neid ei tule. Neid ei ole kunagi tulnud ja ei hakka tulema nii kaua, kuni Hiinal on huvi hoida enda ja Lõuna-Korea vahel turvalist puhverpuudlit, kes haugub eemale potentsiaalselt tugeva ühtse Korea riigi, juhul kui ühinemine peaks kord teoks saama. Maailma rahustamiseks hurjutab Hiina juhtkond noort Kimi, kuid reaalset tegevust Põhja-Korea suunal Hiinast oodata ei ole. Pragmaatiliselt ja koheselt oleks võimalik Hiinal tunnistada Põhja-Korea põgenikke kui hädalisi, mitte illegaalseid majanduskurjategijaid. Selline käitumine annaks põhjakorealastele selge sõnumi, et nad võivad julgelt oma repressiivse kodumaa hüljata ja Hiina poole teele asuda. Praegu annab Hiina kõik põgenikud Põhja-Koreale tagasi ja nende inimeste saatus on väga julm. Pigem annavad olukorra kinnistamisest tunnistust Hiina ja Põhja-Korea piiridele kerkinud moodsad tarad mõlemal pool piiri ning Põhja-Korea edukad katsed oma piir täielikult sulgeda. Eelmisel aastal põgenes Põhja-Koreast ja jõudis lõunasse vaid veidi enam kui tuhat inimest! See on väikseim hulk alates 1990. aastast.

Kas kellegi huvides on Põhja-Korea likvideerimine?
Vaatleme lühidalt peamisi pooli. Hiinast oli juba juttu, nemad kardavad ühtset Koread tugeva majandusjõuna, sama argument on ilmselt ka Jaapanil. Põhja-Korea maavarad ja odav tööjõud koos Lõuna-Korea teadmistega oleks võimas jõud. Lühiajalises perspektiivis oleks hiinlastele ka keerukas saada hakkama miljonite põgenikega niigi vaeses Hiina kirdeosas.
Venemaa, kellel on Põhja-Koreaga mõned kilomeetrid ühist piiri, on ilmselt kõige ükskõiksem. Põhja-Korea on neile retooriliselt sobiv, näitamaks kohta kätte kasvõi Ameerika Ühendriikidele. Maalähedasem kasu venelastele on odav tööjõud, kes juba täna gulagilikes tingimustes Siberis olematu raha eest metsa töötleb ja maju ehitab. Lisaks plaanib Venemaa rajada torujuhtme läbi Põhja-Korea müümaks lõunasse gaasi.
Ameerika Ühendriikidele sobib Põhja-Korea ka kenasti – seeläbi saavad nad hoida oma baase strateegiliselt tähtsas piirkonnas Vaikse ookeani basseinis. Ühinemise korral rakenduks 1972. aastal Koreade ühiskommünikees toodud klausel, mis sunnib ühinemist läbi viima väliste jõudude kaasamiseta ja seeläbi tuleb ligi 40 000 ameeriklasel Korea poolsaarelt ilmselt ära kolida.
Lõuna-Korea kardab ühinemist nagu vanakurja – 25 miljonit kasutu haridusega ja potentsiaalselt ajupestud põhjakorealast on küll hea tööjõud, kuid mured sotsiaalse poolega viib Aasia tiigri majanduse aastakümneteks kollapsisse. Ametlik retoorika lõunas kiidab ühinemist taevani, kuid reaalsed inimesed tänavalt ei taha sellest midagi kuulda. Seega, ainsad keda Põhja-Korea kadumine reaalselt aitaks, on needsamad kuni 25 miljonit kannatavat põhjakorealast. Kim Jong-un teeb meeleheitlikke pingutusi hoidmaks riiki koos ja püsimaks ise võimul. Selleks kulub tal aga aina enam ressursse, et «määrida» võitluskaaslasi, kuid ühel heal päeval siiski tuleb löök selja tagant – inimloomus on ju ahne ja majandustegevustes edukad uusrikkad tahavad üha enam. Nagu ka sõjaväelased, kes paljuski on täna teinud oma aatelisest töökohast edukad äriprojektid. Tuumarelvad ja üldse relvadega vehkimine on aga puhas signaal naabritele, ärge üldse mõelgegi meid ähvardada! Nagu varem näinud oleme, on Kimide dünastia olnud «ähvarda ja palu» poliitikas väga edukas, Põhja-Korea püsib igasuguse loogika kiuste. Alahinnata ei saa reaalset sõjalist ohtu kindlasti mitte.

Mis saab edasi?
Enamasti on vaatlejate meelel sõjalise konflikti või iseenesliku kollapsi võimalus. Ma pakun kolmanda võimaluse – Põhja-Koreast saab tavaline ja korruptiivne, vaene Aasia riik. Esmane tingimus selle stsenaariumi toimumiseks on Kim Jong-unist vabanemine, aga huviliste ring, kes Paksust Poisist vabaneda tahavad, kasvab. Ega asjata ei hävita noor türann juba oma lähisugulasi ja lojaalseid ametnikke ennaktempos. Lisaks on infot Kimile sooritatud atentaadikatsete kohta.
Kimi kõrvaldamisel nimetataks Korea Töölispartei ringi Korea Ühtsusparteiks ja kollegiaalne, sõjaväelastest ja ärimeestest loodud juhtimine raiub läbi kõik nähtavad sidemed Kimide kuritegudega ning valitseks riiki edasi nii, nagu näeme seda näiteks Kambodžas. Sealgi on võimul endine punakhmeer, kes vahetas kesta ja on praegu maailma pikima staažiga peaminister.
Hun Sen on teinud Kambodžast Aasia ühe vaeseima maa, mis ägab korruptsiooni käes, kuid saab omadega kõige kiuste hakkama. Võimalik on ka imelik moodustis kommunistlikust retoorikast ja turumajandusest, nagu näeme Laoses. Hiina edumudeli kordumist Põhja-Koreas oleks ennatlik loota, liiga palju vana kaardiväge, kellel on karta seina äärde minemist, jääb võimule.
Põhja-Korea on aastakümneid teinud pauku, lubanud abi vastu teha vähem pauku, seejärel teinud taas veel kõvemini pauku ja nii see jääbki korduma. Seetõttu ei näe me mingeid muudatusi ka seekord. Loodetavasti ma siiski eksin.

Muutusi suhetes Põhja-Koreaga on naiivne loota

Põhja-Korea ajalugu on nagu ribadeks kuulatud heliplaat, mis lõputult viskama jääb. Ainult millegipärast kuulajad loodavad ikka ja jälle, et lugu läheks edasi õnneliku lõpuni. Mida arvata viimase vesinikupommi katsetuse valguses Põhja-Korea käitumisest, üldsuse reaktsioonidest ja tulevikust?

Põhja-Korea või ametlikult Korea Rahvademokraatlik Vabariik on müstiline fossiil, kes ei mõista ikka veel välja surra ja rikub oma naabrite rahu juba aastast 1948. Kui Korea sõja järgselt aastast 1953 tegelesid mõlemad Koread riikide taastamisega hädapärasele tasemele, siis jäi vähe aega teineteise tümitamisele ja ähvardamisele. Kuigi Põhja-Korea ei avalda mingeid ametlikke statistilisi näitajaid oma majanduse kohta juba 1960ndate algusest, on siiski selge, et vaatamata esmalt kommunistlikule maailmakäsitlusele (millest tänaseks on saanud äärmuslik natsionalism, kommunismi ei mainita isegi enam riigi põhiseaduses), dikteerib sellegi riigi elu ja ideoloogiat raha. Raha neil aga alates 1970ndatest pole, sest Kim Il Sungi võimuleupitajate poolt loodud monstrum ja tema isehakkasaamise filosoofia hakkas lonkama oma mõlemat jalga juba selle loomisest. Põhja-Korea riiklik isehakkamasaamise filosoofia juche lubab ja nõuab riigil hakkama saada kõigis valdkondades oma jõududega, kuid teist niivõrd välismaailmast sõltuvat riiki annab moodsas maailmas leida. Lisaks sellele, tuleb vaadata kõiki Põhja-Koreas asetleidvaid protsesse ja sündmusi alati Kim Jong-uni ja tema perekonna ning lähiringi võimusäilitamise võtmes. Kuni 1990ndate keskpaigas asetleidnud näljahädani (kõrgaeg 1997-1998) püsis repressiivne süsteem äärmiselt edukalt koos, siis peale seda sadu tuhandeid kuni miljoneid hukkunuid nõudnud õudust, on põhjakorealased üha enam hakanud mõistma riigi kadunud tuge igapäevases elus. Lootusetult lagunes riiklik toidujagamissüsteem (Põhja-Koreas ei ole toidupoode), mis ei ole taastunud tänapäevani, kohalik raha won on vaatamata korduvatele katsetele muutunud väärtusetuks, riiklik palk (2..3 dollarit kuus) ei kajasta enam ammu reaalseid hindu ja ellujäämiseks vajalikku summat, milleks 2014.aastal peeti umbes 25..30 dollarit kuus. Kim Jong-un on apaatse isa, Kim Jong-ili surma järel alates aastast 2012 tõesti astunud mitmeid samme, mis on reaalses elus ja hakkamasaamises olnud tuntavad – lisaks näidispealinna Pyongyangi potjomkinlikule ülesvuntsimisele on loodud uusi elamispindu, koostöös naabritega uuendatud hädapäraselt raudteid, loodud veevarustuslahendusi jne. Siiski, peamine võti seisneb Kim Jong-uni teadlikus tegematajätmises. 

Põhja-Korea majanduse arteriteks ja veenideks on must turumajandus. Seda riik enam kontrollida ei suuda ja ei tahagi – ilma sureks rahvas nälga või hakkaks esinema rahulolematuse ilminguid. Aeg-ajalt üritab valitsev Korea Tööparteid luua piiranguid ja regulatsioone turgude toimimise ohjeldamiseks, kuid enamasti need olukorra fikseerimiseks paberil ja tagantjärele tarkused ning loodud eriti nahaalsete ärimeeste represseerimiseks. Teiseks reaalmajandust toimimashoidvaks nurgakiviks on riigivarade erastamised. Põhja-Koreas eraomandit ametlikult ei ole, kuid tegelikult on riigis viimase kümne aastaga tekkinud arvukas uusrikaste klass, kes 2-dollarilise palga juures elavad 30000 dollarit maksvates Pyongyangi uusrajoonide korterites ja naudivad kõiki läänemaailma hüvesid peale reisimise. Riigivarade erastamine skeem on lihtne – lojaalne funktsionäär määratakse mõne ettevõtte direktoriks, kuupalgaga 2 dollarit. Kuid tegelikult lastakse ettevõtet juhtida nagu meie seda tunneme, vaid kasumist 30% tuleb tasuda Töölisparteile ja kõik on rahul – inimesed on tööga hõivatud, tehas töötab, Kim Jong-Unil on kõht täis ja lojaalsed kaaslased kinkidega varustatud. Ametlik Põhja-Korea eksport on olematu, kuid reaalselt liigub riigist välja märkimisväärne kogu maavarasid, tekstiilitooteid jpm. Lisaks on riigi majanduse oluliseks osaks narkootimikumide tootmine, salasigaretid ja muidugi relvakaubandus. Viimasele tänapäeval turgu jätkub ja lähiajaloo jooksul on Põhja-Korea relvi leitud ligi neljakümnes relvakonfliktis üle maailma.

