Põhja-Koreas on alanud “Kuldajastu”

Kim 9.mail Vene F saatkonnas Pyongyangis

9. mail külastas Kim Jong-un Pyongyangis asuvat Vene Föderatsiooni saatkonda ning kuulas ilmselget rahulolu väljendades suursaadik Aleksander Matsegora kõnet, mis muuhulgas teatas, kuidas "ilusad monumendid vapratele Korea sõduritele hakkavad kaunistama Kurski oblasti asulaid ning paljud tänavad ja väljakud saavad kandma Korea märtrite nimesid". Milline on olnud Venemaa ja Põhja-Korea ülikiiresti edenenud lähenemise kasu põhjakorealastele, aga ka riskid regioonile laiemalt?

Ootamatu avameelsuspuhang

Aprilli viimastel päevadel lõpetasid Venemaa ja Põhja-Korea võimud ühepäevase vahega ilmunud teadetes salatsemise Korea Rahvaarmee osalemise teemadel Kurski oblastis peetavas lahingtegevuses. Kremli pressiteates tänati Korea sõdureid vapruse ja panuse eest Kurski oblasti täielikus vabastamises. Põhja-Korea poolne vastus võimendas korealaste kangelaslikkust veelgi, lisades Moskvast etteantud sõnavara kasutades (vajadust likvideerida neonatsiste ja Kiievi hunta) põhjenduse tuhandete kilomeetrite kaugusel toimuvas avantüüris osalemisele. Sõna “kangelane” kohtame tänastes Põhja-Korea lehelugudes ebaproportsionaalselt sageli. 

Palju on lugeda analüütikute arvamusi, miks just nüüd ning taolises avatuses koostöö mehitatud vormist teatati, kuid ükski neist ei kõla lõpliku ja loogilisena. Venemaa jaoks legaliseeris teatatu Põhja-Korea armee osalemise 9.mai pidustusel. Kuigi paraadilt jäid marssivad Korea sõdurid siiski kõrvale, osalesid seal kolm korealaste Ukraina afääri eestvedavat kindralit. Mõnevõrra üllatuslikum on Põhja-Korea meedias ilmunud kajastused, mis avameelselt kirjeldavad Kurski operatsiooni ning ei varja ka panustatud inimohvreid (http://www.kcna.kp/en/article/q/31dad32db7521d14c899e32fd4be46b9.kcmsf).  Põhja-Korea nimetab sõjategevuses langenuid Korea sõja päevist märtriteks ning nüüdki on Kim Jong-un andnud lubaduse rajada uutele kangelaslikult hukkunutele pühendatud memoriaali. Ju on 600..800 hukkunut (Lõuna-Korea hinnang põhjakorealaste fataalsetele kaotustele Ukrainas) turvaline määr riske pahameele tekkeks kartmata luua värskendatud narratiive armee võitlusvõimekusest, mis annab reaalse tõestuse Kõrgeima Armeejuhi geniaalsuest ja ülimast tarkusest maailmapoliitika suunamisel. Ilmselt pole tarvis seletada tausta Põhja-Korea ühiskonna ülimast militariseeritusest, kuid värske sõjakogemus ning kontrollitud hulk värskeid veterane annab režiimile lisalegitiimsust uute militaarsete väljakutsetega tegelemiseks.  Kim Jong-un on vajutanud tugevalt gaasipedaalile ning kui kuskil maailmas on tõesti alanud Kuldajastu, on see juhtunud Põhja-Korea ladvikus. 

Hävitaja Choe Hyoni laskeharjutus

Strateegilise koostöö lepe kui tõeline julgeolekugarantii…ja palju raha!

18.juunil 2024.aastal Pyongyangis sõlmitud strateegilise koostööleppe paarkümmend punkti ning nende ennaktempos ellurakendamine (näiteid toome allpool mitu) on andnud Kim Jong-unile või lausa Korea Rahvademokraatlikule Vabariigile kogu tema eksistentsi perioodil esimest korda reaalse julgeolekugarantii. Mis veel tähtsam, tohutu ja ülikiire tuluallika. 

Viimase 18 kuuga on neli vene alust toimetanud Rajini sadamast Vladivostoki lähistele Dunai sõjasadamesse ligi 16000 konteinerit, mis hinnanguliselt sisaldavad 4..6 miljonit suurtükimürsku. Lisaks on Põhja-Korea panustanud kümnete ballistiliste rakettidega, milliseid on kasutatud Ukraina asulate ründamiseks. Kui esmakasutamistel oli taoliste rakettide täpsus kasin, on see kogemuse omandamisel aina paranenud. Ukrainas on Põhja-Korea rakettide jäänuseid juba nii piisavalt, et teha olulisi järeldusi. Kuigi on olnud teada Lääne komponentide kasutamine, on tulemused jahmatavad – enamik elektroonikast Hwasong 11 raketis pärinevad Ühendkuningriikide, Hollandi ning veel seitsme lääneriigi ettevõtete toodangust. Mainigem ära ligi 250 mitmikraketiheitja ning 100 kauglaskeseadme Koksan-M 1989 tarned Venemaale, millistel on olnud oluline roll Venemaa sõjamasina aktiivsuse hoidmisel Donbassis. Märkimisväärne hulk loetletust on viidud Krimmi, sõja lõunarindele, kus neid veel kasutama asutud pole. Kõike eelpooltoodut arvetades hinnatakse Venemaalt saadud rahalist panust vahemikku 20…25 miljardit dollarit, mis on ilmselt suurem maht kui Korea RDV aastane eelarve. Kuid see pole veel kõik. (https://www.newsweek.com/north-korea-russia-munitions-shipments-ukraine-war-2059841)

Sild ei kuhugi

30.aprillil toimus pidulik nurgakivi asetamine aastakümneid kavandatud Venemaad ja Põhja-Koread ühendava maanteesilla ehitusel. Silda rajab ametlikult vaid 4 töölisega Tšetšeenia ettevõte. Kahe riigi ühine piirijoon on vaid napp 15 kilomeetrit ning kuni praeguseni ületas piirijooneks olevat Tumeni jõge vaid ühelindiline raudteesild. 30 eelnevat kümnendit on sild suhete vaikelu tõttu olnud kasutuses harva. Nüüd on kõik muutunud ning riigid vajavad hüppeliselt kasvanud kaubavahetuse mahtude tõttu toimivat maismaa ühendust. Kuid…venelastel peab olema teada Hiinat ja Põhja-Koread ühendava Dandongi uue silla lugu. 