Siinkohal tulebki sisse tuua käesolev vesinikupommi katsetus ja tugevad retoorilised reaktsioonid

naabritelt ning kogu maailmast. Kõik vaatavad praegu otsa Hiinale ja loodavad sealt tugevaid jätkutegevusi, kuid olgem ausad, neid ei tule. Neid ei ole kunagi tulnud ja ei hakka tulema nii kaua, kuni Hiinal on huvi hoida enda ja Lõuna-Korea vahel turvalist puhverpuudlit, kes haugub eemale potentsiaalselt tugeva ühtse Korea riigi, juhul kui ühinemine peaks kord teoks saama. Maailma rahustamiseks hurjutab Hiina juhtkond noort Kimi, kuid reaalseid tegevusi Põhja-Korea suunal Hiinast oodata ei ole. Pragmaatiliselt ja koheselt oleks võimalik Hiinal tunnistada Põhja-Korea põgenikke kui hädalisi, mitte illegaalseid majanduskurjategijaid. Selline käitumine annaks põhjakorealastele selge sõnumi, et nad võivad julgelt oma repressiivse kodumaa hüljata ja Hiina poole teele asuda. Täna annab Hiina kõik põgenikud Põhja-Koreale tagasi ja selliste inimeste saatus on väga julm. Pigem annavad olukorra kinnistamisest tunnistust Hiina ja Põhja-Korea piiridele kerkinud moodsad tarad mõlemal pool piiri ning Põhja-Korea edukad katsed oma piir sulgeda täielikult. Eelmisel, 2015.aastal põgenes Põhja-Koreast ja jõudis Lõunasse vaid veidi enam kui 1000 inimest! See on väikseim hulk alates 1990.aastast.
Kelle huvides on üldse Põhja-Korea likvideerimine? Vaatleme lühidalt peamisi osapooli. Hiinast oli juba juttu, nemad kardavad ühtset Koread tugeva majandusjõuna, sama argument on ilmselt ka Jaapanil. Põhja-Korea maavarad ja odav tööjõud koos Lõuna-Korea teadmistega oleks võimas jõud. Lühiajalises perspektiivis oleks hiinlastele ka keerukas saada hakkama miljonite põgenikega niigi vaeses Hiina kirdeosas. Venemaa, kellel on Põhja-Koreaga loetud kilomeetrit ühist piiri, on ilmselt kõige ükskõiksem. Põhja-Korea on neile retooriliselt sobiv, näitamaks kohta kätte kasvõi Ameerika Ühendriikidele. Maalähedasem kasu venelastele on odav tööjõud, kes juba täna gulagilikes tingimustes Siberis olematu raha eest metsa töötleb ja maju ehitab. Lisaks plaanib Venemaa rajada torujuhtme läbi Põhja-Korea müümaks Lõunasse gaasi. Ameerika Ühendriikidele sobib Põhja-Korea ka kenasti – seeläbi saavad nad hoida oma baase strateegiliselt tähtsas piirkonnas Vaikse ookeani basseinis. Ühinemise korral rakenduks 1972.aastal Koreade ühiskommünikees toodud klausel, mis sunnib ühinemist läbi viima väliste jõudude kaasamiseta ja seeläbi tuleb ligi 40 tuhandel ameeriklasel end Korea poolsaarelt ilmselt ära kolida. Lõuna-Korea kardab ühinemist nagu vanakurja – 25 miljonit kasutu hariduse ja potentsiaalselt ajupestud põhjakorealast on küll hea tööjõud, kuid mured sotsiaalse poolega viib Aasia tiigri majanduse aastakümneteks kollapsisse. Ametlik retoorika Lõunas kiidab ühinemist taevani, kuid reaalsed inimesed tänavalt ei taha sellest midagi kuulda. Seega, ainsad keda Põhja-Korea kadumine reaalselt aitaks, on needsamad kuni 25 miljonit kannatavat põhjakorealast. Kim Jong-un teeb meeleheitlikke pingutusi hoidmaks riiki koos ja püsimaks ise võimul. Selleks kulub tal aga aina enam ressursse, et „määrida“ võitluskaaslasi, kuid ühel heal päeval siiski tuleb löök selja tagant – inimloomus on ju ahne ja majandustegevustes edukad uusrikkad tahavad üha enam. Nagu ka sõjaväelased, kes paljuski on täna teinud oma aatelisest töökohast edukad äriprojektid. Tuumarelvad ja üldse relvadega vehkimine on aga puhas signaal naabritele, ärge üldse mõelgegi meid ähvardada! Nagu eelpool nägime, on Kimide dünastia olnud „ähvarda ja palu“ poliitikas väga edukas, Põhja-Korea püsib igasuguse loogika kiuste. Alahinnata ei saa reaalset sõjalist ohtu kindlasti mitte.
Mis saab edasi? Enamasti on vaatlejate meelel sõjalise konflikti või iseenesliku kollapsi võimalus. Ma pakun kolmanda võimaluse – Põhja-Koreast saab tavaline ja korruptiivne, vaene Aasia riik. Esmane tingimuse selle stsenaariumi toimumiseks on Kim Jong-unist vabanemine, aga huviliste ring, kes Paksust Poisist vabaneda tahavad, kasvab. Ega asjata ei hävita noor türann juba oma lähisugulasi ja lojaalseid ametnikke ennaktempos. Lisaks on infot Kimile sooritatud atendaadikatsete kohta. Kimi kõrvaldamisel nimetataks Korea Töölispartei ringi Korea Ühtsusparteiks ja kollegiaalne, sõjaväelastest ja ärimeestest loodud juhtimine raiub läbi kõik nähtavad sidemed Kimide kuritegudega ning valitseks riiki edasi nii nagu näeme seda näiteks Kambodžas. Sealgi on võimul endine punakhmeer, kes vahetas kesta ja on tänaseks maailma pikima staažiga peaminister. Hun Sen on teinud Kambodžast Aasia ühe vaeseima maa, mis ägab korruptsiooni käes, kuid saab endaga kõige kiuste hakkama. Võimalik on ka imelik moodustis kommunistlikust retoorikast ja turumajandusest, nagu näeme Laoses. Hiina edumudeli kordumist Põhja-Koreas oleks ennatlik loota, liiga palju vana kaardiväge, kellel on karta seinaäärde minemist, jääb võimule. 

Põhja-Korea on aastakümneid teinud pauku, lubanud abi vastu teha vähem pauku, seejärel teinud taas veel kõvemini pauku ja nii see jääbki korduma. Seetõttu ei näe me mingeid muudatusi ka seekord. Loodetavasti ma siiski eksin.

Korea Töölispartei 7.kongressi järelmõjudest

Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) sisuliselt ainuvalitsev Korea Töölispartei pidas maikuus haruldast kongressi, mille otsused ja järelmid on sama saladuslikud nagu kogu Erakliku Kuningriigi olemus. Viie aasta tagant toimuma pidav traditsioon ei ole kunagi plaanitud sagedusega aset leidnud, viimane sellelaadne suurkogu leidis Pyongyangis aset 1980.aastal, kui riigitüüri juures oli riigi rajaja Kim Il-sung. Kim Jong-ili võimuperioodil (vahemikus 1994-2011) ei peetud vajalikuks kordagi kongressi kokku kutsuda. Selguse mõistes olgu mainitud, et kuigi Põhja-Koreas on olemas nii eraldi parlament ja valitsus, siis valdavalt on need segaminiaetavalt sarnase koosseisuga kui juhtpartei võimuorganid ja seeläbi võib kinnitada – Põhja-Koread juhib Korea Töölispartei eesotsas oma sekretäri, Kim Jong-uniga. 

1980.aastal toimunud kongress oli viimane põhjusel, et ka valitsevale režiimile oli selge alanud majandusliku allakäigu pöördumatus ja seeläbi ei olnud enam võimalik anda mõõdetevaid eesmärke ja tagada nende täitmist. Mitte ükski eelnenud viis- või kolmeaastaku plaan ei olnud kunagi saanud soovitud mahus täidetud ja oli selge ka edasiste plaanide täitmise ebareaalsus. Kuid siiski esitas Korea Töölispartei 1980.aastal valdkonniti sihid ja eesmärgid, mis avaldati ka avalikult. Seetõttu oodati ka 2016.aastal toimuvalt kongressilt lõppdokumenti konkreetsete tegevuskavadega. Midagi sellist aga siiani järgnenud ei ole, mis ei sunni noort diktaatorit ka kuidagi moraalselt oma plaanide eest vastutama. Kongress tegeles valdavalt formaalsustega – kinnitati vajadus parandada elanikkonna elujärge, arendada jätkuvalt kaitsevõimet ja Kim Jong-un kinnitati Korea Töölispartei kõrgeimaks juhiks. Sellega tõusis Kim Jong-un oma isa ja vanaisa kõrvale võrdsele pulgale ja räägitakse ametlikust Kim Jong-uni perioodi algusest Põhja-Korea võimutüüri juures. Samuti tehti hulgaliselt manööverdusi juhtorganites, kus vähenes armee roll ja ametisse toodi enam majandustaustaga inimesi.

Põhja-Korea vaatlejatel ei jäänud kahe silma vahele Kim Jong-uni füüsiline olek ja võimekus. Napilt üle 30-aastane mees näis olevat väsinud, luges kõned ette pabereid kõrgele silmade ette tõstes ja häälega, mis kuuluks üle 50-aastasele inimesele. Kimide dünastia tervis on olnud alati fookuses eelkõige salatseva suhtlusstiili tõttu (Kim Jong-il oli pikima perioodina peidus kuni kaks aastat!), kuid mitte kunagi ei ole riigipea otse-eetris olnud nii selgelt kurnatud.
Just otse-eetris, mis on Põhja-Koreale üsna ebatavaline, pidid miljonid põhjakorealased jälgima neli päeva kestnud kuiva näitemängu ja oskama hiljem tsiteerida Kim Jong-uni kõnet ja mõtteteri sõna-sõnalt. Tegelikult ootasid põhjakorealased kongressi küll, kuid vaid põhjusel, et see lõpetaks „70 päevaseks võitluseks“ nimetatud sunniviisilise lööktöö. Just sellise  mobilisatsiooni kuulutas võim välja 3 kuud enne kongressi. Selle ajal piirati meelelahutusasutuste tööd, elu tuiksooneks olevad turud lubati avada vaid kolmeks tunniks päevas. Tehaste juhtkonnad pidid tagama kindla hulga töölisi avalikele ühistöödele, mille käigus rajati infrastruktruurirajatisi, hooneid, aga kaunistati ka niisama linnu ja asumeid. Vahetult kongressi eel kuulutas Korea Töölispartei lööktööprojekti ülimalt õnnestunuks ja taaskord kuulutati Korea rahva vankumatut truudust tulla riigile appi ühise löögirusikana. Kuid tegelikkuses ootas elanikkond orjatöö lõppu ja tavalise elurütmi taastumist, mis võimaldab eluliselt olulisi turu- ja äritegevusi.  Nimelt just turud (koreakeelne väljend „jangmadang“) on tegelik põhjus, miks Põhja-Koreas on elutegevus säilinud ja majandus isegi minimaalsel tõusuteel. Riiklik süsteem ei suuda hoida käigus majandust sel määral, mis tagaks alamate toitmise ja seeläbi jääb võimudel vaid hoida kätt pulsil ja katsuda turgude tegevust ohjata määral, mis ei oleks ohuks võimu säilimisele ning ei tekitaks rahutusi.

Kuid juhtus hullem, mida inimesed vaevalt oodata oskasid ja tahtsid. Töökampaaniat, kui ainsat meedet majanduse elavdamiseks, mida Korea Töölispartei veel kasutada oskab ja mis ka ideoloogiliselt sobib, pikendati veel 200 päeva!  Juunist kuni detsembrini tuleb kogu riigi töövõimelisel elanikkonnal rabada kuus päeva nädalas tasuta. Edasi jäävad kehtima piirangud, mis puudutavad töövälist aega ja tegevusi. Suletud on turud ja meelelahutus on lubatud vaid pühapäeval.  Käesoleval aastal möödub 5 aastat Kalli Juhi Kim Jong-ili surmast ja Põhja-Korea on ümmargusi tähtpäevi alati erksalt meeles pidanud. Seetõttu kuulutati need 200 võitluslikku kannatuspäeva tööks Kim Jong-ili auks. Töökohustus puudutab lisaks niigi töötavale kihile ka näiteks üliõpilasi, koduperenaisi ja loomulikult sõjaväge. Farmerid, kes rabavad riikliku toidujagamissüsteemi täitmiseks, said kaela lisakvoodid. Olgu mainitud, et Maailma Toiduabi Programm ennustab alanud aastaks Põhja-Korea võimet toota riisi enda tarbeks vajaminevast vaid kolmandiku! See on madalaim näitaja viimase 20 aasta jooksul. Samas ei ole Põhja-Koreas enam aastaid reaalset näljaprobleemi, kuna kõik esmatarbeks vajalik ujutatakse kohale üle Yalu ja Tumeni jõe Hiinast.
Seoses Hiinaga tuleb peatuda Põhja-Koreale kehtestatud sanktsioonide toimivusel. Nimelt on maailma üldsus peale Kim Jong-uni neljandat tuumakatsetust ja arvukaid raketikatsetusi üritanud režiimi survestada ajaloo karmimate piirangutega, milliste eesmärk on lõigata läbi riigile kõige olulisemad varustuskanalid ja valdkonnad. Kuid nagu kogu Põhja-Korea tulevik on Hiina kätes, on ka sanktsioonide edukus otseses sõltuvuses Hiina valmisolekust ja tahtest nendega kaasa tulla. Siiani liiga tõsist pühendumist Pekingi poolt märgata ei ole olnud. Kütteõli voolab Dandongist Sinuijusse kulgevas torujuhtmes juba Mao aegadest katkematult, Sõpruse sillal toimub pidev liiklus ja piiriülene poollegaalne  salakaubandus ei näita vaibumise märke.  Ametlikel andmetel on küll dramaatiliselt vähenenud Põhja-Korea ainsa tõeliselt kvaliteetse maavara, kivisöe, eksport Hiinasse, kuid selle mõju režiimi toimimisele on veel vara hinnata. Lisaks puudub Põhja-Korea ekspordi ja impordi kohta igasugune tõsiseltvõetav statistika, mida võtta analüüsi aluseks sanktsioonide mõjususe hindamisel. Vaid kongressi perioodil katkestati kaubaveod, kuid siinkohal oli tegemist pigem turvalisuse tagamisega ja elanikkonna pühendumise kasvatamisega suursündmuse õnnestumiseks. On fakt, et Põhja-Korea majandus kasvab minimaalselt juba mitmendat aastat järjest.

Piirialadele on kongress siiski avaldanud tuntavat mõju. Kõik, mis puudutab piiriülest salajast suhtlust (sest ega lubatud see kuidagi ju polegi), on võimude teravdatud tähelepanu all. Pyongyang on kogu Kim Jong-uni võimu ajal üritanud kontrollida piiriülest liikumist, salaja tehtud telefonikõnesid ja miinimumini on viidud põgenike hulk, kes riigist Hiina suunas pöördumatult putku üritavad panna. Kuid just kongressi perioodil tabas võime tohutu maineline tagasilöök. Nimelt põgenes Hiinast Põhja-Korea võimude poolt peetavast restoranist 12 töötajat. See on ajaloo esimene nii suur ühispõgenemine. Restoranid on Pyongyangi üks ametlikest rahamasinatest režiimi käigushoidmiseks ja oluline tuluallikas. Nende asutuste personal on rangelt valitud ja seda hullem oli mainekahju, mida sellelaadne ettevõtmine kongressi pidavale parteile põhjustas. Kiires vastuses süüdistas Põhja-Korea oma lõunanaabrit inimeste sunniviisilises röövimises, kuigi Lõuna-Korea teatel ei soovi mitte üks põgenik oma eelmisest kodumaast midagi kuulda. Hetkel on Lõuna-Korea andnud oma piirivetel kalastavatele kaluritele hoiatuse täiendavaks tähelepanuks, kuna on karta Põhja-Korea poolt lähtuvaid inimröövi katseid. Inimröövide osas on Põhja-Korea aga väga vilunud ja seeläbi väljapressimiste poliitika rakendamine on neile igapäevase PR-töö rutiinne osa. Lisaks andis Hiina hoiatuse Lõuna-Korea kodanikele mitte reisida Hiina aladel Põhja-Korea piiridele. Viimase kuu jooksul on regioonis tapetud lõunakorealasest pastor ja kadunud on endine põhjakorealane, kellel oli tänaseks küll Lõuna-Korea pass. Mõlemas intsidendis on väidetavalt mängus Põhja-Korea julgeolekuagentide käsi. Kahjuks ei ole abi ka Hiina võimude tegevusest, kelle huvides on hoopis Põhja-Korea põgenikke endiselt tagasi saata. Just kongressi päevil põgenes kümneliikmeline seltskond Hoeryongi piirilinnast,nad tabati Hiinas ja saadeti tagasi Põhja-Koreasse. Kui tavaliselt järgneb sellisel juhul umbes pooleaastane vangistus, siis selle põgenemiskatse ajastus ja ulatus annavad kardetavasti tunduvalt tõsisema lõpptulemuse. On selge, et piiride pidamine on Kim Jong-unile auasi ja seetõttu on investeeringud piiriüleste tegevuste jälgimiseks prioriteetsed. Muretsetud on tehnilisi vahendeid mobiilikõnede jälitamiseks ja lokaliseerimiseks, rajatud hulgaliselt kõnede segamiseks mõeldud ülekandemaste (mille üle Hiinagi on juba esitanud protsesti, kuna kõnekvaliteeti pärssiv mõju toimib ka Hiina territooriumil) ja rajatud on uus piiritara. Inimeste vaba liikumine jõekallastel on piiratud ulatuses, mida varem tunnistatud ei ole.

Põhja-Korea peab haruldast parteikongressi

6.mail algab Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) pealinnas Pyongyangis valitseva Korea Töölispartei kongress, millist ei ole toimunud juba 36 aastat. Kuigi 1946.aastal toimunud esimesel kongressil määrati juhtivale jõule suunda näitav üritus toimuma iga viie aasta tagant, on tegelik elu olnud oluliselt kaootilisem. Nagu mainitud, toimus eelmine, 6.kongress 1980.aastal ja peale seda ei ole riigi peaaegu kuningakoja mõõtu juhtorganid pidanud suuremalt seltskonnalt nõu küsimist vajalikuks. Millest siis nüüd selline meelemuutus ja vajadus kutsuda kokku konstitutsiooniliselt üks tähtsamaid organeid riigi niigi keerukas valitsemismudelis? Ei vajanud eelmine liider Kim Jong-il (võimul 1994-2011) mingit parteikongressi oma võimu kinnitamiseks, kuid Põhja-Koread on tabanud mitmed muudatused, mis vajaksid riigijuhile ja partei liidrile Kim Jong-ile  suurema mandaadi andmist ajutiste raskuste ületamiseks. Millised on siis väljakutsed, mis diktatuuririigi valitsemisel kongressilt suunavat viidet ootavad? Olgu mainitud, et mingit konkreetset päevakava või eelinformatsiooni salatsevale riigile omaselt väljapoole tilkunud ei ole ja järgnevad punktid on asjatundjate ennustused.

Esmalt on oodata parteiorganisatsiooni koosseisu mõningasi vangerdusi. Kuigi nende tegemiseks ei ole perekond Kimil kunagi tarvis olnud kellegi heakskiitu, on siiski Kim Jong-ili ajal tumeroheliseks värvunud Töölisparteis ees mõningane verevahetus. Nimelt oli Kim Jong-il sunnitud 1994.aastal peale Kim Il-sungi surma lubama enda kehtestamiseks ja toetuse tagamiseks suurendama sõjaväe rolli riigi juhtimises. Kim Jong-il tõstis sõjaväe kiiresti prioriteetseks valdkonnaks ja sõjaväest on tänaseks saanud võimas poliitiline ja majanduslik mõjur, milleta riigi arengutes midagi ei toimu. Kim Jong-uni peetakse aga liidriks, kes küll praalib kaitsevõimega, kuid tegelikkuses hoomab ka majandusmeetodite uuendamise vajalikkust. Seetõttu on oodatav mõningane sõjaväelaste hulga vähenemine partei juhtorganites, peamiselt Keskkomitees.  Ootuspärane oleks majanduspoliitiliste arengute ja uuenduste kinnitamine, mis annaks Põhja-Korea farmeritele ja ettevõtetele suurema vabaduse toorme ja toodangu planeerimisel ning põllumaalt saadava toodangu eratarbimisse andmisel. Niinimetatud 28.juuni meetmed (Põhja-Korea väldib sõna „reform“), mis 4 aastat tagasi katsemeetoditel piiratud ulatuses kasutusele võeti, lubades just eespooltoodud ettevõtlusvabadusi, olevat nüüdseks läbinud ka rangemate kontrollide kadalipu ja oht režiimi püsimisele on minimaalne. Kas ja mis mahus 28.juuni meetmed kongressil heakskiidu saavad, näitab lähinädal. Põhja-Korea põllumehed on ametlikku luba kasvatada kolmandik saagist enda tarbeks, oodanud juba pikalt. Vahepeal mahamaetud lootus tärkas taas Kim Jong-uni aastavahetuse kõnega, kus noor riigijuht meetmeid taaskord meenutas ja nende tähtsust riigi võimsaks põllumajandusjõuks tõusmisel rõhutas. 
Majanduslikest teemadest võib kongressilt oodata ka uudiseid riikliku pangandussüsteemi arendamise kohta. Samuti oodatakse seisukohavõttu maksusüsteemi kaasajastamise kohta, mis küll peamiselt saaks olema musta turu taaskordse reguleerimise katse, milles seni on oldud ligi 30 aasta jooksul üsna jõetud. Olgem ausad, mustad turud on ka ainsad reaalsed hoovad, mis enamusele põhjakorealastele toidu ja katte tagavad ja riik ei ole seni väga tahtnudki sellega tegeleda. Kuid on selge, et võim näeb siinkohal selget võimalust turgutada sanktsioonide tõttu kasinaks jäänud rahavaru. Seda kinnitab ka plaan riigis massiliselt vohava valuutapoodide ja –asutuste järelevalve ja riiklikule juhtimisele allutamise plaan. Mõned vaatlejad on avaldanud arvamust, et viimane võib tekitada 2009.aasta rahutustega sarnaseid reaktsioone. Tookord nullis ebaõnnestunud rahareform enamiku elanikkonna säästud ja nähti harvaesinevaid rahvarahutusi ja isegi Kim Il-sungi piltide põletamisi mitmes riigi linnas.