Rajatav sild üle Tumeni piirijõe

Uskudes põhjakorealaste lubadusi erimajandustsooni loomiseks Kollase mere rannikule, kahte riiki ühendava Yalu jõe suudmesse, rajasid hiinlased kümmekond aastat tagasi ultramoodsa maanteesilla, mis Korea poolel tänaseni keset sood lõpeb. Poliitilistel põhjustel võib Põhja-Korea taolised projektid kergesti katkestada. 

Tumenit ületava silla rajamisel on aga veel üks regiooni majanduslikku läbikäimist muutev mõjur. Madal maanteesild kustutab Hiina lootused pääseda Tumeni kaudu Vaiksele ookeanile. Läbirääkimisi jõe kaldaid kontrollivate Põhja-Korea ja Venemaaga on peetud aastakümneid, kuid just kaasajal võinuks olla Pekingil piisavalt hoobasid jõe kasutamise reguleerimiseks. Põhja-Korea on pigem huvitatud Hiinast kui kliendist läheduses asuva Rajini jäävaba sadama kasutamisel. Rajini  sadmas Rasoni erimajandustsoonis on Põhja-Korea kroonijuveel, mida turistidelegi uhkelt eksponeeriti kuniks koroona riigi hermetiseeris ning kaasajal toimuva relvaveo tõttu on uhke rajatis muutunud salajaseks militaarbaasiks. Et Tumenit ületava sillani ei vii Põhja-Korea poolelt ühtegi kõva kattega maanteeühendust võib arvata, et silla rajamisel on mängus omajagu tseremoniaalset, aga ka Hiina ambitsioonide ohjeldamine on uutele südamesõpradele igati meelepärane. 

Palju küsid, vähe saad. Vähe küsid…

Uudiseid Põhja-Koreast seestpoolt vahendava portaali DailyNK andmetel on hüppeliselt kasvanud Pyongyangist Mosvasse saadetud palvekirjade hulk ning nende aina nõudlikum toon (https://www.dailynk.com/english/race-against-time-north-korea-push-advanced-russian-nuclear-warhead-technology/). Põhja-Korea relvaprogrammide ajaloo tundjad teavad, et riigi rajaja Kim Il-sung survestas Moskvat paigutama tuumarelvi Koreasse juba viiekümnendatel. Moskva ei murdunud kunagi, kuid lubas tuhandetel põhjakorealastel õppida vastavaid tarkusi Nõukogude õppeasutustes ning toetas esmalt tõespoolest energeetikaprojektina käsitletud, kuid peagi Põhja-Korea tuumarelvaprogrammi keskuseks muutunud Yongbyoni kompleksi ehitamisel. Ajalugu tundub korduvat. Pyongyangist lähtuvad soovid üritavad partnerilt pressida välja maksimaalne, sest soodne ajaaken võib sulguda võimaliku rahuprotsessi edenedes Ukrainas. 

Arvestades iseseisva tuumaprogrammi rajamisega flirtivaid meeleolusid Lõuna-Koreas, Ameerika Ühendriikide koosseisu ja võimaliku panuse vähenemist poolsaarel, võiks Venemaal Korea poolsaarel olla mehitatuse loomise suhtes teatud erihuvisid. Uus koostöölepe loob selleks kõik võimalused, kuid ärgem langegem liigsetesse spekulatsioonidesse. 

Verivärske hävitaja Choe Hyon

Ilmselgelt on niigi üdini militariseeritud Põhja-Korea ühiskond saamas neil kuudel täiendavat doosi militaarset propagandat ning on mida esitleda. Kim Jong-uni moderniseerimiskavad on armees saanud sisse tõelise tempo ning projektid Põhja-Korea majanduslikku suutlikkust arvestades hämmastavad. 2023.aastal välja kuulutatud mereväe uuendamise kava käigus on veeldatud kaks moodsat hävitajat ja üks tuumaallveelaev, teine on ehituses. Riigil on sõjalisi peal- ja allveelaevu kümneid, kuid nende võitlusvõime küsitav, mistõttu on aastas mitme uue ühiku lisandumine oluline. Kolmanda hävitaja veeldamine 21.mail Chongjini laevaehituskompleksis oli tohutu personaalne alandus Suurele Juhile. Riik kaotab ilmselt mõned oma parimad laevaehitusinsenerid ning palju-palju laevatehasega seotud ametnikke, kuid arendusplaane see ei peata. Samuti on Kim Jong-un teatanud lennuväe võimekuste taastekitamise vajadusest. Riik ei ole varjanud, et nende ligi tuhandele ühikule hinnatud ning 50 aastat ja enamaski vanuses lennupark ei vasta vajadustele, kuid nii julget avaldust enne Korea Töölispartei 9.kongressi toimumist aasta pärast, pole riigi liider seni julgenud teha. 

Õhk-õhk tüüpi raketid õhuväe õppustel

Põhja-Korea lennuvägi korraldab reaalseid lennuharjutusi üliharva. Seda üllatavam on neil päevil näha õhuruumis toimuvaid õppusi, kus kasutatakse võimekusi, mida ei ole suutnud endale luua ka mitte militaarne superriik, eelmisel aastal Ühinemispoliitika hülgamise tuules põlisvaenlaseks kuulutatud Korea Vabariik ehk Lõuna-Korea. Asjatundjaid üllatas vägagi Põhja-Korea uudisteagentuuri KCNA pildigaleriides 15.mai õppustel nähtud ning ohtralt eksponeeritud õhulahing, kus Mig-29 tiibade alt tulistati keskmaa õhk-õhk tüüpi rakettidega ründedroone ning tiibrakette. Pikaajalistele Põhja-Korea arengute vaatlejatele tulevad lendavad lennukid üllatusena teiselgi põhjusel. Kallist lennukikütust riik ise ei tooda ning sellele tootegrupile kehtestatud sanktsioone on seni jälginud nii Hiina kui Venemaa. Leevendused on saabunud - Vene tankerid on taas tavapärane vaatepilt nii Rajini kui ka Nampo sadamates.