Lisaks sõjaväelaste osakaalu vähenemisele oodatakse parteikongressilt ka juhtorganite liikmete

vahetumist nooremate inimeste vastu. Keskmine vanus Keskkomitees läheneb 85-le eluaastale ja Kim Jong-un mõistab selgelt, et isegi nii kinnises riigis võib selline nekrofiilne seltskond tema energilist tegutsemist takistama asuda. Väidet kinnitab ka viimase poolaasta jooksul provintsides toimunud samalaadsete vangerduste hulk ja iseloom. Loomulikult tuleb Kim Jong-uni personalipoliitikat vaadelda tema enda võimukindluse ja –täiuse saavutamise vaatenurgast. Kõikide seniste kongresside kandev retoorika on rääkinud geniaalsele juhile monoliitse toetuse suurendamisest. Ennustatakse ka võimalust, et Kim Jong-un nimetab end kongressi käigus Korea Töölispartei esimeheks, sest see tiitel tal veel puudub. Seni kandis seda tiitlit 2011.aastal surnud Kim Jong-il.

Kindlasti oodatakse kongressilt heakskiitu Kim Jong-uni briljantsele kaitsepoliitikale, mille mahukus ja ressursikulukus on muljetavaldavad. Väidetevalt kõmmutab Kim Jong-un aastas taevasse tulevärki summas, millega võiks kogu elanikkonnale tagada sooja toiduga söögikorrad aastaringselt. Andmed Põhja-Koreast räägivad laialdasest rahulolematusest lisaks lihtrahvale ka parteiaparaadi seas - pommid süüa ei kõlbavat. Vaevalt küll kongress kaitsepoliitika meetodite kohta hääletama asub, pigem aplodeeritakse neile kestvalt ja kiitvalt pikki minuteid.

Välispoliitiliste avalduste osas oodatakse midagi suhete kohta Hiinaga,mis on ajaloo halvimas seisus. Lisaks on Töölispartei kongress alati võtnud seisukoha Korea poolsaare olukorra kohta ja avaldanud head tahet poolsaare ühendamise kohta. Sel korral ei ole pääsu keskendumisest ebaõiglaste sanktsioonide aadressil, millega maailm sel korral Põhja-Koread üsna edukalt karistama on asunud. Üritus on kindlasti valdavalt sisepoliitiliseks tarbimiseks, kuid sel korral lubatakse kongressi kajastama ka ohtralt välisajakirjanikke.

Tavalistele põhjakorealastele aga ei tähenda Korea Töölispartei 7.kongress muud, kui taaskordseid kannatusi ja ohverdusi. Nimelt on iga põhjakorealane pidanud eraldama ürituse õnnestumise tarbeks reaalset sularaha, osalema lugematutel poliitüritustel ja kogunemistel, dekoreerima maju ja tänavaid, maalima seintele lilli. Lisaks on Põhja-Korea pealinnas aprillikuus peetud kinni tuhandeid inimesi, kes julgeolekuasutuste arvates võiksid oma kohalviibimisega ürituse edenemist takistada. Sellised kahjulikud elemendid viibivad pealinnast kongressi toimumise perioodil eemal. Lisaks on kogu pealinna ligipääs olnud juba nädalaid raskendatud. Linnas on lõpetatud reaalset elu veepealhoidvate mustade turgude tegevus.

Ülevaade kongressist ETV saates Ringvaade

Lõuna-Korea - edukas, kuid depressioonis Aasia tiiger

Soulis on kogu aeg ummik

Esmased märksõnad, mis meenuvad kui juttu tuleb Lõuna-Koreast, oleksid ilmselt tehnoloogiate kiire  areng ja pidev kemplemine oma riiaka põhjanaabriga. Samsung, LG, Hyundai, KIA on vaid mõned üleilmsed brändinimed, millega see pindalalt väike, kuid töökas ligi 50-miljoniline riik Kaug-Idas on end kehtestanud kui maailma üks viimaste kümnendite edulugusid. Lõuna-Korea ei ole eurooplaste jaoks ülearu populaarne turismisiht, Koread nähakse ühe kauge tundmatu maana - üks Hiina ju kõik! Äriringkondadele Eestis on Korea samuti üsna tundmatu, vaid vähesed ettevõtted on leidnud selles tegelikult kõrgtehnoloogiliselt arenenud riigis omad võimalused ja koostööpartnerid. Valdavalt on täna äri siiski impordile suunatud iseloomuga. Lõuna-Korea tootmisettevõtted on kindlasti moodsama sisseseadega kui samalaadsed tehased Euroopas. Eestis on võimalik õppida ka korea keelt, kui kellelgi on tõsine plaan korealastega tõsisemalt suhtlema hakata. Lisaks tehnoloogiaettevõtetele on Korea poolt näha suurt pingutust enda tooteid pakkuda näiteks

Soul on ultramoderne suurlinn

ehitusmaterjalide valdkonnas, samuti on olemas riiklik projekt korea köögi levitamiseks üle maailma. Korea popmuusika võib meeldida või mitte, aga see veider kostüümidraama on juba maailmakuulus. Võib üldistada, et vaatamata oma läänelikule väljanägemisele on tegemist väga vanade dogmadega võitleva idamaa riigiga, mille mõistmiseks ei piisa isegi keeleoskusest. Just nendest meile keerulistest külgedest, mis Lõuna-Korea ühiskonda täna pingestavad ja meile arusaamatuna näivad, järgmised read kirjutavadki.

Ajaloost

Arusaamiseks, kuhu teel ollakse, meenutame kust Lõuna-Korea tuleb. Ehk aitab see mõista, et tegemist on väga noore riigiga tänapäevaste kommete ja arusaamade vaatenurgast. Lõuna-Korea loodi peale turbulentset perioodi piirkonnas alles 1948. aastal Korea poolsaare lõunapoolsel osal. Kui Põhja-Korea sai tugevat majanduslikku toetust sotsialismileerist ja kosus kiiresti, siis Lõuna-Korea langes pikaks perioodiks mitmete diktaatorite meelevalda. 1950-1953 väldanud Korea sõda hävitas mõlema värske riigi infrastruktuurid ja tappis miljoneid, kuid just Lõuna-Korea kannatas sõja tagajärjel kõige rohkem. Koreade jagunemisel jäi enamik tööstust ja maavarasid Põhja-Koreale, seega sai hetkega Lõuna-Koreast agraarmaa ja kogu tööstus tuli uuesti üles ehitada. Võib öelda, et selleks kulus ligi 40 aastat. Olgu mainitud, et kuni 1960. aastate keskpaigani tapeti Lõuna-Koreas poliitilistel põhjustel enam inimesi kui Põhjas. Riigi arengut pidurdasid järjestikused

Lõuna-Korea on maailma internetiseerituim riik

võimuvahetused, harvad polnud riigipöörded. Näiteks pikaaegne sõjaväelise taustaga president Park Chung-hye tapeti tema enda julgeolekujuhi poolt õhtusöögi ajal. Tapetud presidendi tütar on muide tänane Lõuna-Korea president Park Geun-hye. Põhja-Korea süüdistused Ameerika Ühendriikide okupatsioonist Lõuna-Koreas olid omal moel isegi tõesed – Ameerika sõjavägi jäi poolsaarele kohe peale Korea sõja lõppu ja tagas peale Koreade jagunemist Lõuna-Koreale küll iseseisvuse, aga majanduslikus mõttes algas sisuline koostöö ja riigi aitamine ameeriklaste poolt alles Ronald Reagani valitsemise ajal. Siis hakati riigile andma soodustingimustel laenuabi tootmissektori arendamiseks. Lõuna-Koread loetakse demokraatiaks aastast 1987, kui riigi etteotsa tõusis Roh Tae-woo. Roh oli esimene tõeliselt vabadel valimistel presidendiks tõusnu, kelle edu tagasid reformimeelsed lubadused peamiselt inimõiguste valdkonnas. Sellel ajal istus Lõuna-Korea kinnipidamisasutustes tuhandeid teisitimõtlejaid, peamiselt üliõpilasi. Edasine on juba ajalugu, pigem edulugu.  Roh pidas oma sõna.

Edukas või äpardunud?

Kuid mitte kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Tänane Lõuna-Korea ühiskond on edukultuse ühiskond. Kui sa ei ole edukas, oled ebaõnnestunud. Selline loosung saadab lõunakorealast juba lastesõimest alates. Meile tuttavad eliitkoolid ja koolikatsed tulevad Koreas teemadeks juba lasteaia valikul. Ülikoolide konkursid on meeletud, hariduse omandamine välismaa tuntud ülikoolides on pigem norm kui erand.

Enne kui boss ei ole lahkunud, ei lahku keegi

Lõuna-Korea kontoritöötajate töökoha seinu katavad lugematud diplomid, tunnistused ja sertifikaadid. Läbiviidud uuring, mis pidi selgitama, millised on lõunakorealasi peamiselt saatvad kartused, ei olnud esikohal enda või lähedaste käekäik ja tervis, vaid mure riigi majandusliku arengu osas. Jõulusoovidena peetakse esmaseks riigi majanduskasvu kosumist. Töönädal Lõuna-Koreas kestab küll viis päeva nagu meilgi, kuid reaalses elus mahutatakse nende viie päeva sisse vähemalt üks lisapäev. Pealinnas Soulis on argipäeviti veel kell üheksa õhtul kõik kontorid valgustatud ja tööpäev kestab. On kirjutamata reegel, et töötajad ei lahku enne, kui seda on teinud ülemus. Ülemustel teatavasti meeldib töökohal viibida kauem kui peaks. Puhkusepäevi saab lõunakorealane aastas umbes nädala jagu. Kohalikud naljatavad, et korealasest turisti eristab hiinlasest või jaapanlasest tohutu tempoga vaatamisväärsuste juurest teiseni kulgemine, hoo pealt pildistamine ja pidev nutitelefoni rullimine. Kui jaapanlane pildistab uhke peegelkaameraga, hiinlane lehvitab näo ees tahvelarvutit, siis korealane pildistab telefoniga. Nädalase puhkusega tõesti muul moel palju maailmas reisida ei jõua. Euroopasse kolinud Korea ärimehed ei suuda siinses maailmas kaua kohaneda – ei ole ju normaalne, et reedesel pärastlõunal on nende Euroopa äripartnerid juba suusamäel või spaas.