Permanentse ühiskondliku militarismi mustenäide

Ülisuletud riigina on Põhja-Korea meediaruumi suunajad aina enam asunud teadvustama moodsas pildikeeles toodetud visuaalide (videod, pildid, liikuva pildiga rikastatud veebiartiklid, sotsmeedialahendused jms.) olulisust sobilike sise- ja välispoliitiliste narratiivide loomisel. Käesoleva Kuldajastu olemus on erakordselt militaristlik, mistõttu näeme Kim Jong-uni enese osalusel lakkamatuid reportaaže sõjaväebaaside ja -tehaste moderniseerimistelt, mastaapsetelt maismaa- ja õhuõppustelt, klassikalistest koduvilla rõdult vaadeldavatest raketikatsetustest rääkimata. Nähtu ei jäta kahtlust – Kim Jong-unile on tekkinud tugev seljatagune nii rahalise toe kui oskusteabe vaates. Ukrainast saadud teadmised ja kogemused on toonud pilti ründe- ja luuredroonide tootmise ja kasutamise, palju on märgata muidki elektroonilise sõjapidamise vahendeid. Pyongyangis peeti tuhandete mundris osavõtjatega kongressi, millise alapealkirja võiks tõlkida, kui “omandatud sõjaliste kogemuste rakendamine süüdates veelgi raevukamalt revolutsiooni leeke kogu armee väljaõppes”. 

Kindlasti tuleb ära mainida asjalolu, et Põhja-Koreas kehtestati armeekohustuse pikkuseks taas meestele 10 ja naistele 7 aastat. Viimase kümnendi jooksul on teenistuse kestvust pigem vähendatud, kuid olukord võimaldab taaskord panna potentsiaalselt poliitilistel või pigem sotsiaalsetel teemadel rahulolematuks muutuv noorte kodanike mass kontrolli alla. Just viimast peetakse peamiseks, miks ajateenistus Põhja-Koreas ajalooliselt niivõrd pikk on.

Venemaa on aidanud Põhja-Korea liidril tunda end tõelise maailmapoliitika otsustajana

Venemaa ja Põhja-Korea koostöö on tulnud, et mõneks ajaks jääda. Põhjakorealased õpivad taas Venemaa ülikoolides, ehitajad ehitavad rekordiliste massidega Kaug-Idas hooneid ning koostöö vilju naudivad kultuur, teadus ning teatud määral isegi turism. Kim Jong-un, külastades aktiivselt pildile toodud tulevase liidri, Lugupeetud Tütre (regulaarne tiitel Korea meedias) Kim Ju-aega 9.mail Vene Föderatsiooni saatkonda, mainis peetud kõnes, et koostöö süvenemisesse, sh.militaarsesse, ollakse nõus panust suurendama (https://kcnawatch.xyz/newstream/1746851860-821121057/respected-comrade-kim-jong-un-pays-congratulatory-visit-to-russian-embassy-in-pyongyang-and-makes-speech/). Mõned kõrvujäänud ja üsna hirmuäratavad mõtted, kus Kim seob kokku nii globaalsed, aga ka kitsamalt Korea poolsaart puudutavad teemad:

Esimordori Embus

- eelkõige tingis vajaduse viia Korea Rahvaarmee kangelaslikud väed Kurskisse Lõuna-Korea kui Ameerika lakeide aina peadtõstev ülbus. Neid on kasulikum ennetavalt taltsutada välismaal, kui Korea poolsaarel.

- Põhja-Korea armee on valmis sekkuma mistahes kontinendil, kui vajatakse tuge Läänevastases võitluses.

- Venemaale ollakse valmis saatma veelgi mehitatud abi, relvadest rääkimata.

- Venemaa roll Korea poolsaare "vabastamises" 1945.aastal on hindamatu. (Kordagi ei maininud Kim oma vanaisa rolli, kes põhjakorealaste teadmisel alistas jaapanlased pea ainuisikuliselt.)

- Maailm on taas täis neonatse ning probleemiga tuleb tegeleda. Mõistlik on alustada Kiievist, kus valitseb suurim oht.

Samal ajal kallistab Vene režiimi juht sõna otseses mõtte Punasel väljakul südamlikult Korea Rahvaarmee ohtralt dekoreeritud kindraleid.

Lugu ilmus ajalehes Postimees 27.mail 2025

Põhja-Korea sõjaline ja majanduslik võimekus

 

Kuidas ja mis ulatuses on Põhja-Korea lõiganud kasu koostööst venemaaga Ukraina afääri kontekstis.

Vikerraadio Uudis+, 29.05.2025

Olukorrast Lõuna-Koreas - president Moon on uurijatele kättesaamatu

Lühike verbaalne mõttelõng poolenisti sõgedast olukorrast Lõuna-Koreas. Rääkimata jäi Põhja-Korea kaarti ootamatult domineeriv kasutamine sõjaseisukorra põhjusena president Yooni poolt, aga äkki see olnukski raadiokuulaja jaoks liig. 

Kui Lõuna-Korea droonid Pyongyangi kohal lendlehti loopimas on kinnitatud fakt, siis kaitseministri sahtlist on leitud käsikirjalised plaanid valelipu all initsieeritud merelahingust põhjakorealastega Kollasel merel, prügipallide allalaskmine suurtükkidest DMZ-s ning PK vormides sõdurid Souli valitsusasutusi ründamas...teame täna ilmselt jäämäe veepealset osa ning presidendil on mõjuvaid põhjuseid barrikadeerida end okastraadi taha küll ja veel. 

KUKU Sihik, 08.01.2025

Sõjaseisukord, mis vapustas maailma ja sobis Putinile.

Lõunakorealased on presidendi 3. detsembril väljakuulutatud sõjaseisukorrast šokeeritud, Põhja-Korea varitseb oma võimalusi, Kremli peremees võib rahulolevalt käsi hõõruda, kirjutab Korea teemade vaatleja ja asjatundja Erki Loigom Äripäeva essees.

Mitmete pöördeliste vapustustega vürtsitatud “maailma lähiajaloo hulluksminemise spiraal” sai 3. detsembril järjekordse tähise, kui Korea Vabariigi president Yoon Suk-yeol vapustas magama heitvaid kodanikke ning kogu maailma üldsust sõjaseisukorra kehtestamise teatega.

Otsusele enama kandepinna andmiseks mainis riigipea otsest Põhja-Korea ohtu, argument, mis tõenäoliselt leidis siirast imestust ka Pyongyangi režiimi geniaalseimate propagandaintriigide punujate peades.

On tõsi, et Põhja-Korea on pärast vaatamata seitse aastakümmet fundamentaalsena püsinud ühinemisfilosoofia kõrvaleheitmist jätkanud president Yooni ehk “fašistist reeturi ja nukuvalitseja” iganädalast kostitamist sapiste sõnavõttudega, kuid nende ridade kirjutamise ajaks ligi viis ööpäeva hiljem, pole Pyongyangi muidu mahlakast propagandaruuporist juhtunu kohta kostunud silpigi.

Kõigile Korea poolsaare probleematikaga seotud osapooltele – Lõuna- ja Põhja-Koreale, Ühendriikidele, Jaapanile, Hiinale ning Venemaale on selge, et president Yooni isiklik sisepoliitiline vendetta on vastavalt vaatenurgale kas kahjustanud julgeolekuolukorda poolsaarel kui laiemalt või hoopis pakkumas ootamatult süllekukkunud võimalusi.

16 sõjaseisukorda

Mõni sõna Lõuna-Korea lähiajaloost taustsüsteemi paremaks tajumiseks. 1948. aastal loodud riigis on sõjaseisukorda kehtestetud 16 korral. Küll lühiajalisemalt, kuid 1979. aastal diktaator Park Chung-hee tapmise järel riigipöördega kulmineerunud kindral Chun Doo-hwani poolt kehtestatu oli osaliste leevenduste ning geograafiliste piiritlustega jõus ligi kaks aastat.

Peale viimatimainitud episoodi pole lõunakorealased vaatamata karmidele 1980ndatele nii tõsiste piirangutega kokku puutunud. Harva kui poliitikast kõnelevas artiklis on kohane anda filmisoovitusi, kuid Lõuna-Korea kinokunst on viimastel aastatel väga ausalt harutamas lahti perioodi 1979–1987 ehk kümnendikku, mil sõjaväelisest diktuurist sai demokraatia.

Kindral Chun Doo-hwan 1996.aastal (vasakul)

Kel Lõuna-Korea ajaloo jaoks varuks vaid loetud tunnid, soovitan filme “Man standing next” (2020, film diktaator Parkile sooritatud atendaadist), käesoleva aasta Korea enimvaadatud linateost “12.12.The Day” Chun Doo-hwani riigipöördest ning demokratiseerumisprotsessi kirjeldavat kassahitti “1987”.

Et tegemist on suhteliselt värskete ajaloosündmustega, kõnetas 3. detsembri õhtul alanud saaga olulist osa Lõuna-Korea elanikkonnast. Eakamale osale taaselustusid sõjaväeliste diktatuuriperioodide õudused, nooremad tajusid, kuidas filmimaailm pärisellu tungib.

President Yooni algatus resoneerus ühiskonnas koheselt, tänavad täitusid vaatamata hilisele tunnile ja külmale ilmale pahaste inimmassidega. Eraldi väärib mainimist asjaolu, et just neli kümnendit tagasi aktiivsed olnud noored mehed, tänased pensionärid ja Yooni peamised valijad olid meeleavalduste eesliinil ning kutsusid kodukohtades kokku võitlussalku. Ajad on muutunud ning Lõuna-Korea ühiskond otsustas in corpore astuda vastu riigi maine ja tõsiseltvõetavuse olulisele kahjustamisele.

Ligi nädalapäevad hiljem on Lõuna-Korea sisepoliitikas juhtunud aga niivõrd palju kannapöördeid, et lugedes lõunakorealaste sotsiaalmeediapostitusi kohtame sageli k-popist laenatud iroonilist sõnakuju “k-poliitika” või lihtsalt sapist faktinendingut “võimalik vaid Koreas”. Pettumus tundub olevat levinum emotsioon, mis päevapoliitikast niigi läbiimbunud lõunakorealasi neil päevil enim iseloomustab.

President pettis lootusi

Põhjuseid pole tarvis otsida kaugelt. Võimude lahususe õilis printsiip on Lõuna-Korea poliitikas pigem süvendanud lõhet valitseva presidendipartei ning parlamendi vahel. Sageli on parlamendis opositsioonil enamus ning vägikaikavedu puudutab otsuste blokeerimist, juba otsustatu kohtutesse saatmist ning konstantset ametikohtade ümberjagamist läbi pikkade süüdistusprotsesside.

Tausta tajumiseks on hea teada Lõuna-Korea kuue suurima konglomeraadi, kelle osa majanduses tugevalt 50% ületab, sidemeid või lausa sõltuvussuhteid võimustruktuuridega nende kõigil tasanditel.

Korruptsioonijuhtumid on riigi poliitilist eliiti ning ka madalamaid tasemeid saatnud kogu ajaloo vältel ning vaid üksikud presidendidki on võimult lahkunud kohtuasjadeta või vangistuseta. President Yoonist, endisest prokurörist loodeti just korruptsiooniküsimustes eetilist pööret, kahjuks lootusetult.

Valitseva, kuid parlamendis tugevas vähemuses oleva Rahva Jõu Partei käitumine sõjaseisukorra juhtumi lahendamisel on Lõuna-Korea avalikkust veelgi enam vihastanud.