Talumatu süükoorem

Kerjuste ja eluheidikute suur hulk on üllatuslik

Lõuna-Koreas ei aktsepteerita eksimusi. See peegeldub kõige reljeefsemalt äris ja poliitikas, kust on tuua mitmeid prominentseid näiteid. Tuntuimad vabatahtlikult elust lahkujad on olnud riigi president Roh Moo-hyun, kes hüppas kaljult alla vaid tema vastu algatatud ja samas lõpetatud korruptsioonijuhtumi tõttu, süüd tuvastamata. Lisaks on enesetapuga lõpetanud asepeaminister Kim Young-chul, Busani linnapea Ahn Sang-Young ja Hyundai värvikas tegevjuht ja arvamusliider Chung Mong-hun. Viimasele heideti ette lubamatut majanduslikku läbikäimist Põhja-Koreaga. Väidetavalt maksis Chung suuri summasid Kim Jong-ilile althõlma oma äritegevuste edendamiseks Põhja-Korea territooriumil. Süüdistust ei järgnenud, kuid Chung otsustas elust siiski igaks juhul lahkuda. Lõuna-Korea on maailma kolme suitsiidseima riigi hulgas, seda mitte ainult arenenud, vaid kogu maailma maade arvestuses. 2012. aastal, kui selline analüüs viimati valmis, olid 100 tuhandest surmast 30 enesetapud. See teeb tuhandeid juhtumeid aastas! Ka Eestis on see number kõrge, 13. Enesetappe sooritavad peamiselt maapiirkondades elavad vanemad inimesed, kelle lapsed on neid hüljanud ja kes ei leia elus enam rakendust. Seda peetakse ühiskonnas ebaõnnestumiseks ja selline asjade kulg ei ole aktsepteeritav. Lõuna-Korea linnades on enamlevinud suitsiidide sooritamise kohtades - sildadel ja kõrghoonete vaateplatvormidel - telefoniautomaadid juhuks, kui otsuse langetanud inimene soovib

Muretu noorsugu

veel viimast korda nõu küsida. Mobiilirakendusi enesetapjate meelemuutuse saavutamiseks peetakse tavalisteks. Sellised abivahendid on omased tehnoloogiast läbiimbunud ühiskonnale, aga psühholoogilisi dogmasid ja arusaamu muuta ei ole suudetud. Lõuna-Koreas on levinud olukord, kus mõrva korral on ohvri kõrval ka kurjategija enda surnukeha. On olnud juhuseid, kus end on maha lasknud politseinik, kes ei ole suutnud takistada kuriteo toimumist. Põhja-Koreas näiteks on hukkamised tavapärased. Kuigi need on inimõiguste seisukohast lubamatud, on siiski Korea ühiskonnas mõlemal pool piiri eksimuste tunnistamise korral surmaga lõpplahendus palju mõistetavam kui meie mõttemaailmas. Iseasi, kas Lõuna-Korea seebika vaatamine põhjakorealase poolt on eksimus? See ei ole käesoleva artikli teema.

Kes ütles, et asiaadid ei joo?

Otsene edukultuse tagajärg on alkoholismi tuntav levik Lõuna-Koreas. Ajalooliselt ei ole Aasia rahvad kunagi maailmas silma paistnud alkoholilembusega. Aasias on tänagi riike, kus alkohol on peaaegu tabu. Meenuvad Bhutan, aga ka Indias ei ole kohalikele alkohol liiga lihtsalt kättesaadav.

Soul on tänavatoidu paradiis

Lõuna-Korea on siinkohal väga hoiatav näide, mis juhtub inimestega, kelle geneetikasse ei ole sisse kirjutatud alkoholitaluvuse koodi. 2015. aasta andmetel tõstab joomiseks sobivas eas lõunakorealane 14 pitsi kangemat kraami nädalas, ületades sellega enam kui kahekordselt isegi venelasi.  Alkoholisisalduse talumisest on venelasteni muidugi veel minna, sest enamus Koreas tarbitavaid alkohoolseid jooke jäävad kanguselt kindlasti alla 40 kraadi. Rahvuslikku riisiviina sojut toodetakse kangustega käärinud mahlast kuni raketikütuseni. On selgemast selgem, et alkoholism on Lõuna-Koreas kasvav probleem, üheski teises arenenud Aasia suurlinnas ei näe nii palju joobnud inimesi kui Soulis. Kuritegevust hämmastaval kombel alkoholilembus kasvatanud ei ole või on seda veel vara hinnata.
Loo teises osas, mis ilmub……märtsil, vaatame rohkem inimlikke tahke, mis edukultuses ühiskonnale on omad jäljed jätnud. Mõned neist on korealaste näost lausa näha.
Eelmises osas sai selgeks, et lõunakorealased on maailma enim töötunde tegev rahvus, kellele riigi käekäik on tähtsam kui nende enda tervis. Seetõttu on mitmed inimlikud tahud saanud tugevalt kannatada. Nii ütlevad Põhja-Koreast saabunud põgenikud tihti, et neile on Lõuna-Korea ühiskonnas kõige raskem kohaneda just inimliku suhtluse võltsi olemuse tõttu. 30 aastat edule suunatud ühiskonda on Lõuna-Koreas kaotanud korealastele tuhandeid aastaid igiomaseid jooni. Kuid midagi on ka säilinud.

Rassipuhtuse idee ei ole kuhugi kadunud

Korea poolsaar on olnud läbi ajaloo suuresti võõrvõimude toimetamiste tallermaa. Läbi oma 5000-aastase ajaloo on poolsaart enamasti valitsetud Hiinast, lähim ajalugu on tugevalt mõjutatud olnud Jaapani imperialistlikest fantaasiatest. Just jaapanlaste poolt 1910.aastal alanud brutaalne okupatsioon ja korealaste sunniviisiline japaniseerimine või orjastamine on muutnud korealased uhkeks ja vastupanu osutavaks rahvuseks. Korealased hoidsid kõigest väest elus koreale iseloomulikke omadusi ja õnneks jätkus neil selleks tarkust ning jaksu. Seetõttu on korealased ilmselt

Tavaline küla Lõuna- ja Põhja-Korea piiril

tänases globaliseerunud maailmakatlas üks rassipuhtamaid rahvusi. On selge, et nii Kim Il-sungile Põhja-Koreas kui Syngman Rhee’le Lõunas sümpatiseerisid mõned Adolf Hitleri ideed ja meetodid, aga tegelikult tuleb rassipuhtuse idee populaarsuse algeid otsida siiski tuhandete aastate tagant. Põhja-Korea pani selle valdkonna lausa oma seadusesse, keelates korealaste abiellumise teiste rahvustega. Läbi selle radikaalse tegevusplaani hukatakse tänaseni Põhja-Koreas näiteks hiinlasest mehega sigitatud lapsi juba enne nende sündi. Tihti karistuseks koos emaga. Põhja-Korea rahvastikust on 99,9% korealased. Lõuna-Koreas lood nii sünged ei ole, kuid abielu erinevast rahvustest kaaslaste vahel ei tunnistata sealgi. Veel mõned aastat tagasi oli selliseid abielusid registreeritud alla kahesaja tuhande! Meenutagem, et Lõuna-Koreas elab ligi 50 miljonit inimest. Abielu temaatikale sarnaselt on korealaste suhtumine erinevate rahvaste koostöösse, näiteks

ka äris, üsna umbusaldav. Kõik koostööprojektid sünnivad läbi ebaproportsionaalselt mahukate läbirääkimiste, rahakotid on rangelt eraldi ja spontaansetel ning paindlikkust lisavatele otsustele ruumi ei ole. See muudab korealastega äriajamise eurooplastele ja ka ameeriklastele veidi keerukamaks kui ollakse harjunud. Kindlasti ei olnud see etteheide korea ärikultuurile, vaid nentimine, et maailm ongi erisusi täis paik ja põhjalikkus on voorus.

Kulupead kummarda, hallpead austa?

Korealased, aga ka enamik teisi Aasia rahvaid, on kuulsad oma austusega vanemate vastu. On traditsiooniks, et Koreas on juhiks ja eestvedajaks alati vanim meesterahvas. Isegi kui vanus ei võimalda enam reaalses juhtimises osaleda, ollakse formaalselt ettevõtte juhiks surmani. Kim Il-sung juhib tervet Põhja-Koread muide muumiana klaaskastist ja see ongi korea kultuuris mõistetav. Ettevõtetes toimuvatel koosolekutel ei võta nooremad töötajad kunagi enne sõna, kui vanem kolleeg või juht on seda lubanud. Kodudes on elatud pead-jalad koos sajandeid. Kuid ka siin on viimase paari kümnendiga tekkinud suur lõhe arenenud Aasia maade ja teiste vahel. Lõuna-Koreas, aga ka Jaapanis on suundumus, kus emad-isad unustatakse aina kiiremini. Eriti kui nad juhtuvad olema majanduslikult kehval järjel maapiirkondade elanikud. See on vanematele korealastele suur löök, sest nemad on harjunud teisiti. Lõuna-Koreas on vanakodude süsteem olematu, vanurid jäävad lihtsalt enesega või on hästi, kui neid aitab kogukond samade muredega vaevlevaid kaaskannatajaid. Kui Jaapanis on vanemad inimesed meeleldi nautimas ühistegevusi, siis korealase uhkus loeb sellist laiali lagunenud pere äpardumiseks. Sellisel juhul on parim end naabrite eest peita. Siit jõuame mitu lõiku tagasi kirjeldatud enesetappude temaatikani. Õnneks on viimastel aastatel siiski hakanud jää liikuma – linnades on märgatud supiköökide ja toidu kojukandega tegelevaid vabatahtlikest loodud

Linn Lõuna-Koreas

organisatsioone, kuigi ühiskonna suhtumine neisse on endiselt põlastav. Pereelu puudutab ka üksikemade saatus, kus Lõuna-Korea on isegi oma repressiivsest naabrist kaugemas kiviajas. Nimelt on lagunenud suhtest sündinud laps põlatud nii lapse vanavanemate seas, rääkimata ühiskonnast tervikuna. Põhja-Koreas on üksikemasid palju, kuna isad viibivad kuni 10 aastat sõjaväes ja seetõttu suhtutakse naistesse hästi. Lõuna-Koreas ei leia sellised emad tihti enam heakskiitu või kaastunnet kaaskodanikelt, võimatuks muutub töökoha või uue elukaaslase leidmine. Sellises olukorras on noortel korealannadel vähe võimalusi. Kuna Lõuna-Korea on väga usklik ühiskond ja riigis väga palju kirikuid, asetatakse beebid kirikutrepile lootuses, et kõigevägevam nad elule aitab. Kirikud on üha enam sunnitud avama nö. beebiluuke, kuhu meeleheitel emad oma võib-olla oodatud, kuid mehe lahkumise tõttu koormaks saanud lapsed poetavad. Loomulikult on selline tegevus karistatav, kuid on esinenud ka laste tapmisi ja seetõttu on kirikud beebiluugid kasutusele võtnud. Loomulikult üritatakse erinevatel meetoditel tuvastada luuke kasutavaid naisi, kuid edutult. Teine võimalus on üksikemadel täiendada suitsiidistatistika kurbi numbreid. Omalaadse eneseabi läbi šokiteraapia on kasutusele võtnud ettevõtted, kes pakuvad soovijatele võimalust läbi elada enda matusetseremoonia, kus abistatav lebab kogu kombetalituse suletuna kirstu. Proovida saab ka reaalset hauas viibimist. Sellise teraapia eesmärk on anda viimane tõuge loobumaks fataalsetest plaanidest. Ravi õnnestumise protsent olevat üllatavalt kõrge.

Loodus andis liiga kitsad silmad

Moodsa ühiskonnaga käivad kaasas ka Lõuna-Korea noored. Popkultuuris orienteeruvad inimesed teavad kindlasti muusikavoolu k-pop, mis on vallutanud kogu maailma. Lõbusa tegelase, PSY laulu

98% noortest omab nutitelefoni

„Gangnam Style“ tuules maailma purjetanud muusikastiili mõju kohalikule noorsoole on olnud kõike muud kui vaid positiivne. K-pop on põhjustanud erakordse ilukultuse. Vaadake mõnda k-popi videot või kasvõi Lõuna-Korea telereklaame ja märkate, et sealsed esinejad ja modellid ei ole päris tavalise korealase silmavaatega. Iluideaal nõuab modellidelt ümaramaid silmi, kuid neid saavutatakse vaid kirurgilisel sekkumisel. Operatsioon on nii levinud, et seda teostatakse ka kaubanduskeskustes. Tüsistuste oht ei ole küll suur, aga noorukid, kelle rahakott ja ranged vanemad ei ole sellist vahelesekkumist looduse poolt loodule lubanud, teevad operatsioone kaheldava väärtusega arstide juures ja sellisel juhul on tulemused teinekord kohutavad. Muide, silmalaugude lõikamise hullus on läbi populaarsete, kuid samas keelatud Lõuna-Korea seebisarjade kaudu jõudnud ka Põhja-Koreasse. Sealsed neiud peavad ilu eest aga tooma väga karme ohvreid – ametlik meditsiin, mis riigis niigi on olematu, ei paku isegi mitte hilisemaid korrigeerivaid parandusi, kui garaažimeedik on pöördumatult eksinud.

Lõuna-Korea võeti ÜRO-sse koos Eestiga 1991. aastal ja seetõttu võime me oma arenguid Lõuna-

Myong Dongi kaubanduspiirkond Soulis

Koreaga võrrelda küll. Korealased on meist kindlasti olnud edukamad kõiges, mis puudutab tehnoloogiat ja tootmist. Küll aga on tulnud see väga kõrge hinnaga, mis puudutab inimsuhteid ja saatusi. Sellegipoolest soovitan reisida Lõuna-Koreasse. Nende köök on oivaline ja tervislik, nad oskavad külalisi võõrustada ning riik on vaatamata kõrgele tehnoloogilisele arengule piisavalt eksootiline ja huvitav. Pilvelõhkujate vahel tuleb siiski üles vaadata, et mõni kriisides vaevlev ärimees ülevalt pähe ei kuku.

Veidraid fakte

1.    Vaatamata vabadustele on Lõuna-Koreas keelatud põhjanaabri veebilehtede külastamine, telekanalite vaatamine ja raadiojaamade kuulamine. Sarnaselt Põhja-Koreaga karistatakse seda julgeolekuriski tekitamise seadusepügalate alusel.
2.    Lõuna-Koreas on ilmselt maailma ainus väljaheidetele pühendatud muuseum, kus saab tutvuda tegevuseks vajaliku instrumentaariumiga ja kuulata erinevaid veelaskmise helisid. Samuti leiab Koreast peenistele pühendatud pargi.
3.    25-30% Lõuna-Korea naistest on vähemalt ühel korral käinud ilukirurgi noa all. Trend on kasvav.
4.    Vastsündinut loetakse Koreas sünnihetkest kohe ühe aastaseks.
5.    Lõuna-Koreas võib alkoholi tarvitada avalikes kohtades täiesti seaduslikult. Halvaks ei panda ka umbjoobes inimeste kulgemist avalikus ruumis. Kuritegevust see väidetavalt suurendanud ei ole.
6.    Koreas ei kasutata korruste nummerdamisel arvu „4“ ja ei kirjutata kellegi nime punase pastakaga – need tähendavad surma. Samuti kardavad lõunakorealased elektrilisi ventilaatoreid – väidetavalt on mitmed inimesed hukkunud vaakumist tekkinud imemise tõttu.
7.    Kuriteo avastamise korral sunnitakse kurjategijat taasesitama juhtunut kuriteopaigal. Et sündmus oleks võimalikult alandav, peab kurjategija seda tegema käeraudades ja meedia tähelepanu all. Avaliku elu tegelaste sellekohaseid etendusi kantakse üle televisioonis.
8.    Lõunakorealased magavad harva üle 6 tunni ööund ja vaevlevad paljudes unehäiretest tekkinud tervisehädades. Samas ei esine riigis ülekaalulisust.
9.    Lõuna-Korea on maailma ainus riik, kus osaliselt kasutatakse vangi- ja piirivalvuritena roboteid. OECD andmetel on riigis maailma kõrgeim IQ tase.
10.    Koreas on koerad ajalooliselt olnud lihaloomad toiduks aastatuhandeid. Lemmikutena koerte pidamine on tulnud moodi alles viimase kümnendi jooksul suurlinnade naiste hulgas.
11.    Lõuna-Korea lapsed kannatavad maailmas enim arvutisõltuvuse käes. Alla 16 aastastel on keelatud külastada arvutimängude veebilehti, kuid see seadus ei toimi.
12.    Lõunakorealased on maailma sagedasemad krediitkaartide kasutajad. Samuti on seal maailma suurimad kaubanduskeskused. Shopahoolikute raviks on olemas võõrutuskliinikud.
13.    Iga viies korealane kannab perenime Kim. Perekonnanimesid hakkasid korealased kandma alles sadakond aastat tagasi, kui need sunniti peale jaapanlaste poolt, kes ei viitsinud peale Lee, Kimi ja Parki suurt midagi välja mõelda.
14.    Tööealine lõunakorealane töötab 55 tundi nädalas.
15.    Korealased ei ütle pildistamise ajal mitte ameerikalikult „cheese“, vaid „kimchi“. Kimchi on fermenteeritud kapsasalat, mis ei puudu ühegi söögikorra kõrvalt. C-vitamiinirikas kõrvalroog on äärmiselt tervislik seedimisele.

DMZ - külm sõda Korea moodi

Maailma hirmuäratavaim paik
(Bill Clinton)

Külastus leidis aset 16.jaanuaril 2015.aastal

DMZ ehk demilitariseeritud tsoon on de facto piirijoon kahe Korea vahel. Vaatamata nimetusele on

Joint Security Area Panmunjomi piirikülas.

tegemist ühe militariseerituma piirkonnaga maailmas, mis ulatub nelja kilomeetri laiusena Kollase mere rannikult läbi kogu Korea poolsaare kuni Jaapani mereni idas. Piirkond on mõlemalt poolt piiritletud mitmekordsete tõketega, mis peamiselt kujutavad topelt okastraataedu, millest sisemised liinid on lausa elektrifitseeritud. Lisaks on mõlemal pool hulgaliselt erinevaid lahendusi tankirünnakute tõkestamiseks, on nendeks siis massiivsed betoonkuulid (Põhja-Koreas) või dünamiidiga teedele langetatavad betoonblokid (Lõuna-Koreas). Läbi DMZ on ajaloo jooksul proovinud põgeneda vaid üksikud põhjakorealastest jooksikud – kõik ebaõnnestunult.

Lühidalt ajaloost. Miks on üldse olemas kaks Koread? Kogu Korea poolsaar oli alates 1910. aastast Jaapani okupatsiooni all kuni Jaapani kapituleerumiseni 1945. aastal. 1925. aastal alustasid Kim Il-sungi loodud vastupanuliikumise jõud koostöös Nõukogude vägedega Jaapani vastase võitlusega Hiinas. Teise maailmasõja lõpuks jõudsid väed poolsaarel lõunasse tungides kuni 38. paralleelini.

DMZ Lõuna-Korea poolne piirirajatis

Põhjas kuulutati Nõukogude Liidu mahitamisel välja kommunistlik riigikord, Kim Il-sung määrati riigi presidendiks. 1950. aastal ründas Põhja-Korea lõunanaabrit ja oli rünnakus väga edukas. Siiski ei suudetud Lõuna-Korea valitsust kukutada ja sõjaväge täielikult hävitada. Ameeriklased olid äärmiselt mures Korea poolsaare võimalikust kommunistlikust tulevikust ja asusid vastupealetungile. Seda perioodi tuntakse Korea sõja nime all. Sõda kestis kolm aastat ja lõppes miljonite hukkunutega ja purustatud maaga. Sõja tulemusena oldi 1953. aastal samas kohas, kust sellega alustati - 38. paralleelil. Ameeriklased ja lõunakorealased ühelt, Nõukogude Liit, Hiina ja Põhja-Korea teiselt poolt, lepiti kokku demilitariseeritud tsooni loomises kahe riigi vahele. Ametlikku rahulepingut kahe Korea vahel ei ole tänaseni ja riigi piiridel seisavad vastastikku pidevas lahinguvalmiduses üle 1,1 miljoni sõduri. Pikemat ajalookäsitlust huvilistele Korea poolsaarel toimunust leidub internetis ohtralt. DMZ loomist alustati kohe peale relvarahu allakirjutamist 27. juulil 1953. aastal Panmunjomi piirikülas, mis täna on küll jäänud Põhja-Korea territooriumile ja mistõttu kutsutakse ühist uut piiriküla täna pigem Ühiseks Turvaalaks (Joint Security Area). Piirijoone kulgemiseks määrati sel päeval rindejooneks olnud liin, millest mõlemad pooled pidi astuma tagasi kaks kilomeetrit ja nii moodustuski umbes nelja kilomeetri laiune tsoon, kus oli keelatud hoida relvi ja patrullida relvastatult. Tsooni keskelt jookseb vaid madalate postidega tähistatud demarkatsioonijoon, millest pooltel on keelatud üle astuda. Vaatamata sellele on ligi kolmveerandsajandi jooksul toimunud sadu piiriüleseid kontakte, mis peamiselt on saanud alguse põhjast ja nende tulemusena on hukkunud ligi 550 lõunapoolset sõdurit, osad neist ka Ameerika Ühendriikide omad. Põhja-Korea kaotused on teadmata. Piiril toimub lakkamatu propagandasõda väga eriliste vahenditega, kuid sellest hiljem pikemalt.