Partei juhi Han Dong-hooni suu läbi oleme kuulnud nii vajadusest president tegevusest kõrvaldada, seejärel põhjendusi tema jätkamiseks ning 8. detsembril kuulsime midagi veel pöörasemat – president Yoon ei pea astuma tagasi, kuid ta ei osale ametikohustuste täitmises.

Kreml on rahul

Lõuna-Korea teleekraanid ning netifoorumid täitusid otsekohese verbaalse raevuga ning segadused jätkuvad. Taolise otsuse valguses võib näiteks küsida, kes on hetkel Lõuna-Korea armee juht? Roll, mida põhiseaduse järgi täidab ainult vabariigi president.

Poliitilise tupikseisu venimine ei tule kasuks kellelegi peale poliitilist immuunsust hoidva presidendi. Vene välisministeeriumi kõneisik Maria Zahharova on hiidpikal pressikonverentsil ilmselges rahulolus suutnud nentida, et “nüüd saavad juba paljud aru, miks Korea RDV (Põhja-Korea) muretseb oma julgeolekugarantiide pärast” ning “tankid ja totaalne kaos Souli tänavatel annab kinnitust, kui ohtlik on ebastabiilne naaber”.

On selge, et Vladimir Putini ja Kim Jong-uni vahel sõlmitud strateegilise koostöö pakti militaarpeatükkide sisuga täitmaasumine teadmata sisu ja mahuga abi näol Pyongyangile on Soulile olnud punase joone ületamine.

Sõjaseisukorraafääriga kaovad mõneks ajaks Yooni uitmõtted alustada relvatarneid Ukrainale sisepoliitilisse turmtulle – opositsiooniline Demokraatlik Partei on taolise sammu tulihingeline vastane ning süüdistanud Yooni saamatust koreadevahelises poliitikas, mistõttu Kim Jong-uni režiim oli sunnitud mehitatult sekkuma Ukrainas.

Päris lennukas konstruktsioon? Ukraina küsimus on Lõuna-Koreas mõneks ajaks laualt maas ning Kreml rahul.

Pyongyang haistab šanssi

Põhja-Korea eeter on põlisvaenlase sisepoliitikas toimuvast vaikinud, kuid pigem on selle taga vahelahenduse ootus. Sügaval sisimas tunneb režiim juhtunust rahulolu ning ei jäta tõenäoliselt süllekukkunud propagandistlikku võimalust kasutamata.

Eelpoolmainitud segadused Lõuna-Korea armeejuhi küsimuses pakuks võimalust ka militaarseteks provokatsioonideks, kuid sellist võimalust peetakse vähetõenäoliseks. Olukord muutub Pyongyangile ebameeldivaks, kui meeleavalduste tulemusel president Yoon käeraudades kohtusse toimetatakse.

Neil päevil, kui Süürias kaotab võimu Kim Jong-uni isiklik sõber Bashar Al Assad, ei ole edukate rahvarahutuste afišeerimine liiga tervistav. Soodsama stsenaariumi rakendumisel kasutab Pyongyang õigel hetkel kaarti näitamaks oma liitlastele, aga miks mitte ka Valge Maja uusvanale peremehele, et Lõuna-Korea on ebastabiilne ning küsitava usaldusväärsusega partner.

Muide, viimasele väitele võiks segaduste jätkudes viidata ka Ühendriigid ja Jaapan, sest kummalegi partnerile president Yoon ja tema lähikond lähenevast vihjeid ei andnud. Kolme riigi luurekoostöö püsib aga üsna hapral usaldusel ning käesolev juhtum võib suhteid pikaks ajaks kahjustada.

Jaapani peaminister on loobunud visiidist Lõuna-Koreasse, Ameerika suursaadik eelistab avalikkuse ees vaikida. Põhja-Korea salvestab oma poliitilisse pagasisse aga teadmise, et sõjaseisukorra kehtestamisel keeldus Lõuna-Korea ühiskond, sealhulgas meedia ning mitmed armeejuhid Kõrgeima Väejuhataja käskudele allumast.

Lugu ilmus ajalehes Äripäev 8.detsembril 2024

Lõuna-Korea suurim julgeolekuoht – sisepoliitiline jõukatsumine

Pühapäeval, 27.oktoobril maandus umbes 500 kilomeetri kaugusel Ukraina piirist Saratovi linna lähistel asuvale Engelsi sõjaväelennuväljale Vene Föderatsiooni lennuväe juhtkonna lennutamiseks kasutatav IL-62M, sabanumbriga RA86561. Lennuk oli ööpäev varem startinud Vladivostokist, suundunud Põhja-Korea Idamere kuurortlinna Wonsani lennuväljale ning võtnud seejärel sisselülitatud transponderitega suuna Lääne-Venemaa suunas. Nimetatud sabatunnusega lennumasinal on viimase aasta jooksul Põhja-Koreaga seotud vägagi toimekas ajalugu. Sama lennuk on olnud tegev nii Sergei Lavrovi, Sergei Šoigu, Valentina Matvienko kui ka Vladimir Putini kaaskonna sõidutamisel sagedastel visiitidel Põhja-Korea pealinna. 

Kõrgete panustega mäng nõuab kõrgeid vastutajaid.

Kindralkolone Kim Yong-bok

On alust arvata, et 27.oktoobri lend riskantsele ja ukrainlaste laskeulatuses olevale Engelsi lennuväljale tõi lahingutandrile eelnenud vähemalt seitsmele kinnitatud varasemale lennule (suure mahutavusega lennukutitega IL-62M, IL-96-300 ja Airbus A300) sõjalise koostöö mehitatud faasi alguseks kohale Põhja-Korea militaarkontingendi juhtivliikmed. Kinnitamata andmetel juhivad Põhja-Korea vägede koosseisu Ukraina avantüüris kolm kindrali ausastmes sõjaväelast: kindralkolonel ja Töölispartei Keskkomitee liige, Kim Jong-uni sageli visiitidel saatev Kim Yong-bok, peastaabi ülema asetäitja, samas auastmes Ri Chang-ho ja kindralmajor Sin Kum-cheol, kes teenib riiki välisluure juhina. Nii Põhja-Korea, Venemaa, aga ka Lõuna-Korea jaoks suurte riskidega pöörasele avantüürile on selle algatajate poolt seatud kõrged eesmärgid ning toimuvat jälgitakse kõige kõrgemal tasemel. 