Külastusi demilitariseeritud tsooni korraldavad nii Põhja-Korea kui Lõuna-Korea, kuid mõlemal pool on selleks vajalik mõningane etteteatamine. Tegemist ei ole ajaloomuuseumiga, vaid reaalse sõjatsooniga ja seetõttu fikseeritakse külastajate andmed ilmselt ministeeriumite tasemel. Siiski on vähemalt Lõuna-Koreas kümneid turismiettevõtteid, kes päevased tuure demilitariseeritud tsooni korraldavad ja neid leida ei ole keerukas. Pakutakse mitmes pikkuses võimalusi alaga tutvumiseks – võimalik on poole päevaga näha vaid tähtsamaid paiku, kuid on ka pikemad tuurid edasijõudnutele, mille käigus saadav elamus on seda väärt. Siinkirjutaja valis külastuse, mis sisaldas lisaks tuntud Panmunjomi (Joint Security Area) piirikülale võimalust näha ka palju muud. Kuid kõigest järgemööda.

Katkematu piirirajatis Soulist Põhja-Koreani

Reis algab Souli kesklinnast ja kulgeb ligi viiskümmend kilomeetrit põhja suunas ja elamused ei lase ennast kaua oodata.  Soulist läbivoolav Hani jõgi saab oma veed ka muuseas Põhja-Koreast algavast Imjini jõest ja seeläbi on veetee kaudu võimalik teoorias tulla põhjast lõunasse. Praktikas kasutasid seda 17. jaanuaril 1968. aastal 31 hästitreenitud Korea Rahvaarmee (Põhja-Korea armee ametlik nimetus) eriväelast, kes jäätunud jõgesid ärakasutades hiilisid Soulini, läbisid tihedasti asustatud linnaruumi ja jõudsid Lõuna-Korea presidendi Park Chung-hee residentsini, kus nad siiski avastati ja 29 neist ka tapeti. See sündmus näitas ära vajaduse asuda Souli kaitsele ja koheselt lõpetati jõgedel igasugune tegevus laevaliikluse või kasvõi kalastamise näol. Need keelud on jõus ka tänapäeval, Lõuna-Korea piirivalvel on õigus valimatult tulistada ükskõik keda, kes jõele mingil moel satuvad. Sõjaväe kohalolek jõekallastel on muljetavaldav. Kogu teekonna jooksul palistab jõepoolset maanteeserva kahekordne okastraataed, mõnesajameetrise intervalliga asuvad kogu (!) piiri ulatuses mehitatud kontrollpunktid. Üle maantee ulatuvad regulaarselt massiivsed betoonsillad, mis sõjaolukorras peavad takistama Põhja-Korea rasketehnika liikumist pealinna suunas. Tegemist on tankitõketega, mis on kaugjuhitavalt õhitavad ja seeläbi kukuvad rasked betoonblokid maanteedele. Iga tõkke eesmärk on aeglustada Põhja-Korea tankide liikumiskiirust kuni viis minutit.

Esimene kontrollpunkt, nn.lehmade sild. Pildistamine keelatud!

Esimene militaarkontrollpunkt asub kümmekond kilomeetrit enne tegelikku piiri. Pildistamine on rangelt keelatud, kuid pilte kontrollipunktidest leidub internetis ohtralt. Tegemist on nn. „Lehmade sillaga“, sest just selle kaudu toimetas Lõuna-Korea ärihiiu Hyundai Põhja-Korea päritolu esimees Chung Yu-jung 1990. aastatel endisele kodumaale täpselt 1001 lehma, mis olid mõeldud heategevusena aitamaks nälgiva maa põllumajandust.

Mõne kilomeetri pärast läbitakse juba põhjalikum passikontroll ja nähtavale ilmuvad esimesed massiivsed okastraatpiirded. Ka nende jäädvustamine on keelatud, erinevalt näiteks Põhja-Koreast, kus nende tõkete pildistamisele erilisi takistusi ei tehtud. Järgneb viimane kontroll sõjaväebaasis, mis kannab piirikonfliktis (tuntud kui kirvemõrva intsident) hukkunud kapten Bonifase nime. Baas asub piirijoonest kolme kilomeetri kaugusel ja on igati viisakal järjel sõjaväebaas kõige vajalikuga. Baasis asub näiteks kirik, jalgpalliväljak, toitlustusasutus ja ka turistidele mõeldud külastuskeskus suveniiripoe ja kinosaaliga Korea ajaloo tutvustamiseks. Sealnähtu ei erine oluliselt propagandavalangust, mida saavad turistid tunda näiteks ka Põhja-Korea poolel. Peale mõningast pausi sõidutatakse külastajad ilmselt kogu päeva tähtsamasse punkti, Panmunjomi piirikülasse, mis on ainus koht, kus mõlema poole sõdurid seisavad teineteisest vaid loetud meetrite kaugusel ja pinge on lausa füüsiliselt tuntav. Erinevalt

Betoonkõrgendik majade vahel on piir. Taustal Põhja-Korea sõdurid.

Põhja-Koreast on lõunapoolne kord ja korraldused väga ranged. Väga selgelt määratletakse, mida ja millises suunas tohib pildistada, milline peab olema fotoaparaadi ees objektiiv ja samuti on külastuse aeg väga piiratud. Näiteks Põhja-Korea poolel saavad turistid viibida ja käituda oluliselt vabamalt ja puuduvad mitmed piirangud näiteks pildistamisele. Piirijoonel asuvad siniseks võõbatud soojakulaadsed hooned, mille keskelt jooksebki de facto piir. Hoonetes kohtuvad aeg-ajalt Põhja-Korea ja Lõuna-Korea läbirääkijad. Turistidel on lubatud hoones vabalt liikuda, seega juriidiliselt käia ära ka Põhja-Korea territooriumil. Küll aga ei lubata Lõuna-Koreast tulnutel istuda toolidele ja etendada stseene läbirääkimistest, Põhja poolt oli see külastajatele huvitaval kombel lubatud. Minu külastuspäeval oli korralikult õnne. Lisaks ilusale ilmale ja seeläbi avatud vaadetele ilmusid lisaks Lõuna-Korea sõduritele välja ka Põhja-Korea omad, mis on omamoodi lotovõit, sest regulaarselt väed Panmunjomis vastastikku ei seisa. Selles viimases külma sõja jäänukkülas on ajaloo jooksul toimunud ka äkilisemaid manöövreid, mis on toonud kaasa tulevahetusi ja ka inimeste hukkumist. 1984. aastal tegi Põhja poolt turismireisil olnud Nõukogude Liidu turist Vassili Matusak äkilise liigutuse ja ületas piirijoone, misjärel asusid põhjakorealased teda taga ajama, tekitades loomulikult lõunakorealaste sekkumise. Tekkinud ligi pooletunnise tulevahetuse

Piirihoone seestpoolt

käigus hukkus põhja poolt kolm ja lõunast üks sõdur. Matusak pääses pakku ja jõudis vabasse maailma. Peale seda intsidenti on Lõuna-Korea poolelt näiteks keelatud turistidel naermine, näpuga viitamine ja lehvitamine. Põhja pool on need kõik lubatud ja pigem lausa soovituslikud käitumismallid. Eriti heaks tooniks on Põhjast karjuda „jänkid, kaduge koju!“. Ameerika sõdureid on piirkonnas palju, neid on näha nii Panmunjomis kui autodel maanteedel patrullimas. Omamoodi on põhjakorealastel õigus, kui nad peavad just ameeriklasi peamiseks tõkkeks Koreade ühendamisel, sest näiteks on Ameerika Ühendriigid Lõuna-Korea armee ülemjuhataks sõjaseisukorras. Aga sõjaseisukord kestab alates aastast 1953, kuna rahulepingut kahe Korea vahel ei ole sõlmitud ja Korea sõda tegelikult kestab edasi. Tagasi Panmunjomi. Giid juhib tähelepanu mitmele huvitavale tähelepanekule. Kui piirijoon on tähistatud valgete maanteetähisesarnaste postikestega, siis lõuna pool on kenasti pügatud muruväljak, kuid postide taga põhja pool algab totaalne võsa. Põhja-Korea ei ole pidanud vajalikuks piiriala puhastada ja väidetavalt on neid tabatud seal ka vastu kokkuleppeid toimetamas. Põhja pool seda juttu muidugi ei räägitud. Küll aga on Põhja-Korea DMZ-st väljajäävad mäeküljed puudest puhastanud, selle põhjus on siiski ebaselge. Lõuna-Koreas on piirialad üldiselt metsased.  Kogu DMZ on kogu laiuses (4 km) ja pikkuses (250 km) raskelt mineeritud. Peale Korea sõja lõppu 1953.aastal külvasid mõlemad pooled lennumasinatelt sadu miljoneid maamiine, mis muudab ala ka võimaliku ühendamise korral aastakümneteks kasutuskõlbmatuks inimtegevusele. Seda enam on rahul floora ja fauna, mis DMZ-s piiramatult vohab ja on moodustanud omamoodi looduspargi. Maamiinidega võitlus vähemalt lõuna pool on alanud, sest piirialal tegeletakse ka põllumajandusega. Põllumajandustöid teevad vähesed farmerid, kes alal elavad, alati sõjaväelaste turvamise saatel. Seega põllutööde ajal on põllupidajal alati relvastatud saatjad kaasas. Aga kes tahab üldse sellises piirkonnas põldu pidada?