Olukord on teinud erakordselt närviliseks Lõuna-Korea armee- ja tsiviiljuhtkonna ning väljend “julgeolekuoht” on praegu harjumuspärasele klišeelikule kasutusele saanud lõunakorealaste jaoks reaalse sisu. Milles seisneb Ukrainas Koreade proksisõjaks kujunema kippuva olukorra tõsidus Korea poolsaarev stabiilsuse vaates ning millised on Souli võimalused kriisi eskaleerumise vältimiseks?

Yeongbyeongi pommitamine 2010

Lõunakorealaste ohutaju kiire muutumine.

1966.aastast alanud nn.teine Korea sõda sai alguse Kim Il-sungi poliitikast teravdada olukorda kaht riiki eraldaval piiril ehk demilitariseeritud tsoonis. Pingete kruvimine tipnes eliitkomandodega Lõuna-Korea presidendipalee ründamise ning USA luurelaeva ning selle meeskonna pantvangistamisega. Vahepealsed kümnendid on näinud sadu piiriüleseid intsidente. Kas kujutaksime kaasajal ette 2010.aasta episoode, kus Põhja-Korea pommitas Lõuna-Korea Yeongbyeongi saari ning uputas koos korvett Cheonaniga 46 Lõuna-Korea mereväelast. Isegi Põhja-Korea Ukraina sõja afäärita peetakse kaasajal demilitariseeritud tsoonis kõige ohtlikumaks just provotseeritud ajutist teravust ning lokaalne konflikt või sädemest süttida hetkega. Lõunakorealased on aastakümnetega pingete kerkimise ja rahunemise tsüklitega üsna harjunud, kuid Venemaa ja Põhja-Korea juunipakt ja selle ellurakendunud järelmid muutsid tajude teravust.

19.juunil 2024 Vladimir Putini ja Kim Jong-uni Pyongyangis viseeritud strateegilise koostööleppe militaarsed peatükid sundisid Souli osapooli väga operatiivselt hoiatama. Nende punktide sisustamine reaalsete ja tuvastatud tegevustega on Lõuna-Korea jaoks punaste joonte ületamine. Tänaseks on punane stsenaarium realiseerunud.

Vene saadik "vaibal"

Venemaa valik Koreade vahel.

Lõuna-Korea ja Venemaa suhted on olnud 1990ndate algusest kahepoolselt pragmaatilised ning heatahtlikud. Lõuna-Korea, mis riigina on poliitgeograafiliselt saareriik, on eksportiva majandushiiuna huvitatud Venemaa soodsast energiasisendist, Venemaale sobisid Lõuna-Korea kõrgtehnoloogilised tooted ning Korea tehased Venemaa pinnal. Piirkonna poliitilised tõmbetuuled kahe riigi suhteid ülemäära ei pingestanud. Kahe riigi kaubavahetus oli sadu kordi suurem Moskva ja Pyongyangi vaheliste numbritega võrreldes. Seega on Venemaa ootuspärane valik heade suhete jätkamine Lõuna-Koreaga, kuid praegune Kremli juhtkond ilmselt suhete paranemise perioodi enam ealiste iseärasuste tõttu ei näe ning pole seetõttu Venemaa tulevikupotentsiaalist Koreas eriti huvitatud. 21.oktoobril kutsuski Lõuna-Korea asevälisminister Kim Hong-kyun Venemaa saadiku Georgi Zinovjevi vaibale, kellele anti lühikese kohtumise järel harvaesineva selguse märku, et Lõuna-Koreal on nüüdsest vabad käed kahepoolsete suhete edasiseks suunamiseks. Venemaa saadikul polnud vastata muud,kui et kõikidele rahvusvahelistele normidele vastav sõjaline koostöö Venemaa ja Põhja-Korea vahel ei ohusta kuidagi Lõuna-Korea julgeolekut. Midagi sama napakat rääkis 2019.aastal John Bolton Kim Jong-unile, pakkudes tuumarelvadest loobumiseks nn. “Liibüa mudelit”.

Põhjakorealased teel Ukrainasse

Millised on siis Lõuna-Korea suurimad hirmud? 

Suurimaks väljakutseks on teadmatus Venemaa ja Põhja-Korea suhete sügavuse kohta. Kui Põhja-Korea ligi 200 ööpäevaringselt tootva laskemoonatehase toodangu lakkamatu tarnimine meritsi Venemaale on mõistetav, siis inimressursiga panustamise hinnastamine lõpuni mitte. Olgu siinkohal taustateadmiseks toodud ära mõned arvud tajumaks relvatarnete mastaapi. Alates maikuust on Lõuna-Korea luure lugenud satelliidipiltidelt kokku 20 000 konteineri jõudmise Põhja-Korea sadamatest Venemaale. Neist 7000 viimase kahe kuu jooksul. Kui need täita maast laeni suurtükilaskemoonaga, saaksime kokku suurusjärgu 9 miljonit mürsku. Ilmselt sisaldavad konteinerid muudki, sest Ukrainal on olemas juba sisuka näituse kokkupanemiseks piisavalt Põhja-Korea ballistiliste keskmaarakettide rususid. Muide, viimaste elektroonilised osad koosnevad sisuliselt 100%-liselt 2023. ja 2024.aastal Läänes toodetud komponentidest. Kuna kogu Põhja-Korea kohta käivat mistahes valdkonna statistikat (majandus, kaitsekulud, isegi populatsiooni suurus) on juba seitse aastakümmet kirja pandud kohvipaksu pealt, lubame endale Saksa valitsuse toega mõttekoja Friedrich Naumann Foundation for Freedom Korea uurimuses toodud suurusjärke Venemaa rahalisest toest Põhja-Koreale. Uurimuse järgi toob ainuüksi relvakaubandus sel aastal Põhja-Korea režiimile kuni 5,5 miljardit USA dollarit. (https://shop.freiheit.org/#!/Publikation/1807) Riigi majanduse kogumahuks hindab Lõuna-Korea keskpank 23..25 miljardit. Kui viia läbi arvutuskäik Ukraina väljadel sõdivate Vene sõdurite sissetulekutega, teeniks Põhja-Korea ca 10-tuhandelise kontingendiga režiimile tulu veel 500 miljoni jagu. Sarnaselt Lõuna-Korea tulusale osalusele Vietnami sõjas (lugu, mida Põhja-Korea hästi tuntakse) võib just rahateenimine olla Kim Jong-uni prioriteet avantüüriga liitumisel ning siinkirjutaja arvamuse järgi juunilepete salaprotokollides Kim Jong-uni poolne nõudmine. 10 000 meest on piisav sissevise saamaks aru võitlusvõimest, kuid edu korral pole välistatud järgmiste lennukitäite Ukrainasse lähetamine ning siis räägime lisaks Kim Jong-uni sissetulekute ja kehakaalu kosumisele väga tõsisest probleemist Ukraina rinde püsimisel. Ärgem rutakem nii mustades toonides liialt kaugele veel ette, olukord on kõigest tumehall.