DMZ kulgeb läbi oru. Maailma suurim miiniväli

Demilitariseeritud tsoonis asub mõlemal pool piiri üks küla. Lõunas asuv Daeseong-dong on ligi 200 elanikuga reaalselt tegutsev asum, mis asub vaid 350 meetri kaugusel demarkatsioonijoonest. Eripäraseks muudab küla toimimisele lisaks asukohale asjaolu, et sealsed elanikud ei maksa makse, saavad riigilt iga-aastaselt ligi 100 000 dollarit toetust, kuid peavad oma igapäevaseid olmevajadusi käima rahuldamas külast väljaspool. Külas ei asu poode, koole ega meditsiiniasutusi, lubatud on vaid elu- ja põllumajandushoonete püstitamine. Põhja-Korea poolel asub suurem asula Kijong-dong, mis on tuntud kui propagandaküla, sest väidetavalt ei ela külas mitte kedagi. Küla on üle mõlema Korea keskmise maa-asula taseme varustatud ja kindlasti ei peegelda reaalselt Põhja-Korea elatustaset, kuid teades Põhja-Korea propaganda kvaliteeti, on tegemist võimsa monumendiga sotsialistliku riigikorra ülistamiseks. Asulas on kortermaju,eramaju, lasteaed ja lugematult agraartegevuseks vajalikke rajatisi, kuid seal ei ole elu ja liikumist. Majades süttib ja

Kijong-dong - Põhja-Korea propaganda musternäidis

kustub elektrivarustus täpipealt samal kellaajal, mis annab tunnistust automaatika kasutamisest. Majadel puuduvad aknaklaasid ja tubades sisustus. Kõik see on nähtav selge ilma korral Panmunjomist mõne kilomeetri kauguselt mäe otsast vaatluspunktist. Minu külastuspäeval oli ilm selge ja tuurikaaslasest Hiina fotograaf laenutab mulle tohutut objektiivi ja saan korralikud lähivaated nii piirirajatistest kui mõlema Korea piiriküladest. Piirikülad muudab visuaalselt propagandistlikeks mõlemas asuv tohutu torn koos riigilippudega. Lõunakorealased püstitasid 80. aastatel 98-meetri kõrguse masti, millele Põhja-Korea vastas ligi 160-meetrisega, mille otsas ripub (lehvida jõuab see vaid tormituultes) maailma suuruselt teine lipp kaaluga 270 kilogrammi. Maailma suurim lipp asub Aserbaidžaanis, Bakuus. Lisaks liputamisele on ajaloo jooksul propagandavahenditest olnud kasutusel võimsad valjuhääldid, mille abil edastati üle piiri vastasele ebameeldivat infot. Neid audiorünnakuid katkestasid tihtipeale Põhja-Korea relvad, mis valjuhääldid lihtsalt puruks lasid. 2004. aastal lepiti siiski kokku sellelaadsete rünnakute

Tavapärane vaatepilt regioonis

lõpetamine mõlemapoolselt. Tänapäeval seisneb propagandasõda tegevustes, mis üritavad viia reaalset elu kajatavat infot põhjakorealasteni. Peamiselt kasutatakse selleks õhupallide lennutamist, mis tänu valdavale tuulesuunale viib lõunast õhku lennutatud pallid põhja suunas. Pallidega edastatakse raamatuid, DVD-sid, mälupulki, sularaha ja palju muud, mis annab leidjale suure hulga infot välismaailma kohta. Põhja-Korea üritab neid küll maksimaalselt alla tulistada, kuid tuhanded pallid satuvad siiski põhjakorealaste kätte, kes nende sisu vaatamata võimalikule karistusekartusele sihtotstarbeliselt kasutama asuvad ja seeläbi oma režiimis äkki veidikenegi  kahtlema asuvad. Veel on Lõuna-Korea iga-aastaselt jõulude ajal püstitanud oma poolele piiri meeletult kõrgeid tehislikke jõulupuid, mis valgustatud ristidega annavad põhjakorealaselt vaimset lootust ja mida Põhja-Korea režiim proovib teinekord samuti relvadega hävitada.

Bridge of No Return. Silla teises otsas on Põhja-Korea

Peale Panmunjomist lahkumist satutakse korraks veel äärmiselt lähedale Põhja-Koreale, kui buss möödub nn. kirvemõrva intsidendi toimumiskohast ja sillast, mida tuntakse Bridge of No Return nime all. Selle silla kaudu vahetati peale sõda vange ja anti valida, kummal pool piiri nad soovivad elada. Otsustada sai vaid korra ja sellest ka sillale antud nimi – sild, millelt tagasiteed ei ole. Kirvemõrv aga oli üks pöördelisemaid sündmusi DMZ ajaloos. Kuni selleni patrullisid Põhja ja Lõuna sõdurid alas koos, mõlemal pool piiri. Kui aga üks puu asus oma kasvuga takistama lõunakorealaste vaadet eelpooltoodud sillale, asusid nad koos ameeriklastega seda puud trimmima. Juhtus see kõik 18. augustil 1976. aastal ja lõppes kahe Ameerika sõjaväelase hukkumisega, kui väidetavalt Kim Il-sungi enda istutatud puu

Kirvemõrva intsident 1976.aastal

kärpimist üritasid takistada ideoloogiliselt ajupestud põhjakorealased. Tekkinud füüsilises konfliktis kasutati relvana kirvest ja sellega tapeti kaks ameeriklast – kapten Bonifas ja leitnant Barrett. Selle sündmuse tulemusena kaotati koos patrullimine ja pooled jäid rangelt oma pooltele. Täna meenutab kohta mahasaetud puutüvi sinna asetatud mälestusmärgiga. Kuna sündmuskoht asub mõnekümne meetri kaugusel demarkatsioonijoonest, on bussist väljumine keelatud ja pildistamine lubatud vaid ühes suunas.

Üks kahest ühendusest kahe riigi vahel. Raudtee Kaesongi

Päeva poolitab lõunasöök Imjingaki pargis, kust kulgeb raudteeühendus Kaesongi tööstusparki, mis on ainus reaalne koostööprojekt kahe Korea vahel. Kaesongi tööstuspark asub kümnekonna kilomeetri sügavusel Põhja-Korea territooriumil, seal tegutseb ligi 120 Lõuna-Korea tehast ja tööd on saanud ligi viiskümmend tuhat põhjakorealast. Kaesongi tööstuspark ei ole niivõrd kasumiteenimise projekt, kuivõrd põhjakorealaste „valgustamine“ ja seetõttu on see Põhja-Korea režiimile üsna ohtlik, kuid annab neile siiski miljoneid dollareid tulu aastas, mida režiim vajab kui õhku enda püsimiseks. Seetõttu on Kaesongis toimuv olnud selle loomisest alates poliitiline ping-pong kahe maa võimude vahel, kuid park töötab edukalt on on olnud poliitilistel põhjustel suletud vaid 2012. aasta pingete ajal. Imjingakis asub ka Vabaduse sild, mis on sümboolse kinnise seinaga jalakäijatesild ja kus Põhja jäänud sugulaste eest käivad palvetamas sajad tuhanded korealased üle kogu maailma. Seejärel sõidutatakse turistid üles mägedesse, lähimasse punkti Põhja-Koreale (v.a. Panmunjom muidugi), paika, kust on avastatud üks neljast põhjakorealaste poolt kaevatud tunnelitest, läbi mille on võimalik vaid tunniga toimetada kuni kolmkümmend tuhat relvastatud meest. Arvestades, et selliseid tunneleid on avastatud neli ja infot on veel ligi kümne kohta, on selge, kui tõsiselt Põhja-Korea on võtmas võimalust maaväega lõunanaabrit üllatada. Meenutagem, et Soul asub vaid viiekümne kilomeetri kaugusel! Tunneleid hakati avastama aastal 1974, kui kõrge Põhja-Korea armeetegelane

Kolmas avastatud tunnel. Siit saab tunniga läbi 30000 sõdurit.

põgenikuna sellekohaseid vihjeid hakkas andma. Otsitavates piirkondades torgiti maapind iga 70 sentimeetri tagant kuni 100 meetri sügavuseni läbi torudega, neisse valati vett ja nii avastati järjepanu aastatel 1974 – 1990 kokku neli tunnelit. Lõuna kaevas omaltpoolt tunnelitele vastu ja avastus oli jahmatav. Tunnelid olid kaevatud sõltuvalt piirkonnast väga kõvasse graniitpinnasesse, kasutades dünamiiti. Just dünamiidi paigaldamiseks puuritud avade suund seintes annab kindla tõestuse, et tegemist oli põhjakorealaste ettevõtmisega, kuigi ametlik Pyongyang püüdis mõnda aega väita vastupidist. Samuti üritas Kim Il-sungi režiim põhjendada tunnelite rajamist söekaevanduste loomisega, aga ka see väide oli hale – nendes piirkondades sütt lihtsalt ei leidu. Turistidele on avatud Soulile lähim, kolmas tunnel. Tunnel asub 67-meetri sügavusel graniidis, on umbes kahemeetrise diameetriga ja kulgeb kuni 400 meetrit Lõuna-Korea territooriumil. Põhja poole peab teda jääma seega ligi kaks kilomeetrit. Kui kaua nende ehituseks aega kulus, pole teada. Samuti on väga tõsine asjaolu, et mitmed tunnelid on ilmselt tänini avastamata ja kujutavad reaalselt ohtu Lõuna-Korea julgeolekule. Tunnelite külastamine on üsna füüsiliselt nõudlik tegevus, kuna esmalt tuleb 15-kraadise kalde all laskuda ligi 350 meetrit maa alla, kust algab keskmiselt eurooplaselt kummargil olevat asendit nõudev teekond, et läbida veel ligi 400 meetrit horisontaalis. Ja samal viisil ka tagasi maapinnale, selg kummardamisest kange ja reiepealsed allamäge käimisest tõmbamas. Tunnelites pildistamine on samuti keelatud, kuid nutiseadmete ajastul on seda raske kontrollida ja seeläbi on videoid ja fotosid saadaval ohtralt.

Friendship Bridge Imjingakis.

Kuigi Lõuna-Korea poolne info on kindlasti tasakaalustatum ja usaldusväärsem, on siiski ka siinkohal fakte, mida üritatakse varjata. Nimelt väidab Põhja-Korea, et Lõuna-Korea on ehitanud oma tsooni kogu DMZ pikkuses müüri, millega soovitakse takistada riikide ühendamist. Lõuna-Korea seda eitab, kuid siinkirjutajal on olnud  võimalus veenduda müüri olemasolus oma silmaga Põhja-Korea poolelt. Miks Lõuna-Korea seda eitab, ei ole mõistetav. Selleteemalisele küsimusele giid esmalt ei vasta, kuid hiljem silmapilgutusega siiski annab oma kinnituse. Külm sõda on täies hoos.

Sellega on külastus piirkonda lõppenud ja tunnikesega ollakse pealinnas Soulis tagasi kogemusega, mille sarnast kaasaaegses maailmas mujalt leida enam ei ole. DMZ-laadseid piiritõkkeid on olnud kasutusel Saksamaade jagunemise korral, suurim sellelaadne tõke laiusega 10 kilomeetrit eraldas Põhja- ja Lõuna-Vietnamit, kuid toimiva lahendusena on Korea piir ainulaadne just tänapäeval.

Ülevaadet 2010. aastal toimunud külastusest teisele poole, Põhja-Koreasse saab lugeda siit: http://pkorea.blogspot.com

Mina külastasin DMZ-d turismibüroo KTB Tours abil, julgen soovitada.

Soovitan ka lugeda 2015.aastal minu enda tagasihoidlikku panust Põhja-Korea olukorra valgustamise osas ilmunud raamatust "Põhja-Korea. Nälg,hirm ja maailma suurim vangla". On veel saadaval enamikes raamatupoodides.Võite ka otse mulle kirjutada, on pakkuda mõned raamatud soodsama hinnaga.