Prohvetlikud artiklid või apokalüptilised ülepingutused?

Käesoleva aasta jaanuaris kirjutasid ala absoluutsed asjatundjad, Põhja-Korea tuumaprogrammi rajatisi korduvalt külastanud Los Alamose endine juht, professor Siegfried Hecker ja 1974.aastast üle 30 korra Ameerika Ühendriikide valitsusesindajana Pyongyangi režiimiga suhelnud Robert L. Carlin palju vastukaja tekitanud arvamusloo “Kas Kim Jong-un valmistub sõjaks?” (https://www.38north.org/2024/01/is-kim-jong-un-preparing-for-war/). Ilmselt vaikivad täna kõik need arvajad, kes veel loetud kuud tagasi Heckerit ja Carlinit iroonilistes vastuartiklites siunasid. Olukord Korea poolsaarel on edenenud faasi, kus soliidses väljaandes esineb samuti aastakümnete pikkuse Korea analüüsimise kogemusega Rachel Minyong Lee küsimisega, mis on see hind, mida Kim ootab Venemaalt oma meeste elude eest Ukrainas? Vastuseks taaskord küsimus, kas äkki sõjalist tuge võimalikult katsel ühendada Koread jõuga? (https://www.japantimes.co.jp/news/2024/10/29/asia-pacific/nk-troops-in-ukr/) 

Meenub olukord, mis valitses 1950.aastal enne Korea sõja algust, kui Kim Il-sung kordamööda Moskvast ja Pekingist plaanile Koread loetud nädalatega sõjalise erioperatsiooni käigus ühendada, tuge otsis ja selle lõpuks ka välja kauples. 3 aastat ja 3 miljonit hukkunut hiljem oldi tagasi ruudus null, lihtsalt kogu maa oli tühjaks põlenud.

Tõenäoliselt on taoline stsenaarium Lõuna-Korea kaitseplaanides kirjas juba aastakümneid, kuid käesolevas olukorras mainitakse peamiste riskidena Lõuna-Korea jaoks teadmata ulatusega militaarkoostööd Moskva ja Pyongyangi vahel. Enim kohtab loeteludes koostööd kosmoseluure edendamisel, Põhja-Korea lennupargi kaasajastamisel, tuumalõhkepead kandvate kaugmaarakettide atmosfääri sisenemise tehnoloogia omandamist ning kõike, mis puudutab tuumaallveelaevade ehitamist. 31.oktoobri kontinentidevahelise raketi Hwasong19 eduka katsetuse üks võimalikke eesmärke võiski olla taassisenemise võimekuse testimine, vähemalt lubab nii väita Põhja-Korea enda sõnaseadmine sündmuse kirjeldamisel. Tuumaallveelaevu ehitab Põhja-Korea hetkel korraga mitut ning lõhkeseadeliste toimimise kiirem edenemine allpool veepinda on venelaste teadmiste abil vägagi oodatud. Tuumalõhkepäid kandvate keskmaarakettidega varustatud allveelaevad oleks Lõuna-Korea jaoks tõeline peavalu, nende tuvastamine ümbitsevates meredes on sisuliselt võimatu.

Riskid liigselt mehistunud meestega.

Samuti võib Ukraina sõda pakkuda põhjakorealastele teadmisi ja oskusi ründedroonide arendamisel ja kasutamisel. Paljuräägitud lahingkogemus on kindlasti samuti oluline, kuid selleks peaks Põhja-Korea mehitatud abipakett kestma kuid ja aastaid ning mitmekordistuma. Stsenaarium, mis pole kahjuks välistatud. Põhja-Korea armee pole lahinguväljal tõepoolest kunagi sõdinud, kuid omab väga laialdast kogemust kümnetest maailma konfliktidest, kus koos relvatarnete ja hooldusega on saadud väga eriilmelisi teadmisi ja kogemusi, mis seotud erinevate geograafiliste või kasvõi klimaatiliste tingimustega. 

P-Korea alustas müüri ehitamist DMZ-sse

Kindlasti tajub Kim Jong-un riske, mis võivad ohustada tema turvalisust juhul, kui kontingenti suurendades ei tule koju üha enam võitlejaid. Küsimus pole aga nö.sõduriemade rahuolematuses. Rahuolematus armees mistahes juhtimistasandil on stabiilsest majanduslikust heaolu kasvust huvitatud kindralitele kindlasti olulisem kui “kogemuste kogumine” tuhandete elude hinnaga tuhandeid kilomeetreid eemal. Põhja-Korea režiim on pidanud 1996.aastal kokku puutuma ka riigipöörde katsega, millise ajendiks olid just Näljahädaga kaasnenud aineliste olude halvenemised armees. Riigipöördekatse suruti küll maha, kuid riigi esindusorganid värvusid mundritest tumerohelisteks. Armee on Põhja-Koreas rohkem majandusharu kui riigikaitseline struktuur ja diktaator teab seda. Kim Jong-uni turvameeskond on viimase poolaasta jooksul silmnähtavalt mitmekordistunud ning enam ei varjagi pintsakud automaatrelvi, sest need ei mahu sinna alla. Pyongyangi ja kogu riigi ümber on valmis saanud elektrifitseeritud tara ning demilitariseeritud tsoonis alustatud Koreasid eraldava betoonmüüri rajamisega. Viimasega seoses markeerime ära ka Kim Jong-uni suurima sisepoliitilise väljakutse – iga Lõunast initsieeruv pinge aitab Liidril mitu generatsiooni ühe Korea unistuse nimel üles kasvanutele müüa maha ideed vajadusest kahe riigi eraldamiseks. Loodav müür, Lõuna-Korea droonid ja lendlehed Pyongyangi taevas, konfliktid merel, ühendusteede demonstratiivsed õhkimised – kõik sobib Ühinemispoliitikast loobumise põhjendamiseks. https://arvamus.postimees.ee/8115377/erki-loigom-pohja-korea-naitab-maailmale-hambaid

Lõuna-Korea sisepoliitikast piiratud reageerimine.

Lõuna-Korea võimalused reageerida on piiratud ning seda eelkõige sisepoliitiliste ning seadusandlike keerukuste tõttu. Kui seni on Soul saatnud Ukrainasse kaitseveste ja kiivreid, siis Läänemaailm jagab juba laiali umbes kolmest miljonist mürsust koosnevat lõunakorealaste laovaru. Üllatav on ehk teada, et Lõuna-Koreal on ka ca sadakond töökorras Nõukogude T80 tanki. Kuigi Lõuna-Korea võimsa relvatööstuse toodangut on läbi Ameerika Ühendriikide varude uuendamise ja Poola tarnete Ukrainas mastaapselt, nõuaks otsene fataalsete relvade saatmine konflikti keskmesse Lõuna-Korea parlamendienamuse heakskiitu. Rääkimata mehitatud vastusest, millisele ei kirjutaks kaasajal alla ei valitseva partei ega opositsiooni esindajad. 

DMZ Lõuna-Korea poolel, piiriks on jõgi

Erinev arusaam Põhja-Korea suunalisest poliitikast on sisuliselt kahepartei süsteemis (kuigi parlamenti pürgib tavaliselt üle 30 partei) alati olnud teravusi tekitav, kuid isegi käesolevas eriti keerulises olukorras suudavad rivaalid tuua esiplaanile eelkõige sisepoliitilise vägikaikaveo. Nii süüdistas opositsiooniline Demokraatlik Partei läbi liider Lee Jae-myungi suu, et president Yoon Suk-yeoli ja tema Rahva Jõu konservatiivide ebakompetentne poliitika Põhja-Korea suunas ongi peamine põhjus, miks Kim Jong-un oli Ukrainas sunnitud sekkuma mehitatud moel. Ilmselt saab konflikt Ukrainas enne lahenduse, kui kaks Korea suurparteid reageerimiseks sobiliku kompromissi leiavad. Meenutagem, et demokraadid pooldavad Põhja-Korea suunalises lähenemise prääniku, konservatiivsed jõud piitsa meetodit. Hetkel on Koreas käsil piitsa periood. 

Seni on realistlikus võtmes räägitud psühholoogilise sõja ekspertide, luure ja relvainstruktorite lähetamisest Ukrainasse. Oluline on tajuda ka Souli suhteid ja riske seoses Hiinaga. Hiina, kes praegu omaette veidi nuriseva mõminaga Moskva ja välis- ning kaitsepoliitikas isepäise Pyongyangi omavahelist lähenemist Uue Maailmakorra loomise taustal vaikides talub, on Lõuna-Korea jaoks olulisim kaubanduspartner. Souli liigne entusiasm Ukraina toetamisel või kohalikes julgeolekuliitudes liidrirolli võtmisel tooks kiire tagasilöögi ekspordist sõltuvale Lõuna-Korea majandusele. Ära ei tohi unustada ka Ameerika Ühendriikide üsna oluliselt mõju Lõuna-Korea valitsuse kaitsepoliitilistele otsustele.

Kogu regioon on omalaadses raputuses, teadmatusest tingitud kahvlis, millisele perfektse tormi eeltingimusi täidab presidendivalimiste karusell Ameerika Ühendriikides. Donald Trumpi naasmisest Valgesse Majja kardetakse Lõuna-Koreas ebastabiilsuse kasvu ning demokraatidel pole peale Bill Clintoni perioodi Korea küsimustega entusiasmi liialt tegeleda olnud ning naaseks strateegilise kannatuse ajastu, mida kaasajal Pyongyangis, Pekingis ja Moskvas pigem strateegilise nõrkusena tajutaks.

Lugu ilmus Postimehe portaalis 1.novembril 2024

Vikerraadio Välistund: Gruusia valimised ja Koread. 28.oktoober 2024

Räägime Gruusia valimiste tulemustest ja kahe Korea omavahelistest suhetest olukorras, kus Põhja-Korea on saatnud oma sõdureid Venemaale.

Külas on meie endine suursaadik Gruusias ja Armeenias Riina Kaljurand ja Korea ekspert Erki Loigom. Saatejuht on Astrid Kannel.

https://vikerraadio.err.ee/1609490852/valistund

KUKU Sihik: Põhja Korea sõdurid Ukraina sõjas, 21.oktoober 2024

KUKU Sihik: Erki Loigom - Põhja Korea sõdurid Ukraina sõjas.

Maailma üks kurjemaid riike Põhja-Korea on asunud Venemaad sõjas Ukraina vastu otseselt toetama. Miks? Selle üle arutleme poliitikavaatleja Erki Loigomiga: 

KUKU Sihik, 21.10.2024